Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Strana bagrovõhh tutš

(romaan aastast 1959)

eesti keeles: «Purpurpunaste pilvede maa»
Tallinn, ERK, 1961 (Seiklusjutte maalt ja merelt)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
18
13
1
0
Keskmine hinne
3.763
Arvustused (38)
Tundmatu Arvustaja

Ilmus 50.-60.-ndate fantastikabuumi ajal 1961 aastal "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarjas eesti keeles "Purpurpunaste pilvede maa" nime all. Kui ma ei eksi, siis autorite esimene laiemat tähelepanu äratanud lugu. Siiras ja pisut naiivne. Kõige targem on raamatu ideoloogilisse fooni ("raudbetooni") suhtuda vendade endi kombel: kerge muigega. Seda enam, et see muie on ka raamatus aimatav ilmses liialdamises kangelaste positiivsete joontega. Küllap mõjutas ka soov oma raamatut trükituna näha. Kui kedagi ongi ahvitud, siis Jules Verne''i. Kuna Eestis on "puhtaid" kosmoseseiklusi vähe välja antud ja head lugu seiklustest asustamata planeedil suurt ei meenugi, siis sai hindeks "neli". Kosmoseseikluse-tulevikuloo seisukohast on kõik olemas : ülitehnika ja üliinimesed, saladuslik planeet koos vaenulike loodusjõududega ja otsatute aaretega. Noh ja taeva värv (Veenuselt vaadatuna) on tõesti purpurne, seda enam, et tollastest oletustest Veenuse kohta on käesolev vaat et üks tõepärasem.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Andri Riid

Minu poolt tegelikult kõige viimasena loetud Strugatskite lugu. Ei saa öelda, et raamat väga vilets oleks olnud, ebahuvitav siiski. Võrreldes vendade hilisema loominguga on rõhk rohkem tehnilise külje (Footonraketid) peal, aga eks selles avaldubki siis nende areng. Igatahes on ta sama perioodi muust Nõukogude ulmest märksa vähem punane, seega ka loetavam.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Kui seda raamatut kunagi lapsepõlves loetud sai, olin igastahes parasjagu sillas. Kuskil aasta tagasi proovisin uuesti. Esimesest paarist peatykist paraku kaugemale ei jõudnud. Mis teha, aeg läheb, seda nii raamatu kui minu jaox. Kuskil on mainitud, et see pidi yldse esimene Strugatskite avaldatud asi olema. See ja nostalgilised mälestused on ka põhjused mix ma hindex nelja, mitte kolme panen.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Sai nüüd teiste jutukeste vahele ära loetud. Tundus lausa hea, vähemalt mitmete teiste nõukogude ulmekatega võrreldes. Paistab, et Veenus on nõukogude autorite seas suhteliselt populaarne planeet. Ikke mitmed-setmed autorid on oma kangelasi seda planeeti vallutama saatnud. Ja teiste taolistega võrreldes tundub ta ikka natike parem küll. Ei saa muidugi öelda, et ta just mingi tippteos oleks, kuid ajaviiteks selline paras põnevik. Tunduvalt loomutruum tundus ta ka olevat kui näituseks see Palei lugu (``Planeediavarusse``). Selline hea seiklus oli, mitte mingisugune vaprate kommunistide Veenuse ümberkujundamise kirjeldus. Muidugi, natuke nüri tundus see esimene pool jutukesest, st. see ettevalmistus kõik, aga on hullematki ette tulnud. Nii hea ei olnud, et saaks viie panna, kuid nelja küll.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Raamat, millel oli rohkem väärtust oma ajastus. Tänapäeva ja tuleviku ulmehuvilistel lastel ehk siiski Tarzanile vahelduseks hea lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
kuits

Strugatskite minu meelest (ja minu loetutest) üks kehvemaid. Kuidagi liiga uljas- kangelaslik. Ma saan aru küll, et aeg oli selline, aga kuna hinnet panen aastal 1998, siis 3.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Raamat, mille järgi on üsna lihtne aru saada, et Strugatskid kirjanikud on. Lugesin lapsepõlves ja olin kohutavas vaimustuses. Praegu hindaksin neljaga, aga nostalgilistel põhjustel panen lisapunkti.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Arvi Nikkarev

