Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Stephen Baxter ·

The Time Ships

(romaan aastast 1995)

eesti keeles: «Ajalaevad»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)

  • F-sari
Hinne
Hindajaid
17
7
10
1
0
Keskmine hinne
4.143
Arvustused (35)

''Ajalaevade'' lugejal on kaks võimalust - ta kas on või ei ole enne lugenud Wellsi ''Ajamasinat''. Esimene variant näib olevat pisut nauditavam, sest sel juhul on näha kogu see uus kvaliteet, mille Wellsi teos on omandanud, samuti on arusaadavam Ajaränduri suhtumine eloidesse, morlokitesse ja muusse kraami, mis juba Wellsil olemas oli. Üks suur naudinguallikas seda raamatut lugedes ongi see metamorfoos, mille teevad läbi Ajaränduri arusaamad, mis alguses meenutavad Wellsi omaaegset kangelast, s.o. 19. sajandi lõpu inimest, aga hiljem on märksa omasemad tänapäeva, s.t. 20. sajandi mõtteviisile. Muuseas, Baxter on oma raamatu kirjutamisel üritanud võimalikult palju järgida Wellsi ''Ajamasina'' stiili - tegevus toimub mina-vormis ning jutustaja (Ajarändur) näeb maailma ja kirjeldab oma tegevust endiselt nagu viktooria-ajastu inimene. ''Ajamasinat'' mittelugenutel võib sellega seoses ehk mingi ebakõla tekkida, kuid Wellsi fännide jaoks on asi imho täiesti nauditav - vahel tundub, nagu kadunud meister ise oleks ellu ärganud. Siiski jäetakse suurelt osalt kõrvale Wellsi aegne mentaliteet ja selle asemele astub tänapäevane (a la tuleb olla salliv kõigi ja kõige vastu) - morlokid, keda Wells kujutas jubedate ja jälestusväärsetena, osutuvad teises ajaloovariandis hoopis tarkadeks ja pühendunud teadlasteks-filosoofideks, tema oma kaasaegsed ja 20. sajandi alguse inimesed on aga hoopis sõjardid, kes oma ninaotsast kaugemale ei näe. Raamatu teist peategelast, morlok Nebogipfelit, ongi kujutatud vaimses mõttes kogu meie mõistes inimkonnast peajagu üle olevana - kakskümmend tugrikut Baxterile nt. selliste kohtade eest, kus morlok aastast 657208 seletab postindustriaalse infoühiskonna põhitõdesid inimesele aastast 1891. Väga head olid veel näiteks ideed sellest, kuidas Ajaränduri leiutis paneb lõppkokkuvõttes erinevad ajalood paljunema nagu kärbsed ning muidugi grandioosne mõte Aja enese algusse minekust. Märkimata ei saa ka jätta seiku, kus Ajarändur koos oma varasema minaga seikleb ringi keset mitmekümne aasta pikkuseks veninud Esimest Maailmasõda. Baxter käib üldse väga kergekäeliselt ümber ideedega võimalikest paradoksidest ja aja kõverdumisest tagasi iseenda juurde - Ajarändur kohtub iseendaga erinevatest aegadest kokku kolm korda, põhjustades nii muuhulgas ka ajamasina leiutamise. Mismoodi see kõik ka välja tuleb ja mis sellest erinevate ajalugude paljususe puntrast saab, seda loeb juba igaüks ise. Üks mõte mul siiski jäi - 1895. aastal kirjutas Wells ''Ajamasina''. 1995. aastal kirjutas Baxter ''Ajalaevad''. Mida kirjutatakse aastal 2095? Aeg näitab.
Teksti loeti eesti keeles

See ongi siis see pikk lohe, millele vanahärra Wells kaudselt aluse on pannud. Ega jutukesel muidu midagi viga ei ole, kui pikkus mind isikl. kohutavalt häiris. Raamat venis ja venis ja sellepärast ei ole ma suutnud ennast seda veel teist korda lugema sundida. Muidugi, ühtteist head seal oli, aga see tohutu tellis on ikka liig.
Teksti loeti eesti keeles

