Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Sheri S. Tepper ·

Grass

(romaan aastast 1989)

eesti keeles: «Rohtmaa»
Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
12
6
5
3
1
Keskmine hinne
3.926
Arvustused (27)

See romaan on esimene Marjorie Westriding’i triloogias. Teose tegevusajaks on inimesed koloniseerinud hulga Linnutee planeete. Maal on kehtestatud karm rahvastikupoliitika: abielupaaril võib olla vaid kaks last, kõik järgnevad on ebaseaduslikud ning jäävad ilma kodanikuõigustest, arstiabist ja koolitusest. Inimühiskondades omab suurimat võimu Pühaduse kirik, mis kontrollib ka emigratsiooni teistele planeetidele. Grass on planeet, mis on suutnud isoleeruda. Sealne ühiskond on jagunenud aadlikest mõisaomanikeks ja planeedi ainsas linnas elavateks linlasteks. Linn on kosmoseliikluse sõlmpunkt. Mõisnike elule annab sisu ajujaht. Terral elav Marjorie Yradier on ratsutamise olümpiavõitja ja üldse üks peen proua. Tema mehe onu on Pühaduse kiriku ülim hierarh ning organiseerib Yradierid suursaadikuteks planeedile Grass. Ta loodab, et ratsakunsti meistrid kõlbavad ennasttäis Grassi aadlikele. Grassi ajujaht on siiski midagi muud, kui Maa inimesed seda ette kujutavad. Hurdad ei ole koerad, ratsud ei ole hobused ega rebased ole rebased. Romaan on põnev ja täis tegevust, aga kõrgemal tasandil käsitleb raamat siiski eetilisi otsuseid. Eelkõige on küsimus emantsipatsioonist- vabanemine alistamisest, pettusest, enesepettusest, perekonnapõrgust jne. Lugesin teost soome keeles. Pean raamatut paremaks kui “Väravat naiste maailma”. Seega kindel 5.
Teksti loeti soome keeles

Ehtne m8gga! Pole Strugatskite "Inetutest luikedest" saati midagi halvemat lugenud! Idee poolest on asi ju hea, aga esiteks on v2ga ebausutav talise maailma teke, selle p1simaj22misest r22kimata. Juba selle planeedi p1simaj22mine n2ib kahtlasena. Autor n6uab minult, et ma usuksin - k6ik inimesed peale kolme ta peategelase on absoluutsed tobud! No ei usu!!!!! Ja teaduslik alus v6iks ju ulme nimetusele p1rgival teosel ka etem olla. hetkel oli see null! Alates sellest, kudias planeetide vahel liiguti( t6en2oliselt footonraketiga, aga miks siis hobused k1lmutati) ja l6petades katku olemusega, mille biokeemiat veidikenegi teadev inimene halastamatult v2lja naeraks... Kasv6i see vennaskond rohelisi, kes elab planeedil aadlikega koos. Selle olemasolu on juba iseenesest karjuvas vastuolus kogu autori poolt 8elduga. Praak igast ilmamaa otsast! Imelik, et ykski kirjastaja sellise ulme nime teotava j2lkuse 1ldse vastu v6ttis.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on toimuva tehniline tõepärasus - a la kylmutatud hobused footonraketis, katkupisiku molekulaarstruktuur jms - õnneks suhteliselt ykstapuha, minupoolest võinuks nad seal kosmoselaeval kasvõi keset põrandat lõket teha, trummi lyya ja tulepaistel kylmutatud hobuseid grillida - niikaua kuni see loosse sobib. Mistõttu annan sygava hingerahuga raamatule viie, eriti tänu sellele seosele, et olin lugedes lausa sunnitud hommikul kella viieni yleval olema. Dammit, need hippused olid ikka pagana head! Puhtlihtsalt Rohtmaa enda ja kõikvõimaliku hippusefiilingu pärast oli raamat igilahe. Iseenesest oli seegi, et hirmuäratavate elajate näol oli tegemist lihtsalt puberteetiliste getokampadega, paeluv lahendus. Ainuke häda oli, et enamus peategelasi, välja arvatud hobused, rebased ja hippused, kippusid vägisi ebameeldivad tyybid olema. Iseäranis märgiks siin halva sõnaga ära nii härra saadiku kui ta supertoreda saadikutädi, kes oli nii hea, tark, ilus, andekas, et hakka oksele, ja nagu sellest veel vähe oleks, kõige muu seas ka olympiavõitja. Ime, et rohtmaa sääraste pooljumalate jalge all hardast imetlusest ära ei kuiva. Peaks ju ometi. Õnneks olid nõmedad peategelased siiski yleelatavad.
Teksti loeti eesti keeles

Igati hea ja kaasahaarav raamat. Kalevipojal soovitaks lugeda kas teaduslikke artikleid või hardhard SF`i :) Midagi totaalselt ebausutavat endale näkku kinni ei karanud ja teadusliku aluse kohta ei oma arvamust. Biokeemias võhikule on piisavalt usutavalt katk ära seletatud ja muu tehniline taust ei oma raamatu seisukohalt erilist tähtsust. Muu poole pealt on Arvi minu eest asjad ära öelnud.
Teksti loeti eesti keeles

"Rohtmaa" võlus mind kuni viimaste lehekülgedeni. Ent mitte kaugemalt - teose epiloog oli ülifeminiinselt imal ja mitte midagi tõotav. Eks ma lasin end varasemast liigselt helli-tada ning ootasin midagi enamat.Lugu on iseenesest põnevalt üles ehitatud ja mitmeharuline. Seda täiendavad tõetruud olustikukirjeldused Rohtmaa hippustest, hagijatest ja rebastest, kohalike aadlike tege-mistest, pildid Rohelise Vennaskonna kloostri elust. Väga tõetruu oli ka ühe konkreetse katku suremise juhtumi kujutamine.Kulminatsioon saabus minu jaoks "Rohtmaa" viimases viiendikus, kus peategelasel oli kaasakiskuv vestlus Jumalaga. See andis ainet järelemõtlemiseks ja näitas inimese abitust ja ekslikust."Rohtmaa" räägibki inimese abitutest otsingutest, pettumistest, lootusest ja kohtumisest võõraga. Nagu lõpuks välja tuleb ei peitu võõras mitte teise planeedi olendites vaid ikkagi inimeses endas ja tema tegudes. Kõik ülejäänu on vaid tee selle ära tundmiseni.Soovitan "Rohtmaad" lugeda ja mitte liiga palju oodata.
Teksti loeti eesti keeles

