Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

P. C. Jersild

14.03.1935-

Teosed

· Francis Carsac ·

Ceux de nulle part

(romaan aastast 1954)
https://www.etera.ee/zoom/87007/view?page=4

eesti keeles: «Tulnukad eikusagilt»
Tallinn «Kuldsulg» 1994 (Põnevusjutt)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Ilmunud ajalehes
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
9
6
5
8
2
Keskmine hinne
3.4
Arvustused (30)
Jüri Kallas

Lugesin seda romaani kunagi keskoolipäevil ning siis jättis väga võimsa mulje. Tagantjärele, võib muidugi öelda, et üsna tüüpiline space opera, aga praegugi võlub see, et erinevalt samasugustest USA autorite tekstidest tegutseb siin kollektiiv (parimas tähenduses). Ma lihtsalt ei usu, et üldkosmilistes mastaapides probleemidega saab hakkama vaid üks inimene, olgu ta või üliinimene.

Hindan viiega just nostalgia mõttes, praeguse lugemusega saaks vist küll nelja. Lugesin ajalehe («Noorte Hääl»?) väljalõigetena ning seal oli otse öeldud, et tõlge venekeelsest 1967. a. väljaandest. Umbes viis aastat tagasi andis kirjastus «Kuldsulg» selle romaani samas tõlkes oma sarjas «Põnevusjutt» uuesti välja ning siis oli Carsacist saanud ameerika kirjanik ja tõlge oli inglise keelest. Nali vist!?

Aga raamat on hea!!!

Lihtsalt ei maksa seiklusulmelt oodata filosoofilist koogamist.

PS: Olen aegajalt üle lugenud alljärgnevaid arvustusi ning mind panevad ikka mõned asjad imestama küll!
Mispidi see armastuslugu inimese ja tulnuka nii jube oli?
Minu arust olid sinsuun ja inimene üksteisele märksa lähedasemad kui neeger ja valge... ning romaanis öeldi ju selge sõnaga, et nad bioloogiliselt omavahel sobisid... nagu ka see toit.
Pealegi ilmus raamat 1954. aastal ning oli paljuski üldse pärastsõjaaegse rahvusliku ulmebuumi põhjustaja Prantsusmaal!!!Jõuaks see eesti ulme kasvõi aastaks 2004 sellisele tasemele!

Lugesin romaani äsja taas üle ning leian, et viis viie plussiga, ei mingit nostalgiat, ehe ulmekirjanduse kullafond... loomulikult seiklusulme kullafond!!!
Teksti loeti eesti ja vene keeles
Targo Tennisberg

Võib-olla olen ma rumal, aga kuidagi ei jõudnud kohale selle raamatu sügav mõte. Kogu tegevustik tundus kuidagi kohutavalt otsituna - korjatakse kusagilt üles mingi suvaline tegelane, kes lihtsalt läheb ja heast peast universumi ära päästab. Olen kuulnud, et seegi raamat on kehva tõlke nahka läinud, muudes keeltes kahjuks lugenud ei ole. Praegu on asi igal juhul äärmiselt usutamatu - kogu see targa näoga seletamine, et punase verega tegelased ikka palju paremad on, kui kõik teised, hirmus absurdne ...
Ja siis veel see jabur armastuslugu peategelase ja suvalise tulnuka vahel, brr ... autor peab ikka mingi kiiksuga olema, et sellist asja ette kujutada.
Miinimumhinde olen pannud sellepärast, et selliste raamatute pärast paljud inimesed ulmet kuidagi alaväärtuslikuks peavadki (reetmine, noh!), sellisest raamatust ei ole tõesti midagi kunstiväärtuslikku otsida.
PS Paistab, et Jyrkat (vt. eelmist arvustust) ajab kangesti närvi see, et näiteks minule see raamat ei meeldinud. Selle kohta nii palju,et on asju, mis mulle raamatute lugemisel põhimõtteliselt ei meeldi, näiteks idiootliku jutu juurde tõsise ja targa näo tegemine. Adamsi juures mind eri rasside intiimne läbikäimine näiteks ei häiri. Ja mina sain raamatust aru, et inimesed olid seal kõigist teistest kohe kardinaalselt erinevad, see teeb asja eriti absurdseks. Ja kui asi minu meelest saast on, siis võib oponent olla kuitahes suur asjatundja, minu arvamust see ei kõiguta.
Teksti loeti eesti keeles
stiff