Kui Wells''i "Ajamasin" oli kaunis tülikas lugemine ja pidin endale turgutamiseks meenutuma selle raamatu vanust, siis ometi tuleks see enne "Ajalaevade" kallale asumist läbi lugeda. Siis alles tunned seda võimast kvalitatiivset hüpet, mille SF viimase sajandiga on läbi teinud. Baxter on väga delikaatselt Wells''i kirjtist jätkanud ning oma väljamõeldistega põiminud, nii et olles süvenenult lugemas "Ajalaevu", tundub "Ajamasin" olevat selle loomulik osa ja üldsegi mitte selline, nagu algul näis. Raamat jättis ääretult võimsa mulje. Käsitletud on praktiliselt "kogu ajaskaalat", kogu universumit, mõistusliku elu tegevust, erinevaid eesmärke ja tagajärgi. Aegade paljususe idee annab võimaluse lõpmatuks arvuks erinevateks ajalugudeks. Raamat paneb mõtlema ning mul oli tükk aega raskusi midagi uut lugema hakata, kuna loetu kääris veel kaua ajudes. Ei taha kedagi solvata, kuid julgen arvata, et raamat meeldib rohkem füüsikutele, matemaatikutele, keemikutele jne.
Teksti loeti eesti keeles

Nii, alustama peaks vist sellest, et Wellsi ajamasin mulle üldse ei meeldi. Põhjuseid on õige mitu, see XIX saj. lõpp võib ju õiget tore vabandus olla, aga raamat (Ajamasin) on hõre, nüüdseks lootusetult aegunud ja vastikust võltsromantikast pungil. Kirjaniku arusaam evolutsioonist on ka imelik. Fakt et Ajalaevad on järg Ajamasinale, ei tekitanud mul kuigi soodsat eelarvamust. Ja tagantjärele võib nentida, et õigusega. Kui Ajamasin on kasin brosüür, siis Baxteri raamat võib hoobelda lehekülgede rohkusega. Paraku ei kaasne sellega erilist kvaliteedi tõusu. Raamat on täis pikitud erinevaid ja olemuselt erinevaid sündmusi ent selline piltide virvarr mõjub juhuslikult laialipoetatuna ja eesmärgituna. Pean salamisi ennast ka just nimelt Hard SF-i fänniks, aga kui see on Hard SF, siis vabandust. Ainsaks plussiks võib lugeda Wellsi stiili oskuslikku jäljendamist, aga arvestades Ajamasina kehva reitingut minu silmis, oli seegi pigem miinus. Nii ei ole ma sugugi kindel, kas antud raamat oli Baxteri loomingi tutvustamiseks just kõige õigem valik. Aga tegu on juba tehtud.
Teksti loeti eesti keeles

Idee Wellsi "Ajamasinale" järge kirjutada on ju iseenesest kyllat andekas ja ka teostus stiili ja oma mastaapsuse poolest kyllalt.. tasemel. Samas ei kvalifitseerunud ta vähemasti minu jaoks millekski, mille puhul õhtu kiiremat saabumist ootaks, et edasi saaks lugeda. Tegelikult kõigub hinne kuskil kolme ja nelja vahel, sest halb see raamat nyyd otseselt ka ei olnud. Mis Baxteri muudesse asjadesse puutub, siis "Flux" oli minuarust parem.
Teksti loeti inglise keeles

Eespool on raamtu kohta öeldud palju head ja mitte nii head. Minu arust oli raamat igati tasemel. On öeldud välja (mitte siin), et Baxter ei küüni Wellsi tasemel aj et see pole ikka see. Mina, kes ma olen Wellsi "Ajamasinat" lugenud ütlen, et olles enne kuulnud ainult natuke sogast kriitikat, leidsin raamatu olevat väga hea. Minu jaoks ei muutunud ta venivaks ja igavaks ajuti. Pigem olid kõik need pikad kirjeldused vajalikud, et olukorda mõista. Samuti oli mulle meele järele, et oli mindud lõpuni ajas rändamistega. Alati jäetakse midagi lahtiseks, kuid siin oli kirja pandud tagasiminek aja algusesse. Vot see oli täielik kompu :) Tuleb tunnistada, et Baxter on vist parme raamatuga maha saanud kui Wells... mis mulle veel raamatust silma-kõrva jäi, oli aegade paljususe idee. Asja üle järele mõeldes jõudsin minagi järeldusele, et iga otsus muudab ajaloo kulgu ja iga otsus võib põhjustada ajaloo jagunemise. Eelmiste arvustuste kohta tahan öelda, et esimeses arvustuses välja öeldu, et morlokid olid "Ajalaevades" teistsugused kui "Ajamasinas", leiab lahenduse siis kui raamatut hoolikamalt lugeda. Nimelt ei sattunud Ajarändur ju uuesti tulevikku minnes enam samasse tulevikku ... Väga hea buk. Lugege ja nautige :)
Teksti loeti eesti keeles

