Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Philip K. Dick ·

Do Androids Dream of Electric Sheep?

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «Bladerunner: Kas androidid unistavad elektrilammastest?»
Tallinn «Tänapäev» 2001 (42)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
6
3
0
0
Keskmine hinne
4.625
Arvustused (32)

On XXI saj algus, seljataga on maailmasõda, enamik inimesi on pagenud saastatud maalt lähiplaneetidele, mahajääjad (paljud neist on mutandid või vaimsete hälvetega) elavad lagunevates linnades või maapiirkondades ja ega see elu väga tore ei ole.

Väheste helgete momentide pakkumise pärast ses lohutus elus rivaalitsevad Buster Friendly televisiooniprogramm ja Merserism (viimane on Merceri nimelisele messiase isikule rajanev elektrooniliselt boostitud n-ö usulahk).

Enesest lugupidavate inimeste seas on levinud lemmikloomade pidamine, kuivõrd karmides keskonnaoludes on enamik loomi välja surnud ja nende hinnad kõrged. Võimalik on muidugi ka üliodava elektroonilise lamba soetamine, ent see pole ei väärikas ega prestiižne.

Sellele maakerale saabub Marsilt salk humanoidsed roboteid ehk androide - selles ühiskonnas sisuliselt orjarahvas - eesmärgiga imbuda elanikkonda ja esineda inimestena. Elada oma sõltumatut elu.

Romaani peategelane on politseinik või õieti skalbikütt, kelle ülesandeks on põgenikud kui seadustest üleastujad külmavereliselt ära koristada. Lihtne see tal ei saa olema.

Romaanil on üsna palju sarnaseid momente Isaac Asimovi ``Teraskoobastega`` (The Caves of Steel), kuid Dick põhimõtteliselt alustab sealt, kuhu Asimov toppama on jäänud - kui Asimov on oma raamatuga nagu ulmekirjanduse Agatha Christie (steriilne ja papist), siis Dick on nagu Dashiell Hammett (elutruu ja karge).

Samuti on raamatus kujutatu võrreldav Dicki seni ainsa eesti keelde tõlgitud romaaniga. See androidiraamat on siiski palju konkreetsem kui ``Mees kõrges lossis``. Sünge, halastamatu, lootusteta keskkond ja inimesed ning hästi kujutatud androidid - teos on tõeliselt vinge lugemine.

Väheoluline pole ka fakt, et 1982. aastal väntas Ridley Scott romaani ainetel filmi ``Blade Runner``, tänaseks kultusfilmi staatusesse jõudnud linateos on raamatule muidugi nime teinud. Sõna otseses mõttes - kannab minugi eksemplar tegelikult pealkirja ``Blade Runner (Do Androids Dream of Electric Sheep)``.

Teksti loeti inglise keeles

Philip K. Dicki loodud maailmas sai iga inimene, kes oli nõus Marsile ümber asuma, endale androidabilise (teisisõnu orja). Mingil hetkel hakkas aga androidide seas levima liikumine oma vabaduse eest... selles liikumises oli võtmemomendiks salaja Maale põgenemine, sest Maal saab vabaks! Maal aga tekkis uus elukutse, pearahakütt, kes siis notib need ärakaranud androidid maha ning paneb raha tasku.

Rick Deckard on üks selline pearahakütt. Romaani alguses saabki ta ülesande tabada viis androidi... Deckardile on see teretulnud tehing... raha läheb alati vaja, aga viie jooksiku tabamise eest saab sellise summa, mille eest on võimalik mõni ehtne loom osta. Tänu saastunud keskkonnale on kogu Maale allesjäänud elanikkond tõsiselt nihestunud lemmikloomanduse pinnal... vaesemad omavad võimalikult meisterlikke simulatsioone, jõukamad omavad ehtsaid loomi. Ka Deckard unistab ehtsast loomast...

Piisavalt haige teos, aga ometi on süzhee Dickil kenasti kontrolli all... võimalik et tegu ongi ühe Dicki parima romaaniga... igatahes seniloetuist suudavad sellega võistelda vaid «The Man in the High Castle» ja «Ubik». Iseäranis võigas oli koht, kus Deckard sattus «androidide politseijaoskanda», kus teda koheldi kõige hullema mõrtsukana (androidikütt ju!).

Raamat kerib kogu aeg seda Dicki lemmikteemat, et mis meid ümbritsevast siis ikkagi on ehtne ja mis näiv... ja kas sel kõigel üldse tähtsust on. Romaan on võrratu, võrratu on ka romaani põhjal valminud film «Blade Runner». Huvitav on aga see, et kuigi film on feelingult ääretult romaanitruu, ei kattu nende süzheed kuigivõrd. Võikski öelda, et romaani lugemine ei sega filmi vaatamist (ja ka vastupidi). Ühised on vaid mõned momendid ja üldine õhustik. Vaieldamatult tegi film ka palju ära Philip K. Dicki populariseerimiseks... ulmekauge lugeja ehk tänu filmile «Blade Runner» üldse kirjaniku loominguni jõudiski.

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Rick Deckard on “pearahakütt”, kes otsib ja hävitab põgenenud androide. Neid on võimalik inimestest eraldada esitades tunnetele mõjuvaid küsimusi. Deckard armub ühte androidi: selles kogu süzhee. Dicki androididel puudub empaatia ja see teeb nad vastumelseks: nad kisuvad putukatelt jalgu ära! Kirjaniku kujutatud inimesed ei ole neist paremad, vast isegi vastumeelsemad. Dick oskab oma raamatuis luua loomutruu maailma. Küllaltki vastuvõetav seiklusjutt selle lisandina on O.K. Kuulub Dicki meistritööde hulka.
Teksti loeti soome keeles

Löpuks ometi ka eesti keeles. Oli ka aeg. Ei taha oma jutuga kedagi üle korrata. Sestap juhin tähelepanu omapärasele sümbioosile, mille publik on loonud Philip K. Dicki raamatu ja Ridley Scotti filmi "Blade Runner" vahel. Need kaks teost - filmi ja kirja oma täiendavad teineteist üsna hästi. Iseasi muidugi, mida vana Phil sellest arvanud oleks. Aga siiski - Scott on suutnud anda värvi ja kombatavuse sellele, mida Philip K. Dick vaid aimata lasi. Röhuv öhustik, lootusetuse tunne, väljapääsmatus - sellele köigele on film värvi andnud. Ainult, et ilma raamatuta ei saaks seda köike olemaski olla.
Teksti loeti eesti keeles

Film meeldis, raamat aga valmistas pettumuse. Ju lootsin enamat.Võimalik, et üle lugedes ja ka järgedega tutvudes tõstan hinnet...
Teksti loeti eesti keeles

Romaani lugedes oli esmamuljeks tegevuspaiga skemaatilisus. Dick on joonistanud mõne joonega kindlate mängureeglitega maailma, kuhu on oma tegelased liikuma pannud, vaevamata ennast erilises koguses taustainfo väljamõtlemisega või detailide usutavusega. Ning see maailm meenutab laevavrakki, millest tormid on üle tuisanud – see on hall, sõjasträsitud maailm, maailm, milles kõik metsad on hävinud, milles juba väga ammu kukkus naljaka suliskerana alla viimane öökull, keda radioaktiivse tolmu pilved olid seni säästnud, maailm, mille viirastuslike linnade legunevate ehitiste vahel liiguvad vaid need, kellel ei lähe korda sealt lahkuda. Ning nende linnade elanikel on kirg, mis on asendanud mängukire ja kunstiarmastuse ja spordifanatismi ja sada muud inimlikku nõrkust – kirg lemmikloomade järele. Ning asudes kõigi väljasurnud hulluste asemele, on see muutunud maaniaks. See on üks kahest olulisest Dicki maailma tegelasi iseloomustavast joonest. Teine neist on mertserism – müstiline religioon, mis ühendab tehnikasaavutuste abil inimkonda, annab sellele tagasi ühtekluuluvustunde, mida lõhuvad kosmilised vahemaad (suurem osa inimestest on emigreerunud Marsile) ning karmid reeglid. Need kaks moodustavad tegelaste mõttemaailma kaks poolust, mille vahelistes jõujoontes nende muud mõtted liiguvad. Emotsioonid ei pruugi enam suurt rolli mängida selles maailmalõpuhõnglises maailmas, sest nende tarvis on tujuorelid – erandiks on eelpool mainitud kahest poolusest lähtuvad tunded.