Ladus lugeda, isegi ideid on üksjagu, aga liigne pikkus ei tule asjale kasuks. Järg kippus igatahes mõningate vahepaladega käest minema. Samas ei ole kirjandusliku taseme poolest midagi ette heita ja teaduslikule küljele ka ei viitsinud tähelepanu pöörata (biokeemia pole just tugevam külg). Parem küll, kui Värav Naiste Maale, kuid teist korda ilmselt ei loe. Neli paremate kaadrite eest.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu ostmine läks mul täpselt nagu Väravaga Naiste Maale-- lugesin poes esimese lehekülje läbi ja see võlus niivõrd, et pidin raamatu kohe ära ostma.Natuke kippus see raamat küll venima, mõningad kohad tüütasid... Ja lõpp valmistas ka pisut pettumuse, mitte niivõrd süzee kuivõrd selle väljakirjutamise mõttes... Olen ka selles mõttes Kalevipojaga natuke nõus, et pole kindel, kas see maailm niisugusena püsida oleks suutnud, ma ei ole päris kindel, kas niisuguste parameetrite viimisel meie tavaühiskonda see just sel moel edasi toimiks...Aga tegelased olid taas huvitavad, tundus, nagu Tepper kritiseeriks just praegust ühiskonda (ehkki mitmed inimesed on mind veennud, et see on hoopis tüüpiline 1960-70 USA ühiskond... ei tea, ei oska ütelda, mulle siit maalt tundus asi kole kaasaegsena). Kummaline on lugeda raamatut, kus järsku tunned ära mõned iseenda vestlused kaaslastega. Kõikvõimalikud tehnilised aspektid mind ei häirinud, see polnud tähelepanu keskmes, oli suures osas välja kujundamata, nii et lugeja võis sinna ise ennast rahuldava süsteemi välja mõelda. See oli siiski raamat inimeste mõttemaailmast. Praeguste inimeste. (seega saab raamat siiski hindeks viie. Küll miinusega).Soovitan kõigil lugeda, ent hoiatan: ei ole nii hea, kui "Värav Naiste Maale"...
Teksti loeti eesti keeles

Hinne 4 ja 3 vahel, panen siiski 4, eelkõige fantaasialennu eest. Tõepoolest, autori loodud maailm koos seal elavate elukatega oli päris köitev. Kuid see raamat oleks võinud olla palju parem. Mis siis mulle ei meeldinud? Esiteks: liiga pikk sissejuhatus ja üldse üks igavene venitamine ja jorutamine. Teiseks: raamatu ülim tõsidus raskepärasus - igasugune huumorimeel näikse tulevikus kadunud olevat. Kolmandaks: loogilised vastuolud ja ebausutavus: eelkõige inimeste allutamine hippuste poolt ja samas rebaste saamatus enda kaitsmisel. Olles kõvad telepaadid ja palju intelligentsemad kui hippused, ei saanud nad samuti telepaatilistele (st. vastuvõtlikele hippustele) vastu? Samas, kuidas suutsid hippused inimesed endale allutada? Seda ei suuda mina küll loogiliselt välja mõelda. Ning isegi juba allutatud olles olid jahtidel vaheajad, kui bonid hippuste mõjust vabad olid. Siis veel need mungad - need ei käinud jahil, ei olnud mõju all? Miks? Jama, jama...Neljandaks oli üleliigselt siise poogitud feministlik liin: Marjorie Westriding oli üllas, hea, tark, vapper, truu, olümpiavõitja jne. Tema suursaadikust mees aga ülimalt loll, liiderlik, armukade jne. Üdini positiivne naine ja üdini negatiivne mees.. Katku olemuse lahkamise jätaksin bioloogidele, see jäi mulle küll segaseks. Ütlen vaid niipalju (kommentaariks listis toimunud arutelule), et D-isomeeri saab L-ks ja vastupidi minu-teada ka ilma 4-nda dimensioonita-

No nüüd sai küll kõvasti kritiseeritud nii hea hinde kui 4 kohta... 3.51 on ju aga ümardatult ka 4.

Teksti loeti eesti keeles

Kallis, kallis Kalevipoeg, miks Sa küll nii kuri oled? Raamat ei pea ju olema võimalike tehnikasaavutuste loetelu ega teaduslik uurimus! Kui Sulle ei meeldi, ära loe. Kui aga kogemata lugesid, ära sõima, süüdista iseennast. Minule küll meeldis. Eriti loo feministlik külg. Mehed ju ongi sellised nagu suursaadik. Ja naised - head naised - nagu suursaadikuproua. Kahju ainult, et Dimity tegelaskujuna nii lahjaks jäi. Algul tundus ta ühe paljutõotava peategelasena, aga... Ju siis autor pidas niisugust lahendust paremaks. Ühesõnaga, hea raamat. Loe Sina ka!
Teksti loeti eesti keeles

Hinne jääb nelja ja viie vahele. Aga kuna ta oli väga kaasakiskuv (täna sai 6-7 tundi järjest loetud :), siis panen viie. Mind nii väga ei häirinud need liiga positiivsed/negatiivsed tegelaskujud -- vahelduseks hea ehk? Laita võib seda, et alguses oli liigselt venitamist; keskel tekkis vahepeal selline olukord kus toimus korraga liiga palju asju erinevate tegelastega aga lõpupoole koondus see vähemalt kitsamale alale. Epiloog oli läila!
Teksti loeti eesti keeles