Ei saa salata, et raamat tervikuna mulle istus. Paremaks pean raamatu esimest poolt, tempo on mõõdukas, sisu selge ja küllalt tihe. Hiljem kiskus asi segaseks, häiris autori püüe nii oma ajasreisimise teooria kui ka inimkonna erinevate tulevikustsenaariumite kõiki aspekte (materjali mahu kohta suhteliselt) vähestel lehekülgedel selgitada ja analüüsida. Oleks veel, et nagu Verne õpetlikes lõikudes kontrollitud faktid ning sa võid uskuda ja meelde jätta mida loed, aga ei -- kohati tundus autor olevat oma arusaamise piiri peal (minu tunne võib ka muidugi vale olla). Mis puutub Wellsi raamatu jätkamisse, siis tegemist on täiesti uue kvaliteediga ja neid võrrelda ei saa. Samuti leidub põhjendamatusi: miks näevad uued morlokid välja nagu Wellsi omad -- tegemist oli ju täiesti uue ajalooga, see ideaalne teadusele pühendunud rass valdas ju geenitehnoloogiat mille abil endile praktilisemat keha saada, või lähevadki inimesed pikast pimedaselamisest karvaseks? jms. Kuid kõigist puudustest hoolimata lugesin ma raamatu ühe hingetõmbega läbi ja sellest ka kõrge hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Ei tea...venis kuidagi see asi...Wells '' oli isegi parem kuid toda lugesin ammu ja arvatavasti sellepärast parem tundus Kuid läbi ma ta sain ja olen suht rahul
Teksti loeti eesti keeles

Aprillis 96 andis Baxter intervjuu “Locus”-ile. Seal ta ütles, et:”SF on ainus kirjandusliik, milles peategelaseks on maailmakõiksus....SF on ainus kirjandus, mis annab meile ettekujutuse sellest, kes me oleme...” Sellisest ulme mõistmisest lähtuvalt on Baxter kirjutanud oma jutte ja romaane, mis kuuluvad kõige tüüpilisemasse hardcore SF:sse. Vaadeldav Baxteri romaaan, nagu ka ta eelmine (Anti-Ice, 93), kuulub n-ö. “steampunk” alaliiki. Ka Gibsoni ja Sterlingi “The Difference Engine” on steampunk- romaan. Kõigis neis on tegevus viidud eelmisse sajandisse, kuninganna Victoria aega. Nagu Wells, nii oli ka Wellsi ajarändur oma aja toode. Wells ei näinud seetõttu oma loodud tegelases mingeid vastuolusid. SB näeb ajarändurit põhiliselt heatahtliku, kuid meelsamini rusikaid viibutava kui mõtleva olendina. Ajarändyr jääb lugeja tehtud võrdlustes enamasti alla oma kaaslasele, kultuursele morlokile Nebogipfelile ning tajub lõpuks isegi, et tas on kõike seda, mida viktoriaanlikus gentelmenis on halba: rassismi ja seksismi. Mulle tõlge meeldis, pisut vananev wellsilik stiil sobis hästi Wellsi loo järjele. Ilmselt on see ka originaalis nii. Kindel 5
Teksti loeti eesti keeles

Vabandan juba ette kätt südamele surudes kõigi Baxteri ja "Ajalaevade" fännide eest, sest nüüd tulevad saatuslikud sõnad - ei meeldi mulle Baxter! Ei meeldi tema kirjanduslik stiil (ehk siis eestikeelsemalt - käekiri), mis (minu arust ja aru mul väga subjektiivne) on üpriski küündimatu, keeleliselt vaene ja pingutet. Ja veel, mis kõige tähtsam, tundub mulle teinekord tema asju lugedes, et "yks veike Jumal on kirjutanud veikse Piibli". SF, ükskõik kui tõsiselt teda ka võtma ei kiputaks, on siiski vaid mäng. Spekulatsioon. Häid mängijaid tunneb sellest, et ta ei lase Mängul üle pea kasvada. Minu arust Baxter laseb. Aga te võite mulle alati vastupidist tõestada - olen aldis kuulama!
Teksti loeti eesti keeles

Mõningate reservatsioonidega annan hindeks "5", sest autor oli suutnud Wellsi klassikalist teemat mõnusalt edasi arendada ning oli välja pakku- nud ka ülikauge tuleviku stsenaariumi.
Teksti loeti eesti keeles

