Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

P. C. Jersild

14.03.1935-

Teosed

· Robert Sheckley ·

Diplomatic Immunity

(jutt aastast 1953)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1953; august
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Diplomaatiline puutumatus»
«Täheaeg» 1991; talv

Tekst leidub kogumikes:
  • Täheaeg (ajakiri)
Hinne
Hindajaid
11
8
0
0
0
Keskmine hinne
4.579
Arvustused (19)
Jüri Kallas

Ma ei tea kui palju on siin mõtet sisust rääkida – usun, et ajakirja «Täheaeg» esimene number on enamusel ulmefännidel siiski läbi loetud.

Natuke siiski: on üsna levinud süžee, et saabub miski võitmatu vaenlane ning siis meie väetid maalased peame temast jagu saama. Sheckley positiivne panus levinud süzeesse on see, et päris vaenlane polegi veel kohale jõudnud, tegu saadikuga!

Tahaks sellele loole viite panna, aga midagi segab, kuidagi tuimavõitu oli... jääb neli, aga hästi mitme (nii kolme-nelja) plussiga.
Teksti loeti inglise, vene ja eesti keeles
kuits

Hea jutt, aga kuda see kaitse NII kehva oli, et mingid Maa matsid selle katki tegid. Huvitav, kuidas nad seda Maad siis ikkagi maskeerisid?
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

See katkitegemine võttis ju ka ikka omajagu aega ja mõistust, nii et pole ta nii lihtne midagi. Igal juhul hea lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Ulmik

See on ju lõpp geniaalne lugu.Lõpuks ometi on maa tüübid hädas tyybiga, kes lihtsalt ei sure.Eriti masendav koht mingi Maa-armastaja jaoks on see kui kõik olemasolevad relvad olid juba äraproovitud Saadiku peal, siis tõugati sinna veel ebausustmingi puuvõõrik. Kahju, et ME võitsime selle lahingu. Maskeerimine???
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kõige parem Invasiooni aineline lugu Terry Carri "The Colors of Feari" järel, mida olen lugenud. Aga jäi arusaamatuks, milliste füüsikaseaduste järgi tegevus toimus.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Vaata, see oli nyyd kyll hea lugu Surematust, kes maale tuleb. Ja muust sellega seonduvast, milles vihjed veel mitmele teiselegi heale loole. Neid teisi häid lugusid aga ei tulnud... ehk jättis autor nad meelega lahti kirjutamata, ehk jäi oskusi napiks - ent see välise taga aimduv aitas loo kvaliteedile ainult kaasa! Minu arust on see ytlematajätmiste kohta ehk isegi parim näide...Ja tuleb tunnistada, et Sheckley ON hea kirjanik. ladusa keelekasutusega, heade ideedega ( kuigi võib ju ka olla, et olen talt ingliseski vaid paremikku lugenud). Päris kahju kohe, et teda nii vähe maakeeles on leida - temasugused just ulmefänne tekitavadki.

eab ytlema, et "Täheajale" tehti selle looga ilus algus... lyhijutud, mis järgnesid, enam kõik nii head ei olnud, kuigi oli ka paremaid. Kahju ainult, et see yritus koos "Tänapäeva jutulisaga" muutusteaja voogude alla mattus...
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

"Täheaeg" oli VÄGA sheff ajakiri ja mul on sygavalt kahju, et teda ainult 2 nummert ilmus. Shekley on VÄGA sheff kirjanik, kelle lugemisest mul kindlasti mitte kahju pole. Antud jutt ei ole kyll tema paremiku hulgast (tal on tunduvalt etemaid lugusid), kuid lugemist väärib ta kindlasti.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Ats Miller

