Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· H. G. Wells ·

The Time Machine: An Invention

(lühiromaan aastast 1895)

ajakirjapublikatsioon: «The New Review» 1895; jaanuar – mai
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Ajamasin»
H. G. Wells «Ajamasin. Maailmade sõda» (1995)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
13
10
2
0
0
Keskmine hinne
4.44
Arvustused (25)
Tundmatu Arvustaja

Tuntud raamat. Esimene (vähemalt levinuist) SF lugu ajarändudest ja kauge-kauge tuleviku Maast. Romaani "punasus" ja autori sotsialistlik maailmavaade ei riku mängu, vaid pigem loovad hõrgu fooni XIX saj lõpu progressiivsest ellusuhtumisest. Tähelepanuväärne asi, "viis"
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Targo Tennisberg

'Ajamasin' - kirjutatud veidi üle viiekümne aasta enne Asimovit ja sada aastat enne Baxterit. Sellega seoses mõte - kas Asimovi tehnilisus mõjub veel viiekümne aasta pärast sama anakronistlikuna nagu Wellsi oma praegu? Praegu on igatahes pisut veider lugeda omaaegseid tehnilisi kirjeldusi Ajamasina konstruktsioonist, samuti on ajast ja arust mitmed ühiskondlikud vaated, aga mis teha, elu on kord selline. OMAST ajast on Wells aga sellegipoolest kõvasti ees - üleüldse nõuab mingil alal pioneeriks olemine kaasaegsetest ees olemist - selle pärast jääb see teos alati tasemel olevaks. Igale tõsisele ulmefännile kohustuslik.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Päris hea lugu tegelikult, kuid lakke kargama ei pannud. nonde paremate wells`i lugudeni ei küüni kohe kuidagi. Mis sellest et mingisugune action käis. Ei tekkinud sellist mõnusat tunnet mida oleks sealt oodanud.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Selle raamatuga on mul pisuke oma suhe: siin BAASis on korduvalt mainitud, et keegi on kunagi mingit raamatut tõlkinud. "Ajamasinat" olen mina tõlkinud. Tõlge jäi pooleli, kuna just sel ajal loeti Eesti Raadios ette sedasama tõlget, mis koos "Maailmade sõjaga" ühtede kaante vahele sai. Ütleks kohe otse ära, et "Ajamasina" tegelik hinne on 5-, aga et sihukest pole siis saab ta ikkagi viie. Raamatu põhivõlu on just see, et hoolimata ilmumisajast, on ta tänapäeval mõnuga loetav. Ka on raamatu läbilugemine vajalik selleks, et oleks võimalik nautide arutut hulka hiljem kirjutatud raamatuid. Ka romaan ise pole sugugi paha, mulle ta igatahes meeldis ning, võimalik, et just seetõttu, et seal kõik sedavõrd lahtiseks jäi. Peale läbilugemist avastasin end ikka ja jälle selle tulevikumaailma ning (lühi)romaani kangelaste saatuste üle mõtlemas. Kuidagi kripeldama jäi...
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Väga raske on tänapäeval hinnata nii igivana ulmet: peaks nagu vanuse tõttu andma päris hea hinde. Samas ilma igasuguste mööndusteta asja vaadates tundub ikka magedavõitu. Antud raamatule tegi aga õilsa teene Baxter, kirjutades talle tõeliselt hea järje (tänapäeva vaatevinklist vähemalt, ei tea mida 100 aasta pärast arvatakse...). Seetõttu tundub takkajärge Wellsi raamat "Ajalaevade" ühe osana ja tundub ka parem. Minu jaoks on vähemalt nii, kuna lugesin neid järjest. Eestikeelses tõlkes on morlokite nimeks antud miskipärast läpatuustid, mis mulle kohe üldse ei meeldinud...
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Noor Wells küsis endalt sageli: ”Miks neli viiendikku kaasaegsest kirjandusest peab kirjeldama ajastuid, mis kunagi ei naase, seevastu keegi ei mõtle tulevikule.” Enamikes Wellsi ulmeromaanides vaadeldaksegi inimkonna võimalikke arengusuundi. Bertrand Russelli järgi Wells oli “mõtete ja kujutlusvõime vabastaja” ning kujutades võimalike tulevikuversioonide meeldivaid ja ebameeldivaid külgi “sundis noori inimesi nägema tuleviku eri variante, milledele nad muidu poleks mõelnudki.” Esikromaan on kõige tüüpilisem Wellsi romaanidest. Esiteks. Teoses on arendatud loogilise lõpuni ta õpetaja Thomas Henry Huxley idee, et klassivõitlus nõrgestab inimkonda looduse ees ning kes rõhutas “töö ja kapitali liidu” vajalikkust. Wells kujutaski, kuhu viib taoline tulevikuühiskond: rikkad teadsid, et nende vara ja heaolu on puutumatud, vaesed olid rahul, et neile jäeti leib ja töö. Ühiskond stagneerus: tekkisid eloid ja morlokid. Quod erat demostrandum. Teiseks. Wells kasutas siin esimesena ekstrapolatsiooni ideed (vähemalt suures mõõtkavas ja sellel tasemel esimesena). Pärast Wellsi hakkasid paljud kirjanikud oma teostes kujutama tulevikuühiskondi, kus mingi arengutendents on viidud loogilise lõpuni, absurdini (näit ülerahvastus; absoluutse diktatuuri idee lõpulearendamine Orwellil; tulevikud, kus vaen raamatute vastu on muudetud absoluutseks; tulevikud, kus robotid valitsevad inimesi jne.). Minu arvates andis just Wellsi see romaan meetodi ja ideid sadadele ja tuhandetele ulmekatele, mida me kiidame. Võiks isegi öelda: “Ajamasinaga” algas kaasaegne ulmekirjandus. Ülaltoodu põhjal saab hindeks olla vaid 5.
Teksti loeti vene keeles
Dragofor