Ma ei ole seda raamatut vähemalt veerand sajandit lugenud. Nüüd võtsin kätte, sirvisin. Lugema ei kutsu. Keskpärane debüütromaan ajastule omaste puududtega, ei viita millegagi edasistele meistriteostele. Strugatskite kiituseks peab ütlema, et Lemi debüütromaan ulme vallas “Astronauci” (1951) on mitu suurusjärku nõrgem ning saaks mult hindeks ühe. Ka Lemist arenes tasapisi ulme suurkuju. Ja ka vastupidi: nii mõnegi avateos jääb ta loomingu tipuks. Kuna ma ilmselgelt Strugatskite seda romaani enam elus ei loe, siis hindeks 3.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Küllap on ebaaus hinnata teost pigem nostalgilise mälestuse kui tegeliku teostuse põhjal. Jah, tegelikult on see jutuke paras saast (kuigi parem ikkagi kui Harrisonil) ja täis 50-aastate tüüpilisi lapsikusi. Kuid ikkagi, kirjutama on vennad osavad ja need noorusmälestused ..
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Ega see lugu nüüd nii hull ka ei ole kui mõni hindaja on arvanud.Samas tunnistan ausalt et nostalgiast ma seekord pole võitu saanud. Esmakordselt sai loetud ju õrnas nooruses. Seiklusjutuna ja eelkõige seiklusjutuna (inimene vs. loodus) on lugu ikkagi viite väärt.Ehkki ma poliitilist propagandat lugeda ei armasta (aga, kes armastaks?!) Maailma Kommunistlike Riikude Liit ei ole ju nii tõsiseltvõetav, et ta lugemisel häiriks.
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Alari Rajande

Imho väga hea ulmekas. Tegevus on sujuv ja parajalt põnev, näiteks võrreldes Harrisoni "Surmailmade" jms. -ga küll kehvem ei tundunud. Ning on ka praegu loetav, seega hinne pole nostalgiast. "Punane"? Ei tea, ei olnud eriti. Mis vahet seal on.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Kui ma nüüd õieti mäletan siis oli selles kosmosemeeskonnas ka üks grusiin ja see moment tundub mulle tagantjärele mõeldes kõige ulmelisemana :) Aga kui tõsiselt rääkida siis koolipoisina lugedes meeldis küll aga üle nelja siiski ei paneks.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Raske on seda romaani mingi adekvaatse hindega paika panna!

Mulle Strugatskite looming meeldib, aga see romaan on neil ikka üsna nõrk küll... mõne teise autori loomingus oleks selline lugu viite väärt, aga vendade puhul jääb ta siiski tugevalt alamõõduliseks...

Paljud eelnevad arvustajad on viidanud nostalgiale ja viie pannud... olen nendega üsna nõus, ja ei ole kah... lugesin romaani täieliku versiooni aastavahetuse paiku üle ning pean tunnistama, et isegi praegu mõjub lugu hästi... ette saab heita vaid seda, et tekst on ajast ja arust... samas on see vajalik tekst vendade tulevikuajaloos...

Sisust pole siin vist mõtet rääkida. Küll aga räägiks sellest, et mis on teistmoodi täielikus autorivariandis. Esiteks kärpis tsensuur välja kõik kohad kus oli väiksemgi viide bürokraatiale ja käsumajandusele, lisaks veel ka mõned pisemat sorti ja arusaamatumad kärped... näiteks ei tohtinud nõukogude inimene vanduda, seega läksid ka kõik sellised kohad noa alla. Päris arusaamatu kärbe oli kolmandas osas, kus palavikus Dauge sonib oma kunagisest kallimast (Jurkovski õest) ning siis Jurkovski tõeliselt raevu läheb. Lugesin seda täielikku versiooni ning võrdlesin seda ka pidevalt eesti tõlkega ning avastasin, et Ralf Tominga tõlge on ääretult tekstitäpne, ehk vaid mõni russitsism on seal liiast... aga sel ajal polnud see vist eesti keeles puuduseks...