Viis, muidugi- lugesin hiljuti teist korda ja sain palju tugevamalt kätte selle helevalge, kauge ja särava tunde,mis oli tingitud noist baxterlikest arutlustest, mõttekäikudest, maailmapildist.S.Baxter omab nüüd mu ulmeeelistuste hulgas üht esikohta.
Teksti loeti eesti keeles

Palju öelda ei ole, ainult et kas Baxteril oma ideed olid nii viletsad , et pidi teise mehe raamatualuseks võtma? Stiililt hakkas kah vastu,aga mõtteid (ja loogilisi ) ju oli.
Teksti loeti eesti keeles

Väga raske arvustada.Ühest küljest nagu oleks kõik paigas. Teisest küljest on kõigiti lonkav ja tüütav. Olgu peale "neli" on töö ja fantaasialennu eest. Parimad kohad alternatiivajaloo lõigud, igavamad ülipikad ja lohisevad kirjeldused ning Ajaränduri, andke andeks, hädapätaklus.Wellsi imiteerimine tegi asja igavamaks, kui muidu oleks võinud olla. Aga inglaste asi - neile oli see ajastu väga oluline, kõigi oma väärtushinnangute ja kõlbeliste probleemidega. Tuli end hooti lugema sundida, selline töövõit siis. Aga ei kahetse. Mulle üldiselt ajakamm meeldib, aga siin viskas ta liiga kaootiliseks.
Teksti loeti eesti keeles

Oma ajastu kohta on Baxter loonud üpris hea ulmelise teose. Palju on küll ulmelistnaiivsust, aga lugu jääb siiski heaks.Arutelud ja mõtisklused on lihtsad ja enamasti kõigile arusaadavad. Paistab, etBaxterile meeldib anda kõigest ümbritsevast selge pilt või ettekujutus.Lugeja võib vabalt panna ennast kogu jutusisse ja kujutada kõike toimuvat. Pole öelda midagi halba.
Teksti loeti eesti keeles

Uskumatult hästi kirja pandud SF teos. Selline, kus teise maailma lummus selgelt ka lugeja endani ulatub. Teine maailm on siinkohal siis teine aegruum, siitsamast, meie kõrvalt, kuhu meie pilk tavaliselt ei ulatu. Tavaliselt. Kuid tänu Baxterile on see välja tulnud. Lihtsalt vaimustav lugemispala kõigile neile, kes on lugu pidanud korralikest ajauperpallidest, sest see siin on üks parimaid nende seast.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on igati tasemel. Minumeelest lööb Wellsi peris iasti. Samas miski nagu segas. Justkui oleks kaks äärmust: yhel juhul seletatakse kõik lahti ja rohkemgi veel aga samashoopis keerulisemad asjad vaikitakse lihtsalt maha ja lugeja ei saa mitte halligi aru. No alla nelja ei pane ma kyll kuidagi. Ja see neli on kah väga tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Ülihea raamat. Mõnusas viktoriaanlikus stiilis ning tunduvalt parem kui Wells ise. Raske võrreldagi neid kahte. Baxteril fantaasiat palju enam. Erit head kohad tulid lõpu poole--kõiki ainelisi vajadusi rahuldav maailm ning ümberorganiseerivatest rauaosakestest koosnevad mõistuslikud olendid. Pole rohkem Baxterit lugenud, kuid kui tema teised raamatud ka nõnda sügavad ning head on, siis tuleb see ülesanne ette võtta.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut mõni aasta juba tagasi, kui mitte rohkem, kui ma nüüd õieti mäletam...Väga hea...Võrreldakse kõvasti Wellsi ``Ajamasinaga``Kui nii siis nii, ega nemad siis ainsana pole kirjutanud teemadel "ajamasin", ja ehk nad kõik ole natule sarnased. Ennemgi kirjutatud üle mõni romaan ja vaata, et samaväärne raamat või vaat, et paremgi välja tulnud.Naudin veidi mahukamaid raamatuid, aga seda ei tea mis giga teoseks mõõdult nimetada küll ei saa (nagu keegi mainis). Sisu oli nauditav igatpidi. Lõpu poole läks asi päris heaks, pidevalt püüdes kaasa minna kõiksugu teoorjatega, hakkasin juba ise mõtlema, et kuida asi nagu nüüd välja kukub. Ise endaga kohtumine, ikka valus küll, lihtsalt see teooria ajas mind hulluks aega-ajalt ja tekkisid igasugused asjad peas, et see pole ikka loogiline, et see aja-ring nii kordub. Selline kiuste oleks jalg vanale taha panna ja kõik peeti keerata:)
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on see üks parimaid ulmeraamatuid üldse ja seda just tänu Baxteri hulljulgele fantaasiale. Sain sellest raamatust palju inspiratsiooni oma ajateemalise töö kirjutamiseks ja leian, et inimene, kes kirjutas nii huvitava ja mõtlemisainet pakkuva ning sealjuures ka teadusliku tagapõhjaga raamatu, on üks igati väärt ja tark inimene. Suur tänu Baxterile!
Teksti loeti eesti keeles