"Põnevusromaani" ostsin kaanereklaami põhjal. Lugeda suutsin umbes 20 lehekülge ja siis viskasin nurka. Kui kunagi midagi tõesti lugeda pole, siis ehk üritan uuesti. Raamatut keeldusin lugemast seetõttu, kuna algus tundus nii lapsik ja naiivne, ning millegipärast ei usu, et lõpu poole paremaks läheb. Üldiselt mina kesksed mulle teosed ei meeldi, kuid kui lugu hakkab kohe vedama, siis loen hea meelega.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Mulle käis selle romaani puhul kõige rohkem pinda too parun Münhauseni stiilis imede üleslugemine: "ja kosmoselaeva nimetasid nad ksilliks ja sõid nad sellist maitsvat värvilist tarretist, mida kutsusid XXX-ks ja jõid nad sellist viski taolist asja, mida nimetati Y-ks"...
Teksti loeti eesti keeles
Henrik Aavik

Tegelikult raamat mis minust üldse ulmehuvilise tegi, või vähemalt üks esimesi ulmekaid mida lugesin. Tagantjärele meenutades raamat natuke ehk ''punane'', ent see ei teinud teda teps mitte halvaks. Idee _hoopis_ teistsugustest elu(?)vormidest kelle eesmärk on hävitada world as we know it ei ole ulmekirjanduses väga haruldane, ent selles raamatus ona ta esitataud küllaltki omapäraselt. Raamat oli täiesti nauditav.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Map tea kas see raamat on punane vai sinine aga üks suur jahu oli ta küll. Kui tagantjärele mõelda, siis tegevust ju oli ja kõik ja puha aga oli see tõesti tõlke süü või ongi carsacil sihuke kirjutamismaneer mis põnevaimagi asja igavalt edasi annab.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Minu meelest oli küll päris põnev raamat. Polnud seal midagi nii jubedat või igavat, et lugeda ei kõlbaks. Mina lugesin huviga ja tõenäoliselt vaatan ta lähemas tulevikus uuesti üle. Kuna see on lihtsalt üks lahe meelelahutuslik lugemine, siis ei ole siit mõtet ka mingit sügavat allteksti otsida. Omas zhanris (põnevusulme) on ta üks paremaid. Hindeks on tugev "5".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Sellist asja on suht raske hinnata. Kui seda vaadelda üldkirjanduslkiust vaatepunktist ja võrrelda säravalt omapäraste filosoofiliste teostega ("Meister ja Margareta") on hindeks üks. Kui seda pidada tavaliseks kommertslikuks vähenõudlikule lugejale mõeldud ruumiooperiks, on hindeks neli (viie annaks Murray Leinsteri lugudele). Kokku kolm. Rahvale aga kunagi, kui "Noorte Hääles" ilmus, täitsa meeldis. "Ahuuni minema" võeti kohe kasutusele ja mõned muud väljendused veel. Mislik on tegelikult päris hea leiutis, sellise elektrilise eluka kirjeldust pole nagu mujal näinud. Teoses on muidugi rida täielikke mõttetusi (inimene sööb tulnukate toitu ja paaritub tulnukaga). Ka eespool nimetatud "Münchauseni stiil" ei kõlba kuhugi, kahjuks teevad väga paljud autorid selle vea. Kõige selle tõttu riputan kolmele miinuse taha.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