Ka on «Purpurpunaste pilvede maa» ainuke Strugatskite raamat, mis on saanud (nõukogude) riikliku tunnustuse osaliseks... võitis mingil laste- ja noorsooulmeraamatute konkursil teise koha... esimese koha sai vist «Andromeeda udukogu»...

Tasub kindlasti lugeda, aga tuleb arvestada kirjutamisaega!
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Kristjan Sander

Hästi kirjutatud põnevusromaan. Küll ilma filosoofilise plaanita ning nõukogulikult lamedate tegelastega ning propagandaga, aga siiski jupp maad parem ka sellisena kui Harrisoni "Surmailm". Ega eriti vahet pole minu arust, mis stampe järgida - lääne äraleierdatud põnevikutraditsiooni või propagandistliku Nõukogude traditsiooni omi. Näiteks "Düünis" on noid lääne stampe ikka parajal määral sees, ometi kiputakse seda üheks SF tippteoseks pidama. Miks siis olla nii kuri vaeste Vendade vastu?
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Nõus Jyrkaga, et väga raske kuidagi adekvaatselt hinnata. Omas ajas ja ruumis oli ka kärbitud versioon ikkagi tippteos ja midagi täiesti uudset. Tean inimesi, kes seda mingid kolmkümmend või rohkemgi aastat tagasi lugesid ja ikka veel sooja sõnaga meenutavad. Mulle meeldis raamatu esimene ja viimane kolmandik. Vahepealsed seiklused Veenusel kippusid nii igavaks, et läbilugemiseks tuli kasutada jõumeetodit ja tahtejõudu. Raamatu on teadus-tehniline; küllaltki lihtsate tegelastega; ilma sügavama humanitaarse alltoonita. Seiklusjutuna on see muidugi huvitav, kuid Verne`i mõjud on tõesti tuntavad. Sisu ju ka üsna harilik on - tahtejõuline selzkond alistamas tundamtut maailma. Tuleb olla kangelane, trotsida ohte ja raskusi, jne. Tegelikult on ju Veenust üpris realistlikult kirjeldet - planeet mõjub tõepoolest ohtlikuna.

Pidi see olema ka Strugatskeile endile üks vähem meeldinud romaane...Ühesõnaga kiita pole palju, kohati oli üsna igav, kuid "nelja" saab lõpuosa pärast. Kuidagi mõjus see Bõkovi-rühma leidmine Bogdani poolt - avaldas muljet. Siiski ei tea ma ühtegi põhjust, miks seda romaani tänapäeval lugeda või uuesti välja anda (veel enam kärbitud versiooni).
Teksti loeti vene keeles
nore

Raamatu omapäraks on minu meelest lõputult teaduslikud mõtted/laused, näit. küsimus, "kas Veenusel on tema arvates võimalik ülemiste kivimite metamorfiseerumine graniitsete intrusioonide toimel". Sellised laused mõjuvad kummaliselt raamatu üldise naiivsuse ja lapsemeelsuse kõrval. Venelaste suhtumine oli ka omapärane, auku raadiomajaka jaoks õppisid kõik puurima, aga transportööriga sai arvestatavalt hakkama ainult Bõkov jne.Aga kui mulle tuleb meelde kusagilt loetud Strugatskite mõte, et neil (raamatu kirjut.) aastail uskusid kõik venelased tõsiselt kommunistliku süsteemi, siis mu süda leebub ja raamatu hindeks võin panna nelja.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Sisu nagu oli aga kõik tundus kole igavavõitu. Ootasin kuna teine kaan vastu tuleb.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Üldiselt polnud tegu ju halva looga, arvestades veel sellega, et ta oli märksa vähem punane kui ma enne lugemist kartsin. Aga... Esiteks, alguspool oli ikka veniv küll. Teiseks, kangelaste suurepäraste iseloomujoontega oli kõvasti liialdatud (millegipärast on mul see joon ulmeromaanide puhul kohe eriti vastukarva...). Ja kolmandaks, see tohutu naiivsus. Ajastu ajastuks, aga raamat pole sellepärast kohe parem, et ta minevikus hea oli. Praegu enam ei ole... Kahjuks...
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Olen seda kaks korda lugenud, kunagi lapsepõlves ning paar aastat tagasi. Mõlemal korral jäi raamatust halb mulje. Sündmuste käik, Veenuse mudas müttamine, ei ole ka selline, mida võiks viiega hinnata. Ebameeldiva ajastu maik ka juures. Arvestades hindamise, mitte raamatu kirjutamise aega (viiekümne üheksandal seda ma lugeda ei saanud) jääb hindeks kolm.
Teksti loeti eesti keeles
Valentin Abramov