Klassika. Wells ja Verne`i on siiski ühed olulisemad moodsa ulme ja eelkõige sci-fi algatajad. Sellest teosest sai siis alguse üks kuulsaimaid ideid filmide jaoks (aga samuti kirjanikele), nimelt ajarännud. Kõigele vaatamata on tegu ühe parema seda laadi lühiromaaniga. Ning Baxteriga koos moodustavad nad minu jaoks toreda terviku.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Ilma selle Wellsi suurepärase romaanita ei oleks tulnud Baxteri veelgi paremat järgi. Esimene asi, mille iga ajamasina huviline läbi peab lugema ning pähe õppima.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Nigelam kui "Maailmade sõda", kuid üsna hea teos. Mulle meeldis autori julgus näidata meid tulevikus. Wellsi kujutlus tulevikuinimesest võib olla üsna saranae meie saatusele.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Õieti on veider end positsioneerida igivana ulme suhtes, millest rangelt võttes vaid sedasama Welssi on muigamata lugeda võimalik.

Mõnes mõttes olemegi ju eloide ja morlokite juures - päikesepruunid näidiseksemplarid ja neid läbi arvutiekraani tarbivad kuhtunud degenerandid...
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

See on üks kolmest loost Wellsilt, mida ma lugenud olen ja ütlen, et see on üks tema parimaid lugusid! Ma olen lugenud ka Baxteri järge sellele(mis on küll hea, kuid mitte nii hea). Wells kubises ideedest, mis tegelikult ju ei ole võimalikud! Inimene ei saa ajas rännata! Wellsi juures teeb asja imeliseks ka see, et ta räägib ära kuidas asjad käivad. Ta ei ütle:"Kuulge, mehed! Ma ehitasin ajamasina ja käisin tulevikus. See oli lahe!" Ta hoopis räägib, et ta ehitas ajamasina ning siis jutustab meile milline see on ja kuidas ta millegi nii vapustavaga hakkama sai! Tasemel värk, või mis?!
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

The Time Machine on ajarännu-ulmelugu, mida jutustab raamatus oma sõpradele üks Victoria-aegse Inglismaa härrasmehest leiutaja. Ta väidab, et ajas rändamine pole mitte ainult teoreetiliselt võimalik (tema sellekohaste argumentidega on pea kõik koosviibijad nõus), vaid et ta on ehitanud ka toimiva ajamasina ja rännanud sellega tulevikku.
 