Inimkonnalt on võetud loomulik keskkond, on võetud võimalus elada pideva hirmuta selle ees, mida võib tuua homne päev, võetud kõik peale müstika ning haiglase kiindumuse lemmikloomadesse. Mida on inimkond vastu saanud? Vastutasuks on tehnika, tehnika on see, mis peaks korvama kõik ülejäänud puudujäägid ja vähemalt osaliselt see ka nii läheb – empaatiakastidest saab suuremale osale inimkonnast emotsionaalse tasakaalu päästerõngaks. Tehnikaga üritatakse rahuldada ka teist kirge – kirge lemmikloomade järele. Ka see õnnestub osaliselt – need, kellel ei ole võimalust soetada endale ehtsat looma maailmas, kus juba ämblike hinnad algavad sajast dollarist, võivad kümneid kordi odavamalt muretseda endale tehislooma, mida pole võimalik hoolika vaatluseta tõelisest eristada ning võivad vähemalt kurjade keeltega naabrite pärast rahul olla. Kuid seal alles asi algab – omaette tööstusharuks on kujunenud ka inimesekujuliste robotite, androidide tootmine. Kõigepealt on see oluliseks präänikuks, millega valitsusel on võimalik Maale jäänud inimesi Marsile emigreeruma meelitada – nimelt saab iga emigrant endale tasuta oma isikliku androidi. Androidide tootmine muidugi on võrreldamatult kõrgemal tasemel kui kunstloomade tootmine ning on jõudnud nii kaugele, et inimest androidist eristada on võimalik ainult keeruliste testide abil. Nende eristamine aga võib olla elu ja surma küsimus, sest järjest täiuslikumaks muutuvad androidid avastavad aeg-ajalt samuti selle, et kusagil on oplemas suur ja vaba maailm ning põgenevad Marsilt Maale, kus neid asuvad jälitama politseijõudude palgal olevad pearahakütid. Romaani peategelaseks ongi üks selline pearahakütt, kes peab leidma ja tapma kuus seninägematult täiuslikku androidi, mis on Maale põgenenud ning peituvad tema piirkonnas. Tal õnnestub see tänu androidide psühholoogilistele nõrkustele võrreldes inimestega – tabamisel ei osutanud need tõelist vastupanu, vandusid otsustaval hetkel alla ning jäid ootama päästvat kuuli, neid ei kannustanud enesealalhoiuinstinkt. Muuhulgas sisaldub romaanis ka torge massiga manipuleeriva meedia aadressil, mille “staarid” osutuvad samuti androidideks.

Seda romaani on raske hinnata. Maailm, millesse Dick on pannud oma tegelased liikuma, on üldistusena ebausutav ning skemaatiline. Üldiselt olen nähtavasti vanamoelisel seisukohal, et kirjanik peaks oma lugu jutustades lüüdma seda teha nõnda, et kõike ülejäänut ei allutata põhimotiividele, nii et põhi- ja kõrvalliinid toetaksid teineteist ja moodustaksid harmoonilise terviku, mitte nii, et kõik ülejäänu on olemas ainult dekoratsiooniks põhilisele. Maailm, milles mahajäetud linnas leidub terve kvartali peale vaid ruutjalg rohtu, paneb õlgu kehitama igaüht, kes on näinud mõnd mahajäetud linnakut. Kirjeldades tontlikku kõrbe, millesse ta oma tegelased elama paneb, püstitades dekoratsioone oma loo jaoks, ei hooli Dick mingitest tuntud loogikaseadustest. Kuid teisest küljest peab märkima, et käesoleva romaani puhul teenib selline lähenemine kindlat eesmärki, nimelt muudab äärmuseni reljeefseks ühe romaani põhimotiividest – tuumasõjajärgsesse kõrbesse sattunud inimestel, keda iga päev ähvardab oht jääda ilma tervisest või halvemal juhul elust, arenevad äärmuseni just need jooned, mida tänapäeval peetakse “inimlikkuse” ning heasüdamlikkuse sümptomiteks – ühtekuuluvustunne liigikaaslastega ning austus kõige vastu, mis elab ja hingab (animaalse schovinismi ilminguna ei laiene see siiski taimedele). Elektrielukate tootmine on groteski piiril balansseeriv näide iga kire äärmuslike vormidega kaasnevate väärnähtustega. Sellise põhimotiivi olemasolu lähendab romaani mõnevõrra 20. sajandi düstoopiatele, mille autorid oma sotsiaalpoliitilise sõnumi edastamiseks olid sunnitud hülgama hulga pooltoone ning muud sellist, mis ei sobinud nende programmiga, kuid mis oleks võinud teha teose kirjanduslikult tugevamaks. “Inimlike” joonte käsitlus tipneb Dickil androididega, kellele on võõras kõik see, mis iseloomustab romaani peategelast – omamiskirg, fanaatiline loomaarmastus, mertserismi müstika, valmisolek viimse veretilgani võidelda. Androidid ei unista iialgi elektrilammastest, kuid see on ka nende hävingu põhjus, sellepärast ei suuda nad iialgi saavutada vabadust.

Tegemist on igal juhul huvitava ning mitmekihilise teosega, mis on üsna kaugel traditsioonilisest ning klassikaliseks peetavast jutustuslaadist. Tegevus on unenäotaoline, tegelased astuvad lavale ja kaovad otsekui udust äkki ilmudes (vene politseinikuks maskeerunud android), korra satub ka peategelane justnagu oma ajast ja ruumist välja, talle heiastub linna teises otsas, kus peitub mitu androidi, kes on moodustanud oma väikese maailma, millel pole mingit ühendust välismaailmaga, mille kommunikatsioonid algavad ja lõppevad samas majas, kus androidid püüdes kõiges jäljendada inimest, on takerdunud inimlike toimetuste ringkäiku, moodustanud politseijaoskonna ning ... palganud pearahaküti, sest ühes korralikus politseijaoskonnas peab ju olema pearahakütt, kes otsiks põgenenud androide! Mind isiklikult häiriski mõnevõrra see fooni ja dekoratsioonide kolmandajärgulisus, samas suudan ma sellele romaani pealiini jälgides ka põhjenduse leida – nimelt muutub Maa, kust inimesed lahkuvad otsima uut kodu teistel planeetidel, mis pole nende jaoks loodud, kuid mida nad tohutute ohvrite hinnaga siiski loodavad muuta endale sobivaks, viirastuslikuks, tõepoolest unenäoliseks maailmaks, pikkamisi legendistuvaks müütiliseks algkoduks, mis on elamiskõlbulik ja –sobilik vaid neile, kes elavad inimlike tunnete spekrist väljaspool, keda tiivustab vaid mingi ebamäärane ja hämar vabaduseiha – neile, kes ei unista elektrilammastest.