Raske on seda lugu hinnata, eriti veel teades, mis hiljem kirjutatud on. Nõrk lugu, eriti veel võrdluses muu loominguga. Ega asjata vennad ise viimasel ajal seda lugu ise maha vaikinud (nagu Lem "Astronaute"). Igatahes on see lugu minul olevast Strugatskite teoste kogumikust (Moskva "Tekst") päris teadlikult välja jäetud. Aga eks see avalugu oli omajagu ka ajastu vili.

Vaatamata hindele (paraja plussiga kolm), tasub siiski lugeda, aga kindlasti tuleb võtta arvesse aega, millal see kirjutatud oli.

Siiski II lisaköites (1993) tuli ka see romaan välja. Ja eessõnas Boris Natanovitsh selgitab autorite suhtumist oma esikromaani ning otsust avaldada see romaan antud kogumikus ilma ühegi paranduseta - kui teatud epohhi ebardlik mälestusmärk.
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Kalevipoeg

Njah, raske raua ja planeedialistamise loona kipub ta eestikeelsete teoiste hulgas silma paistma. Tegelikult ju huvitav lugemismaterjal, kui mitte arvestada loþpu a"a"rmist ebausutavust. Arvestades seda, milline oli maastik, millised kangelaste ressursid, ja seda kui mitu v6imalust neil Hiuse uue asukoha m22ramiseks 1ldse oli... Kandsin kangelased maha ja ei suutnud pa"rast seda happy endi autoreile andestada. Kas oli see siis to~epoolest nii ha"davajalik? Ershoti kraatrit meenutav naivism.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Lapsena üks lemmikraamatuid, kuid praegu vaatan seda raamatut küll kerge muigega. Lugesin selle hiljaaegu läbi ja naersin mõne koha peal päris kõvasti. Hinne siiski hea, hästi kirjutet teine!
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Jällegi on raske end raamatu suhtes paika panna, kuna nooruses oli ta üks vaieldamatutest lemmikutest, ning vähe on teoseid, mida elu jooksul olen vähemalt 5-6 korda lugenud. Viimane kord lehitsedes muide punane jama enam ei häiri - ajastu märk, tollal pidi nii ja las ta olla.

Jutt ise jah, selline kosmosesse viidud Jules Verne. Ei midagi eriti head, ei midagi silmipimestavalt halba. Kohati muidugi paneb muigama. Kirjanduslikust seisukohast ehk "3", üks pall hea mälestuse eest.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Lugesin seda raamatut jube ammu ja mäletan sellest suhteliselt vähe, mistõttu raske on hindamiskriteeriumeid valida. Siiski on meeles, et lugesin teisi sama punaseid nõukogude ulmekaid uuesti üle, seda raamatut aga mitte, kuna tundus liiga lahjana.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

See tehniline & inimesekujutuselt naiivne raamat oli üks eelarvutiaja (ehk teismelise ea) lemmikraamat. Inimesed rasketes loodusoludes (mis siis, et mitte pooltki niirasketes, kui päris Veenuse 500 kraadi) ning vahva footonrakett (mis on isegi entsüklopeedias oma tööpõhimõttega välja toodud!!) andsid põhjust unistamiseks. Pealegi toimuvad raamatu sündmused veel 20. sajandil, kuigi täpsed aastad on targu märkimata jäetud.

