"Miljard aastat enne Maailma lõppu", veidratel asjaoludel leitud käsikiri. Palju filosoofiat ja psühholoogiat. Peotäis butafooriat. Hulk küsimusi. Kui ühiskonnas ja Maailmas, Universumis tervikuna, (saab neid üldse lahutada?), esinevad dissipatiivsed-(hajutavad) ja inertsijõud, kuidas avaldub nende tegevuse väline efekt? Kastitäies kinnimakstud söödavas-joodavas, mis kopkaid lugevale teadurile koju kätte tuuakse? Lahke ja atraktiivse daami külastuses? Ähvardustes? Igasugu müstiliste jõudude ilmutustes? Otseses agressioonis? Kuidas avaldub entroopia kasvu seadus ühiskonnas? Hea jutustus. Dateeritud 1974 aastaga, ilmus ajakirjas "Znanije-Sila" 1976 9 - 1977 1. ja ühiste kaante vahel "Piknikuga" 1984 aastal Moskvas. Eesti keeles samas komplektis (ja vist samast kogumikust tõlgituna) "Mirabilias". "Viis". Kõhklematult.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Andri Riid

30.07.1997, kell 21:38

Targo Tennisberg

17.08.1997, kell 22:08

Tohutult head ideed tohutult heas vormistuses. Strugatskitel on õnnestunud kirjutada nii, et teose poolsürrealistlik vorm ei lämmata ära sügavat sisu ja kaugeleulatuvat filosoofiat. Antud raamatus põrkavad täiesti erinevatel aladel tegutsevad teadlased ootamatult kokku Universumi Põhiprintsiibiga, mis ennast neile täiesti ootamatul ja äraarvamatul kujul ilmutab. Universumi põhiline seadus on vähemalt siin kirjeldatu alusel struktuuri jäävuse seaus, millest meile tuntud massi, energia ja muud jäävusseadused on vaid erijuhud. Samamoodi on erijuhtumiks ka näiteks entroopia kasvu seadus. Kuid kuna entroopia kasv rikub tasakaalu, on talle vastukaaluks üles seatud teine - mõistuse kasvu seadus. Need kaks protsessi, entroopia ja mõistuse hulga kasvamine peavad olema tasakaalus, muidu saab Universumi struktuur rikutud. Ja kui nüüd mõned helgemad pead eneselegi aimamatult intellekti koguhulka pisut liiga palju kasvatavad, asub mainitud fundamentaalseim loodusseadus kohe tööle, nimetatud uurijatele palju pahandusi ja peavalu valmistades. Sellega seoses tuuakse raamatus esile hulk sügavamõttelisi filosoofilisi ideid - mis peaks olema üldse inimese roll olukorras, kus loodusseadused end tema ellu sellisel küllaltki jõhkral kombel vahele segavad? Milline peaks olema kogu inimkonna roll? Ja kas neil üldse peaks mingi 'eriline' roll olema? Soovitan raamatut igale mõtlevale inimesele.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander

21.10.1997, kell 21:19

Olen nõus, et head ideed ja hea filosoofia. Ometi ei poolda seda kirjutamise viisi, mille tagajärjel sünnib teos, milles esimese poole jooksul toimub suvaline kamm ja edaspidi alles hakkab tasapisi selguma (ka vastupidine ei kõlba hästi). Sügavalt subjektiivne arvamus muidugi. Ka olin selle lugemise ajal sellest N. reaalsusest ilmselt omajagu tüdinud, et seda ka SF-st leida.

27.11.2005: näib, et mu kirjanduslik maitse on nende aastate jooksul mõnevõrra arenenud... Sai ju antud teost esimest korda loetud 14-aastase nolgina ja arvustatud 19-aastase noorukina mälestuse põhjal. Või siis vähemalt muutunud. Pärast ülelugemist olen jätkuvalt seisukohal, et selles romaanis on Strugakstkid ütlematajätmise meetodi enda varasemate teostega võrreldes uuele tasemele arendanud. Aga need ütlematajätmised on nauditavad... See tähendab, esiteks kirjeldatakse vaid olulist ja teiseks võib iga kord, kui jutujärg taas katkeb, järgnevat tegevust üsna hästi ette kujutada ja nii mõnelgi juhul on see rõõm omaette.

Tegelaste ette sattuva valiku teemat annab vaadelda ka allegoorilisena, kui meeles pidada, millises ühiskonnas antud lugu kirjutati (ja vist üsna ühel ajal "Inetute luikedega").

