(romaan aastast 1995)
eesti keeles: «Ajalaevad»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)
Siiski ei ole ma raamatu peale väga kuri, tegemist on mõnusa lugemisvaraga.
------ 1.11.2014, hinne 4 -> 3 -----
Lugemisest on möödas peaaegu 14 aastat, osaliselt mälu värskendamiseks teatud projektide jaoks ja osaliselt lihtsalt huvist võtsin raamatu taas kätte. Vahepeal olen ajarändude teemaga rohkem kokku puutunud ja ju vist vanemaks ja sapisemaks läinud, igatahes pani raamat mu kohati vanduma, sellest ka põhjus, et viitsin natuke kribada, miks ma hinde alla tõmbasin.
Kõigepealt loogikaaugud [spoiler alert]: Tüüp käis tulevikus ja terve ajalugu muutus. Pärast käivad pikaleveninud I ilmasõja sõdurid oma masinaga ajalugu TORKIMAS ja oskavad kuidagi õnnelikult mööda vaadata faktist, et nad ei satu kunagi samasse kohta tagasi; see oleks pidanud ilmnema juba esimesel korral, kui nad peategelase kaasa viisid; tähendab, mingi tasemel (nagu autor paista laskis) nad mõistsid muutusi, kuid kui nad sakslastega vastastikku teineteise kindraleid maha lõid ja üldse ajaloo kallal sorkisid, peaks ju esimesel katsel selge olema, et ajarändur ei saa KUNAGI oma aega tagasi... Ja samas vaimus edasi, no ei usu sõnagi. Kuni lõpuni välja, kus tüüp võetakse algosakesteks ja pannakse uuesti kokku, ta on ajanud asju universumi vaimuga ja nii edasi ja mitte midagi ei ole muutunud, ikka ei oska ta muud targemat teha, kui kaotatud alamõõdulist daami otsima minna... Masendav.
Aga jutu kohta ütleks, et oli tasemel. Pikkus ajas hulluks ja see pooleli jätmise hõng, mis ole ka Wellsi omal. Kui Wells ütles, et peategelane läks jälle ajamasinaga rändama, siis Baxter ütleb, et peategelane läks morlokide juurde aga mis tast sai, vot, seda ta ei ütle! Oi, kui vihale see ajas! Ma loodan, et Baxter otsustab veel ühe järje kirjutada ja seal ära seletada, et mis värk edasi juhtub!
Mõnikord on mul tunne, et keegi on selja taga--nagu näiteks praegu. Aga mina seda viga ei ole teinud nagu Andra. Mina selja taha ei ole kunagi vaadanud.
Huvitav, kes seal selja taga mul praegu ikkagi on. Ei tohiks kedagi olla. Praegu on öö, inimesed magavad, siin ei ole kedagi. Keegi aga on. No mida ta vahib seal! Olgu, teeme nii. Ma vaatan vilksamisi, et endale kinnitada, et kedagi seal ei ole. Niikuinii ei ole ju.
No, vilks. Aaarrrgghhh! Blllrrähh, mulks, kolksti....
Ei suutnud sellele kiusatusele vastu panna, kui nägin ees arvu 7999 ning kirjutasin ühe juurde.
Nüüd jutust endast. Jutt tegelikult seisneb ühes idees, kuid see idee on huvitav. Astronaudid saabuvad ühele pealtnäha ideaalsete tingimustega planeedile, kus avastavad inimkoloonia, mis koosneb pealtnäha 4-5 aastastest mõistuseta kiilakatest tüdrukutest, kellest pealekauba paljud paistavad olevat rasedad. Mis selle põhjuseks on, lugege ise. Huvitav bioloogiline ulme, keskkonnatingmuste toimest kohastumisele.
Jutu sekka on Bradbury poetanud häid mõtteid nagu näiteks, et lapsed ei anna vanematele kunagi andeks, kui nood ära surevad, sest see on laste suhtes nii vastustustundetu. Sest siis on vanemad läinud ilma vabanduste ja hüvastijätmiseta: kuidas saab siis laps üldse kedagi usaldada, kui kõik surevad. Aga robot-vanaema ei sure.
Lugu lõppes koos sissejuhatusega. Ehk ongi sissejuhatus romaanile? Ei tea. Esitatud tükist jääb aga väheks. Muidu aga päris naljakas. Peategelane jättis muheda mulje. Ainult, jah, tahaks järge ka lugeda.
Jutt mulle igatahes meeldis ning nelja saab seetõttu, et sündmustik jäi mulle siiski arusaamatuks. Miks, kuidas, etc. Lõpus oleks võinud rohkem seletada välismaailmas toimunut, mitte süüvida minategelase sisemaailma.
Lugu algab sellega, kuidas Pentagon saadab austatud filosoofiaprofessori Maa sisemusse ülesandega tuua pinnale tuumalõhkekeha. Ülesandega kaasnev kiirgusfoon aga on ohtlik ajule, kuid kehale täiesti ohutu. Seetõttu otsustakase Dennetti aju jätta Houstonisse katseklaasi, kust see siis raadiolainete abil juhatakse Dennetti keha tegevust. Aju eemaldataksegi ning Dennettile antakse võimalus seda enne ülesande täitmisele asumist vaadata. Tal tekib loomulikult küsimus, kus ma olen? Kas ma olen seal, kus on mu aju, või seal, kus on mu keha? Kuid see on alles algus. Edasi toimub veel asendusi ja teisendusi ning küsimused lähevad veelgi filosoofilisemaks ning vastuseid on üha raskem pakkuda.
"Totu Kuul"
Totu kuul
totu cool
totu ei ole cool
totu on totakas
Selline on minu mulje sellest raamatust.