Ta räägib, kuidas ta jäi ajareisil poolkogemata pidama aastas 802 701. Algselt näis see tulevikumaailm talle peaaegu paradiisina - kogu maa oli muudetud suureks aiaks, hävitatud olid kõik ohtlikud loomad kuni tüütute putukateni ja kõrvaldatud olid ka kõik haigusetekitajad. Tulevikuinimesed, kes nimetasid end eloideks, veetsid kogu aja ainult lõbutsedes, süües ja magades.
 
Samas aga olid eloid intellektuaalselt mandunud peaaegu laste tasemele. Ning kui mingid tundmatud jõud röövisid peategelase ajamasina ja jätsid ta sellega tulevikku lõksu, hakkas talle tunduma, et kõik pole nii nagu esialgu paistis. Veelgi kahtlasemaks muutusid asjalood siis, kui sai selgeks, et muidu süütud ja muretud eloid kardavad paaniliselt pimedust...
 
Ma mäletan, et lugesin "Ajamasina" maakeelset versiooni esmakordselt suhteliselt noorelt (vist kohe tõlke ilmumise järel) - ning see jättis mulle väga võimsa mulje. Põneva loo sisse oli siin istutatud mõtteid, millest ma tollal ehk vaid poolenisti aru sain, kuid mis panid mind kindlasti tahtma, et ma rohkem mõistaksin.
 
Iseenesest nüüd tagasi vaadates ei ole muidugi tegemist väga keerulise looga. Hiljem on juba sellised ulme kuldaja meistrid nagu Asimov, Bradbury ja Heinlein ajarännu-teemal palju rabavamaid lugusid loonud - rääkimata veel kõigist hilisematest autoritest. Ilmus ju lugu ikkagi praeguseks 125 aastat tagasi ning näiteks ajarändude populaarseimat, sellest tulevate paradokside teemat ei puuduta see üldse.
 
Kuid ma olen ka täna kindel, et tegemist on suurepärase looga, millel pole küljes pea ühtegi ajahamba jälge. Esimese ajarännu-loona on see aga peaaegu täiuslik. See annab täpselt piisavalt mõtteainet esimesteks ühiskonna- või sotsioloogiliste arengute alasteks arutlusteks, nagu vundament, mille peale saab edasist müüri laduma asuda.
 
Pikkuselt on see lugu oma idee jaoks samuti täpselt paras - erinevalt näiteks sama autori "Nähtamatust", mille puhul on teksti kaugelt rohkem, kui kandvat mõtet seal sees. Lisaks on siin loos (ja ka näiteks kohe järgmisena ilmunud "Doktor Moreau' saares") tunda autori nooruslikku julgust ja õhinat, mis mõnes hilisemas teoses kipub vanamehelikuks tüütuks targutamiseks manduma.
 
Sest on põhjust meenutada, et selle loo kirjutamise ajal ei olnud Wells veel edukas ja jõukas sotsialist vaid puruvaene intelligent. See väljendub selgelt ka siin loos, kus nii aristokraatiat kui ka töölisklassi vaadatakse põlastusega ning ülimaks väärtuseks tõstetakse inimmõistus ja teotahe. Noores Wellsis on selle teose kaudu näha palju enam Nietzschet kui Marxi.
 
Kui seda teost üldse kritiseerida, siis peategelane ja jutustaja on üsna täiuslik kujutluspilt viktoriaanlikust härrasmehest, mille hulka kuulub pimedalt ennasttäis olek ja käitumine. See võib nii mõndelegi lugejale vastukarva käia, kuid minu arvates on see autori teadlik valik. On ju jutustaja tegelikult samasugune aristokraadist eloi, keda Wells oleks päriselus põlanud.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Adrifted
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Adrifted

Jutt haakus minuga isiklikult päris hästi. Paaril viimasel nädalal olen öösiti just Texacost käinud toidupoolist otsimas. Nii et ses mõttes oli tuttav. Kuigi, valgus, mis Texacost kiirgab on firmamärgi tõttu pigem punane kui kollane. Andra nimelist tüdrukut tunnen samuti.

Mõnikord on mul tunne, et keegi on selja taga--nagu näiteks praegu. Aga mina seda viga ei ole teinud nagu Andra. Mina selja taha ei ole kunagi vaadanud.