Pärast räigelt feministlikku "Väravat..." kaalusin tõsiselt Tepperi oma elust, peast ja SF-riiulilt välja viskamist. Kuna aga "Rohtmaa" kohta siit ja sealt kiitvaid sõnu tuli, siis tegin veel korra proovi. Väga ei kahetsegi. Muidu huvitav lugemine, aga et siin-seal tegevus silmnähtavalt venis ning kohati mingi läägus üles kerkis, siis paar punkti maha. Ütleme, kolm plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Hea , loetav raamat , kuid ka mitte midagi erilist. Mingil määral ühinen Kalevipojaga ebausutavuse koha pealt .Raamat siiski üllatas mind , "sest värav naist maailma " oli ikka täielik feministlik saast.
Teksti loeti eesti keeles

Olen selles mõttes nagu rumal inimene, et ei mõista eriti võõrkeeltes raamatuid ja muid kirjutisi lugeda,( vene keelega ehk isegi saaks kuidagi hakkam.) Seega tuleb lugeda seda,mida eesti kirjastused meile pakuvad. Julgen isegi väita, et eesti keeles välja antud ulme hulgast olen lugenud ligi 90%. Aga nii mõjuvat romaani, kui seda oli Rohtmaa pole ma varem kohanud. Teate, mõnikord võiks teha joonistusvõistluse: millised võiksid välja näha hippused, rebased, hagijad ja viiksujad. Minul on oma nägemus igatahes olemas, ja seda tänu suurepärastele kirjeldustele, mis jätavad lugejale võimaluse omalpoolt midagi lisada. Ei, ma ei oskagi midagi konkreetselt kirjutada. Nüüd loetu peale mõteldes tundub Rohtmaa üha enam ja enam parim. Ma tean, millise filmi ma sellest teeks.
Teksti loeti eesti keeles

Üks halvemaid asju, mida lugenud olen. Või ärritavamaid. Ja mitte üldse sellepärast, et saadik oli sügavtumeda kõntsaga üle tõmmatud ja saadikuprouale valged tiivad selga kleebitu - see oli selge juba kasvõi esimestest lehekülgedest. Pealegi näitavad ka muud uuritud arvamused autori kohta, et kogu sugudevaheline suhtlemine läheb tal ühes noodis ühte väravasse, ning lõpuks on eesti keeles olemas teine tema raamat, kus kogu tegevuse loogilisus on ohverdatud meeste olemuse avamisele...

Mis vanaproual tõesti hästi välja tulevad, on kirjeldused. Rohtmaa maailm on lummav, heas mõttes ulmeline. Sellega aga kiidusõnad piirduvad. Raamatut ei tasu kõrvale heita veel ka mitte selle pärast, et suurepärased kirjeldused on tegelikult pinnapealsed, allpool on autori sügav võhiklikkus lihtsamateski asjades. Science`it sealt otsida ei maksa, aga lõpuks, nagu eelmistest arvustustest nähtub, kui lugeja on samasugune, ei ole ju viga midagi ;-) Masendav on vaid, kui paljutõotavad visioonid taanduvad koomiksimaailma üheplaanilisuseks. Näiteks katku olemuse lapsiku kirjelduse raamatu lõpus oleks ta võinud lihtsalt ära jätta - selleks ajaks polnud enam mingit tähtsust, millega õieti tegemist.

üks teos ei ole ulme sellepärast, et tegevus toimub "kusagil kaugel". Võib-olla selline atribuutika meelitab ligi inimesi, kes sedalaadi probleemide vastu muidu huvi ei tunneks. Ent "suuri küsimusi" on korduvalt ja palju paremini küsitud. Ei laida kellegi maitset, aga logisevad skeemid, usutamatud karakterid ja otsitud konflikt ei ole põhjuseks, miks ma peaksin mitmesajal lehel lugema, kuidas supertädi möödaminnes kogu ülejäänud maailmale pasunasse annab. Otsustades maailma saatuse suurema küla mõõtu planeedil, sellal kui kogu ülejäänud inimkond tölbilt katku sureb.

Teksti loeti eesti keeles

Kui see raamat ilmus, kiideti igal pool, et olevat maailma ulmekirjanduse esikümnesse kuuluv - see väljend oli raamatu tagakaanel ja pärast ka igas tutvustuses, mis selle kohta ajakirjanduses kirjutati. Mulle sellist muljet küll ei jäänud. Autoriks oli naine ja terve tekst oli täis venitusi, pikki kirjeldusi näiteks sellest, kuidas tüdruk ratsutab ja vaatab eespoolsõitvat ilusat noormeest ja õhkab mõttes, et oi, kui ilus ja tark ja tubli see kena noormees ikka on... Seda peaksingi romaani suurimaks veaks. Ei taha leida midagi sellist ulmeromaanist. Selle süþeega oleks saanud ehk 100-200-leheküljelise raamatu kirjutada, kust oleks välja roogitud kõik see mõttetu vahetekst. Siiski pean tunnistama, et romaan polnud läbinisti paha. Kogu hippuste, rebaste ja roheliste mehikeste idee oli päris hea ja loetav. Panen 3.
Teksti loeti eesti keeles

Lummav visioon teokraatlikust tulevikust, mis siiski loodetavasti iial teoks ei saa. Sest ise sellises maailmas küll elada ei tahaks,ehkki lugeda on huvitav. Küllap ka kirjutada. Muide,erinevalt "Väravast Naiste Maale" mind isiklikult feminism pea absoluutselt ei häirinud. Kui mainitud postapokalüptiline utoopia näitab minu meelest mehi alusetult kui kurje varisere,siis "Rohtmaas" see tendents puudub. Ka teenijamehe-tüüpi "sõdalasi-nõudepesijaid" siin ei kohta. Ka teoloogilised teooriad on intrigeerivad. Tõepoolest,mesinik näib vist mesilastele sama kõikvõimas kui Jumal usklikele?Soovitan seda raamatut igaühele,kes peab lugu Uue Laine stiilis "humanitaarulmest".
Teksti loeti eesti keeles