Olles kunagi ammu läbi lugenud ("Lilled Algernonile" ilmunud "Ghost V" õhutusel loomulikult!) mingi autori jutukogu (mida ma ei suuda enam identifitseerida), pean ütlema, et tüüpiline Sheckley tema tüüpilises 50-ndate ulme taustal kirjutatud SF-lugudega, mille loogiliseks jätkuks kolmkümmend aastat hiljem pean "Hitch Hikers Guide..."-i - pigem flirtimine pseudoteadusliku atribuutikaga ja ootamatu ning enamasti vaimukas lõpp, mis aga ei lase teost sugugi tõsiselt võtta ja võib mõne seda "rauda" väga tõsiselt võtva lugeja ka lausa raevu ajada. (Vähemasti tolle omaaegse kogu kõik jutud olid sisuliselt sellised). Seega - lahe lugeda. Ja kõik.
Teksti loeti eesti keeles
Krafinna de Kraax

Kõigepealt: hästi valitud pealkiri. See kindlasti lisab punkte loo kontole.

Nauditav mäng maakate ja tulnuka vahel. Nii naljakas kui see ka pole, maalased suudavad esimese lahingu võita. Aga edasi läheb hullemaks. Mingi visioon antakse sellestki.

Alguses tekitas tüdimuse, et jälle, tulnuk versus maakas, kuid loo arenedes muutus kedratud süžeega lugu millekski enamaks. Võibolla seepärast kõrgeim hinne.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

See on üks neid väheseid ulmelugusid, mida mulle on ümber jutustatud. Olin siis vast 14, aasta oli 1987. ja "Täheajast" polnud veel õhkugi. Hiljem seda ajakirjast lugedes oli äratundmise rõõm suur. Ja ka nüüd, aastaid hiljem ikka hea lugeda.

See lugu meeldib mulle eelkõige oma huumori poolest, neid kohti, kus laginal naerda saab, on mitmeid.
Jutus on ka mõned küsitavused, aga need on tühised.

Hinne kahtlematult kõrgeim.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Diplomaatiline puutumatus on minu esmakokkupuuteks Sheckleyga. Kuna tema muid teosed lugenud ei ole, ja 50ndate ulmekonteksti ei tunne, siis võrdlejat minust pole. Meeldis ladus jutustamisoskus ja loogikapõhine lähenemine, aga ka lahendamine ja lahenemine, mis ulme puhul mu meelest üsna tavatu on.
Teksti loeti inglise keeles
Olev Toom

Mulle meeldis -- ja tekitab "viie" -- see, et tulnuka kaitsest läbimurdmiseks tuli aru saada kaitse olemusest, mitte seda juhuslike relvadega rünnata.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Adrifted
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Adrifted

Jutt haakus minuga isiklikult päris hästi. Paaril viimasel nädalal olen öösiti just Texacost käinud toidupoolist otsimas. Nii et ses mõttes oli tuttav. Kuigi, valgus, mis Texacost kiirgab on firmamärgi tõttu pigem punane kui kollane. Andra nimelist tüdrukut tunnen samuti.

Mõnikord on mul tunne, et keegi on selja taga--nagu näiteks praegu. Aga mina seda viga ei ole teinud nagu Andra. Mina selja taha ei ole kunagi vaadanud.

Huvitav, kes seal selja taga mul praegu ikkagi on. Ei tohiks kedagi olla. Praegu on öö, inimesed magavad, siin ei ole kedagi. Keegi aga on. No mida ta vahib seal! Olgu, teeme nii. Ma vaatan vilksamisi, et endale kinnitada, et kedagi seal ei ole. Niikuinii ei ole ju.

No, vilks. Aaarrrgghhh! Blllrrähh, mulks, kolksti....
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

BAASIS ON NÜÜD 8000 ARVUSTUST!

Ei suutnud sellele kiusatusele vastu panna, kui nägin ees arvu 7999 ning kirjutasin ühe juurde.