Märkigem, et lugu sobiks suurepäraselt näidendiks oma psühholoogilise pingestatuse ning väga piiratud tegevuspaikade poolest.

Kaasarvustaja Harglal on õigus, et romaani tasub mitu korda lugeda ning see näib käivat kõigi Vendade asjade kohta. Vähemalt hakkab mulle silma, et pärast üleülugemist olen tavaliselt nende hindeid tõstnud. Nii ka seekord: "3" -> "5". Kõigest hoolimata jääb jutt oma paarilisele eestikeelses antoloogias siiski alla.

Teksti loeti eesti keeles

Laur Salundi

26.11.1997, kell 16:29

Oli filosoofiline küll. Aga seda alles teisest poolest. Tõepoolest, milleks oli see esimene pool. Vast niisama ajaviiteks või tegelaste tutvustuseks? Ei tea. Kui esimene pool välja arvata, võiks isegi väga heaks pidada. St. seda arutlemist tolle universumi põhiprintsiibi ümber. Aga lugeda aitab küll. Väga head ka ei tahaks selle esimese osa tõttu anda, aga hea ikka.

Teksti loeti eesti keeles

Killu

5.01.1998, kell 15:30

Midagi tõsiselt omapärast kuid ometi sügavalt venelikku. Niisugust kirjutuslaadi olen teistel vene autoritel ka kohanud (alguses mõtlesin, et üks sama tõlkija, aga ei ole). Kuid filosoofia enam ei ole enam vene ilukirjandusele nii omane (arvan ma, taas varemloetu põhjal) Ja esimene mõte, mis mulle pähe tuli, kui olin raamatu läbi lugenud, oli: "midagi ei tohi enesestmõistetavaks pidada". Ma ei ole päris kindel milline koht raamatus minus selle esile kutsus, aga vist koht kus väideti nii kindlalt, et fantastilist tuleb seletada fantastilisega.... Mina ei oska raamatut kaheks pooleks jagada, ta on üks tervik, kirjeldab terviklikku sündmust ning seda, kust mingid ideed välja kasvasid. Niisama targutamine, ilma keskkonnata oleks igav ning suhteliselt eesmärgitu. Hea novellikirjanik muidugi suudab vestluse ilma kontekstita nauditavaks teha... Aga nuding tuleb seal eelkõige situatsiooni kujutlemises ja iseenda mõttiest: miks nad nii arvasid? Mõtted ise jäävad tagaplaanile... Antud hetkel me aga teama inimesi, keskkonda ja seetõttu tundub teos filosoofiline: sedasorti inimesed jõudsid nende ideedeni... Siis mõtted ideede enda üle.. Ja nii edasi.. Ning raamat oli hea. Inimeste ja situatsioonide kirjeldus meisterlik.

Teksti loeti eesti keeles

kuits

17.03.1998, kell 05:19

Tuletas meelde Hitchcocki "Linde", kuigi rõhuasetused olid teised.

Teksti loeti eesti keeles

Trekkie

11.08.1998, kell 16:43

Indrek Hargla

17.08.1998, kell 19:48

Ühe hingetõmbega loetav asi. Küllaltki kommertslik Vendade kohta, aga mitte häirivalt. Kui esimest korda lugesin käis kergelt pinda liiga tüüpiline Vene intelligentsi targutamine. Teist korda see enam ei häirinud ja Vecherovski kuju omandas palju selgemad piirjooned. Just Vecherovski läbi lastakse lendu selle romaani parimad ivad, aga mul võttis nende ülesleidmine omajagu aega. Lugege kindlasti mitu korda ja lugege ka arvustusi selle romaani kohta "Russkaja Fantastika" veebilehelt" - loodusseadusi tuleb ju tundma õppida. Ja muide, lool on ka järg, mille kirjutas Vjacheslav Rõbakov 1996. aastal ja mis ilmunud sarjas "Mirö bratjeh..." pealkirja all "Raske on saada jumalaks. Senini leidmata käsikiri." Maljanov ja Vecherovski seiklevad jälle!