aplaus! aplaus ka tõlkijale! kiidusõnu polegi nagu rohkem vaja - asi räägib iseenda eest. piisab kui ytelda et raamat intrigeerib nii oma kirjandusliku eelkäija suhtes kui ka oma ideede poolest - aga ideed on sellised mis pärast lugemist tunduvad nagu enda omadena, aga kus nad olid enne lugemist??? (ilmselt mingis paralleelses ajaloovarjandis...)
Teksti loeti eesti keeles

Tuletagem meelde, et Wellsile polnud ulme tähtis omaette, vaid vahend kuidas oma ideid väljendad. kui aga see idee muudetakse ringi ning ulme muutub eesmärgiks omaette, ei aita siin enam ka see, et pyytud jälgida Wellsi stiili. Ning lubagem meelde tuletada, et W. ajarändur polnud sugugi ylbe ja piiratud mötlemisega. Ning mulle lihtsalt meeldib 19. saj vaim rohkem kui tänapäeva oma ning pessimism rohkem kui optimism. Vastuolud maailmas ju jäävad.
Teksti loeti eesti keeles

Mis see siis oli? Esimesel hetkel on tahtmine nõustuda, et järg on palju parem kui asi ise. Aga on see nii ka näiteks juba mainitud aastal 2095, kui oleks nagu aeg teha järgmine järg? Kas siis ei öelda, et kui Wellsi raamat oli lühike ja oma aja kohta geniaalne, siis järge võib mõista vaid katsena raha teenida? Kas pole raamat samuti kinni omas ajas, olles küll mahukam ja loetavam, ent reklaamides sama tölbi naeruväärsusega seisukohti, mida tulevikus vaid ühe kindla ajastuga seostatakse? Wells oli (minu arvates) suur teadlane ja visionäär ning keskpärane kirjanik; ilma eriti tolle ajastu kohta põrutavate ideedeta ei kõlbaks ta raamatud kuhugi. Baxter… nojah, on hea jutusoonega ja hea fantaasiaga tegelane, aga midagi põrutavat ta teostes pole, pigem läks lõpp loogiliselt põhjendamatuks ja hõredaks.

Siiski ei ole ma raamatu peale väga kuri, tegemist on mõnusa lugemisvaraga.

------ 1.11.2014, hinne 4 -> 3 -----

Lugemisest on möödas peaaegu 14 aastat, osaliselt mälu värskendamiseks teatud projektide jaoks ja osaliselt lihtsalt huvist võtsin raamatu taas kätte. Vahepeal olen ajarändude teemaga rohkem kokku puutunud ja ju vist vanemaks ja sapisemaks läinud, igatahes pani raamat mu kohati vanduma, sellest ka põhjus, et viitsin natuke kribada, miks ma hinde alla tõmbasin.
Kõigepealt loogikaaugud [spoiler alert]: Tüüp käis tulevikus ja terve ajalugu muutus. Pärast käivad pikaleveninud I ilmasõja sõdurid oma masinaga ajalugu TORKIMAS ja oskavad kuidagi õnnelikult mööda vaadata faktist, et nad ei satu kunagi samasse kohta tagasi; see oleks pidanud ilmnema juba esimesel korral, kui nad peategelase kaasa viisid; tähendab, mingi tasemel (nagu autor paista laskis) nad mõistsid muutusi, kuid kui nad sakslastega vastastikku teineteise kindraleid maha lõid ja üldse ajaloo kallal sorkisid, peaks ju esimesel katsel selge olema, et ajarändur ei saa KUNAGI oma aega tagasi... Ja samas vaimus edasi, no ei usu sõnagi. Kuni lõpuni välja, kus tüüp võetakse algosakesteks ja pannakse uuesti kokku, ta on ajanud asju universumi vaimuga ja nii edasi ja mitte midagi ei ole muutunud, ikka ei oska ta muud targemat teha, kui kaotatud alamõõdulist daami otsima minna... Masendav.