No niisuguse asja väljaandmise eesti keeles oli küll täielik paberi ja trükimusta raiskamine. Aga kui vastab tõele Jyrka arvamus tõlke päritolu kohta siis on ehk majanduslikult arusaadav.See selleks. Teos on nõrk. Niigi on eestikeelse ulmega lood nigu on. Täiesti nõus, et sellised tekstid (kui nad sattuvad ettevalmistamata lugeja või mitte ulmefänni kätte) tekitavadki inimesi, kes ulmet ei salli.No mulle kohe käib närvidele kui kirjutaja loogikast kohe üldse miskit ei pea, aga samas ise hirmtõsiselt visioone manab. Kui juba üks punasevereline Maalt ära toodi ja ta mislikkide vastase võitluse testi edukalt läbinud oli, mille pagana pärast siis kohe uute järele ei mindud? Ometi tundus see lihtsam kui Kopli trammiga Balti jaama sõita. Ainult kolksub paar korda pöörangul (ahuunis) ja kõik. Selle asemel lasti peategelasel kõige tähtsama koha peal kangi põhimõte ära unustada ja kogu universum hukkumise äärele asetada. Kohalikku galaktikat hõlmav tsivilisatsioon aga ei olnud koopainimese tasemel mehhaanikast hoopiski midagi kuulnud!Ja need maastaabid, need maastaabid. Ka 1954 teati, mis asi on galaktika ja millest ta koosneb.Action? Põnevik? No tänan! Igav oli ja piinlik mõne koha peal.Päikesesööjate idee on muidu ju päris hea, tugevam kirjanik oleks võinud selle najal päris kobeda jutu või ka romaani treida. Paraku …Hea, et vähemalt sihuke õhuke ja kähku otsa sai.Väljaandmisaasta tõttu siiski ühte ei pane.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Ütleks eelkirjutajale kommentariks, et äkki tuleks eesti keelde tõesti ainult Bulgakovit ning teisi maailmakirjanduses tipptegijaid tõlkida? ... Kahtlen selles ... kuidagi väääga üksluiseks läheks ... Niisiis - minu arvates on tegu sellise lihtsalt mõnusa seiklus-ulmekaga, umbes nagu 60ndate ulmefilmid. Ja hea, et eesti keeles ikka olemas on.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Raamatu lugemise edenemisel hakkas nagu rohkem meeldima, kuid algul ei meeldinud kohe üldse. Vähemalt need tähtede kustutajad olid huvitavad tüübid. See, et tähtede kustumine ja sellega ähvardav lõpp raamatus tegevuse käivitavaks liiniks oli, tegi selle raamatu loetavaks. Muidu aga ajas asi kohati iiveldama küll.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Ma annan talle "nelja" ja seda põhjusel, et autor on prantslane! Ja julges see prantsalne 1954.aastal kirjutada fantaasiaküllase romaani, mis väga palju erines tolleaegseist anglo-ameerika ulmekaanoneist. Nagu näha on teos oma aja üle elanud, et sajandilõpul seda veel tosin eestlast arvustavad!

Jah, kohati oli üsna jama. Aga omanäoline käsitlus ja hea fantaasia sundisid lõpuni lugema, mahavisatuks aega ei pea. Kas raamatus mitmed stseenid usutavad või teaduslikult põhjendatud on, mind ei huvita! Pole eriti kunagi huvitanud - autor otsustas oma ideed just niimoodi vormida - ja mina viitsisin need läbi lugeda.

Sisu poolest võibolla väga ei hiilga, oli pisut naiivne ja liigromantiline. Samas, minus tekkis küll mingi umbmäärane ohutunne ning suutsin ka kangelastele kaasa elada. Ühesõnaga - eesti keelde on tõlgitud palju hullemaid asju ja minul on küll hea meel, et ka prantsuse ulme ühe teosega rohkem esindatud-eestindatud on.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Aarrgh!! Põhimõtte pärast ei pannud poole pealt käest... aga oleks vist pidanud. Mis stiili puutub, siis mu arvamus ühtib täielikult M. Freudenthali omaga.
Ajaraisk.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Enne selle lugemist ootasin midagi Welsi laadset, kuid ma üllatusin. Raamatu mõte on hea, kuigi ma arvan, et oleks võinud olla veidi pikem. Minule meeldid eriti see inimkoloonia loomise asi kaugel tähtede taga.
Teksti loeti eesti keeles
Misfit Creep

Tohutult Hea! Suure algustähega. Seda lugedes olin ma veel nolk ja andke andeks minu naiivsust, aga ma uskusin tõsimeeli, et see on tõsi. Kuna raamatu taga olevas lõigus räägiti selle käsikija leidmisest jne. Võib-olla sellepärast kuna ma tahtsin seda uskuda, ma ei tea, aga igastahes on see üks suurepärane teos kindlasti! Ja ma jään lootma, et kogu see raamat oli tõsi! Ausõna!
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Kunagi populaarne teos jah ja rahvale meeldis siis kah... aga nyyd tundub tasahilju aeguvat. Kui to~eline raamatupo~ud käes, siis ehk ju ka uuesti lugeda ko~lbab, aga muidu... pudeneb peost... ununeb... Jah, on ju sealgi midagi head - näiteks mislikid... aga eespool arvustustes on puudused ka yles loetud. Ja neid ei olnud mitte va"he.
Teksti loeti eesti keeles
Kalev

Lugeda oli üsna hea. Enam pole ka nii üksildane tunne - Seal on need neljasõrmelised õed-vennad.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Ikka see lõputu vabandamine, et no vaadake, mis aastal kirjutatud... Kurat, viimaste aastakümnete head kraami tõlkimata kogustes, mida Eesti keskmist arvestades jätkuks sajanditeks! Sigadus - tüübid leidsid lihtsalt vana käsikirja ja tahtsid raha teha - mingi sekretär toksis selle arvutisse ja tuld!, et oleks keegi vaevunud originaali lugema ja nimedki ära parandama... a mis sa sellistelt tahad.