"Noorte & vihaste" Strugatskite kuulsus ning prestiiz, mis selle raamatu ajal saabusid, võimaldas neil hiljem "süüdimatult" "soppa" kirjutada elik tegelikult ühiskonnakriitikaga tänuväärt tegevust talletada.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Ehh, tuvikesed. Strugatskid on kahtlemata nii ulme- kui ka ylejäänud kirjanduse tipud (kui lähtume eeldusest, et ulmekirjandusel ja muul kirjandusel on vahe sees). On t6si, et tegemist on vennaste esimese pikema kirjutisega. Kui bibliot uskuda, siis esimese avaldatud asjaga yldse.. Kui ilmuks meie laborisse keegi kes suudaks poolenistigi nii kirjutada, kui vennaksed oma "Strana.."`s oleks meie Maarjamaa ulme mured murtud ja koryfeed v6iksid hakata rahus uuele tulijale halleluujasid laulma.
Kokkuv6tteks on teost yhteaegu nii raske kui ka kerge v6tta iseseisvana ja mitte muu loomingu ja isegi sarja lahutamatu osana. Selge on, et stiil ei pretendeeri viimse peal viimistletusele, tegelaskujud kipuvad väheke lahjaks ja kahem66tmeliseks jääma (tysedusest jääb puudu) ja ka nii m6nedki teaduse saavutused panevad meid praegu muigama. Kuid vaadakem aega! Vaadakem taustsysteemi, kus on lugu kirjutet! Ning olgem ausad: ei ole halb lugu, ei mitte.
Hoolimata k6igest eelnevast kiitmisest ei saa "Strana.." maksimumi - terakene toores on tema v6rreldes teistega. Siinkohal ei saa kuidagi r6hutamata jätta s6na V6RRELDES teiste Strugatskitega. Kas oleks teos peris iseseisvana k6rgema hinde saanud? Ei tea, ei hakka isegi spekuleerima, kaldun arvama, et ei mitte. Igastahes on "hea" minu arusaamist mööda talle paras.
Teksti loeti vene keeles
Harri Gibon

Käesolev raamat oli lapsepõlve üks esimesi (küll vist mitte kõige esimene, ei mäleta enam täpselt) ulmeromaane ja kindlasti ka üks praeguseks väljakujunenud ulmehuvi taganttõukaja. Sellest ka omajagu nostalgiat nagu mitmel eelarvustajal. Omal ajal oleks kindlasti viiega hinnanud, kuid praegu hinnates ei saa maksimumi anda, arvestades teoseid, mida hiljem olen lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Parem kui " Surmailm" ? Jätke naljad! See, et planeetidevaheline hasartmängur on märksa huvitavam tegelane, kui riigitruud uraanikütid, polegi siin ilmselt kõige tähtsam. Käesolev romaan on roosa, pateetiline, väheusututav ja igavavõitu, peakangelaste eesmärkidele kaasaelamine praktiliselt võimatu. Tapavad ennast mingi uraani nimel ja mida nad sellest saavad? Õieti ei midagi. Muide, mis puutub versiooni kärbitusse, siis vähemalt eestikeelses tõlkes ikka veidi vandumist esines. Ja Eesti autorid on siiski märksa paremaid teoseid avaldanud. Nii " Algernonis" kui väljaspool seda.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Oli vist üks esimesi ulmeraamatuid, mis üldse loetud, kuigi Verne`i "20 000 ljööd" ja veel midagi sarnast võisid seda ka edestada. Natuke pärast seda püüdsin vist ka "Andromeeda udukogu" lugeda, aga esimestest lehtedest vist kaugemale ei jõudnud. Seevastu "Purpurpunaseid" suutsin ka hiljem veel päris edukalt üle lugeda. Ja muidugi on tore ka lätlasest tegelane:)
Teksti loeti eesti keeles
x
Adrifted
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Adrifted

Jutt haakus minuga isiklikult päris hästi. Paaril viimasel nädalal olen öösiti just Texacost käinud toidupoolist otsimas. Nii et ses mõttes oli tuttav. Kuigi, valgus, mis Texacost kiirgab on firmamärgi tõttu pigem punane kui kollane. Andra nimelist tüdrukut tunnen samuti.

Mõnikord on mul tunne, et keegi on selja taga--nagu näiteks praegu. Aga mina seda viga ei ole teinud nagu Andra. Mina selja taha ei ole kunagi vaadanud.

Huvitav, kes seal selja taga mul praegu ikkagi on. Ei tohiks kedagi olla. Praegu on öö, inimesed magavad, siin ei ole kedagi. Keegi aga on. No mida ta vahib seal! Olgu, teeme nii. Ma vaatan vilksamisi, et endale kinnitada, et kedagi seal ei ole. Niikuinii ei ole ju.