Nüüd jutust endast. Jutt tegelikult seisneb ühes idees, kuid see idee on huvitav. Astronaudid saabuvad ühele pealtnäha ideaalsete tingimustega planeedile, kus avastavad inimkoloonia, mis koosneb pealtnäha 4-5 aastastest mõistuseta kiilakatest tüdrukutest, kellest pealekauba paljud paistavad olevat rasedad. Mis selle põhjuseks on, lugege ise. Huvitav bioloogiline ulme, keskkonnatingmuste toimest kohastumisele.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Ebaühtlase tasemega kogumik on see, peaks ütlema. Siin on korralikke õuduslugusid nagu näiteks The Scythe ja The Small Assassin. Siis on siin selliseid südamlikke Bradbury`le iseloomulikke koguperelugusid, jutustusi lapsepõlvest ja vanatädidest ning abielupaaridest, ka nende seas on häid jutte nagu Tomorrow`s child ja There was an old woman. Kuid oli ka jutte, mis täieliku pettumuse valmistasid nt 3., 11. ja 18. lugu. Oli ka neid, mis lihtsalt külmaks jätsid. Kuid kokkuvõttes on see tugev kogumik ning väärib täiesti nelja.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Mulle jäi pea täiesti arusaamatuks see lugu ning seepärast ei meeldinud samuti. Veider ja imelik ning segane tegevustk.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Mina kohtasin seda ideed üldse esmakordselt ning oli väga mõjus ning hästi kujutatud paranoiline õhkkond. Ainult, et ei olnudki paranoiaga tegemist.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Päris huvitav idee teiste vihkamise ja mittesallimisega iseenesele esile kutsutud surmast. Lõpp aga jäi arusaamatuks.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Voodihaige poiss saatis koera välja kirjakesega, et see talle külalisi tooks. Ükskord kaevaski kutsu talle külalise välja.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Pila avangardisti populaarsuse saavutamise vahendite üle. Kuldsõrm ja Matisse´i maalitud silm. Õudusjudinaid ei tekitanud mingisuguseid
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

See oli pikem lugu ning samuti parem kui Bradbury lühemad jutud. Lastele tuuakse robot-vanaema, kes on täiuslik ning kohandab end vastavalt sellele isikule kellega ta räägib. Ning oskab kõike teha. Lõpuks õnnestub tal laste usaldus võita.

Jutu sekka on Bradbury poetanud häid mõtteid nagu näiteks, et lapsed ei anna vanematele kunagi andeks, kui nood ära surevad, sest see on laste suhtes nii vastustustundetu. Sest siis on vanemad läinud ilma vabanduste ja hüvastijätmiseta: kuidas saab siis laps üldse kedagi usaldada, kui kõik surevad. Aga robot-vanaema ei sure.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Kliima külmeneb ning inimesed lahkuvad Inglismaalt. Vana Harry jääb. Ja ajab mingit segast juttu. Bradbury lühikesed lood on enamasti suhteliselt viletsad, ilma liikumise, sündmuste arengu ja puändita.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

See oli küll tasemel ideega lugu jälle. Sünnitamise käigus läks midagi nihu ning laps sündis teise dimensiooni. Muidu igati normaalne laps, kuid kaasinimestele paistis eresinise püramiidina. Jutu sisuks oli vanemate tundmuste kirjeldus, kes imelikule kujule vaatamata last ikkagi armastasid. Lõpp on samuti südamlik.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Kirjaniku elu päästmiseks kasutab üks tüüp ajamasinat. Ühe kõrvaltegelasest külamehe tüüpi on hästi tabatud. Muid voorusi jutul ei olegi.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Ai ai Bradbury. Seekord valmistasid mulle küll pettumuse. Mitte mõhkugi ei saanud jutust aru. Et kus see algus ja ots. Mingid külamehed olid vastu mingile kiirteele, mis sinna kuhugi ehitati. Ei tea, ei meeldinud.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Minu meelest geniaalne horror. Geniaalne sellepärast, et nii hästi oli õnnestunud sisse minna viiekümne viie aastase Mardi naha alla. Täpsed ja löövad lühikesed joodiku laused ja mõtted. Algul paistiski jutt följetonina, kuid seejärel sai selgeks, et följetonist on asi siiski kaugel. Väga hea leid.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Jälle väga hea lugu. Viskas keskkonna kohe silme ette ning hästi kirja pandud. Parajalt vastik ja õudne ka.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Hehee. Hea idee, hea vorm ja veel parem sisu. Mõnus pila. Muuseas, see hüpotees maailma lõpu kohta tundub täiesti usutav...
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Ja mis siis ühel päeval juhtus?