Nojah, mingi seiklusjutt ta ehk on, kui kusine keelekasutus maha arvata. Nii et põletage oma loogikablokk maha ja läheb peale küll. Mislik on ainus hea idee. Muide, kui päikeses lakkaksid täna tuumareaktsioonid, kiirgaks ta paar miljonit aastat edasi.
Teksti loeti eesti keeles
Valentin Abramov

Meeldis nooremas põlves, kõlbas lugeda ka nüüd. Ehtne kosmoseooper, mille teevad sümpaatseks kaks asjaolu. Esiteks ei päästa maailma mitte üksik ülikiiresti arenev ja ülivõmetega hero, vaid võitluseks on vaja mitme tsivilisatsiooni pikaajalist koostööda. Teine hea leid on "mislikud". Juba idee madataltemperatuurse ülijuhtivuse baasil tekkivast eluvormist on hiilgav. Lisandub aga veel täiesti võõras maailmavaade, mis mitte ainult ei sobi kokku maalastega (ja teiste tsivilisatsioonidega), vaid on mõistetamatu isegi elementaarsemalgi tasemel. Ja õnneks seda probleemi ei lahendatagi.

Mis puutub sõnavarasse, siis selle romaani kirjutamise ajal ei olnudki veel väljakujunenud termineid nagu näiteks hüperruum või blaster, autor pidi ise midagi välja mõtlema.

Kokkuvõttes väikese miinusega neli.
Teksti loeti vene keeles
Kristjan Rätsep

See oli esimesi ulmekaid,mida ma üldse lugesin...Hiljem sai muidugi veel üle loetud.Arvasin aastaid,et tegu on angloameerika kirjanikuga,kuna eestikeelne tõlge oli tehtud inglise keele kaudu.Pärast tõe selgumist mu arvamus prantsuse ulmest paranes,kuna Carsaci romaan on oluliselt parem näiteks Bernard Werberi "Sipelgatest"(mis on ka muide üsna hea raamat).Kui midagi üldse ette heita,siis üleforsseeritud patsifismi(mima küll ei usu,et ükski tsivilisaytsioon kunagi sõdimisest täielikult loobub,tapaiha ja vägivald on juba looduse poolt inimloomuse sisse kodeeritud).Aga jah,värvikas ja põnev raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Millegi niisuguseni võiks areneda Kristjan-Jaak Rätsep: huvitav ja loogikavaba sündmustik.

Täielike absurdsuste valda kuuluvat kangi põhimõtte unustamist on juba mainitud. Veel ei saa ma aru, miks peab ksilli meeskonnas olema viiskümmend liiget. Miks ühest ei piisa? Miks ükski peaks olema: kas täisautomaatsed laevad ei aja asja teinekord ära? Näiteks saata mislikke luurama?
Nüüd mislikkide planeedi hävitamisest. Algul tehakse dessant, lüüakse neid karjakaupa maha, suurte kaotuste hinnaga luuakse platsdarm, lõpuks lennatakse minema ja ... visatakse tuumapomm lõpuks järele. Miks lõpuks? küsin ma. Miks ei alustatud Suure Pommi viskamisest?
Kõigest hoolimata pannuks ma loole kolme, kui polenuks kaht viimast lõiku. Kui mind tuldaks värbama mislikkidevastasesse sõtta, siis ma kahtlustaksin, et värbajad on hullud, ja teataksin politseisse, mistõttu asi saaks mingil määral avalikuks. Ja et nende sadade hulgast keegi asja avalikuks ei teinud, ongi hinne 2+.

Kui nüüd head meenutada, siis 1) mislikid, 2) peategelane ei päästnud üksinda maailma, 3) maailm ei saanud romaani lõpukski päästetud.

«Tõeline maiuspala igale ulmesõbrale,» seisab raamatu tagakaanel. See pole nii. Vähenõudlikule, mitte igale. Aga kui aju lugemise ajaks varna riputada, siis on küll tore lugeda. Mõistan neid, kes on seda teinud ja kiidavad, aga mina ei taha.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Algus oli tõepoolest jube igav ja naiivne. Ei meeldi raamatud, kus püütakse kõike ära seletada ja nime anda. Sundisin ennast edasi lugema ja üldiselt ma ei kahetse. Piisavalt hoogne ja põnev ajaviiteromaan, millele ei maks eriti suuri lootusi panna.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Roolaid

Kangesti naiivne, lapsik, pealiskaudne ja seetõttu igavavõitu. Isegi 1954. aasta kohta. Hirmus palju väga erinevaid asju oli tahetud ühte raamatusse ära mahutada.Ainus tõesti hea leid olid mislikid. Tänu neile 2.
Teksti loeti inglise keeles
11.2021
Toomas Tursk

