Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ray Bradbury ·

All Summer in a Day

(jutt aastast 1954)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1954; märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Terve suvi ühes päevas»
antoloogia «Lilled Algernonile: Anglo-ameerika kirjanike ulmelugusid» 1976

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
19
6
1
0
0
Keskmine hinne
4.692
Arvustused (26)
Jüri Kallas

Bradbury ja Marss tunduvad olevat lahutamatud, kuid sedapuhku on tegevuspaigaks hoopistükkis Veenus.

Aga ka Veenusel uurib autor siiski eelkõige maised probleeme... antud juhul laste (aga kas ainult laste?) julmust kaaslase vastu, kes milleski on neist parem...

Võimas näide sotsiaalsest ulmest: konflikt kui sihuke võiks täiesti vabalt toimuda siin ja praegu (õieti võiks see toimuda kus ja millal tahes), aga ulmeline foon keerab sellele lihtsale loole lisavindi peale ning näitab juhtumit veelgi selgemas (ja halastamatumas) valguses.

Allpool on öeldud, et seitsme aasta pärast nägi ju taas Päikest... noh, ja mis siis? Lapse jaoks on ka järgmine aasta kohutavalt kaugel... ning keegi ei tea kui palju perverte (või siis lihtsalt hingeliselt/vaimselt traumeeritud isikuid) tekib siia ilma sellest, et nende lapsepõlves toimus midagi NII ja KÕIGEST?
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Kristjan Sander

02.03.2005: Näide ulme ja realismi kokkupuutest... Kui ma seda esimest korda lugesin, olin vast veidi vanem kui nood Veenuse jõmpsikad ning adusin väga hästi, et täpselt nii olekski võinud juhtuda. Mäletan, et püüdsin ette kujutada, kuidas jõmmid oleks saanud oma tegu heastada, kui neile viimases lõigus mõistus pähe tuli... Ja muidugi jõudsin järeldusele, et ega polekski saanud. Karm värk.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Stiilne lugu. Selline hästi aeglane ja mönusalt synge. Eh lapsed-lapsed, ei maksa ikka sedamoodi ka nyyd. Lugege, aga ärge ise sedasi tehke.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

No mis seal ikka, päris jube. Seitse aastat ootad, et päikest näha ja siis tulevad mingid ülbed jõmpsikad ja topivad su pimedasse kappi kinni. Säh sulle päikest! Bradbury paneb ikka edasi oma kõhedusttekitavaid, sisukaid ja mõnes mõttes ka huvitavaid jutukesi. Hindeks "viis" väikse miinusega ehk. Lugeda soovitan.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Väga, väga hea.(Hiljem) Korrigeerin hinnet. Väiksena lugedes tundus märksa masendavam/süngem, kui nüüd. Ehk ongi asi nii, et mõningaid jutte ei maksa üle lugema hakata, või muidu peab pettuma...
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Kurvaks tegi, väga kurvaks. Aga hea, et intervall ainult seitsme aastane oli. Kui oleks näiteks Millenniumi maha maganud, siis oleks teist pidanud tuhat aastat uuesti ootama.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Normaalne tekst, aga ei midagi erilist - seetõttu ka neli. Vaevalt, et nad ta sealt kapist pärast välja oleks lasknud - nad oleks kõik seda tegu salanud või siis vaidlema hakanud, kes selle ukse avab.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Väiksena lugedes mõjus märksa rohkem, kui nüüd. Aga ikkagi üks vähestest lugudest, mis mul siiani väga hästi meeles on!
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Issanda ted on imelised ja Bradbury oskab neid kenasti nagu mängeldes järgida... Elu on nii kuradi keeruline ja peen värk, et kui keegi oskab kasvõi natsagi teda usutavalt kuhugi sisse kirjutada on asi väärt vähemalt viite ja ei mingeid "aga"`sid ega "noh jah"`e.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Toomas Krips

Mulle näis see lõpp veidi ebatõepärasena. Lapsed on minu arust vahel veel julmemad. Need tüübid näisid mulle just sellisena, kes panevad kõigepealt kappi kinni ja pärast parastavad kah veel, mitte ei lase kapist välja ja ehmatavad ära, mis nad ometi teinud on. Aga kindel viis sellegipoolest.
Teksti loeti eesti keeles
x
Adrifted
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Adrifted

Jutt haakus minuga isiklikult päris hästi. Paaril viimasel nädalal olen öösiti just Texacost käinud toidupoolist otsimas. Nii et ses mõttes oli tuttav. Kuigi, valgus, mis Texacost kiirgab on firmamärgi tõttu pigem punane kui kollane. Andra nimelist tüdrukut tunnen samuti.