Teksti loeti eesti keeles

Üks päev pearahaküti Rick Deckardi elust... Romaan ei peatu tema suuremat tema senisel elukäigul; kõik lugejale vajaminev peab mahtuma ühe päeva sisse, mil see väärikat elu üritav mees, peab kõrvaldama kõige uuema androiditüübi kuus esindajat. Inimestest on neid eristada võimalik ainult empaatiatesti järgi; androididel nimelt puudub see inimlik omadus.

Või kas ikka puudub? Jahtides Nexus-6 tüüpi androide kogeb Deckard, et vahe inimese ja androidi vahel võib üsna hoomamatu olla. Jahi käigus kipub üldse kõik sassi minema; autentsuse ja ehtsuse probleemi - seda Dicki loomingut läbivat valu - lahatakse siin empaatia kaudu. Kuid empaatia kindlakstegemisel kasutatakse IQ`d... nii et tekib küsimas, kas see ongi siis see, mis teeb inimesest inimese? Kas IQ kaudu saab mõõta empaatiat ja selle järgi otsustada inimeseks olemise üle?

Lõpuks osutub võltsiks ka Merceri-kultus; seegi on vaid imitatsioon. Deckard vajab pidepunktina - sest Rachaeli ja oma naise võrdlus lööb sassi ka tema arusaama naisest ja armastusest - midagi ehedat ja tõelist. Kas tehisinimese vastu saab tunda tõelist armastust? Ta annab üüratu suure summa elusa kitse eest, et sellega asendada elektrilammas.

Deckard ei ole õnneks selline hüsteeriline, neurasteeniline mässaja, kes lõpuks süsteemi vastu pöördub. Ta on rahulik ja kaalutlev inimene, ainult maailm tema ümber ei paku seda, mida me kõik vajame - kindlustunnet.

Deckardi ühte päeva surub Dick kokku väga palju... tegelikult kõik inimeseks olemise vaevad. Teemasid, mis kõik reaalsuse ja võltsinguga seoses, on mitu; need kõik põimuvad, ent Dick hoiab ohje tugevalt peos, lugu ei hakka koost lagunema. Romaani pealkiri juhatas mind mõtisklusele androidi sisemaailma üle, et kuidas võiks talle elu tunduda, millest ta lähtub otsuste tegemisel jne. Tegelikult see androidide üle arutlemine meeldiski kõige rohkem. Ma ei saaks öelda, et oleksin romaanist just haiglases vaimustuses, finaalis oleks ehk oodanud midagi tugevamat, rõhutatumat. Ja võibolla ka selgemat lahendust. Teisalt - ega elugi anna selgeid ja üheseid vastuseid. Kui poleks seda stseeni hotellis Ricki ja Rachaeli vahel, seda "mõlemale masendavat" seksuaalakti, hinnanuks ma romaani "neljaga". Nüüd saab aga "viie".

Teksti loeti eesti keeles

Alustaksin sellest, et hindan filmi nii kõrgelt, et muretsesin ta DVD-na, kuigi teatud mõttes oli see viga - `82 aasta eriefektide tehnika oli ikka... Teatud mõttes ootasin raamatult rohkem, kuid pettunud ei ole, sest detailid, millega ma Dicki puhul rahul ei ole, on teada. Kui filmile võib andeks anda, et androidid, keda nottida, lihtsalt on, siis raamatus, kus tavaliselt siiski midagi seletatakse, võiks ju pisut vaeva näha tegelaste defineerimisega. Autori androidid on täielik paranähtus - ei hakka pikalt tõestama, aga selliselt neid mitte kunagi, mitte mingil juhul ei tehta. Kui nad on masinad - ja kui ikkagi mingil müstilisel põhjusel on odavam või vajalik teha nad inimkoest - siis igal masinal peab olema lüliti (väga lihtsustatult öeldes), muidu on ette näha kuhjuvate probleemide sasipundart ja selliste tootmine ja kasutamine oleks enesetapjalik rumalus. Mulle meeldib, kuidas PKD oma maailma üles ehitab, ma olen valmis uskuma näiteks isegi seaduslikku keeldu seksuaalsuheteks androidiga (totramaidki seadusi tehtud), ometi jääb suur osa konflikti olemusest kas segaseks - mis on hea variant - või tundub ebaloogiline. Ning lisaks veel reaalsuse ja näivuse piiri hägustamine on midagi, mis mulle üldse ei meeldi - Merceri sekkumine tegevusse tundub kunstlik ja ebavajalik detail ning sellisena vaid rikub üldmuljet. Iseenesest ei saa midagi ette heita printsiibi `haige ühiskond - haiged inimesed - haiged mõtted` lahendusele sellel kujul, küll aga võib vaielda materjali kasutuse üle, mis kokkuvõtteks tekitabki kerge läbimõtlematuse mulje - lugemisel tekkis kohutav hunnik `mikse`, nii nagu ka androidide kättesaamine oli tegelikult väga lihtne.

Ometi on tegemist suurepärase raamatuga, sest kasvõi fakt, et on, mille üle mõtiskleda, tõstab ta peajagu kõrgemale keskmisest. Kuigi jään arvamusele, et seekord on film parem kui raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Ka minule meeldis millegipärast film rohkem, aga ega ka romaanil midagi häda polnud. Mõlemad head teosed, mis täiendavad teineteist. Oleks film romaani järgi tehtud, oleks see tunduvalt kehvem olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Taastas vahepeal kõikuma hakanud usu ulmekirjanduse mõtte(ku)sse. Tunduvalt komplitseeritum ja mitmekihilisem, kui keskeltläbi ulme, lisaks veel ladusalt kirjutatud (ja tõlgitud). Konkurentsitu viis.
Teksti loeti eesti keeles

Kui mitte arvestada peategelast hoiatav Mercer siis.. eh, isegi sel juhul igati suureperane raamat. Just oma synguse ja usutava ellusuhtumisega.
Teksti loeti eesti keeles

On hea. On huvitav. Aga siiski ütleks, et filmi ja raamatu seostamine tekitab valesid ootusi. Isegi kui mõlemad on head.
Teksti loeti inglise keeles

Senised unelev-uimased tekstid mida ma Dickilt olin lugenud takistasid mind enne raamatu kättevõtmist uskumast et PKD võiks ka midagi TÕELISELT HEAD kirjutada. Ausalt öeldes olin Dicki enda jaoks üsna suures osas maha kandnud. Tuleb välja et asjata! Tore, et elu vahel ka mõne meeldiva üllatuse pakub.

Tõsi, mõned küsimused jäid tõesti pisut kripeldama - näiteks see, miks ikkagi androidide Maale tulek nii kangesti paha on, ei leidnud eriti kuidagi põhjendamist. Aga samas leidub küllaga asju, mis need küsitavused enam kui tasakaalustavad. Koomilisena, kuigi see vist ei olnud nii mõeldud, mõjus Penfieldi tujuorel oma võimalusega valida endale meeleolusid, näiteks nr. 888 - soov vaadata televiisorit, ükskõik mis sealt tuleb.

Minu jaoks eristub see raamat varemloetud Dickidest ("The Man In The High Castle", "Martian Time-slip", "The Three Stigmata of Palmer Eldritch") peamiselt sellega, et tugevale filosoofilisele pointile on lisatud ka parasjagu actionit. Nagu näha, isegi nii palju et sellest annab filmi teha (eks proovige kujutleda filmi näiteks Palmer Eldritchi teemadel!). Aga kuna tegu on ikkagi Dickiga siis pole action õnneks pääsenud raamatu mõtet summutama.

Pärast sellist õnnestumist loen võib-olla kunagi isegi veel mõnda Dicki raamatut.