Lapsepõlves oli see minu jaoks üsna oluline raamat. (Vahepeal arvasin, et “Purpurpunaste pilvede maa” järel üks esimesi loetud ulmeromaane üldse, aga see ei saa mingil juhul tõsi olla, sest 94. aastaks, kui Kuldsule väljaanne ilmus, olin ma juba päris mitu aastat nii linna- kui kooliraamatukogus leiduvat läbi töötanud.) Ma mäletan, et pisut peale selle lugemist olin koos isaga bussi oodates poes soojas, keksisin ringi, vehkisin kätega ja seletasin õhinal, kuidas rohelistel nelja sõrmega tulnukatel olid ksillid ja nad tankidega kiirgavaid mislikke tapma sõitsid :-D
 
Tegelikult on madinastseenid loos suhteliselt ebaolulised; et peategelane on arst, mitte löömamees, ei tundunud mulle lapsena sugugi tähtis, aga nüüd torkas see silma küll. Erinevalt Tarzani-raamatutest, mida ma tollal neelasin, ei ajenda seiklusi mitte tema kalduvus kõigile molli sõita, vaid soov vigastatud ja surevaid võõraid aidata, niivõrd kui ta olude kiuste suudab. Ajuti võib ta ju oma rammu poolest silma paista, aga tõeliselt oluliste probleemide lahendamisel on toore jõuga vähe teha. Peategelane on kõigest suurde keerukasse universumisse sattunud tühine putukas ja temast kui üksikisikust sõltub väga vähe; millegi saavutamiseks peavad väga paljud pikaajaliselt koostööd tegema. Terved tsivilisatsioonid ja potentsiaalselt aastatuhandeid, kui täpne olla.
 
Ilukirjanduslikest konventsioonidest taipasin ma tollal nii vähe, et olin lausa nördinud autorit valetamiselt tabades — kaanel on kirjas Francis Carsac, aga peategelase jutustust annab meile edasi hoopis keegi F. Bory?!? Muidugi, sellistest *kirtsutab nina* puudustest võis tänu loo haaravusele mööda vaadata. Omal ajal köitis mind just see idee, et minagi võiksin ju teoreetiliselt kurjade robotvallutajate vastases võitluses kaasa lüüa.
 
See raamat innustas mind mitmel korral omaenese maailma loomist katsetama. Mul on siiani alles pisut hallitanud vihik, mille kaanel seisab “Ulme”, esimesel leheküljel päikest ja planeedisüsteemi kujutavate mummude rida, nende juures järjestikku nimed Tambo, Kalint, Saul, Kan Sater jne. Kord püüdsin lausa ise romaani kirjutada. Selle esimene peatükk võttis joonelises vihikus enda alla umbes lehekülje lühilauseid stiilis “Lendav taldrik sisenes atmosfääri. Sellele lähenenud hävitaja tulistas välja kaks raketti. Taldrik kukkus alla” ja paar peatükki hiljem jäi lugu pooleli. Tõsi küll, parandamatu originaalitsejana tegin mina oma tulnukad hoopis teistsuguseks: neil oli sinine nahk.
 
Vahepeal ei lugenud ma “Tulnukaid” vähemalt viisteist aastat üle ja hakkasin sellest ähmaste mälestuste põhjal ikka väga halvasti arvama. Põhjust pole vaja kaugelt otsida, lendavad taldrikud ja rohelised mehikesed on ju selline lollakavõitu värk. Hiljuti ostsin ma raamatu omale riiulisse ja leidsin, et see pole sugugi halb, kui suudad autori muigamapanevalt naiivsest maailmakujutamisest mööda vaadata. Mingit teaduslikkust ei maksa kogu selle fantastika vahelt otsida, selles suhtes on Carsac täiesti lootusetu. Erinevaid mõistuslikke liike eristab peamiselt nahavärv ja kulinaarsed eelistused. Galaktikad on keskmise Eesti väikelinna suurused; kord jäävad peategelased seniuurimata galaktika juhusliku tähesüsteemi suvalisel planeedil surnud linnas lõksu ja leitakse ikkagi üles!
 
