Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Mart Helme ·

Üliõpilane Lu ja libarebane

(jutt aastast 1991)

ajakirjapublikatsioon: «Mardus» 1991; nr. 4
♦   ♦   ♦

eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas

  • Mardus
Hinne
Hindajaid
0
0
1
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (1)
Peeter Helme

"Üliõpilane Lu ja libarebane" on hiinapärane õudusjutt. Rebane kui (eriti naiselikult ja erootiliselt pahelise) saatana sümbol on hiinlaste rahvausundis olnud juba aegade algusest.Ilukirjandulikult viimistletud rahvajutud rebastest olid eriti moes XVI-XVII sajand. Et nii eesti kui vene keeles on sellest ajast pärinevaid lugusid ilmunud, kannab ka antud lugu tegelikult selle ajastu kirjameeste tööde pitserit.Faabula on algupärane, ent stiil Hiinast laenatud. Selles peitubki loo võlu, et autor on laenanud reeglid ja nende piires ehitanud oma jutu. Tõenäolielt on see ka põhjuseks, mis üleüldse ajendas autorit sellisele kirjanduslikule katsetusele minema. Muus osas hindan "Üliõpilast Lu`d ja libarebast" keskpäraseks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Peeter Helme
1978
Kasutaja rollid
Viimased 19 arvustused:
Peeter Helme

Alternatiivajalugu on üks autori jaoks raskemaidžanre, mis nõuab ühtaegu nii fabuleerimisoskust,kui ka võimet muuta jutustus ajalooliseltusutavaks. Robert Harris oskab seda vaieldamatult.Tema romaan "Isamaa" loob täiest usutava pildisõja võitnud Kolmandast Reichist, mis piinleboma sisemistes hirmudes ja klaustrofoobias egapole ikka üle saanud vähema venna, päikese alloma kohta alles taotleva "noore rahvuse" kompleksist.Kirjeldused, kuidas Berliinis Suurt Halli, võidualleedja muid Speeri kolosse näitav giid iga objektijuures seletab, et tegu on maailma suurimaga ningvõrdleb kui palju Eiffeli torne, Arq de Triomphe`jms. ühte või teise mahub mõjuvad igaühele, kessakslasi tunnevad äratundvalt naeruväärsena.Ka suudab autor üsna veenvalt, kuigi mitte niiveenvalt kui Orwell oma 1984s näidata kõigitotalitaarsete süsteemide sisemist aloogikatja nende kõigi nö. vendlust. Veidi ebausutavaltmõjuvad ka kirjeldused sellest, kui partei- jafüürerituud on kõik sakslased. Kuigi mine tea?Sakslaste usku oma juhtidesse on teised rahvadalati tunnistanud. Meenutame või DDRi.Romaani narratiiv on lihtsalt jälgitav ningRobert Harris suudab iga peatükiga põnevustjärjest tõsta. Eriti võimsa finaali annab muidugiraamatu lõpp, mis näib lausuvat: ajalugu ei saa võita.
Teksti loeti inglise keeles
Peeter Helme

Päris geniaalne raamat - on nii nalja kui ka äärmiselt tervmeelseid ideid (nagu nt. mäng "Parem kui elu" ja kõik sellest toimuv või siis kassitsivilisatsiooni tõus ja langus). Autorid on suutnud luua tõeliselt usutava ja meelelahutusliku maailma, kust lugeja leiab nii nalja, lõbusat traagikat kui romantikat. Ka leidub raamatus järele- ja kaasamõtlema õhutavaid kohti.Samuti on toredad kõik ootamatud tegevuskäigud, millest samuti "Punane Kääbus.Lõpmatuses tuleb sõita ettevaatlikult" kubiseb.Huvitav on see, et käesolev raamat oli esimene nö. huumorulme valdkonda kuuluv teos, mida olin nõus lugema. Ja lugesin ta läbi viie-kuue tunniga.
Teksti loeti eesti keeles
Peeter Helme

Üks halvemaid raamatuid, mida elus lugenud olen.Ja kätt südamele pannes võin öelda - olenlugenud päris palju. Mind ausalt öeldes imestabautorite ülbus, et nad stiilivigadest kubisevat,lapsiku süžeega, sisuliselt kooliõpilase tasemelüles ehitet jutukesi üleüldse avaldada julgevad.Konkreetsemaks minnes - kui "Hüvitis", on naguta on, siis "Igavene suvi" on päris jube jatäiesti kirjanduslikult (nii sisult kui vormilt)kõlbmatu on muidugi "Inglid ja kangelased".Selle kohta kehtib kogu ülal öeldud kriitika.
Teksti loeti eesti keeles
Peeter Helme