Mõnikord on mul tunne, et keegi on selja taga--nagu näiteks praegu. Aga mina seda viga ei ole teinud nagu Andra. Mina selja taha ei ole kunagi vaadanud.

Huvitav, kes seal selja taga mul praegu ikkagi on. Ei tohiks kedagi olla. Praegu on öö, inimesed magavad, siin ei ole kedagi. Keegi aga on. No mida ta vahib seal! Olgu, teeme nii. Ma vaatan vilksamisi, et endale kinnitada, et kedagi seal ei ole. Niikuinii ei ole ju.

No, vilks. Aaarrrgghhh! Blllrrähh, mulks, kolksti....
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

BAASIS ON NÜÜD 8000 ARVUSTUST!

Ei suutnud sellele kiusatusele vastu panna, kui nägin ees arvu 7999 ning kirjutasin ühe juurde.

Nüüd jutust endast. Jutt tegelikult seisneb ühes idees, kuid see idee on huvitav. Astronaudid saabuvad ühele pealtnäha ideaalsete tingimustega planeedile, kus avastavad inimkoloonia, mis koosneb pealtnäha 4-5 aastastest mõistuseta kiilakatest tüdrukutest, kellest pealekauba paljud paistavad olevat rasedad. Mis selle põhjuseks on, lugege ise. Huvitav bioloogiline ulme, keskkonnatingmuste toimest kohastumisele.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Ebaühtlase tasemega kogumik on see, peaks ütlema. Siin on korralikke õuduslugusid nagu näiteks The Scythe ja The Small Assassin. Siis on siin selliseid südamlikke Bradbury`le iseloomulikke koguperelugusid, jutustusi lapsepõlvest ja vanatädidest ning abielupaaridest, ka nende seas on häid jutte nagu Tomorrow`s child ja There was an old woman. Kuid oli ka jutte, mis täieliku pettumuse valmistasid nt 3., 11. ja 18. lugu. Oli ka neid, mis lihtsalt külmaks jätsid. Kuid kokkuvõttes on see tugev kogumik ning väärib täiesti nelja.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Mulle jäi pea täiesti arusaamatuks see lugu ning seepärast ei meeldinud samuti. Veider ja imelik ning segane tegevustk.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Mina kohtasin seda ideed üldse esmakordselt ning oli väga mõjus ning hästi kujutatud paranoiline õhkkond. Ainult, et ei olnudki paranoiaga tegemist.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Päris huvitav idee teiste vihkamise ja mittesallimisega iseenesele esile kutsutud surmast. Lõpp aga jäi arusaamatuks.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Voodihaige poiss saatis koera välja kirjakesega, et see talle külalisi tooks. Ükskord kaevaski kutsu talle külalise välja.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Pila avangardisti populaarsuse saavutamise vahendite üle. Kuldsõrm ja Matisse´i maalitud silm. Õudusjudinaid ei tekitanud mingisuguseid
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

See oli pikem lugu ning samuti parem kui Bradbury lühemad jutud. Lastele tuuakse robot-vanaema, kes on täiuslik ning kohandab end vastavalt sellele isikule kellega ta räägib. Ning oskab kõike teha. Lõpuks õnnestub tal laste usaldus võita.

Jutu sekka on Bradbury poetanud häid mõtteid nagu näiteks, et lapsed ei anna vanematele kunagi andeks, kui nood ära surevad, sest see on laste suhtes nii vastustustundetu. Sest siis on vanemad läinud ilma vabanduste ja hüvastijätmiseta: kuidas saab siis laps üldse kedagi usaldada, kui kõik surevad. Aga robot-vanaema ei sure.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Kliima külmeneb ning inimesed lahkuvad Inglismaalt. Vana Harry jääb. Ja ajab mingit segast juttu. Bradbury lühikesed lood on enamasti suhteliselt viletsad, ilma liikumise, sündmuste arengu ja puändita.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