Puuduliku keeleoskuse tõttu ei oska ma öelda, kas stiil on originaalis sama sujuv, aga üldiselt eeldaks, et tekst muutub kaudtõlkes pigem kohmakamaks. Romaani üle lugedes üllatas mind kõige enam, kuivõrd poeetiliseks, otse tajutavaks kirjeldused ajuti muutuvad:
 
Meie laager oli nii hirmuäratav ja masendav, et ma ei oska seda kirjeldada. Püüa siiski kujutleda ääretut sünget lagendikku, hämarat punakaslillat taevast, künkanõlvadel ebamääraste piirjoontega pehmeid lumehangi, küngaste vahel ksillide tumedaid ja sädelevaid, lumme vajunud läätsi ning pisitillukesi skafandrites kogusid, kes endale vaevaliselt ühe lennuaparaadi juurest teise juurde teed rajasid. Kalvenolt laskus väsinult lameda silmapiiri taha ja ta valgus meenutas veriseid sõrmi, mis mööda jäävälja meie poole sirutusid. Piiritusse universumisse eksinud haletsusväärse, abitu olendina tundsin, kui kaugel minust on Maa, ning tajusin äkki kõiki neid miljardeid ja miljardeid kilomeetreid, mis mind lahutasid mu koduplaneedist. Mulle näis, et aeg on peatunud ja on tulnud maailma lõpp. Isegi issid olid mulle sel hetkel võõrad, olendid teisest maailmast, mida miski ei sidunud minu omaga. Ulna tundis arvatavasti sedasama: ma nägin, kuidas ta kahvatas ja värisema hakkas. Akeion ja teised sinsuunid istusid läbitungimatute nägudega liikumatult ekraani ees.
 
Tänaseks olen ma vana, väsinud ja küüniline, aga selle romaani ülelugemine lasi mul jälle tunda samustki sensawundat, mis ulmefänniks saama määratud rahvast nagu magnetiga külge tõmbab. (Ei teagi, kas enamik inimesi on selle suhtes tundetud või leiavad seda mujalt?) See puhas, rikkumata entusiasm, millega autor kõigele läheneb, lubab paljustki mööda vaadata. Muidugi, kui ma “Tulnukaid” täna esimest korda loeksin, hindaksin seda märksa madalamalt, aga eks inimene ole paratamatult üks subjektiivne loom.
 
Algselt ilmus see Ralf Tominga tõlge 1968. aastal järjejutuna Noorte Hääles (2. veebruar kuni 29. märts). ETERAs on peaaegu kõik need numbrid olemas, aga paraku ei saa sellele ajavahemikule otse linkida, sest see sait tuletab oma püüdlikus veebistandardite ja heade tavade ignoreerimises lausa Flashi-ajastut meelde. Peate ise filtritel klõpsima, et kõigi trükiste seast õige nimetus ja aasta kätte saada.
 
Tõlgitud on see üsna kindlasti vene keelest (hoolimata raamatuversiooni tiitellehel olevast väitest pole seda inglise keeles kunagi ilmunudki). Pealkiri kattub vene variandiga ja kõik maavälised nimed nagu Souilik, Kalvénault, Beichitinsiantorépanséroset (kes kuulub hr’benide hulka) on umbkaudses foneetilises kirjapildis. Prantsuse nimedega on kas tõlkija või toimetaja korraliku töö teinud ja need on pea viimseni korrektsed, ainult Magnoust on saanud Magniou. Issid muide on nii originaalis kui ka vene keeles hissid, aga keegi tekstiga tegelenutest teadis, et prantsuse keeles on sõnaalguse H puhtalt kosmeetiline, ja valis tõlkesse hääldusele vastava kirjapildi. Kui palju sel mõtet oli, on iseküsimus, sest “issidest” on eestlasel ikkagi natuke naljakas lugeda.
 
Ennastsalgav kuldsulglane, kes selle arvutisse trükkis, on kahes kohas teinud silmnähtava vea ja natuke teksti vahele jätnud: lk 42, kus on juttu rakettidest ja sisepõlemismootoritest, on kahe eri kõneleja read ühte sulanud, ja lk 126, kus tuleb juttu vaprast Ossinsist, on peategelase küsimus “Kes on Ossinsi?” kaduma läinud. Algses Noorte Hääle versioonis on kõik korrektne. Muide, mitmel pool wõrgus liikuv prantsuskeelne tekst on 15+ aastat uuem ja pisut ümber töötatud; tolles rakettidest rääkivas stseenis on juba vihjatud Apollo kuulendudele (“Cependant, nous avons déjà atteint notre satellite avec nos fusées”) ja sisepõlemismootoritega lennukitest pole enam juttu. Võibolla on teksti veelgi muudetud, aga need kohad jäävad minust avastamata, kuna prantsuse keelt oskan ma ainult niipalju, et merde ja mdr segi ei läheks.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Sari "parem hilja kui..." jätkub.
 
See raamat tekitas minus kahtluse, et prantsuse ulme on teistmoodi kui anglosaksi ulme ja üht teise kriteeriumide järgi hinnata on rumal mõte.
 