Teksti loeti eesti keeles

(Raske on öelda midagi uut, kui eelpool on nõnda palju asjalikke kommentaare ja kiidusõnu. Mul jääb üle vaid korrata, noogutada ja võimalikult erudeeritult öelda: "Jah muidugi.")

Äärmiselt meeldiv lugemine. Hoogne, elutruu ja ehk veidi karm romaan pearahakütist nimega Rick Deckard ja ta tegemistest. Maailmaks on XI sajandi maakera, mis iga hetkega aina rohkem kogub tolmu, madalat intelligentsi ning loomulikult - seda ei maksa ära unustada -, androide.
Mercerism, tollane (ja ilmselt ka ainuke) ususekt, jäi mulle kui lugejale siiski üsna segaseks. Olgu see raskuste mägi ükskõik kui suur, tujuorel ükskõik kui võimalusterikas või pühasid ämblikke ja kärnkonnasid ükskõik kui palju, mis "asja" mõte oli -- ei saanud ma hästi aru.
Autor ei kasuta palju sõnu kirjeldamaks keerulisi ja sügavamaid teemasid. Erinevate tegelaste maailmapildi saab lugeja kergelt silme ette, emotsioonidestki pole raske osa saada. Tekst mõjub, haarab ja paelub. Mida veel peaks üks lugeja soovima?

Tuleb ära märkida, et raamatut sulgedes oli isiklik loomaarmastus kraadi võrra paranenud. Nii palju siis ulmekirjanike vähesest mõjust!

Soovitan kõigile!

Teksti loeti eesti keeles

Kuna hinne ütleb juba enda eest, et raamat ei kuulu ilmselt lemmikute hulka, siss sisu kirjeldamise asemel toon eelnevate positiivsete arvustuste taustal ära need küljed, mis minu jaoks selle raamatu tegid "keskpäraseks".

Esiteks - raamat on väga robustne ja hüplik. Kohati meenutas süzee ja dialoog väljalõiget raamatust keskmisele kooliaele. Võiks ju nagu andestada selliseid asju kirjanikule, aga kuna tegemist pole ei esikromaaniga ega ka uut zanri loova raamatuga, siis kahjuks pole see võimalik.

Teiseks häiris väga tugevalt stiil, mida paljud sci-fi kirjanikud viljelevad. Nimelt kõike ja kõiki, mis ei ole tänapäevast pärit, kirjeldatakse erilise põhjalikkusega nii tekstis kui dialoogis. Sellised kirjeldused on sama absurdsed kui kaasajast kirjutades kasutada termineid "Jaanus võttus telefono-aparaadi toru, mille sees oli nii saatja kui ka vastuvõtja ja vajutades elektroonilisi..". Loodan, et on mõistetav, millele viitan.

Samas mõistan, et sci-fi oli antud raamatus Dick`ile ainult vahendiks, edastamaks läbivat mõtet - kes on inimesed, mis teeb nad eriliseks ja kas nad üldse ongi nii erilised? Kahjuks aga on jäänud hea idee küllaltki keskpärase teostuse varju, samal ajal kui teisel pool lompi oli sci-fi kuldajastu. Absoluutselt ei imesta, et Dick jäi tollal sealsete kirjanike varju.

Teksti loeti eesti keeles

Ebaloogiline, isegi absurdne maailm. Tundub vasturääkiv... kuid sõna otseses mõttes masendavalt hästi kirja pandud. Rõhuv, lootusetus. Kuna olin filmiga varem tutvunud, siis kartsin pettuda. Raamatut soovitan. Film tekitab und.
Teksti loeti eesti keeles

Kriminaalne ... ei meeldi krimi, aga seda arvestades üsnagi hää kraam. Millalgi alguse poole võttis südame päris kenasti tukslema elik tekitas elevust. Kahjuks see hiljem kadus.
Teksti loeti eesti keeles

Samahästi võiks hinne ka 4 olla. Romaan jättis lihtsalt väheütleva mulje, arvatavasti ununeb kiiresti. Ei olnud raske ega piinav lugeda, aga kaasa elama ka ei pannud. Arutluses - keda on õigustatud tappa, kas inimest, looma või empaatiavõimeta androidi - näib mulle aktuaalne ainult inimese ja looma küsimus. Vaevalt et ma oma elu jooksul mõnda androidi näen; looma õiguste/mitteõiguste osas olen ise juba tuttava taimetoitlasega vaieldes kõik läbi mõelnud. Mis ei tähenda, et ma ajugümnastikat abstraktse, reaalset elu mittepuudutava teema kallal kuidagi halvustaksin. Aga rabavat, uut ideed Dicki romaanis minu jaoks ei olnud. Panen siis autori vaimule lepituseks kolmele plussi ka taha.
Teksti loeti eesti keeles

K6igepealt kohe hinne, mis on k6rgeim v6imalikest. Ehhki ei pea filmi ja raamatu v6rdlemist teab mis adekvaatseks leian isiklikult, et raamatuga v6rreldes on film käkk. Ärge valesti aru saage, film ontegelikult väga hea, isegi teist mitmeid-setmeid kordi vaadataud, aga raamatuga ta v6rdlust ei kannata. Kasv6i p6hjusel, et filmi maailm, mis on raamatu omaga suht sarnane paneb kappadi-kappadi kardinalselt teises suunas, kui raamat. Nagu öeldud ei pea ma siiski raamatu ja filmi v6rdluemist antud kontekstis teab mis m6istlikuks.

mis meeldis? Meeldis feeling. Meeldis asja ulmalisus. Justnimelt ulmalisus (ehkki ei leia ka mitte midagi ulmelisusele ette heitmiseks). Mitmeid kordi tekkis kysimus, mis on päriselt ja mis ainult näilik. Ega l6peks ei saanudki täit selgust. Väga Hea Kirjandus Väga Healt Kirjanikult.

Teksti loeti eesti keeles

Teos, mis erinevalt paljudest teistest põnevatest raamatutest köidab esimesest viimase leheküljeni. Rääkimata meeleolust, mis loodi ja mis hoidis kogu tegevust veelgi suurema pinge all.

Film oli võib-olla isegi mõnevõrra parem kui romaan. Igatahes ei tea ühtki sci-fi filmi, mis suudaks sellele konkurentsi pakkuda. Tehnilist usutavust lisas kindlasti ka see, et film tehti 14 a. hiljem.
Oli siiski raamatus selliseid väikseid loogikavastaseid kohti. Näiteks kuidas küll inimesed selle peale ei tulnud, et Buster Sõbralik on android, kui ta ööd ja päevad läbi vahetpidamata lobises?
Ka sai Decard liiga kergesti need androidid kätte. Enne nad põgenesid, kartsid ja valmistusid ette pearahaküti tulekuks, aga kui see kohale jõudis, siis nad sama hästi kui andsid alla. Või pidas Dick silmas seda, et nendel puudus enesesäilitamisinstinkt kriisisituatsioonides? Põnevuse huvides oli seda muidugi filmis veidike kohendatud.
Omal veidral moel annab tundub Dick märku andvat, et me peaks ka loodust hoidma. Võimalik, et ta seadiski oma romaanide tegevustiku tulevikku, et kritiseerida olevikku ja selle mitte-just-positiivseid tavasid ja harjumusi.
Veidi imelikuna mõjusid ka need kohad, kus Rick otsustab arendada elavat vestlust androididega ja demonstreerida oma füüsikaalaseid teadmisi, kui need valmistuvad teda tapma, selle asemel, et neile ise ots peale teha. Näiteks koos Polokoviga autos:

"... te olete Polokov, põgenenud android; te ei ole Nõukogude politseist." Rick vajutas varbaga häirenupule auto põhjal.
"Miks mu laser ei tulista?" imestas Kadalyi-Polokov miniatuurset päästiku- ja sihtimisseadet sisse ja välja lülitades.
"Siinuslaine," selgitas Rick. "See viib laserikiirguse faasist välja ja hajutab kiire tavaliseks valguseks."
"Siis tuleb mul su peenike kael pooleks murda." Android pillas seadme peost ja krabas lõrisedes mõlema käega Ricki kõri järele.