See oli küll tasemel ideega lugu jälle. Sünnitamise käigus läks midagi nihu ning laps sündis teise dimensiooni. Muidu igati normaalne laps, kuid kaasinimestele paistis eresinise püramiidina. Jutu sisuks oli vanemate tundmuste kirjeldus, kes imelikule kujule vaatamata last ikkagi armastasid. Lõpp on samuti südamlik.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Kirjaniku elu päästmiseks kasutab üks tüüp ajamasinat. Ühe kõrvaltegelasest külamehe tüüpi on hästi tabatud. Muid voorusi jutul ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Ai ai Bradbury. Seekord valmistasid mulle küll pettumuse. Mitte mõhkugi ei saanud jutust aru. Et kus see algus ja ots. Mingid külamehed olid vastu mingile kiirteele, mis sinna kuhugi ehitati. Ei tea, ei meeldinud.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Minu meelest geniaalne horror. Geniaalne sellepärast, et nii hästi oli õnnestunud sisse minna viiekümne viie aastase Mardi naha alla. Täpsed ja löövad lühikesed joodiku laused ja mõtted. Algul paistiski jutt följetonina, kuid seejärel sai selgeks, et följetonist on asi siiski kaugel. Väga hea leid.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Jälle väga hea lugu. Viskas keskkonna kohe silme ette ning hästi kirja pandud. Parajalt vastik ja õudne ka.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Hehee. Hea idee, hea vorm ja veel parem sisu. Mõnus pila. Muuseas, see hüpotees maailma lõpu kohta tundub täiesti usutav...
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Ja mis siis ühel päeval juhtus?

Lugu lõppes koos sissejuhatusega. Ehk ongi sissejuhatus romaanile? Ei tea. Esitatud tükist jääb aga väheks. Muidu aga päris naljakas. Peategelane jättis muheda mulje. Ainult, jah, tahaks järge ka lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Huvitav, lugu suutis mind haarata ning pinge tekitada. Ma hakkasin tõepoolest Oraaklile kaasa elama, tahtsin, et ta ka seekord ära mõistataks, ellu jääks. Mõlemat ei olnud talle antud. Väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Lugesin enne siia kirjutamist ka Algernoni arvustusi ning olin üllatunud, et ka paljud teised arvasid, et minategelane on naine, mitte "tubli poiss". Ja arvan, et see ei olnud ainult autori soo ja nime teadmisest tingitud eelarvamus. Minategelane oli lihtsalt ühe keskmise meessoost ajalootudengi kohta liiga sissepoolepööratud mõtlemisega, liiga introvertne, et vastata mu ettekujutusele ja stereotüübile meessoost. Kuid võib-olla on see vaid minu kui lugeja puue.

Jutt mulle igatahes meeldis ning nelja saab seetõttu, et sündmustik jäi mulle siiski arusaamatuks. Miks, kuidas, etc. Lõpus oleks võinud rohkem seletada välismaailmas toimunut, mitte süüvida minategelase sisemaailma.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Järellugu ei häirinud, lisas oma moel teistsuguse vaatenurga asjale. Täiesti hea lugu oli, ainsaks puuduseks ehk liigne sõnaderohkus. Muidu hea idee: pargipätid ja jõuetu vampiir. Vaimustav.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Tõesti ei olnud see õudne lugu. Kellelgi kunagi midagi oli. Kas see just nüüd täpselt nii oli, aga midagi seal ikka oli. Oli mis oli, aga õudne ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Ühe tuntuima vaimufilosoofi filosoofiline ulmejutuke. Dennett on varemgi põiminud ulmelisi mõtteeksperimente oma tekstidesse, nii et seekordne üllitis ei ole sugugi ootamatu.

Lugu algab sellega, kuidas Pentagon saadab austatud filosoofiaprofessori Maa sisemusse ülesandega tuua pinnale tuumalõhkekeha. Ülesandega kaasnev kiirgusfoon aga on ohtlik ajule, kuid kehale täiesti ohutu. Seetõttu otsustakase Dennetti aju jätta Houstonisse katseklaasi, kust see siis raadiolainete abil juhatakse Dennetti keha tegevust. Aju eemaldataksegi ning Dennettile antakse võimalus seda enne ülesande täitmisele asumist vaadata. Tal tekib loomulikult küsimus, kus ma olen? Kas ma olen seal, kus on mu aju, või seal, kus on mu keha? Kuid see on alles algus. Edasi toimub veel asendusi ja teisendusi ning küsimused lähevad veelgi filosoofilisemaks ning vastuseid on üha raskem pakkuda.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Sattusin kunagi lapsepõlves õnnetu jalgpallimängu tagajärjel haiglasse. Seal ei olnud midagi muud lugeda peale arvustatava raamatu.

"Totu Kuul"
Totu kuul
totu cool
totu ei ole cool
totu on totakas

Selline on minu mulje sellest raamatust.
Teksti loeti eesti keeles