No, ja "ahuuni minema" on lisaväärtus.
Teksti loeti eesti keeles
x
Adrifted
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Adrifted

Jutt haakus minuga isiklikult päris hästi. Paaril viimasel nädalal olen öösiti just Texacost käinud toidupoolist otsimas. Nii et ses mõttes oli tuttav. Kuigi, valgus, mis Texacost kiirgab on firmamärgi tõttu pigem punane kui kollane. Andra nimelist tüdrukut tunnen samuti.

Mõnikord on mul tunne, et keegi on selja taga--nagu näiteks praegu. Aga mina seda viga ei ole teinud nagu Andra. Mina selja taha ei ole kunagi vaadanud.

Huvitav, kes seal selja taga mul praegu ikkagi on. Ei tohiks kedagi olla. Praegu on öö, inimesed magavad, siin ei ole kedagi. Keegi aga on. No mida ta vahib seal! Olgu, teeme nii. Ma vaatan vilksamisi, et endale kinnitada, et kedagi seal ei ole. Niikuinii ei ole ju.

No, vilks. Aaarrrgghhh! Blllrrähh, mulks, kolksti....
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

BAASIS ON NÜÜD 8000 ARVUSTUST!

Ei suutnud sellele kiusatusele vastu panna, kui nägin ees arvu 7999 ning kirjutasin ühe juurde.

Nüüd jutust endast. Jutt tegelikult seisneb ühes idees, kuid see idee on huvitav. Astronaudid saabuvad ühele pealtnäha ideaalsete tingimustega planeedile, kus avastavad inimkoloonia, mis koosneb pealtnäha 4-5 aastastest mõistuseta kiilakatest tüdrukutest, kellest pealekauba paljud paistavad olevat rasedad. Mis selle põhjuseks on, lugege ise. Huvitav bioloogiline ulme, keskkonnatingmuste toimest kohastumisele.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Ebaühtlase tasemega kogumik on see, peaks ütlema. Siin on korralikke õuduslugusid nagu näiteks The Scythe ja The Small Assassin. Siis on siin selliseid südamlikke Bradbury`le iseloomulikke koguperelugusid, jutustusi lapsepõlvest ja vanatädidest ning abielupaaridest, ka nende seas on häid jutte nagu Tomorrow`s child ja There was an old woman. Kuid oli ka jutte, mis täieliku pettumuse valmistasid nt 3., 11. ja 18. lugu. Oli ka neid, mis lihtsalt külmaks jätsid. Kuid kokkuvõttes on see tugev kogumik ning väärib täiesti nelja.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Mulle jäi pea täiesti arusaamatuks see lugu ning seepärast ei meeldinud samuti. Veider ja imelik ning segane tegevustk.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Mina kohtasin seda ideed üldse esmakordselt ning oli väga mõjus ning hästi kujutatud paranoiline õhkkond. Ainult, et ei olnudki paranoiaga tegemist.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Päris huvitav idee teiste vihkamise ja mittesallimisega iseenesele esile kutsutud surmast. Lõpp aga jäi arusaamatuks.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Voodihaige poiss saatis koera välja kirjakesega, et see talle külalisi tooks. Ükskord kaevaski kutsu talle külalise välja.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Pila avangardisti populaarsuse saavutamise vahendite üle. Kuldsõrm ja Matisse´i maalitud silm. Õudusjudinaid ei tekitanud mingisuguseid
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

See oli pikem lugu ning samuti parem kui Bradbury lühemad jutud. Lastele tuuakse robot-vanaema, kes on täiuslik ning kohandab end vastavalt sellele isikule kellega ta räägib. Ning oskab kõike teha. Lõpuks õnnestub tal laste usaldus võita.

Jutu sekka on Bradbury poetanud häid mõtteid nagu näiteks, et lapsed ei anna vanematele kunagi andeks, kui nood ära surevad, sest see on laste suhtes nii vastustustundetu. Sest siis on vanemad läinud ilma vabanduste ja hüvastijätmiseta: kuidas saab siis laps üldse kedagi usaldada, kui kõik surevad. Aga robot-vanaema ei sure.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Kliima külmeneb ning inimesed lahkuvad Inglismaalt. Vana Harry jääb. Ja ajab mingit segast juttu. Bradbury lühikesed lood on enamasti suhteliselt viletsad, ilma liikumise, sündmuste arengu ja puändita.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