Teksti loeti eesti keeles

Arvustuse alguseks peaks ma vist lgp. Andri Riidi arvustuse alguse kopeerima. Täpselt minu mõtted. Ei meeldinud mulle Wells, mis on kaunikest vananenud ja ei meeldi ka see Baxteri üllitis. Kuigi Baxter on hästi tabanud Wellsi kirjutamisstiili ja viktoriaanliku minategelase mõttemaailma, on raamat liiga pikaks venitatud. Sinna on pikitud palju mõttetult pikki kirjeldusi, samuti on peategelane täielik tölpa. Oleks Wells peategelase selliseks ohmuks kirjutanud, saaks veel aru, aga Baxter pingutas sellega küll üle. Ja lõpp on kah mõttetu. Plusspoolele saaks ehk kanda ainult peategelase seiklusi 19. sajandi lõpus ja pikaks veninud Esimese Maailmasõja ajal. Need kohad olid mõnusalt loetavad ja hästi kirja pandud alt. ajalugu. Kokkuvõttes üle kolme miinuse praegu ei pane, kuna olen seda raamatut oma pool tosinat korda üritanud lugeda, kuid proloogist kaugemale pole jõudnud. Nüüd siis pusisin läbi, kuigi ka siin sai kannatus ennem lõppu otsa ja viimased 15-20 leheküljest libistasin pilgu diagonaalis üle. Ei tea, ei istu kohe see raamat mulle kuidagi.
Teksti loeti eesti keeles

Kohe na häbi panna sellist kehva hinnet, kui kõik targad inimesed ütlevad, et asi on hea. "Ajalaevadega" seoses meenub mulle Isaac Asimovi "Igaviku lõpp" ja see tundus ikka mitme pügala võrra parem. Baxteri kiituseks võib ütelda, et Wellsi hingust oli romaanis rohkemgi, kui küll. Ei meeldinud mulle "Ajamasin", mis klassikaga tutvumise tuhinas sai läbi loetud, ega meeldinud mulle ka "Ajalaevad", mille läbi lugemine lõpuks lausa kohustusena hakkas tunduma (vaevalt, et see raamatu eesmärk oli). Aga võibolla olin ma lihtsalt vale inimene seda raamatut lugema.
Teksti loeti eesti keeles

Ajalaevade juures meeldis mulle see, et oli nagu Wellsi iseenda kirjutatud. Täpselt nagu Wells oleks ellu ärganud, järje valmis kirjutanud, kirjastajale viinud ja tagasi hauda vajunud! Võin kujutada ette kirjastaja imestust kui ta koputuse peale ukse lahti teeb ja laip vahib sealt talle otsa. Silme ette juba ilmub kuidas laip ütleb:"See on järg ajamasinale. Võtke või jätke!" Annab selle sõnatule kirjastajale ja kobob tagasi hauda! Ei tahaks selle kirjastaja nahas olla!

Aga jutu kohta ütleks, et oli tasemel. Pikkus ajas hulluks ja see pooleli jätmise hõng, mis ole ka Wellsi omal. Kui Wells ütles, et peategelane läks jälle ajamasinaga rändama, siis Baxter ütleb, et peategelane läks morlokide juurde aga mis tast sai, vot, seda ta ei ütle! Oi, kui vihale see ajas! Ma loodan, et Baxter otsustab veel ühe järje kirjutada ja seal ära seletada, et mis värk edasi juhtub!

Teksti loeti eesti keeles
x
Adrifted
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Jutt haakus minuga isiklikult päris hästi. Paaril viimasel nädalal olen öösiti just Texacost käinud toidupoolist otsimas. Nii et ses mõttes oli tuttav. Kuigi, valgus, mis Texacost kiirgab on firmamärgi tõttu pigem punane kui kollane. Andra nimelist tüdrukut tunnen samuti.

Mõnikord on mul tunne, et keegi on selja taga--nagu näiteks praegu. Aga mina seda viga ei ole teinud nagu Andra. Mina selja taha ei ole kunagi vaadanud.

Huvitav, kes seal selja taga mul praegu ikkagi on. Ei tohiks kedagi olla. Praegu on öö, inimesed magavad, siin ei ole kedagi. Keegi aga on. No mida ta vahib seal! Olgu, teeme nii. Ma vaatan vilksamisi, et endale kinnitada, et kedagi seal ei ole. Niikuinii ei ole ju.