No, vilks. Aaarrrgghhh! Blllrrähh, mulks, kolksti....
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

BAASIS ON NÜÜD 8000 ARVUSTUST!

Ei suutnud sellele kiusatusele vastu panna, kui nägin ees arvu 7999 ning kirjutasin ühe juurde.

Nüüd jutust endast. Jutt tegelikult seisneb ühes idees, kuid see idee on huvitav. Astronaudid saabuvad ühele pealtnäha ideaalsete tingimustega planeedile, kus avastavad inimkoloonia, mis koosneb pealtnäha 4-5 aastastest mõistuseta kiilakatest tüdrukutest, kellest pealekauba paljud paistavad olevat rasedad. Mis selle põhjuseks on, lugege ise. Huvitav bioloogiline ulme, keskkonnatingmuste toimest kohastumisele.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Ebaühtlase tasemega kogumik on see, peaks ütlema. Siin on korralikke õuduslugusid nagu näiteks The Scythe ja The Small Assassin. Siis on siin selliseid südamlikke Bradbury`le iseloomulikke koguperelugusid, jutustusi lapsepõlvest ja vanatädidest ning abielupaaridest, ka nende seas on häid jutte nagu Tomorrow`s child ja There was an old woman. Kuid oli ka jutte, mis täieliku pettumuse valmistasid nt 3., 11. ja 18. lugu. Oli ka neid, mis lihtsalt külmaks jätsid. Kuid kokkuvõttes on see tugev kogumik ning väärib täiesti nelja.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Mulle jäi pea täiesti arusaamatuks see lugu ning seepärast ei meeldinud samuti. Veider ja imelik ning segane tegevustk.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Mina kohtasin seda ideed üldse esmakordselt ning oli väga mõjus ning hästi kujutatud paranoiline õhkkond. Ainult, et ei olnudki paranoiaga tegemist.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Päris huvitav idee teiste vihkamise ja mittesallimisega iseenesele esile kutsutud surmast. Lõpp aga jäi arusaamatuks.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Voodihaige poiss saatis koera välja kirjakesega, et see talle külalisi tooks. Ükskord kaevaski kutsu talle külalise välja.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Pila avangardisti populaarsuse saavutamise vahendite üle. Kuldsõrm ja Matisse´i maalitud silm. Õudusjudinaid ei tekitanud mingisuguseid
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

See oli pikem lugu ning samuti parem kui Bradbury lühemad jutud. Lastele tuuakse robot-vanaema, kes on täiuslik ning kohandab end vastavalt sellele isikule kellega ta räägib. Ning oskab kõike teha. Lõpuks õnnestub tal laste usaldus võita.

Jutu sekka on Bradbury poetanud häid mõtteid nagu näiteks, et lapsed ei anna vanematele kunagi andeks, kui nood ära surevad, sest see on laste suhtes nii vastustustundetu. Sest siis on vanemad läinud ilma vabanduste ja hüvastijätmiseta: kuidas saab siis laps üldse kedagi usaldada, kui kõik surevad. Aga robot-vanaema ei sure.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Kliima külmeneb ning inimesed lahkuvad Inglismaalt. Vana Harry jääb. Ja ajab mingit segast juttu. Bradbury lühikesed lood on enamasti suhteliselt viletsad, ilma liikumise, sündmuste arengu ja puändita.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