Ei mina saa nende Tänapäeva tagakaane-tutvustustest aru. Seekord on seal nimelt kirjas, et tegevus toimub 2021. a. jaanuaris, aga raamatus endas jälle niipalju kui ülesirvides aru sain (lugesin üle aasta tagasi) 03-01-1992.

Teksti loeti eesti keeles

Film ja raamat. Raamat ja film. Olen paar korda üritanud seda filmi vaadata, pikemalt kui esimesed 15-20 minutit pole kunagi vastu pidanud. Sestap suhtusin ka raamatusse, seda lugema asudes, kerge eelarvamusega. Aga - õnneks olid kartused asjatud ja raamat igati hea. Võib täitsa soovitada :)
Teksti loeti eesti keeles

Pisut liiga suurte ootustega hakkasin lugema. Noh, et kiidavad ja puha... ja film ka ja puha (filmi pole ma näinud). Ei saa märkimata jätta, et mõnus lugemine oli. Hoolimata tihedast sündmustikust tekkis aga kohati tahtmine kümmekond lehekülge edasi keerata... Huvi ja mõtlemisainet pakkusid androidid inimeste maailmas (paraku üsna mahajäetud ja räsitud maaimas) ning androidide kindlakstegemiseks kasutatavad testid ja nende usaldusväärsus.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna kõik oluline on juba eelarvustajate poolt ära öeldud, ei hakka ma pikka juttu tegema. Ootasin sellelt raamatult ikka väga palju. Film kuulub kahtlemata minu lemmikute hulka ja see seadis lati päris kõrgele. Kahjuks ei suutnud raamat üle selle lati hüpata. Minu arust oli film parem, sirgjoonelisem ja tegevusrohkem. Samas ei hakka ma väitma, et raamat halb oli. Lihtsalt ma ootasin sellelt midagi muud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin seda 2003. aastal, nüüd siis teist korda. Mäletan, et 2003. aastal raamat meeldis, aga superelamust ei saanud. Nüüd tuli siis ka superelamus. Küll on ikka hea elada kui sul on vilets mälu. :) Raamat suutis ikka ja jälle väga tõsiselt üllatada. Positiivselt. Ootamatud süžeepöörded olid TÕELISELT ootamatud. Eriti selles osas, kus Deckard Ljuba Lufti testima läks ja hiljem liba-politseisse sattus. Väga huvitav oli jälgida Dicki mõttekäiku, et mis meid robotist tegelikult eristab. Kas seal ongi mingit vahet? Kas selleks on kaastunne? Või ei ole? Kui androidile oleks ka kaastunne sisse ehitatud (mingil arusaamatul põhjusel ei olnud), siis polegi ju võimalik inimest robotist eristada. Jäi mulje, et inimesed vajasid kasvõi tibatillukest erinevust, et ennast ikkagi ülemaks rassiks pidada. Mis siis, et androidid pidasid end inimestest paremateks.Nautisin raamatut täiega, aga samas ei saaks öelda, et häirivaid asju ei olnud. Oli küll, aga õnneks need ei rikkunud tervikpilti. Näiteks jäi ka mulle üsna segaseks see Merceri-värk. Ja mida lõpu poole tegevus edenes, seda segasemaks see muutus. Häiris see, et radioaktiivne tolm hävitas just primitiivsemaid organisme nagu taimed ja putukad, säästes kõige keerulisemaid (inimesed). Tegelikkuses ei tohiks taimedele see ju üldsegi halvasti mõjuda. Küll aga inimesed peaksid küll kiiresti surema või haigestuma vähemalt. Häiris see, et suured linnad olid praktiliselt inimtühjad, aga elekter, veevarustus ja muud kommunikatsioonid toimisid endiselt vägagi korralikult. Raamatus huumorit eriti ei ole, aga üks selline muhe koht (pila müügimeeste aadressil) pani küll mind valjusti naerama: Stseen loomapoes:"söör, kui teil on esimeseks sissemakseks kolm tonni, siis võin ma teile muretseda midagi märksa paremat kui paar küülikut. Kuidas teile meeldiks kits?""Ma pole kitse peale mõelnud", vastas Rick."Võin ma teilt küsida, kas tegemist on teie jaoks uue hinnaklassiga?""Noh, tavaliselt mul kolme tuhandet taskust võtta pole," möönis Rick. "Seda ma mõtlesingi, kui te küülikutest rääkima hakkasite. Küülikutega on see viga, söör, et tänapäeval on kõigil kodus küülik. Mina näeksin parema meelega seda, et te astuksite sammukese kõrgemale, kitseklassi, kuhu te minu arvates peaksite kuuluma. Ausalt öeldes näete te välja pigem kitsekliendina."
Teksti loeti eesti keeles
x
Peeter Helme
1978
Kasutaja rollid
Viimased 19 arvustused:

Alternatiivajalugu on üks autori jaoks raskemaidžanre, mis nõuab ühtaegu nii fabuleerimisoskust,kui ka võimet muuta jutustus ajalooliseltusutavaks. Robert Harris oskab seda vaieldamatult.Tema romaan "Isamaa" loob täiest usutava pildisõja võitnud Kolmandast Reichist, mis piinleboma sisemistes hirmudes ja klaustrofoobias egapole ikka üle saanud vähema venna, päikese alloma kohta alles taotleva "noore rahvuse" kompleksist.Kirjeldused, kuidas Berliinis Suurt Halli, võidualleedja muid Speeri kolosse näitav giid iga objektijuures seletab, et tegu on maailma suurimaga ningvõrdleb kui palju Eiffeli torne, Arq de Triomphe`jms. ühte või teise mahub mõjuvad igaühele, kessakslasi tunnevad äratundvalt naeruväärsena.Ka suudab autor üsna veenvalt, kuigi mitte niiveenvalt kui Orwell oma 1984s näidata kõigitotalitaarsete süsteemide sisemist aloogikatja nende kõigi nö. vendlust. Veidi ebausutavaltmõjuvad ka kirjeldused sellest, kui partei- jafüürerituud on kõik sakslased. Kuigi mine tea?Sakslaste usku oma juhtidesse on teised rahvadalati tunnistanud. Meenutame või DDRi.Romaani narratiiv on lihtsalt jälgitav ningRobert Harris suudab iga peatükiga põnevustjärjest tõsta. Eriti võimsa finaali annab muidugiraamatu lõpp, mis näib lausuvat: ajalugu ei saa võita.
Teksti loeti inglise keeles

Päris geniaalne raamat - on nii nalja kui ka äärmiselt tervmeelseid ideid (nagu nt. mäng "Parem kui elu" ja kõik sellest toimuv või siis kassitsivilisatsiooni tõus ja langus). Autorid on suutnud luua tõeliselt usutava ja meelelahutusliku maailma, kust lugeja leiab nii nalja, lõbusat traagikat kui romantikat. Ka leidub raamatus järele- ja kaasamõtlema õhutavaid kohti.Samuti on toredad kõik ootamatud tegevuskäigud, millest samuti "Punane Kääbus.Lõpmatuses tuleb sõita ettevaatlikult" kubiseb.Huvitav on see, et käesolev raamat oli esimene nö. huumorulme valdkonda kuuluv teos, mida olin nõus lugema. Ja lugesin ta läbi viie-kuue tunniga.
Teksti loeti eesti keeles