No, vilks. Aaarrrgghhh! Blllrrähh, mulks, kolksti....

Teksti loeti eesti keeles

BAASIS ON NÜÜD 8000 ARVUSTUST!

Ei suutnud sellele kiusatusele vastu panna, kui nägin ees arvu 7999 ning kirjutasin ühe juurde.

Nüüd jutust endast. Jutt tegelikult seisneb ühes idees, kuid see idee on huvitav. Astronaudid saabuvad ühele pealtnäha ideaalsete tingimustega planeedile, kus avastavad inimkoloonia, mis koosneb pealtnäha 4-5 aastastest mõistuseta kiilakatest tüdrukutest, kellest pealekauba paljud paistavad olevat rasedad. Mis selle põhjuseks on, lugege ise. Huvitav bioloogiline ulme, keskkonnatingmuste toimest kohastumisele.

Teksti loeti inglise keeles

Ebaühtlase tasemega kogumik on see, peaks ütlema. Siin on korralikke õuduslugusid nagu näiteks The Scythe ja The Small Assassin. Siis on siin selliseid südamlikke Bradbury`le iseloomulikke koguperelugusid, jutustusi lapsepõlvest ja vanatädidest ning abielupaaridest, ka nende seas on häid jutte nagu Tomorrow`s child ja There was an old woman. Kuid oli ka jutte, mis täieliku pettumuse valmistasid nt 3., 11. ja 18. lugu. Oli ka neid, mis lihtsalt külmaks jätsid. Kuid kokkuvõttes on see tugev kogumik ning väärib täiesti nelja.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle jäi pea täiesti arusaamatuks see lugu ning seepärast ei meeldinud samuti. Veider ja imelik ning segane tegevustk.
Teksti loeti inglise keeles

Mina kohtasin seda ideed üldse esmakordselt ning oli väga mõjus ning hästi kujutatud paranoiline õhkkond. Ainult, et ei olnudki paranoiaga tegemist.
Teksti loeti inglise keeles

Päris huvitav idee teiste vihkamise ja mittesallimisega iseenesele esile kutsutud surmast. Lõpp aga jäi arusaamatuks.
Teksti loeti inglise keeles

Voodihaige poiss saatis koera välja kirjakesega, et see talle külalisi tooks. Ükskord kaevaski kutsu talle külalise välja.
Teksti loeti inglise keeles

Pila avangardisti populaarsuse saavutamise vahendite üle. Kuldsõrm ja Matisse´i maalitud silm. Õudusjudinaid ei tekitanud mingisuguseid
Teksti loeti inglise keeles

See oli pikem lugu ning samuti parem kui Bradbury lühemad jutud. Lastele tuuakse robot-vanaema, kes on täiuslik ning kohandab end vastavalt sellele isikule kellega ta räägib. Ning oskab kõike teha. Lõpuks õnnestub tal laste usaldus võita.

Jutu sekka on Bradbury poetanud häid mõtteid nagu näiteks, et lapsed ei anna vanematele kunagi andeks, kui nood ära surevad, sest see on laste suhtes nii vastustustundetu. Sest siis on vanemad läinud ilma vabanduste ja hüvastijätmiseta: kuidas saab siis laps üldse kedagi usaldada, kui kõik surevad. Aga robot-vanaema ei sure.

Teksti loeti inglise keeles

Kliima külmeneb ning inimesed lahkuvad Inglismaalt. Vana Harry jääb. Ja ajab mingit segast juttu. Bradbury lühikesed lood on enamasti suhteliselt viletsad, ilma liikumise, sündmuste arengu ja puändita.
Teksti loeti inglise keeles

See oli küll tasemel ideega lugu jälle. Sünnitamise käigus läks midagi nihu ning laps sündis teise dimensiooni. Muidu igati normaalne laps, kuid kaasinimestele paistis eresinise püramiidina. Jutu sisuks oli vanemate tundmuste kirjeldus, kes imelikule kujule vaatamata last ikkagi armastasid. Lõpp on samuti südamlik.
Teksti loeti inglise keeles

Kirjaniku elu päästmiseks kasutab üks tüüp ajamasinat. Ühe kõrvaltegelasest külamehe tüüpi on hästi tabatud. Muid voorusi jutul ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles

Ai ai Bradbury. Seekord valmistasid mulle küll pettumuse. Mitte mõhkugi ei saanud jutust aru. Et kus see algus ja ots. Mingid külamehed olid vastu mingile kiirteele, mis sinna kuhugi ehitati. Ei tea, ei meeldinud.
Teksti loeti inglise keeles

Minu meelest geniaalne horror. Geniaalne sellepärast, et nii hästi oli õnnestunud sisse minna viiekümne viie aastase Mardi naha alla. Täpsed ja löövad lühikesed joodiku laused ja mõtted. Algul paistiski jutt följetonina, kuid seejärel sai selgeks, et följetonist on asi siiski kaugel. Väga hea leid.
Teksti loeti eesti keeles

Jälle väga hea lugu. Viskas keskkonna kohe silme ette ning hästi kirja pandud. Parajalt vastik ja õudne ka.
Teksti loeti eesti keeles

Hehee. Hea idee, hea vorm ja veel parem sisu. Mõnus pila. Muuseas, see hüpotees maailma lõpu kohta tundub täiesti usutav...
Teksti loeti eesti keeles

Ja mis siis ühel päeval juhtus?

Lugu lõppes koos sissejuhatusega. Ehk ongi sissejuhatus romaanile? Ei tea. Esitatud tükist jääb aga väheks. Muidu aga päris naljakas. Peategelane jättis muheda mulje. Ainult, jah, tahaks järge ka lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav, lugu suutis mind haarata ning pinge tekitada. Ma hakkasin tõepoolest Oraaklile kaasa elama, tahtsin, et ta ka seekord ära mõistataks, ellu jääks. Mõlemat ei olnud talle antud. Väga hea.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin enne siia kirjutamist ka Algernoni arvustusi ning olin üllatunud, et ka paljud teised arvasid, et minategelane on naine, mitte "tubli poiss". Ja arvan, et see ei olnud ainult autori soo ja nime teadmisest tingitud eelarvamus. Minategelane oli lihtsalt ühe keskmise meessoost ajalootudengi kohta liiga sissepoolepööratud mõtlemisega, liiga introvertne, et vastata mu ettekujutusele ja stereotüübile meessoost. Kuid võib-olla on see vaid minu kui lugeja puue.

Jutt mulle igatahes meeldis ning nelja saab seetõttu, et sündmustik jäi mulle siiski arusaamatuks. Miks, kuidas, etc. Lõpus oleks võinud rohkem seletada välismaailmas toimunut, mitte süüvida minategelase sisemaailma.

Teksti loeti eesti keeles

Järellugu ei häirinud, lisas oma moel teistsuguse vaatenurga asjale. Täiesti hea lugu oli, ainsaks puuduseks ehk liigne sõnaderohkus. Muidu hea idee: pargipätid ja jõuetu vampiir. Vaimustav.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti ei olnud see õudne lugu. Kellelgi kunagi midagi oli. Kas see just nüüd täpselt nii oli, aga midagi seal ikka oli. Oli mis oli, aga õudne ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Ühe tuntuima vaimufilosoofi filosoofiline ulmejutuke. Dennett on varemgi põiminud ulmelisi mõtteeksperimente oma tekstidesse, nii et seekordne üllitis ei ole sugugi ootamatu.

Lugu algab sellega, kuidas Pentagon saadab austatud filosoofiaprofessori Maa sisemusse ülesandega tuua pinnale tuumalõhkekeha. Ülesandega kaasnev kiirgusfoon aga on ohtlik ajule, kuid kehale täiesti ohutu. Seetõttu otsustakase Dennetti aju jätta Houstonisse katseklaasi, kust see siis raadiolainete abil juhatakse Dennetti keha tegevust. Aju eemaldataksegi ning Dennettile antakse võimalus seda enne ülesande täitmisele asumist vaadata. Tal tekib loomulikult küsimus, kus ma olen? Kas ma olen seal, kus on mu aju, või seal, kus on mu keha? Kuid see on alles algus. Edasi toimub veel asendusi ja teisendusi ning küsimused lähevad veelgi filosoofilisemaks ning vastuseid on üha raskem pakkuda.

Teksti loeti inglise keeles

Sattusin kunagi lapsepõlves õnnetu jalgpallimängu tagajärjel haiglasse. Seal ei olnud midagi muud lugeda peale arvustatava raamatu.

"Totu Kuul"
Totu kuul
totu cool
totu ei ole cool
totu on totakas

Selline on minu mulje sellest raamatust.

Teksti loeti eesti keeles