Teksti loeti eesti keeles

Margus Freudenthal

11.09.1998, kell 15:40

Rauli Rajande

28.01.1999, kell 22:36

Urmas Muinasmaa

10.03.1999, kell 10:26

Asja esituslaad mulle kohe üldse ei meeldinud. Kuidagi raskelt venepärane ja tuletas vanu aegu meelde, kuid mitte heas mõttes. Süda läheb pahaks, kui kujutan ette trussikute ja maika väel higistavaid vene intelligente, kes laua ümber viina joovad ning targutavad. Asja idee, mida eespool Targo Tennisberg juba piisavalt kirjeldas, on muidugi päris huvitav ning pakub mõtteainet. Kuid mulle see kahjuks eriti peale ei läinud. Jama on ettekujutada lihtsalt seda entroopia kasvu seadust, mis ühel heal päeval ennast helgemate peade vastu forsseerib. Noh, kuid kui asi juba mõtlema paneb on ta siiski midagi väärt. Minus võitlevate positiivsete ja negatiivsete hinnangute tasakaaluliseks olekuks selle teose korral oleks hinne "kolm"... :-)

Teksti loeti eesti keeles

Must Kass

4.09.1999, kell 05:49

Sai üle lehitsetud... Vägagi meeldivalt humoristlik lugu sellest, kuidas tõsised vene intellektuaalid oma loomingulist kriisi üleloomulike jõudude kaela püüavad ajada. (Muidugi on see ainult üks võimalik tõlgendus.) Vastupidiselt mõnele eelkirjutajale kipub imho jamaks just see, kui seletama ja filosofeerima kiputakse. Alguse segadus ja paranoiline kahtlus "universaalse vandenõu" asjus teebki loo loetavaks.

Teksti loeti eesti keeles

3.10.1999, kell 22:33

Hea teos. Võrreldes nende esimeste teostega on toimunud edasiminek. Isiklikult arvan, et liiga filosofeeriv teos. Kõik algab mingi astronoomi korteris. Esiteks tuleb talle häiriv telefonikõne, siis abikaasa klassiõe külaskäik, naabri enesetapp jne.

Teksti loeti eesti keeles

Satyros

4.10.1999, kell 15:25

See mulle juba oli üsnagi mokka mööda, kuna siin oli tegevust, mis tekitas huvi. Tegevus arenes sellisel viisil edasi, et lausa lust oli lugeda. Eriti huvitav oli see, et need olevused, kes teaduse arendut takistada üritasid, ei olnud võimalik kindlalt identifitseerida. Anti küll nii vihjeid siit ja sealt, kuid lõpptulemuseks oli see, et hüpoteese kogunes nii palju, et need hakkasid juba segadusse ajama. Võta siis kinni, kas see oli super tsivilisatsioon, iidne rass või lihtsalt üks mõistatuslik ja üleloomulik jõud. Kuid norija nagu ma olen ei pane ma sellele raamatule ka viit, kuna mulle jättis see raamat pooliku mulje. Seda raamatut lõpetades oleks kirjanik nagu mõtlenud, et las lugejad kujutavad lõpu ise ette. See muidugi oli viga, oleks ju võinud mingi punkti panna. Olen kindel, et kui kirjanik oskas kirjutada nõnda hästi sisu, oleks ta ka originaalse ja huvitava lõpu suutnud juurde kirjutada.

Teksti loeti eesti keeles

Taivo Rist

26.11.1999, kell 16:31

Idee on originaalne, kuid mitte aktuaalne. Sest ei seleta, miks keskmise inimese elu on muutunud käesoleva sajandi jooksul samavõrd kui eelneva kahe tuhande aasta jooksul. Kusagilt ju tulevad leiutised ja avastused. Igal aastal antakse kellelegi Nobeli preemia -- ja mitte ilmaasjata.

Ei tulnud mulle meelde Hitchcock ega vene kord. Tuli hoopis romaan, mille tegelased olid Jaan Tatikas, Salomon Vesipruul ja Kuri Saatus (Homöostaatiline Ilmaruum).

Muidugi mõtlesin, mida mina niisuguses olukorras teeksin. Ma ikka oleks katsunud jätkata. Kuidas muidu mind saaks vesipruulidest ja tatikatest eristada.
Robert Frosti "Valimata rada" kannab ka mõtet "tee, mida tahad, lõpuks kahetsed ikka". Kuid on vahe, kas kahetseda sellepärast, et proovisid, ent ei suutnud, või sellepärast, et ei proovinudki.

Teksti loeti eesti keeles

Dragofor

25.01.2000, kell 15:31

Omapärane ja hea, vaatamata sellele, et algus tõepoolest veidi ehk liigagi venima tikkus. Ometigi olid Strugatskid minu jaoks endiselt tasemel ja suutsid lõpuks sellest alguse painest välja rabeleda. Kui filosoofiline ta ikkagi oli, siis selle üle saab muidugi kõvasti vaielda. Aga et ta mõtlemapanev oli, noh, minu meelest selle üle vaielda ei anna...

Teksti loeti eesti keeles