Üks halvemaid raamatuid, mida elus lugenud olen.Ja kätt südamele pannes võin öelda - olenlugenud päris palju. Mind ausalt öeldes imestabautorite ülbus, et nad stiilivigadest kubisevat,lapsiku süžeega, sisuliselt kooliõpilase tasemelüles ehitet jutukesi üleüldse avaldada julgevad.Konkreetsemaks minnes - kui "Hüvitis", on naguta on, siis "Igavene suvi" on päris jube jatäiesti kirjanduslikult (nii sisult kui vormilt)kõlbmatu on muidugi "Inglid ja kangelased".Selle kohta kehtib kogu ülal öeldud kriitika.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on lihtsalt nii keskpärane,et sellest mingit elamust ei saanud.Tagantjärele oli isegi raske meenutada,mis õieti juhtus ja mis sundis mind seda lugema.Miks ma siis seda arvustust kirjutan,võib ju küsida. Põhiliselt just seepärast,mis enne mainisin - lugu oli lame, igav japüüdis seejuures end eputamise, kummasuste jajustkui ebatavaliste (tegelikult välismaaulmest tuntud) võtete abil end paremaks muuta.Eesti ulme sellest rikkamaks küll ei muutunud,ütlen nüüd päris karmilt välja...
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on kahtlemata ühe teosega, mis on häbiväärselt vajunud unustuse hõlma. "Viimna üksiklane" kuuluma Eesti ulme krestomaatiasse, sest on nii oma keelekasutuse kui looarenduse poolest kirjutatud mitte ainult hästi vaid ka põnevalt lahates üldinimlikke probleeme sama haaravalt kui seda teevad välismaa autorid. Seejuures väärib veel tähelepanu autori eeskujulik ja huvitav keelekasutus, samuti nö. maailma konstrueerimise oskus, kus peamiselt tõlkijana tuntud skandinavist Sepp suudab paari reaga visandada pildi lühiromaani tegevuse taga peituvast suurest, pea piiramatust maailmast oma probleemidega, mis justkui lubaksid oletada raamatule järge. Kas autor seda kunagi ka proovis - ei tea. Igatahes on tegu väga tervikliku tööga, mis just selles osas vääriks eeskujuks olemist tänapäeva noortele Eesti autoritele.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab üsnagi aeglaselt. Autor näib tublisti vaeva nägevat atmosfääri loomisega, mis tal aga siiski mitte täielikult ei õnnestu - dekadentlik kõrbelinn ja selle asukad näivad küll üsna tõepärastena, on aga ikkagi mingi deja vu, kord nähtu. Meenuvad kümned ja kümned sarnased lood ja filmid, milles armutult planeedi Maa ajaloolist ja etnoloogilist pärandit ekspluateeritakse. Kui peategelane lõpuks kõrbesse läheb ja seiklustesse satub (või takerdub?) ning asjad mingi hädaohtliku ja lootusetu tähe all hargnema hakkavad, avaldab ka raamat enam mõju. Kummaline, ent suurima pettumuse valmistab teoses just kõige olulisem - retk läbi unenäomaailma Pärli kindluseni. See on kuidagi nii armetu, nii nõrk ja nii lihtne. Mind lohutas vaid mõte, et teos kuulub suuremasse seeriasse ja seda võib võtta kui üht täiteosa, ja mitte kõige säravamat Elricu sarjast.Aga kui tegevus lõpeb ja aeg on teha kokkuvõtteid jääb "Pärli kindlusest" lõpuks siiski üsna hea maik suhu. Just selline, millisena Michael Moorcocki enamasti kirjeldada on armastatud - kõigel lasub hädaohu ja ebaõnne märk, mida ei suuda ka õnnelik lõpp kõigutada. Sest kas õnn saab olla seal, kus valitseb häving ja surm, isegi kui see on suunatud vaenlastele?
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin raamatut saksa keeles."Jutustust" - sest just nii vöiks raamatu pealkirja eesti keelde tölkida - lugedes tabasin ennast aeg-ajalt mötlemast "Pimeduse pahemale käele". Möne koha peal tekkis lausa tunne, et autor arendab "Pimeduse pahema käe" joont uues kuues edasi. Aga tegelikult polnud see häiriv. Ja vöib ka olla, et mulle näis lihtsalt nii. Igatahes on järjekordselt tegu nüüd juba 72-aastase Ursula Kroeber Le Guini järjekordse humanistlikku, inimest esile töstva romaaniga. Kes on inimene? Mis teeb inimesest inimese? Nagu juba Haini tsükli esimeses raamatus - "Pimeduse pahemas käes" - nii esitab ta ka siin neid samu küsimusi. Vaatepunkt on ainult teine. Mönes möttes peapeale pööratud. Kui viimatinimetatu peategelane oli heteroseksuaalne mees androgüünses maailmas (raamatut lugedes oli mul aga kogu aeg tunne nagu oleks Gethen homoseksuaalne - kummaline, huvitav kas on ka teisi kes nii tundsid?) siis "Jutustuse" peategelaseks on lesbiline naine, kes saabub karmi "moraalset puhtust" iga hinna eest taga ajavasse maailma nimega Aka. Paralleeliks Akale vöiks olla Puna-Hiina.Aka on planeet, mis 70 aasta eest viskas tuhandete aastate pärandi körvale ja asus jöhkrate meetoditega progressi teele (jällegi paralleel Hiinaga). Progressi hind on muidugi kohutav. Sutty, nii on peategelase nimi, asub Oikumeeni vaatlejana vana, arvatavasti löplikult hävitatud, kultuuri jäänuseid taga ajama. Siit algabki lugu. Minu loetud eksmplari tagakaanele oli kirjutatud: "Le Guin paneb lugejad mötlema ja mötlejad lugema." Miski ei vasta töele rohkem.
Teksti loeti saksa keeles

See raamat avas minu silmis mõistet "ulme" enam kui ükski teine loetud raamat (vahest ka "Raske on olla jumal" aga seda lugesin esimest korda alles hiljem). Mind paelus autori tohutu humaansus ja tema suur huvi kultuuride ja kultuurikontaktide vastu. U. Le Guin on meeldivalt kultuuriteadlik, tema ulme ei ole tehnoloogiline ja see meeldib mulle. See on ulme, mida sobib lugeda kõigil inimestel olenemata soost, vanusest ja haridusest. Inimlikkust on ainult vaja. Inimlikkust et mõista ja inimlikkust et tunda. "Pimeduse pahem käsi" on ka vaieldamatult naiselik romaan oma lausa tuntavate lõhnade, helide ja värvide maailmaga. Kui tuleb juttu thoremetsade vaigulõhnast, jäälagendike silmipimestavast särast, kevadest porises Reri linnas või tormidest Estre rannikul tundsin seda kõike omal nahal. Võiksin vanduda, et ma olen Talveplaneedil olnud ja "näinud jää nägu". Tegelikult algas raamatu võlu juba varem, juba esimestel lehekülgedel, kus autor kirjeldab kuninglikku paraadi Erhenrangis ja gossivoride üürgamist tundsin kevadtuule puhumist, olukorra pidulikkust ja minu kõrvus üürgasid gossivorid...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin raamatut saksa keeles.Avo Nappo arvustus ütleb juba ära, millest jutt käib. Omalt poolt lisaksin, et tegu on väga terviklikult ja tempokalt kirjutatud looga. Kuskil ei torka ka silma, et Heinlein kirjutas selle 1950ndal aastal - tegu on töesti ajatu looga - seda nii hinnates sisulist ülesehitust kui ka kirjeldatavat aega, tehnikat jms. Pilt mille autor kolonistide elust ja tingimustest Jupiteri kuul Ganymedesel räägib on terviklik ja haarav. Seda lugedes tundsin töesti Jupiteri verev-oranzhi valgust, körvetavkülma lumetormi ja möötmatut kaugust, mis lahutab väikest ja väetit Ganymedese kolooniat Maast. Igati tore lugu, mis vöiks millalgi ka eesti keeles ilmuda!
Teksti loeti saksa keeles

