Viisakas tehnika, kuid veidi kahvatu sisu.
Treeningjutt.
Kunagi hakkab see noor daam kindlasti ka kirjutama. Sest mida on vaja selleks, et kirjutada? KIRJUTADA! ;-))
(jutt aastast 1998)
http://www.algernon.ee/node/231
eesti keeles: antoloogia «Eesti ulme antoloogia» 2002
Treeningjutt.
Kunagi hakkab see noor daam kindlasti ka kirjutama. Sest mida on vaja selleks, et kirjutada? KIRJUTADA! ;-))
Jutt mulle igatahes meeldis ning nelja saab seetõttu, et sündmustik jäi mulle siiski arusaamatuks. Miks, kuidas, etc. Lõpus oleks võinud rohkem seletada välismaailmas toimunut, mitte süüvida minategelase sisemaailma.
Tõepoolest, aru ei saanud, kas tegu mees- või naissoost jutustajaga. Algusel rääkis ta nagu mees, siis tükk aega oli nii naise jutt, et hakkasin kahtlema. Ja siis tuli lause, mis retsiteerides kõlas umbes nii: olen nii kõva mutt. Nojah, siis astub uksest sisse imeilus olend, kellesse peategelane kohe ära armub. Mis seal ikka. Elagu homoerootika!
Aga siiski, oli tegu naise või mehega?
Põhilisem etteheide on vast see, et autor usub ja väidab, et minategelane on mees ... lugeja, eriti meeslugeja naerab selle peale mürinal. Pole just sobiv reaktsioon õudusjuttu lugedes? Okay, «Eesti ulme antoloogias» väidetakse vahepeal tekstis ka seda, et minategelane on naine? Kas see on autori käkk, või hoopis kirjastuse toimetaja oma? Igatahes on minategelase sooküsimus jutu kõigis ilmunud variantides vildakas ja segane!
Teine (ja tagantjärele tarkusena leitud) puudus oleks aga see, mis üleüldiselt on omane Karen Orlau juttudele – detailsele ja sisendusjõuliselt kirjapandud algusele järgneb kiirustav ja õlgukehitamapanev lõpp. Autor kirjeldab situatsiooni, aga miks ta seda teeb, mida ta sellega öelda tahtis – see jääbki rohkem lugejale koduseks ülesandeks. Mind kahjuks sedasorti ülesanded ei huvita – heas tekstis peaks ka midagi sellist olema, mis sügavamale kaevumata korda läheb ... sest muidu jääb tavaliselt see sügavamale kaevumine lihtsalt ära.
Ei teagi, miks mul see arvustamata on j22nud. Heal tasemel igatahes...
Jah, peategelane j2ttis t6epoolest naissoost tudengi mulje, aga olgem ausad -- lugemisel ei sega see yldse.
Tegelikult jutul tugevat sisu pole, lihtsalt on h2sti kirjutatud ja sisemonoloogid on m6jusad. Ja just see teebki "Elisale" teistest lyhijuttudest erinevaks.
Sobiv jutt alustamaks Orlau kirjanikuoskustega tutvumiseks!
Tugev Neli!
Mõnikord on mul tunne, et keegi on selja taga--nagu näiteks praegu. Aga mina seda viga ei ole teinud nagu Andra. Mina selja taha ei ole kunagi vaadanud.
Huvitav, kes seal selja taga mul praegu ikkagi on. Ei tohiks kedagi olla. Praegu on öö, inimesed magavad, siin ei ole kedagi. Keegi aga on. No mida ta vahib seal! Olgu, teeme nii. Ma vaatan vilksamisi, et endale kinnitada, et kedagi seal ei ole. Niikuinii ei ole ju.
No, vilks. Aaarrrgghhh! Blllrrähh, mulks, kolksti....
Ei suutnud sellele kiusatusele vastu panna, kui nägin ees arvu 7999 ning kirjutasin ühe juurde.
Nüüd jutust endast. Jutt tegelikult seisneb ühes idees, kuid see idee on huvitav. Astronaudid saabuvad ühele pealtnäha ideaalsete tingimustega planeedile, kus avastavad inimkoloonia, mis koosneb pealtnäha 4-5 aastastest mõistuseta kiilakatest tüdrukutest, kellest pealekauba paljud paistavad olevat rasedad. Mis selle põhjuseks on, lugege ise. Huvitav bioloogiline ulme, keskkonnatingmuste toimest kohastumisele.
Jutu sekka on Bradbury poetanud häid mõtteid nagu näiteks, et lapsed ei anna vanematele kunagi andeks, kui nood ära surevad, sest see on laste suhtes nii vastustustundetu. Sest siis on vanemad läinud ilma vabanduste ja hüvastijätmiseta: kuidas saab siis laps üldse kedagi usaldada, kui kõik surevad. Aga robot-vanaema ei sure.
Lugu lõppes koos sissejuhatusega. Ehk ongi sissejuhatus romaanile? Ei tea. Esitatud tükist jääb aga väheks. Muidu aga päris naljakas. Peategelane jättis muheda mulje. Ainult, jah, tahaks järge ka lugeda.
Jutt mulle igatahes meeldis ning nelja saab seetõttu, et sündmustik jäi mulle siiski arusaamatuks. Miks, kuidas, etc. Lõpus oleks võinud rohkem seletada välismaailmas toimunut, mitte süüvida minategelase sisemaailma.
Lugu algab sellega, kuidas Pentagon saadab austatud filosoofiaprofessori Maa sisemusse ülesandega tuua pinnale tuumalõhkekeha. Ülesandega kaasnev kiirgusfoon aga on ohtlik ajule, kuid kehale täiesti ohutu. Seetõttu otsustakase Dennetti aju jätta Houstonisse katseklaasi, kust see siis raadiolainete abil juhatakse Dennetti keha tegevust. Aju eemaldataksegi ning Dennettile antakse võimalus seda enne ülesande täitmisele asumist vaadata. Tal tekib loomulikult küsimus, kus ma olen? Kas ma olen seal, kus on mu aju, või seal, kus on mu keha? Kuid see on alles algus. Edasi toimub veel asendusi ja teisendusi ning küsimused lähevad veelgi filosoofilisemaks ning vastuseid on üha raskem pakkuda.
"Totu Kuul"
Totu kuul
totu cool
totu ei ole cool
totu on totakas
Selline on minu mulje sellest raamatust.