Raamat jagada pooleks. Teine pool loetav ja nauditav. Esimene pool tekitas stressi ja tqsiselt igav. Tekkis kysimus milleks kyll niimoodi kirjutada, sama teemaga oleks saanud ka kuidagi teisiti krjutada. Algus igatahes polnud minule kuigi vastuvqetav, ei hinda sellist ulmet. Tekib tunne, et tegelased ei julge oma elu elada vaid yritavad elada mingite standardite jargi, ennast neisse sobitades, kohanematta olukorraga.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti võib kellegi arvates see kõige aegade 10 parima sf-romaani hulka mahtuda. Nagu ka Baasist näha, on “Rohtmaal” oma austajaskond olemas. Iseasi, kas Tepper nii hea ja oluline autor on, et temalt kohe kaks raamatut tõlkida? Ja neid top10-neid on ka paras hulk.

Üldiselt ütleks, et “Rohtmaa” on sisult korralik sf - selline, nagu neid juba ilmatul hulgal olemas on ja juurdegi tuleb. Autor on välja mõelnud korraliku oma maailma, suhestatud ja sidustatud igasugu pehmete ja tugevate teadustega. Alla selle poleks tõsisemat sf’i üldse mõtet kirjutadagi.Kuivõrd Rohtmaa usutav või võimalik on, pole mu meelest hindamisel kuigi oluline. Esiteks on tegu ulmega, ja teiseks kirjandusega. Ja selles viimases kehtivad muud nõuded. Õnneks subjektiivsed.

Ma olen nõus võtma ja olen alati võtnud omaks kõik maailmad ja süzheed, juhul kui need on hästi kirja pandud, kui neid on huvitav lugeda. Ja mõni väga harv kord virisen arvustuses selle üle, et kas see nüüd üldse võimalik oli või mitte. Võiks öelda, et kui on hästi kirjutatud, siis peab kõik tunduma võimalikuna. “Rohtmaa” on minu maitse jaoks väga halvasti ja igavalt kirjutatud. Seepärast kaob ka huvi, et kas rebased muutuvad hippusteks, külgkorviga jawa’deks või iljamuurometsideks. Minu meelest peaks tädi S.Tepper näiteks Robert Silverbergi käest tunde võtma, kuidas selliseid lugusid kirjutada.

Kui veidi konstruktiivsemalt, siis lohistati esimel paarisajal leheküljel higiselt dekoratsioone kokku ja nende vahel ei toimunud õieti midagi (huvitavat). Infot Rohtmaa ja tegelaste kohta kuhjati ennastsalgava ohjeldamatusega - sisu oli sel kõigel aga lühiromaani jagu. Siis üritas autor edasi anda mingit rohtlaseiklust segamini katoliiklise teoloogia (kriitika) ja tänapäeva naise peredraamaga, mille käigus tehti nagu lambist suurte saladuste lahendusi. Jällegi - sisu kohta ei oska ma midagi ette heita, sest stiil, milles see kirja pandud, ei kannata minu meelest kriitikat. Igav, lõputult igav raamat. Hoidke eemale kui katkust! Kohati võis siiski täheldada huvitavaid mõtteid ja osavaid lauseid ning mõnda ristsuhet (Marjorie-Sylvain-Rigo). No aga “kolme” ei venita kuidagi välja.

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu idee meeldis mulle iseenesest väga. Rohtmaa on ju selline tore paik oma iseärasuste, intriigide ja muidugi hippustega. Aga mis jättis soovida, oli raamatu loetavus. Kohati oli raamat (eriti alguses) ikka väga igav ja veniv. Aga kolme ei taha ikkagi anda, kuna tegelikult mulle meeldis see raamat.
Teksti loeti eesti keeles
x
Peeter Helme
1978
Kasutaja rollid
Viimased 19 arvustused:

Alternatiivajalugu on üks autori jaoks raskemaidžanre, mis nõuab ühtaegu nii fabuleerimisoskust,kui ka võimet muuta jutustus ajalooliseltusutavaks. Robert Harris oskab seda vaieldamatult.Tema romaan "Isamaa" loob täiest usutava pildisõja võitnud Kolmandast Reichist, mis piinleboma sisemistes hirmudes ja klaustrofoobias egapole ikka üle saanud vähema venna, päikese alloma kohta alles taotleva "noore rahvuse" kompleksist.Kirjeldused, kuidas Berliinis Suurt Halli, võidualleedja muid Speeri kolosse näitav giid iga objektijuures seletab, et tegu on maailma suurimaga ningvõrdleb kui palju Eiffeli torne, Arq de Triomphe`jms. ühte või teise mahub mõjuvad igaühele, kessakslasi tunnevad äratundvalt naeruväärsena.Ka suudab autor üsna veenvalt, kuigi mitte niiveenvalt kui Orwell oma 1984s näidata kõigitotalitaarsete süsteemide sisemist aloogikatja nende kõigi nö. vendlust. Veidi ebausutavaltmõjuvad ka kirjeldused sellest, kui partei- jafüürerituud on kõik sakslased. Kuigi mine tea?Sakslaste usku oma juhtidesse on teised rahvadalati tunnistanud. Meenutame või DDRi.Romaani narratiiv on lihtsalt jälgitav ningRobert Harris suudab iga peatükiga põnevustjärjest tõsta. Eriti võimsa finaali annab muidugiraamatu lõpp, mis näib lausuvat: ajalugu ei saa võita.
Teksti loeti inglise keeles