Lugu on lihtsalt nii keskpärane,et sellest mingit elamust ei saanud.Tagantjärele oli isegi raske meenutada,mis õieti juhtus ja mis sundis mind seda lugema.Miks ma siis seda arvustust kirjutan,võib ju küsida. Põhiliselt just seepärast,mis enne mainisin - lugu oli lame, igav japüüdis seejuures end eputamise, kummasuste jajustkui ebatavaliste (tegelikult välismaaulmest tuntud) võtete abil end paremaks muuta.Eesti ulme sellest rikkamaks küll ei muutunud,ütlen nüüd päris karmilt välja...
Teksti loeti eesti keeles
Peeter Helme

Tegu on kahtlemata ühe teosega, mis on häbiväärselt vajunud unustuse hõlma. "Viimna üksiklane" kuuluma Eesti ulme krestomaatiasse, sest on nii oma keelekasutuse kui looarenduse poolest kirjutatud mitte ainult hästi vaid ka põnevalt lahates üldinimlikke probleeme sama haaravalt kui seda teevad välismaa autorid. Seejuures väärib veel tähelepanu autori eeskujulik ja huvitav keelekasutus, samuti nö. maailma konstrueerimise oskus, kus peamiselt tõlkijana tuntud skandinavist Sepp suudab paari reaga visandada pildi lühiromaani tegevuse taga peituvast suurest, pea piiramatust maailmast oma probleemidega, mis justkui lubaksid oletada raamatule järge. Kas autor seda kunagi ka proovis - ei tea. Igatahes on tegu väga tervikliku tööga, mis just selles osas vääriks eeskujuks olemist tänapäeva noortele Eesti autoritele.
Teksti loeti eesti keeles
Peeter Helme

Lugu algab üsnagi aeglaselt. Autor näib tublisti vaeva nägevat atmosfääri loomisega, mis tal aga siiski mitte täielikult ei õnnestu - dekadentlik kõrbelinn ja selle asukad näivad küll üsna tõepärastena, on aga ikkagi mingi deja vu, kord nähtu. Meenuvad kümned ja kümned sarnased lood ja filmid, milles armutult planeedi Maa ajaloolist ja etnoloogilist pärandit ekspluateeritakse. Kui peategelane lõpuks kõrbesse läheb ja seiklustesse satub (või takerdub?) ning asjad mingi hädaohtliku ja lootusetu tähe all hargnema hakkavad, avaldab ka raamat enam mõju. Kummaline, ent suurima pettumuse valmistab teoses just kõige olulisem - retk läbi unenäomaailma Pärli kindluseni. See on kuidagi nii armetu, nii nõrk ja nii lihtne. Mind lohutas vaid mõte, et teos kuulub suuremasse seeriasse ja seda võib võtta kui üht täiteosa, ja mitte kõige säravamat Elricu sarjast.Aga kui tegevus lõpeb ja aeg on teha kokkuvõtteid jääb "Pärli kindlusest" lõpuks siiski üsna hea maik suhu. Just selline, millisena Michael Moorcocki enamasti kirjeldada on armastatud - kõigel lasub hädaohu ja ebaõnne märk, mida ei suuda ka õnnelik lõpp kõigutada. Sest kas õnn saab olla seal, kus valitseb häving ja surm, isegi kui see on suunatud vaenlastele?
Teksti loeti inglise keeles
Peeter Helme

Lugesin raamatut saksa keeles."Jutustust" - sest just nii vöiks raamatu pealkirja eesti keelde tölkida - lugedes tabasin ennast aeg-ajalt mötlemast "Pimeduse pahemale käele". Möne koha peal tekkis lausa tunne, et autor arendab "Pimeduse pahema käe" joont uues kuues edasi. Aga tegelikult polnud see häiriv. Ja vöib ka olla, et mulle näis lihtsalt nii. Igatahes on järjekordselt tegu nüüd juba 72-aastase Ursula Kroeber Le Guini järjekordse humanistlikku, inimest esile töstva romaaniga. Kes on inimene? Mis teeb inimesest inimese? Nagu juba Haini tsükli esimeses raamatus - "Pimeduse pahemas käes" - nii esitab ta ka siin neid samu küsimusi. Vaatepunkt on ainult teine. Mönes möttes peapeale pööratud. Kui viimatinimetatu peategelane oli heteroseksuaalne mees androgüünses maailmas (raamatut lugedes oli mul aga kogu aeg tunne nagu oleks Gethen homoseksuaalne - kummaline, huvitav kas on ka teisi kes nii tundsid?) siis "Jutustuse" peategelaseks on lesbiline naine, kes saabub karmi "moraalset puhtust" iga hinna eest taga ajavasse maailma nimega Aka. Paralleeliks Akale vöiks olla Puna-Hiina.Aka on planeet, mis 70 aasta eest viskas tuhandete aastate pärandi körvale ja asus jöhkrate meetoditega progressi teele (jällegi paralleel Hiinaga). Progressi hind on muidugi kohutav. Sutty, nii on peategelase nimi, asub Oikumeeni vaatlejana vana, arvatavasti löplikult hävitatud, kultuuri jäänuseid taga ajama. Siit algabki lugu. Minu loetud eksmplari tagakaanele oli kirjutatud: "Le Guin paneb lugejad mötlema ja mötlejad lugema." Miski ei vasta töele rohkem.
Teksti loeti saksa keeles
Peeter Helme