Lugesin raamatut saksa keeles.Kindlasti vöiks küsida, kas see on ikkagi ulme. Kuid kuskil ulme ja muinasjutu piirimail see lugu kindlasti seisab. Alates 1960ndate Ameerikas ja tuues meid üle aastakümnete järjest lähemale tänapäevale kujutab "Stone Junction" (saksa keeles miskipärast "Die Kunst des Verschwindens" - "Kadumise kunst" e. k.) endast omamoodi äraspidist Ameerika lähiajalugu. Tegelastena figureerivad kuskil ühiskonna äärel seisvad tüübid - lindpriid, röövlid, pommimeistrid ja professionaalsed vargad. Kuid tegu ei ole siiski mitte mingi krimkaga. Kaugel sellest! Köik need kummalised tegelased on koondunud Maagide, Alkeemikute ja Lindpriide liitu, millel on möjukad toetajad ja äraarvamatud sihid. Mingis möttes püüavad nad ekviliibriumit säilitada ja väärtustada inimest. Peategelane on üks poiss, kes juba sünnist peale oma ema kaudu on organisatsiooniga seotud ja kes kummaliste veidrike käe all öpib erinevaid kunste - muukimist, maskeerimist, dokumentide völtsimist jms. kuni löpuks öpetatakse talle ülimat kunsti, mida suudavad öppida vaid vähesed, kel looduse poolt vastav anne antud - kadumise kunsti. Ja siit algab raamatu ulmelis-maagiline külg. Loodetavasti tölgitakse see teos kunagi ka eesti keelde.
Teksti loeti saksa keeles

Löpuks ometi ka eesti keeles. Oli ka aeg. Ei taha oma jutuga kedagi üle korrata. Sestap juhin tähelepanu omapärasele sümbioosile, mille publik on loonud Philip K. Dicki raamatu ja Ridley Scotti filmi "Blade Runner" vahel. Need kaks teost - filmi ja kirja oma täiendavad teineteist üsna hästi. Iseasi muidugi, mida vana Phil sellest arvanud oleks. Aga siiski - Scott on suutnud anda värvi ja kombatavuse sellele, mida Philip K. Dick vaid aimata lasi. Röhuv öhustik, lootusetuse tunne, väljapääsmatus - sellele köigele on film värvi andnud. Ainult, et ilma raamatuta ei saaks seda köike olemaski olla.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti kordan alljärgnevalt teistes arvustustes öeldut. Mis teha. Aga kirjutama ajendas mind arusaam, et paljud arvustajad vist tegelikult seda raamatut ei möistnud ja pidasid igavaks.Mina mitte. Leian, et see on üks veidi mötlemist vajav ja kurvameelne lugu mitte ainult nöukogude ühiskonnast vaid maailmast tervikuna, mis sipleb omaenese vigade koorma otsas ega taha silmi avada. Nii oli, nii on, nii jääb. Vahest sellepärast "Inetud luiged" paljudele ei istugi -- see raamatu ütleb ajastu ahistavate asjade kohta liiga karmi, otsest ja groteskset tött, et isegi vendade Strugatskite jöhker "Ajastu ahistavad asjad" otsekohesusega antud raamatule alla jääb.
Teksti loeti eesti keeles

"Hellströmi Taru" (minu tölge) kuulub vaieldamatult Frank Herberti parimate teoste hulka ja on kahetsusväärne, et see (veel) eesti keeles ilmunud ei ole. Äärmiselt omapärane teemaasetus, lugeja suur vabadus sümpaatiate vötmise suhtes ja ootamatut tegevustikumuutused.Salapärane Ameerika Ühendriikide valitsuse luureorganisatsioon saab juhuslikult enda kätte ühe filmi- ja ärimehe - Nils Hellströmiga - seostatavad paberid. Projekt 40. Kas vöimalus kiireks rikastumiseks vöi kohutav relv, mille körval tuumapomm poisike paistab. Luure Hellströmi talu ümbruses Oregoni osariigis tulemusi ei anna. Öigemini annab negatiivseid - agendid teatavad täielikust inimtegevuse, loomade ja lindude puudumisest ning talust öhkuvast haisust ja mürast. Peale selle kipuvad köik valitsuse agendid üsna ruttu jäljetult kaduma.Üsna pea saab selgeks, et Hellstrom ei ole see kellena ta paistab ja et ka taluga on midagi väga-väga viltu. Mis nimelt, ei oska keegi konkreetselt vastata.Lugeja saab juba üsna ruttu teada, et Hellströmi talu all öitseb 50.000 elanikuga inimsipelgate linn. Inimühiskond, mis geneetika, ökoloogia ja keemia abil loodud ja mis toimib putukakoloonia mallist lähtuvalt. Elu möte on ainult elu ise. Ära raiska midagi - kasuta köik ära! Köik kollektiivi nimel.Autor esitab oma visiooni veenvalt, värvikalt ja sümpaatselt. Kes on hea, kes on halb? Kas Hellstromi taru on vaimuhaige perverssus vöi önneliku ja loogilise inimühiskonna esimene rakuke? Kas muu maailm peab vöitlema ja vabastama orjastatud ja muteeritud taruelanikud ebaloomulikust orjusest vöi sipleb meie maailm ise oma korduvate vigade summas tekitades aina uusi vigu, mis viivad hukatusse? Seda laseb Frank Herbert lugejal otsustada. Igatahes on raamat mötlemapanev ja mitmekihiline.
Teksti loeti saksa keeles

Alustuseks ütlen kohe, et lugesin raamatut saksa keeles.Arvustust kirjutama ajendas mind tegelikult eelnev, Avo Nappo kommentaar raaamatu kohta. Tema hinnang on pehmelt öeldes poolik. Jääb mulje, et ta kas ei ole "Inversions"´it lugenud vöi on teinud seda vaid osaliselt ehk pealiskaudselt."Inversions" ei kuulu "Culture" sarja. Minu eksemplaris on selle kohta raamatu teisel lehel lausa vastav märge. Ütlemine, et "Tegevus toimub iseenesest vägagi klassikalises raamistikus - mahajäänud, hilises keskajas vaevlev planeet, barbaarset yhiskonda seestpoolt ravida pyydvad progressorid, yhesõnaga - nagu tavaliselt." on samuti lihtsustatud. Nimelt on raamat kirjutatud omapärase vaatenurga alt, mida ehk kohe alguses ei märkagi. Autor (vöi peaks ütlema autorid: raamat koosneb kahe erineva isiku lugudest, mille Banksi loodud tegelane, kes on raamatule sissejuhatuse kirjutanud, omavoliliselt kokku on pannud) räägib väga vähe sellest, mida üks vöi teine tegelane mötleb. Selles möttes on raamatul teatud sarnasusi teatritükiga -- on dialoog, on ka olustikukirjeldusi, ent väga harvad on mötete kirjeldused. See jääb juba lugeja otsustada, mida ta arvab tegelasi mötlevat. Sestap ongi liig lihtsustav öelda, et on mahajäänud maailm ja mingid "progressorid". Kes on need "progressorid"? Pigem on nad vörreldavad vendade Strugatskite vöimsa romaani "Raske on olla jumal" tegelastega. Ei tea... See jäägu juba igaühe enda otsustada ja hea, kui vöimalus selleks avaneks ka eesti keeles. "Inversions" on raamat, mis vaatamata oma mahukusele (paperback väljaanne on ca 480 lk.) vöetaks kindlasti ka eesti ulmesöprade poolt röömuga vastu.
Teksti loeti saksa keeles