Päris geniaalne raamat - on nii nalja kui ka äärmiselt tervmeelseid ideid (nagu nt. mäng "Parem kui elu" ja kõik sellest toimuv või siis kassitsivilisatsiooni tõus ja langus). Autorid on suutnud luua tõeliselt usutava ja meelelahutusliku maailma, kust lugeja leiab nii nalja, lõbusat traagikat kui romantikat. Ka leidub raamatus järele- ja kaasamõtlema õhutavaid kohti.Samuti on toredad kõik ootamatud tegevuskäigud, millest samuti "Punane Kääbus.Lõpmatuses tuleb sõita ettevaatlikult" kubiseb.Huvitav on see, et käesolev raamat oli esimene nö. huumorulme valdkonda kuuluv teos, mida olin nõus lugema. Ja lugesin ta läbi viie-kuue tunniga.
Teksti loeti eesti keeles

Üks halvemaid raamatuid, mida elus lugenud olen.Ja kätt südamele pannes võin öelda - olenlugenud päris palju. Mind ausalt öeldes imestabautorite ülbus, et nad stiilivigadest kubisevat,lapsiku süžeega, sisuliselt kooliõpilase tasemelüles ehitet jutukesi üleüldse avaldada julgevad.Konkreetsemaks minnes - kui "Hüvitis", on naguta on, siis "Igavene suvi" on päris jube jatäiesti kirjanduslikult (nii sisult kui vormilt)kõlbmatu on muidugi "Inglid ja kangelased".Selle kohta kehtib kogu ülal öeldud kriitika.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on lihtsalt nii keskpärane,et sellest mingit elamust ei saanud.Tagantjärele oli isegi raske meenutada,mis õieti juhtus ja mis sundis mind seda lugema.Miks ma siis seda arvustust kirjutan,võib ju küsida. Põhiliselt just seepärast,mis enne mainisin - lugu oli lame, igav japüüdis seejuures end eputamise, kummasuste jajustkui ebatavaliste (tegelikult välismaaulmest tuntud) võtete abil end paremaks muuta.Eesti ulme sellest rikkamaks küll ei muutunud,ütlen nüüd päris karmilt välja...
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on kahtlemata ühe teosega, mis on häbiväärselt vajunud unustuse hõlma. "Viimna üksiklane" kuuluma Eesti ulme krestomaatiasse, sest on nii oma keelekasutuse kui looarenduse poolest kirjutatud mitte ainult hästi vaid ka põnevalt lahates üldinimlikke probleeme sama haaravalt kui seda teevad välismaa autorid. Seejuures väärib veel tähelepanu autori eeskujulik ja huvitav keelekasutus, samuti nö. maailma konstrueerimise oskus, kus peamiselt tõlkijana tuntud skandinavist Sepp suudab paari reaga visandada pildi lühiromaani tegevuse taga peituvast suurest, pea piiramatust maailmast oma probleemidega, mis justkui lubaksid oletada raamatule järge. Kas autor seda kunagi ka proovis - ei tea. Igatahes on tegu väga tervikliku tööga, mis just selles osas vääriks eeskujuks olemist tänapäeva noortele Eesti autoritele.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab üsnagi aeglaselt. Autor näib tublisti vaeva nägevat atmosfääri loomisega, mis tal aga siiski mitte täielikult ei õnnestu - dekadentlik kõrbelinn ja selle asukad näivad küll üsna tõepärastena, on aga ikkagi mingi deja vu, kord nähtu. Meenuvad kümned ja kümned sarnased lood ja filmid, milles armutult planeedi Maa ajaloolist ja etnoloogilist pärandit ekspluateeritakse. Kui peategelane lõpuks kõrbesse läheb ja seiklustesse satub (või takerdub?) ning asjad mingi hädaohtliku ja lootusetu tähe all hargnema hakkavad, avaldab ka raamat enam mõju. Kummaline, ent suurima pettumuse valmistab teoses just kõige olulisem - retk läbi unenäomaailma Pärli kindluseni. See on kuidagi nii armetu, nii nõrk ja nii lihtne. Mind lohutas vaid mõte, et teos kuulub suuremasse seeriasse ja seda võib võtta kui üht täiteosa, ja mitte kõige säravamat Elricu sarjast.Aga kui tegevus lõpeb ja aeg on teha kokkuvõtteid jääb "Pärli kindlusest" lõpuks siiski üsna hea maik suhu. Just selline, millisena Michael Moorcocki enamasti kirjeldada on armastatud - kõigel lasub hädaohu ja ebaõnne märk, mida ei suuda ka õnnelik lõpp kõigutada. Sest kas õnn saab olla seal, kus valitseb häving ja surm, isegi kui see on suunatud vaenlastele?
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin raamatut saksa keeles."Jutustust" - sest just nii vöiks raamatu pealkirja eesti keelde tölkida - lugedes tabasin ennast aeg-ajalt mötlemast "Pimeduse pahemale käele". Möne koha peal tekkis lausa tunne, et autor arendab "Pimeduse pahema käe" joont uues kuues edasi. Aga tegelikult polnud see häiriv. Ja vöib ka olla, et mulle näis lihtsalt nii. Igatahes on järjekordselt tegu nüüd juba 72-aastase Ursula Kroeber Le Guini järjekordse humanistlikku, inimest esile töstva romaaniga. Kes on inimene? Mis teeb inimesest inimese? Nagu juba Haini tsükli esimeses raamatus - "Pimeduse pahemas käes" - nii esitab ta ka siin neid samu küsimusi. Vaatepunkt on ainult teine. Mönes möttes peapeale pööratud. Kui viimatinimetatu peategelane oli heteroseksuaalne mees androgüünses maailmas (raamatut lugedes oli mul aga kogu aeg tunne nagu oleks Gethen homoseksuaalne - kummaline, huvitav kas on ka teisi kes nii tundsid?) siis "Jutustuse" peategelaseks on lesbiline naine, kes saabub karmi "moraalset puhtust" iga hinna eest taga ajavasse maailma nimega Aka. Paralleeliks Akale vöiks olla Puna-Hiina.Aka on planeet, mis 70 aasta eest viskas tuhandete aastate pärandi körvale ja asus jöhkrate meetoditega progressi teele (jällegi paralleel Hiinaga). Progressi hind on muidugi kohutav. Sutty, nii on peategelase nimi, asub Oikumeeni vaatlejana vana, arvatavasti löplikult hävitatud, kultuuri jäänuseid taga ajama. Siit algabki lugu. Minu loetud eksmplari tagakaanele oli kirjutatud: "Le Guin paneb lugejad mötlema ja mötlejad lugema." Miski ei vasta töele rohkem.
Teksti loeti saksa keeles