See oli küll tasemel ideega lugu jälle. Sünnitamise käigus läks midagi nihu ning laps sündis teise dimensiooni. Muidu igati normaalne laps, kuid kaasinimestele paistis eresinise püramiidina. Jutu sisuks oli vanemate tundmuste kirjeldus, kes imelikule kujule vaatamata last ikkagi armastasid. Lõpp on samuti südamlik.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Kirjaniku elu päästmiseks kasutab üks tüüp ajamasinat. Ühe kõrvaltegelasest külamehe tüüpi on hästi tabatud. Muid voorusi jutul ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Ai ai Bradbury. Seekord valmistasid mulle küll pettumuse. Mitte mõhkugi ei saanud jutust aru. Et kus see algus ja ots. Mingid külamehed olid vastu mingile kiirteele, mis sinna kuhugi ehitati. Ei tea, ei meeldinud.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Minu meelest geniaalne horror. Geniaalne sellepärast, et nii hästi oli õnnestunud sisse minna viiekümne viie aastase Mardi naha alla. Täpsed ja löövad lühikesed joodiku laused ja mõtted. Algul paistiski jutt följetonina, kuid seejärel sai selgeks, et följetonist on asi siiski kaugel. Väga hea leid.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Jälle väga hea lugu. Viskas keskkonna kohe silme ette ning hästi kirja pandud. Parajalt vastik ja õudne ka.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Hehee. Hea idee, hea vorm ja veel parem sisu. Mõnus pila. Muuseas, see hüpotees maailma lõpu kohta tundub täiesti usutav...
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Ja mis siis ühel päeval juhtus?

Lugu lõppes koos sissejuhatusega. Ehk ongi sissejuhatus romaanile? Ei tea. Esitatud tükist jääb aga väheks. Muidu aga päris naljakas. Peategelane jättis muheda mulje. Ainult, jah, tahaks järge ka lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Huvitav, lugu suutis mind haarata ning pinge tekitada. Ma hakkasin tõepoolest Oraaklile kaasa elama, tahtsin, et ta ka seekord ära mõistataks, ellu jääks. Mõlemat ei olnud talle antud. Väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Lugesin enne siia kirjutamist ka Algernoni arvustusi ning olin üllatunud, et ka paljud teised arvasid, et minategelane on naine, mitte "tubli poiss". Ja arvan, et see ei olnud ainult autori soo ja nime teadmisest tingitud eelarvamus. Minategelane oli lihtsalt ühe keskmise meessoost ajalootudengi kohta liiga sissepoolepööratud mõtlemisega, liiga introvertne, et vastata mu ettekujutusele ja stereotüübile meessoost. Kuid võib-olla on see vaid minu kui lugeja puue.

Jutt mulle igatahes meeldis ning nelja saab seetõttu, et sündmustik jäi mulle siiski arusaamatuks. Miks, kuidas, etc. Lõpus oleks võinud rohkem seletada välismaailmas toimunut, mitte süüvida minategelase sisemaailma.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Järellugu ei häirinud, lisas oma moel teistsuguse vaatenurga asjale. Täiesti hea lugu oli, ainsaks puuduseks ehk liigne sõnaderohkus. Muidu hea idee: pargipätid ja jõuetu vampiir. Vaimustav.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Tõesti ei olnud see õudne lugu. Kellelgi kunagi midagi oli. Kas see just nüüd täpselt nii oli, aga midagi seal ikka oli. Oli mis oli, aga õudne ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Ühe tuntuima vaimufilosoofi filosoofiline ulmejutuke. Dennett on varemgi põiminud ulmelisi mõtteeksperimente oma tekstidesse, nii et seekordne üllitis ei ole sugugi ootamatu.

Lugu algab sellega, kuidas Pentagon saadab austatud filosoofiaprofessori Maa sisemusse ülesandega tuua pinnale tuumalõhkekeha. Ülesandega kaasnev kiirgusfoon aga on ohtlik ajule, kuid kehale täiesti ohutu. Seetõttu otsustakase Dennetti aju jätta Houstonisse katseklaasi, kust see siis raadiolainete abil juhatakse Dennetti keha tegevust. Aju eemaldataksegi ning Dennettile antakse võimalus seda enne ülesande täitmisele asumist vaadata. Tal tekib loomulikult küsimus, kus ma olen? Kas ma olen seal, kus on mu aju, või seal, kus on mu keha? Kuid see on alles algus. Edasi toimub veel asendusi ja teisendusi ning küsimused lähevad veelgi filosoofilisemaks ning vastuseid on üha raskem pakkuda.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Sattusin kunagi lapsepõlves õnnetu jalgpallimängu tagajärjel haiglasse. Seal ei olnud midagi muud lugeda peale arvustatava raamatu.

"Totu Kuul"
Totu kuul
totu cool
totu ei ole cool
totu on totakas

Selline on minu mulje sellest raamatust.
Teksti loeti eesti keeles