Huvitav, kes seal selja taga mul praegu ikkagi on. Ei tohiks kedagi olla. Praegu on öö, inimesed magavad, siin ei ole kedagi. Keegi aga on. No mida ta vahib seal! Olgu, teeme nii. Ma vaatan vilksamisi, et endale kinnitada, et kedagi seal ei ole. Niikuinii ei ole ju.

No, vilks. Aaarrrgghhh! Blllrrähh, mulks, kolksti....
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

BAASIS ON NÜÜD 8000 ARVUSTUST!

Ei suutnud sellele kiusatusele vastu panna, kui nägin ees arvu 7999 ning kirjutasin ühe juurde.

Nüüd jutust endast. Jutt tegelikult seisneb ühes idees, kuid see idee on huvitav. Astronaudid saabuvad ühele pealtnäha ideaalsete tingimustega planeedile, kus avastavad inimkoloonia, mis koosneb pealtnäha 4-5 aastastest mõistuseta kiilakatest tüdrukutest, kellest pealekauba paljud paistavad olevat rasedad. Mis selle põhjuseks on, lugege ise. Huvitav bioloogiline ulme, keskkonnatingmuste toimest kohastumisele.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Ebaühtlase tasemega kogumik on see, peaks ütlema. Siin on korralikke õuduslugusid nagu näiteks The Scythe ja The Small Assassin. Siis on siin selliseid südamlikke Bradbury`le iseloomulikke koguperelugusid, jutustusi lapsepõlvest ja vanatädidest ning abielupaaridest, ka nende seas on häid jutte nagu Tomorrow`s child ja There was an old woman. Kuid oli ka jutte, mis täieliku pettumuse valmistasid nt 3., 11. ja 18. lugu. Oli ka neid, mis lihtsalt külmaks jätsid. Kuid kokkuvõttes on see tugev kogumik ning väärib täiesti nelja.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Mulle jäi pea täiesti arusaamatuks see lugu ning seepärast ei meeldinud samuti. Veider ja imelik ning segane tegevustk.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Mina kohtasin seda ideed üldse esmakordselt ning oli väga mõjus ning hästi kujutatud paranoiline õhkkond. Ainult, et ei olnudki paranoiaga tegemist.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Päris huvitav idee teiste vihkamise ja mittesallimisega iseenesele esile kutsutud surmast. Lõpp aga jäi arusaamatuks.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Voodihaige poiss saatis koera välja kirjakesega, et see talle külalisi tooks. Ükskord kaevaski kutsu talle külalise välja.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Pila avangardisti populaarsuse saavutamise vahendite üle. Kuldsõrm ja Matisse´i maalitud silm. Õudusjudinaid ei tekitanud mingisuguseid
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

See oli pikem lugu ning samuti parem kui Bradbury lühemad jutud. Lastele tuuakse robot-vanaema, kes on täiuslik ning kohandab end vastavalt sellele isikule kellega ta räägib. Ning oskab kõike teha. Lõpuks õnnestub tal laste usaldus võita.

Jutu sekka on Bradbury poetanud häid mõtteid nagu näiteks, et lapsed ei anna vanematele kunagi andeks, kui nood ära surevad, sest see on laste suhtes nii vastustustundetu. Sest siis on vanemad läinud ilma vabanduste ja hüvastijätmiseta: kuidas saab siis laps üldse kedagi usaldada, kui kõik surevad. Aga robot-vanaema ei sure.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Kliima külmeneb ning inimesed lahkuvad Inglismaalt. Vana Harry jääb. Ja ajab mingit segast juttu. Bradbury lühikesed lood on enamasti suhteliselt viletsad, ilma liikumise, sündmuste arengu ja puändita.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