See raamat avas minu silmis mõistet "ulme" enam kui ükski teine loetud raamat (vahest ka "Raske on olla jumal" aga seda lugesin esimest korda alles hiljem). Mind paelus autori tohutu humaansus ja tema suur huvi kultuuride ja kultuurikontaktide vastu. U. Le Guin on meeldivalt kultuuriteadlik, tema ulme ei ole tehnoloogiline ja see meeldib mulle. See on ulme, mida sobib lugeda kõigil inimestel olenemata soost, vanusest ja haridusest. Inimlikkust on ainult vaja. Inimlikkust et mõista ja inimlikkust et tunda. "Pimeduse pahem käsi" on ka vaieldamatult naiselik romaan oma lausa tuntavate lõhnade, helide ja värvide maailmaga. Kui tuleb juttu thoremetsade vaigulõhnast, jäälagendike silmipimestavast särast, kevadest porises Reri linnas või tormidest Estre rannikul tundsin seda kõike omal nahal. Võiksin vanduda, et ma olen Talveplaneedil olnud ja "näinud jää nägu". Tegelikult algas raamatu võlu juba varem, juba esimestel lehekülgedel, kus autor kirjeldab kuninglikku paraadi Erhenrangis ja gossivoride üürgamist tundsin kevadtuule puhumist, olukorra pidulikkust ja minu kõrvus üürgasid gossivorid...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin raamatut saksa keeles.Avo Nappo arvustus ütleb juba ära, millest jutt käib. Omalt poolt lisaksin, et tegu on väga terviklikult ja tempokalt kirjutatud looga. Kuskil ei torka ka silma, et Heinlein kirjutas selle 1950ndal aastal - tegu on töesti ajatu looga - seda nii hinnates sisulist ülesehitust kui ka kirjeldatavat aega, tehnikat jms. Pilt mille autor kolonistide elust ja tingimustest Jupiteri kuul Ganymedesel räägib on terviklik ja haarav. Seda lugedes tundsin töesti Jupiteri verev-oranzhi valgust, körvetavkülma lumetormi ja möötmatut kaugust, mis lahutab väikest ja väetit Ganymedese kolooniat Maast. Igati tore lugu, mis vöiks millalgi ka eesti keeles ilmuda!
Teksti loeti saksa keeles

Lugesin raamatut saksa keeles.Kindlasti vöiks küsida, kas see on ikkagi ulme. Kuid kuskil ulme ja muinasjutu piirimail see lugu kindlasti seisab. Alates 1960ndate Ameerikas ja tuues meid üle aastakümnete järjest lähemale tänapäevale kujutab "Stone Junction" (saksa keeles miskipärast "Die Kunst des Verschwindens" - "Kadumise kunst" e. k.) endast omamoodi äraspidist Ameerika lähiajalugu. Tegelastena figureerivad kuskil ühiskonna äärel seisvad tüübid - lindpriid, röövlid, pommimeistrid ja professionaalsed vargad. Kuid tegu ei ole siiski mitte mingi krimkaga. Kaugel sellest! Köik need kummalised tegelased on koondunud Maagide, Alkeemikute ja Lindpriide liitu, millel on möjukad toetajad ja äraarvamatud sihid. Mingis möttes püüavad nad ekviliibriumit säilitada ja väärtustada inimest. Peategelane on üks poiss, kes juba sünnist peale oma ema kaudu on organisatsiooniga seotud ja kes kummaliste veidrike käe all öpib erinevaid kunste - muukimist, maskeerimist, dokumentide völtsimist jms. kuni löpuks öpetatakse talle ülimat kunsti, mida suudavad öppida vaid vähesed, kel looduse poolt vastav anne antud - kadumise kunsti. Ja siit algab raamatu ulmelis-maagiline külg. Loodetavasti tölgitakse see teos kunagi ka eesti keelde.
Teksti loeti saksa keeles

Löpuks ometi ka eesti keeles. Oli ka aeg. Ei taha oma jutuga kedagi üle korrata. Sestap juhin tähelepanu omapärasele sümbioosile, mille publik on loonud Philip K. Dicki raamatu ja Ridley Scotti filmi "Blade Runner" vahel. Need kaks teost - filmi ja kirja oma täiendavad teineteist üsna hästi. Iseasi muidugi, mida vana Phil sellest arvanud oleks. Aga siiski - Scott on suutnud anda värvi ja kombatavuse sellele, mida Philip K. Dick vaid aimata lasi. Röhuv öhustik, lootusetuse tunne, väljapääsmatus - sellele köigele on film värvi andnud. Ainult, et ilma raamatuta ei saaks seda köike olemaski olla.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti kordan alljärgnevalt teistes arvustustes öeldut. Mis teha. Aga kirjutama ajendas mind arusaam, et paljud arvustajad vist tegelikult seda raamatut ei möistnud ja pidasid igavaks.Mina mitte. Leian, et see on üks veidi mötlemist vajav ja kurvameelne lugu mitte ainult nöukogude ühiskonnast vaid maailmast tervikuna, mis sipleb omaenese vigade koorma otsas ega taha silmi avada. Nii oli, nii on, nii jääb. Vahest sellepärast "Inetud luiged" paljudele ei istugi -- see raamatu ütleb ajastu ahistavate asjade kohta liiga karmi, otsest ja groteskset tött, et isegi vendade Strugatskite jöhker "Ajastu ahistavad asjad" otsekohesusega antud raamatule alla jääb.
Teksti loeti eesti keeles