See oli küll tasemel ideega lugu jälle. Sünnitamise käigus läks midagi nihu ning laps sündis teise dimensiooni. Muidu igati normaalne laps, kuid kaasinimestele paistis eresinise püramiidina. Jutu sisuks oli vanemate tundmuste kirjeldus, kes imelikule kujule vaatamata last ikkagi armastasid. Lõpp on samuti südamlik.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Kirjaniku elu päästmiseks kasutab üks tüüp ajamasinat. Ühe kõrvaltegelasest külamehe tüüpi on hästi tabatud. Muid voorusi jutul ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Ai ai Bradbury. Seekord valmistasid mulle küll pettumuse. Mitte mõhkugi ei saanud jutust aru. Et kus see algus ja ots. Mingid külamehed olid vastu mingile kiirteele, mis sinna kuhugi ehitati. Ei tea, ei meeldinud.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Minu meelest geniaalne horror. Geniaalne sellepärast, et nii hästi oli õnnestunud sisse minna viiekümne viie aastase Mardi naha alla. Täpsed ja löövad lühikesed joodiku laused ja mõtted. Algul paistiski jutt följetonina, kuid seejärel sai selgeks, et följetonist on asi siiski kaugel. Väga hea leid.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Jälle väga hea lugu. Viskas keskkonna kohe silme ette ning hästi kirja pandud. Parajalt vastik ja õudne ka.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Hehee. Hea idee, hea vorm ja veel parem sisu. Mõnus pila. Muuseas, see hüpotees maailma lõpu kohta tundub täiesti usutav...
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Ja mis siis ühel päeval juhtus?

Lugu lõppes koos sissejuhatusega. Ehk ongi sissejuhatus romaanile? Ei tea. Esitatud tükist jääb aga väheks. Muidu aga päris naljakas. Peategelane jättis muheda mulje. Ainult, jah, tahaks järge ka lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Huvitav, lugu suutis mind haarata ning pinge tekitada. Ma hakkasin tõepoolest Oraaklile kaasa elama, tahtsin, et ta ka seekord ära mõistataks, ellu jääks. Mõlemat ei olnud talle antud. Väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Lugesin enne siia kirjutamist ka Algernoni arvustusi ning olin üllatunud, et ka paljud teised arvasid, et minategelane on naine, mitte "tubli poiss". Ja arvan, et see ei olnud ainult autori soo ja nime teadmisest tingitud eelarvamus. Minategelane oli lihtsalt ühe keskmise meessoost ajalootudengi kohta liiga sissepoolepööratud mõtlemisega, liiga introvertne, et vastata mu ettekujutusele ja stereotüübile meessoost. Kuid võib-olla on see vaid minu kui lugeja puue.

Jutt mulle igatahes meeldis ning nelja saab seetõttu, et sündmustik jäi mulle siiski arusaamatuks. Miks, kuidas, etc. Lõpus oleks võinud rohkem seletada välismaailmas toimunut, mitte süüvida minategelase sisemaailma.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Järellugu ei häirinud, lisas oma moel teistsuguse vaatenurga asjale. Täiesti hea lugu oli, ainsaks puuduseks ehk liigne sõnaderohkus. Muidu hea idee: pargipätid ja jõuetu vampiir. Vaimustav.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Tõesti ei olnud see õudne lugu. Kellelgi kunagi midagi oli. Kas see just nüüd täpselt nii oli, aga midagi seal ikka oli. Oli mis oli, aga õudne ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Ühe tuntuima vaimufilosoofi filosoofiline ulmejutuke. Dennett on varemgi põiminud ulmelisi mõtteeksperimente oma tekstidesse, nii et seekordne üllitis ei ole sugugi ootamatu.

Lugu algab sellega, kuidas Pentagon saadab austatud filosoofiaprofessori Maa sisemusse ülesandega tuua pinnale tuumalõhkekeha. Ülesandega kaasnev kiirgusfoon aga on ohtlik ajule, kuid kehale täiesti ohutu. Seetõttu otsustakase Dennetti aju jätta Houstonisse katseklaasi, kust see siis raadiolainete abil juhatakse Dennetti keha tegevust. Aju eemaldataksegi ning Dennettile antakse võimalus seda enne ülesande täitmisele asumist vaadata. Tal tekib loomulikult küsimus, kus ma olen? Kas ma olen seal, kus on mu aju, või seal, kus on mu keha? Kuid see on alles algus. Edasi toimub veel asendusi ja teisendusi ning küsimused lähevad veelgi filosoofilisemaks ning vastuseid on üha raskem pakkuda.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Sattusin kunagi lapsepõlves õnnetu jalgpallimängu tagajärjel haiglasse. Seal ei olnud midagi muud lugeda peale arvustatava raamatu.

"Totu Kuul"
Totu kuul
totu cool
totu ei ole cool
totu on totakas

Selline on minu mulje sellest raamatust.
Teksti loeti eesti keeles