See oli küll tasemel ideega lugu jälle. Sünnitamise käigus läks midagi nihu ning laps sündis teise dimensiooni. Muidu igati normaalne laps, kuid kaasinimestele paistis eresinise püramiidina. Jutu sisuks oli vanemate tundmuste kirjeldus, kes imelikule kujule vaatamata last ikkagi armastasid. Lõpp on samuti südamlik.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Kirjaniku elu päästmiseks kasutab üks tüüp ajamasinat. Ühe kõrvaltegelasest külamehe tüüpi on hästi tabatud. Muid voorusi jutul ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Ai ai Bradbury. Seekord valmistasid mulle küll pettumuse. Mitte mõhkugi ei saanud jutust aru. Et kus see algus ja ots. Mingid külamehed olid vastu mingile kiirteele, mis sinna kuhugi ehitati. Ei tea, ei meeldinud.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Minu meelest geniaalne horror. Geniaalne sellepärast, et nii hästi oli õnnestunud sisse minna viiekümne viie aastase Mardi naha alla. Täpsed ja löövad lühikesed joodiku laused ja mõtted. Algul paistiski jutt följetonina, kuid seejärel sai selgeks, et följetonist on asi siiski kaugel. Väga hea leid.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Jälle väga hea lugu. Viskas keskkonna kohe silme ette ning hästi kirja pandud. Parajalt vastik ja õudne ka.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Hehee. Hea idee, hea vorm ja veel parem sisu. Mõnus pila. Muuseas, see hüpotees maailma lõpu kohta tundub täiesti usutav...
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Ja mis siis ühel päeval juhtus?

Lugu lõppes koos sissejuhatusega. Ehk ongi sissejuhatus romaanile? Ei tea. Esitatud tükist jääb aga väheks. Muidu aga päris naljakas. Peategelane jättis muheda mulje. Ainult, jah, tahaks järge ka lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Huvitav, lugu suutis mind haarata ning pinge tekitada. Ma hakkasin tõepoolest Oraaklile kaasa elama, tahtsin, et ta ka seekord ära mõistataks, ellu jääks. Mõlemat ei olnud talle antud. Väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Lugesin enne siia kirjutamist ka Algernoni arvustusi ning olin üllatunud, et ka paljud teised arvasid, et minategelane on naine, mitte "tubli poiss". Ja arvan, et see ei olnud ainult autori soo ja nime teadmisest tingitud eelarvamus. Minategelane oli lihtsalt ühe keskmise meessoost ajalootudengi kohta liiga sissepoolepööratud mõtlemisega, liiga introvertne, et vastata mu ettekujutusele ja stereotüübile meessoost. Kuid võib-olla on see vaid minu kui lugeja puue.

Jutt mulle igatahes meeldis ning nelja saab seetõttu, et sündmustik jäi mulle siiski arusaamatuks. Miks, kuidas, etc. Lõpus oleks võinud rohkem seletada välismaailmas toimunut, mitte süüvida minategelase sisemaailma.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Järellugu ei häirinud, lisas oma moel teistsuguse vaatenurga asjale. Täiesti hea lugu oli, ainsaks puuduseks ehk liigne sõnaderohkus. Muidu hea idee: pargipätid ja jõuetu vampiir. Vaimustav.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Tõesti ei olnud see õudne lugu. Kellelgi kunagi midagi oli. Kas see just nüüd täpselt nii oli, aga midagi seal ikka oli. Oli mis oli, aga õudne ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Ühe tuntuima vaimufilosoofi filosoofiline ulmejutuke. Dennett on varemgi põiminud ulmelisi mõtteeksperimente oma tekstidesse, nii et seekordne üllitis ei ole sugugi ootamatu.

Lugu algab sellega, kuidas Pentagon saadab austatud filosoofiaprofessori Maa sisemusse ülesandega tuua pinnale tuumalõhkekeha. Ülesandega kaasnev kiirgusfoon aga on ohtlik ajule, kuid kehale täiesti ohutu. Seetõttu otsustakase Dennetti aju jätta Houstonisse katseklaasi, kust see siis raadiolainete abil juhatakse Dennetti keha tegevust. Aju eemaldataksegi ning Dennettile antakse võimalus seda enne ülesande täitmisele asumist vaadata. Tal tekib loomulikult küsimus, kus ma olen? Kas ma olen seal, kus on mu aju, või seal, kus on mu keha? Kuid see on alles algus. Edasi toimub veel asendusi ja teisendusi ning küsimused lähevad veelgi filosoofilisemaks ning vastuseid on üha raskem pakkuda.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Sattusin kunagi lapsepõlves õnnetu jalgpallimängu tagajärjel haiglasse. Seal ei olnud midagi muud lugeda peale arvustatava raamatu.

"Totu Kuul"
Totu kuul
totu cool
totu ei ole cool
totu on totakas

Selline on minu mulje sellest raamatust.
Teksti loeti eesti keeles