"Hellströmi Taru" (minu tölge) kuulub vaieldamatult Frank Herberti parimate teoste hulka ja on kahetsusväärne, et see (veel) eesti keeles ilmunud ei ole. Äärmiselt omapärane teemaasetus, lugeja suur vabadus sümpaatiate vötmise suhtes ja ootamatut tegevustikumuutused.Salapärane Ameerika Ühendriikide valitsuse luureorganisatsioon saab juhuslikult enda kätte ühe filmi- ja ärimehe - Nils Hellströmiga - seostatavad paberid. Projekt 40. Kas vöimalus kiireks rikastumiseks vöi kohutav relv, mille körval tuumapomm poisike paistab. Luure Hellströmi talu ümbruses Oregoni osariigis tulemusi ei anna. Öigemini annab negatiivseid - agendid teatavad täielikust inimtegevuse, loomade ja lindude puudumisest ning talust öhkuvast haisust ja mürast. Peale selle kipuvad köik valitsuse agendid üsna ruttu jäljetult kaduma.Üsna pea saab selgeks, et Hellstrom ei ole see kellena ta paistab ja et ka taluga on midagi väga-väga viltu. Mis nimelt, ei oska keegi konkreetselt vastata.Lugeja saab juba üsna ruttu teada, et Hellströmi talu all öitseb 50.000 elanikuga inimsipelgate linn. Inimühiskond, mis geneetika, ökoloogia ja keemia abil loodud ja mis toimib putukakoloonia mallist lähtuvalt. Elu möte on ainult elu ise. Ära raiska midagi - kasuta köik ära! Köik kollektiivi nimel.Autor esitab oma visiooni veenvalt, värvikalt ja sümpaatselt. Kes on hea, kes on halb? Kas Hellstromi taru on vaimuhaige perverssus vöi önneliku ja loogilise inimühiskonna esimene rakuke? Kas muu maailm peab vöitlema ja vabastama orjastatud ja muteeritud taruelanikud ebaloomulikust orjusest vöi sipleb meie maailm ise oma korduvate vigade summas tekitades aina uusi vigu, mis viivad hukatusse? Seda laseb Frank Herbert lugejal otsustada. Igatahes on raamat mötlemapanev ja mitmekihiline.
Teksti loeti saksa keeles

Alustuseks ütlen kohe, et lugesin raamatut saksa keeles.Arvustust kirjutama ajendas mind tegelikult eelnev, Avo Nappo kommentaar raaamatu kohta. Tema hinnang on pehmelt öeldes poolik. Jääb mulje, et ta kas ei ole "Inversions"´it lugenud vöi on teinud seda vaid osaliselt ehk pealiskaudselt."Inversions" ei kuulu "Culture" sarja. Minu eksemplaris on selle kohta raamatu teisel lehel lausa vastav märge. Ütlemine, et "Tegevus toimub iseenesest vägagi klassikalises raamistikus - mahajäänud, hilises keskajas vaevlev planeet, barbaarset yhiskonda seestpoolt ravida pyydvad progressorid, yhesõnaga - nagu tavaliselt." on samuti lihtsustatud. Nimelt on raamat kirjutatud omapärase vaatenurga alt, mida ehk kohe alguses ei märkagi. Autor (vöi peaks ütlema autorid: raamat koosneb kahe erineva isiku lugudest, mille Banksi loodud tegelane, kes on raamatule sissejuhatuse kirjutanud, omavoliliselt kokku on pannud) räägib väga vähe sellest, mida üks vöi teine tegelane mötleb. Selles möttes on raamatul teatud sarnasusi teatritükiga -- on dialoog, on ka olustikukirjeldusi, ent väga harvad on mötete kirjeldused. See jääb juba lugeja otsustada, mida ta arvab tegelasi mötlevat. Sestap ongi liig lihtsustav öelda, et on mahajäänud maailm ja mingid "progressorid". Kes on need "progressorid"? Pigem on nad vörreldavad vendade Strugatskite vöimsa romaani "Raske on olla jumal" tegelastega. Ei tea... See jäägu juba igaühe enda otsustada ja hea, kui vöimalus selleks avaneks ka eesti keeles. "Inversions" on raamat, mis vaatamata oma mahukusele (paperback väljaanne on ca 480 lk.) vöetaks kindlasti ka eesti ulmesöprade poolt röömuga vastu.
Teksti loeti saksa keeles

"Farnham`s Freehold" (1964) ei ole halb raamat. Küll aga jääb ta tublisti alla Heinleini lühijuttudele, mille tase on vaieldamatult üks kõrgemaid ulmekirjanduse maailmas. Kõige enam jätab soovida romaani lõtv seotus ja paraku ka realism. On näha, et autorit paelub sama probleem, mille kallal ta juba 20 aastat enne "Freeholdi" kirjutamist pead murdis -- ajas rändamise fenomen. Ka siin kohtame juba novellis "By His Bootstraps" (1941, e. k. 1976) vaadeldud ajas rändamise probleeme, kuid need on vaid koloriidi lisamiseks. Põhiliseks küsimuseks pean selles loos inimlikkust. Mis on inimlikkus? On ta universaalne? Kas inimene suudab kohaneda drastiliselt muutunud oludega jäädes samal ajal inimeseks? Veel üks oluline küsimus, millele Heinlein samuti vastuse annab, on lääne kultuuri ja tsivilisatsiooni väärtus ja tase. Kas see on väärt säilitamist?Kõigile neile küsimustele vastab Heinlein kirjeldades ühte 60ndate alguse perekonda ja nende neegrist teenrit, kes tuumasõja tulemusel satuvad kaugesse tulevikku, kus valitsevaks rassiks on neegrid. Lugu näitab, kuidas inimühiskond võib väärastuda ja kuidas raskes olukorras selgub inimeste tõeline pale. Mõneti tabame ka etteheidet "dixie" plantaatorite järeltulijate pihta, kes jätkuvalt neegreid alamrassiks peavad. Me näeme, kuidas see olukord peegelpilti pööratakse. Ei ole midagi uut siin päikese all...Raamat lõpeb muidugi kiitusega Ameerika eluviisile. Üsna otse annab autor mõista, et selles on vigu, kuid neid saab ja tuleb parandada ning "american dream" elab edasi.
Teksti loeti inglise keeles