"Farnham`s Freehold" (1964) ei ole halb raamat. Küll aga jääb ta tublisti alla Heinleini lühijuttudele, mille tase on vaieldamatult üks kõrgemaid ulmekirjanduse maailmas. Kõige enam jätab soovida romaani lõtv seotus ja paraku ka realism. On näha, et autorit paelub sama probleem, mille kallal ta juba 20 aastat enne "Freeholdi" kirjutamist pead murdis -- ajas rändamise fenomen. Ka siin kohtame juba novellis "By His Bootstraps" (1941, e. k. 1976) vaadeldud ajas rändamise probleeme, kuid need on vaid koloriidi lisamiseks. Põhiliseks küsimuseks pean selles loos inimlikkust. Mis on inimlikkus? On ta universaalne? Kas inimene suudab kohaneda drastiliselt muutunud oludega jäädes samal ajal inimeseks? Veel üks oluline küsimus, millele Heinlein samuti vastuse annab, on lääne kultuuri ja tsivilisatsiooni väärtus ja tase. Kas see on väärt säilitamist?Kõigile neile küsimustele vastab Heinlein kirjeldades ühte 60ndate alguse perekonda ja nende neegrist teenrit, kes tuumasõja tulemusel satuvad kaugesse tulevikku, kus valitsevaks rassiks on neegrid. Lugu näitab, kuidas inimühiskond võib väärastuda ja kuidas raskes olukorras selgub inimeste tõeline pale. Mõneti tabame ka etteheidet "dixie" plantaatorite järeltulijate pihta, kes jätkuvalt neegreid alamrassiks peavad. Me näeme, kuidas see olukord peegelpilti pööratakse. Ei ole midagi uut siin päikese all...Raamat lõpeb muidugi kiitusega Ameerika eluviisile. Üsna otse annab autor mõista, et selles on vigu, kuid neid saab ja tuleb parandada ning "american dream" elab edasi.
Teksti loeti inglise keeles

"Micromegas" ei ole aegunud. Et tegu on valmiga, võib siit praegugi ammutada mõtlemisainet. Lõppude lõpuks ei ole inimene ega tema rumalus ja hoolimatus ju aegade möödudes kahanenud. Kõik on sama.Loomulikult on Voltaire`i stiil ja ka "Micromegase" tegevuspaik meie jaoks lapsikud. Aga mis siis. Voltaire oli, on ja jääb üheks II aastatuhande Euroopa vaimu suurimaks kandjaks.
Teksti loeti eesti keeles

"Rohtmaa" võlus mind kuni viimaste lehekülgedeni. Ent mitte kaugemalt - teose epiloog oli ülifeminiinselt imal ja mitte midagi tõotav. Eks ma lasin end varasemast liigselt helli-tada ning ootasin midagi enamat.Lugu on iseenesest põnevalt üles ehitatud ja mitmeharuline. Seda täiendavad tõetruud olustikukirjeldused Rohtmaa hippustest, hagijatest ja rebastest, kohalike aadlike tege-mistest, pildid Rohelise Vennaskonna kloostri elust. Väga tõetruu oli ka ühe konkreetse katku suremise juhtumi kujutamine.Kulminatsioon saabus minu jaoks "Rohtmaa" viimases viiendikus, kus peategelasel oli kaasakiskuv vestlus Jumalaga. See andis ainet järelemõtlemiseks ja näitas inimese abitust ja ekslikust."Rohtmaa" räägibki inimese abitutest otsingutest, pettumistest, lootusest ja kohtumisest võõraga. Nagu lõpuks välja tuleb ei peitu võõras mitte teise planeedi olendites vaid ikkagi inimeses endas ja tema tegudes. Kõik ülejäänu on vaid tee selle ära tundmiseni.Soovitan "Rohtmaad" lugeda ja mitte liiga palju oodata.
Teksti loeti eesti keeles

"Üliõpilane Lu ja libarebane" on hiinapärane õudusjutt. Rebane kui (eriti naiselikult ja erootiliselt pahelise) saatana sümbol on hiinlaste rahvausundis olnud juba aegade algusest.Ilukirjandulikult viimistletud rahvajutud rebastest olid eriti moes XVI-XVII sajand. Et nii eesti kui vene keeles on sellest ajast pärinevaid lugusid ilmunud, kannab ka antud lugu tegelikult selle ajastu kirjameeste tööde pitserit.Faabula on algupärane, ent stiil Hiinast laenatud. Selles peitubki loo võlu, et autor on laenanud reeglid ja nende piires ehitanud oma jutu. Tõenäolielt on see ka põhjuseks, mis üleüldse ajendas autorit sellisele kirjanduslikule katsetusele minema. Muus osas hindan "Üliõpilast Lu`d ja libarebast" keskpäraseks.
Teksti loeti eesti keeles

Millest Dan Simmons oma "Hyperionis" üleüldse räägib? Millest kirjanikud üleüldse räägivad? Millest kõik inimesed räägivad? Kindlasti mitte millestki sellisest, millest ku-nagi varem ei ole räägitud. Nii käsitleb ka "Hyperion" maailmaajaloos ja inimhinges alati aset leidnut. Ta räägib armastusest, usust, vihkamisest, sõjast jne. Ja nii nagu raamatutes kombeks, on ka "Hyperionis" need teemad rüütatud sümbolite keelde.Dan Simmons on hea jutustaja. Rahulikult ja järjekindlalt ehitab ta tellis tellise haaval üles maailma. Maailma, mille mitmekesisusest annavad aimu jutustused, mille tegevus leiab aset juudi-ortodokssel Hebronil, mürgise atmosfääriga küberpungilikel taevakehadel ja valus-romantilisel (võrreldav vendade Strugatskite loodud maailmaga romaanis "Raske on olla jumal") Hyperionil.Peategelaste eristiililised lood vaid kergitavad loori Universumis laiuva inimühiskonna kohalt. Jutustused on pikad (kohati liigagi pikad), ent nad on väga isikupärased ja inimli-kud. "Hyperionis" on ka ulmeraamatu kohta võrdlemisi palju erootikat. Minule see meel-dis. Neid kohti lugedes tabasin end mõttelt, et need kohad lükkavad kosmilise külmus kõrvale ja tuletavad meelde, et raamatu tegelased on inimesed (vähemalt osaliselt, teiste tegelastega intiimsuhetes olijatest suures osas), kellel on tunded ja ihad, kes ihaldavad soojust ja lähedust.Raamatut lugedes tekkis minul tohutu igatsus sellise maailma järele. Mitte et see oleks olnud kuidagi võrreldav mainstream-unelmaga tulevikust, aga ta oli reaalne. Ta oli ku-ratlikult reaalne. Siinkohal suured tänud tõlkijale, kes on ära teinud tõesti meeletu töö."Hyperion" on siiski seiklusjutt, ent kindlasti ei maksaks teda võrrelda suisa lamedate Harry Harrisoni teostega või filmiga. Relvatärina ja seksi kõrval kõneleb see raamat ka igavikulistest asjadest ja aitab nende kaudu mõista lause alguses mainitud ajaliste asjade tähendust. Selline mitmekülgsus teeb raamatust kihilise tordi, kust kannatlik ja raamatut seedida oskav lugeja leiab midagi oma maitsele vaatamata.
Teksti loeti eesti keeles