Lugu lõppes koos sissejuhatusega. Ehk ongi sissejuhatus romaanile? Ei tea. Esitatud tükist jääb aga väheks. Muidu aga päris naljakas. Peategelane jättis muheda mulje. Ainult, jah, tahaks järge ka lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Huvitav, lugu suutis mind haarata ning pinge tekitada. Ma hakkasin tõepoolest Oraaklile kaasa elama, tahtsin, et ta ka seekord ära mõistataks, ellu jääks. Mõlemat ei olnud talle antud. Väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Lugesin enne siia kirjutamist ka Algernoni arvustusi ning olin üllatunud, et ka paljud teised arvasid, et minategelane on naine, mitte "tubli poiss". Ja arvan, et see ei olnud ainult autori soo ja nime teadmisest tingitud eelarvamus. Minategelane oli lihtsalt ühe keskmise meessoost ajalootudengi kohta liiga sissepoolepööratud mõtlemisega, liiga introvertne, et vastata mu ettekujutusele ja stereotüübile meessoost. Kuid võib-olla on see vaid minu kui lugeja puue.

Jutt mulle igatahes meeldis ning nelja saab seetõttu, et sündmustik jäi mulle siiski arusaamatuks. Miks, kuidas, etc. Lõpus oleks võinud rohkem seletada välismaailmas toimunut, mitte süüvida minategelase sisemaailma.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Järellugu ei häirinud, lisas oma moel teistsuguse vaatenurga asjale. Täiesti hea lugu oli, ainsaks puuduseks ehk liigne sõnaderohkus. Muidu hea idee: pargipätid ja jõuetu vampiir. Vaimustav.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Tõesti ei olnud see õudne lugu. Kellelgi kunagi midagi oli. Kas see just nüüd täpselt nii oli, aga midagi seal ikka oli. Oli mis oli, aga õudne ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Ühe tuntuima vaimufilosoofi filosoofiline ulmejutuke. Dennett on varemgi põiminud ulmelisi mõtteeksperimente oma tekstidesse, nii et seekordne üllitis ei ole sugugi ootamatu.

Lugu algab sellega, kuidas Pentagon saadab austatud filosoofiaprofessori Maa sisemusse ülesandega tuua pinnale tuumalõhkekeha. Ülesandega kaasnev kiirgusfoon aga on ohtlik ajule, kuid kehale täiesti ohutu. Seetõttu otsustakase Dennetti aju jätta Houstonisse katseklaasi, kust see siis raadiolainete abil juhatakse Dennetti keha tegevust. Aju eemaldataksegi ning Dennettile antakse võimalus seda enne ülesande täitmisele asumist vaadata. Tal tekib loomulikult küsimus, kus ma olen? Kas ma olen seal, kus on mu aju, või seal, kus on mu keha? Kuid see on alles algus. Edasi toimub veel asendusi ja teisendusi ning küsimused lähevad veelgi filosoofilisemaks ning vastuseid on üha raskem pakkuda.
Teksti loeti inglise keeles
Adrifted

Sattusin kunagi lapsepõlves õnnetu jalgpallimängu tagajärjel haiglasse. Seal ei olnud midagi muud lugeda peale arvustatava raamatu.

"Totu Kuul"
Totu kuul
totu cool
totu ei ole cool
totu on totakas

Selline on minu mulje sellest raamatust.
Teksti loeti eesti keeles