"Micromegas" ei ole aegunud. Et tegu on valmiga, võib siit praegugi ammutada mõtlemisainet. Lõppude lõpuks ei ole inimene ega tema rumalus ja hoolimatus ju aegade möödudes kahanenud. Kõik on sama.Loomulikult on Voltaire`i stiil ja ka "Micromegase" tegevuspaik meie jaoks lapsikud. Aga mis siis. Voltaire oli, on ja jääb üheks II aastatuhande Euroopa vaimu suurimaks kandjaks.
Teksti loeti eesti keeles

"Rohtmaa" võlus mind kuni viimaste lehekülgedeni. Ent mitte kaugemalt - teose epiloog oli ülifeminiinselt imal ja mitte midagi tõotav. Eks ma lasin end varasemast liigselt helli-tada ning ootasin midagi enamat.Lugu on iseenesest põnevalt üles ehitatud ja mitmeharuline. Seda täiendavad tõetruud olustikukirjeldused Rohtmaa hippustest, hagijatest ja rebastest, kohalike aadlike tege-mistest, pildid Rohelise Vennaskonna kloostri elust. Väga tõetruu oli ka ühe konkreetse katku suremise juhtumi kujutamine.Kulminatsioon saabus minu jaoks "Rohtmaa" viimases viiendikus, kus peategelasel oli kaasakiskuv vestlus Jumalaga. See andis ainet järelemõtlemiseks ja näitas inimese abitust ja ekslikust."Rohtmaa" räägibki inimese abitutest otsingutest, pettumistest, lootusest ja kohtumisest võõraga. Nagu lõpuks välja tuleb ei peitu võõras mitte teise planeedi olendites vaid ikkagi inimeses endas ja tema tegudes. Kõik ülejäänu on vaid tee selle ära tundmiseni.Soovitan "Rohtmaad" lugeda ja mitte liiga palju oodata.
Teksti loeti eesti keeles

"Üliõpilane Lu ja libarebane" on hiinapärane õudusjutt. Rebane kui (eriti naiselikult ja erootiliselt pahelise) saatana sümbol on hiinlaste rahvausundis olnud juba aegade algusest.Ilukirjandulikult viimistletud rahvajutud rebastest olid eriti moes XVI-XVII sajand. Et nii eesti kui vene keeles on sellest ajast pärinevaid lugusid ilmunud, kannab ka antud lugu tegelikult selle ajastu kirjameeste tööde pitserit.Faabula on algupärane, ent stiil Hiinast laenatud. Selles peitubki loo võlu, et autor on laenanud reeglid ja nende piires ehitanud oma jutu. Tõenäolielt on see ka põhjuseks, mis üleüldse ajendas autorit sellisele kirjanduslikule katsetusele minema. Muus osas hindan "Üliõpilast Lu`d ja libarebast" keskpäraseks.
Teksti loeti eesti keeles

Millest Dan Simmons oma "Hyperionis" üleüldse räägib? Millest kirjanikud üleüldse räägivad? Millest kõik inimesed räägivad? Kindlasti mitte millestki sellisest, millest ku-nagi varem ei ole räägitud. Nii käsitleb ka "Hyperion" maailmaajaloos ja inimhinges alati aset leidnut. Ta räägib armastusest, usust, vihkamisest, sõjast jne. Ja nii nagu raamatutes kombeks, on ka "Hyperionis" need teemad rüütatud sümbolite keelde.Dan Simmons on hea jutustaja. Rahulikult ja järjekindlalt ehitab ta tellis tellise haaval üles maailma. Maailma, mille mitmekesisusest annavad aimu jutustused, mille tegevus leiab aset juudi-ortodokssel Hebronil, mürgise atmosfääriga küberpungilikel taevakehadel ja valus-romantilisel (võrreldav vendade Strugatskite loodud maailmaga romaanis "Raske on olla jumal") Hyperionil.Peategelaste eristiililised lood vaid kergitavad loori Universumis laiuva inimühiskonna kohalt. Jutustused on pikad (kohati liigagi pikad), ent nad on väga isikupärased ja inimli-kud. "Hyperionis" on ka ulmeraamatu kohta võrdlemisi palju erootikat. Minule see meel-dis. Neid kohti lugedes tabasin end mõttelt, et need kohad lükkavad kosmilise külmus kõrvale ja tuletavad meelde, et raamatu tegelased on inimesed (vähemalt osaliselt, teiste tegelastega intiimsuhetes olijatest suures osas), kellel on tunded ja ihad, kes ihaldavad soojust ja lähedust.Raamatut lugedes tekkis minul tohutu igatsus sellise maailma järele. Mitte et see oleks olnud kuidagi võrreldav mainstream-unelmaga tulevikust, aga ta oli reaalne. Ta oli ku-ratlikult reaalne. Siinkohal suured tänud tõlkijale, kes on ära teinud tõesti meeletu töö."Hyperion" on siiski seiklusjutt, ent kindlasti ei maksaks teda võrrelda suisa lamedate Harry Harrisoni teostega või filmiga. Relvatärina ja seksi kõrval kõneleb see raamat ka igavikulistest asjadest ja aitab nende kaudu mõista lause alguses mainitud ajaliste asjade tähendust. Selline mitmekülgsus teeb raamatust kihilise tordi, kust kannatlik ja raamatut seedida oskav lugeja leiab midagi oma maitsele vaatamata.
Teksti loeti eesti keeles