See raamat avas minu silmis mõistet "ulme" enam kui ükski teine loetud raamat (vahest ka "Raske on olla jumal" aga seda lugesin esimest korda alles hiljem). Mind paelus autori tohutu humaansus ja tema suur huvi kultuuride ja kultuurikontaktide vastu. U. Le Guin on meeldivalt kultuuriteadlik, tema ulme ei ole tehnoloogiline ja see meeldib mulle. See on ulme, mida sobib lugeda kõigil inimestel olenemata soost, vanusest ja haridusest. Inimlikkust on ainult vaja. Inimlikkust et mõista ja inimlikkust et tunda. "Pimeduse pahem käsi" on ka vaieldamatult naiselik romaan oma lausa tuntavate lõhnade, helide ja värvide maailmaga. Kui tuleb juttu thoremetsade vaigulõhnast, jäälagendike silmipimestavast särast, kevadest porises Reri linnas või tormidest Estre rannikul tundsin seda kõike omal nahal. Võiksin vanduda, et ma olen Talveplaneedil olnud ja "näinud jää nägu". Tegelikult algas raamatu võlu juba varem, juba esimestel lehekülgedel, kus autor kirjeldab kuninglikku paraadi Erhenrangis ja gossivoride üürgamist tundsin kevadtuule puhumist, olukorra pidulikkust ja minu kõrvus üürgasid gossivorid...
Teksti loeti eesti keeles
Peeter Helme

Lugesin raamatut saksa keeles.Avo Nappo arvustus ütleb juba ära, millest jutt käib. Omalt poolt lisaksin, et tegu on väga terviklikult ja tempokalt kirjutatud looga. Kuskil ei torka ka silma, et Heinlein kirjutas selle 1950ndal aastal - tegu on töesti ajatu looga - seda nii hinnates sisulist ülesehitust kui ka kirjeldatavat aega, tehnikat jms. Pilt mille autor kolonistide elust ja tingimustest Jupiteri kuul Ganymedesel räägib on terviklik ja haarav. Seda lugedes tundsin töesti Jupiteri verev-oranzhi valgust, körvetavkülma lumetormi ja möötmatut kaugust, mis lahutab väikest ja väetit Ganymedese kolooniat Maast. Igati tore lugu, mis vöiks millalgi ka eesti keeles ilmuda!
Teksti loeti saksa keeles
Peeter Helme

Lugesin raamatut saksa keeles.Kindlasti vöiks küsida, kas see on ikkagi ulme. Kuid kuskil ulme ja muinasjutu piirimail see lugu kindlasti seisab. Alates 1960ndate Ameerikas ja tuues meid üle aastakümnete järjest lähemale tänapäevale kujutab "Stone Junction" (saksa keeles miskipärast "Die Kunst des Verschwindens" - "Kadumise kunst" e. k.) endast omamoodi äraspidist Ameerika lähiajalugu. Tegelastena figureerivad kuskil ühiskonna äärel seisvad tüübid - lindpriid, röövlid, pommimeistrid ja professionaalsed vargad. Kuid tegu ei ole siiski mitte mingi krimkaga. Kaugel sellest! Köik need kummalised tegelased on koondunud Maagide, Alkeemikute ja Lindpriide liitu, millel on möjukad toetajad ja äraarvamatud sihid. Mingis möttes püüavad nad ekviliibriumit säilitada ja väärtustada inimest. Peategelane on üks poiss, kes juba sünnist peale oma ema kaudu on organisatsiooniga seotud ja kes kummaliste veidrike käe all öpib erinevaid kunste - muukimist, maskeerimist, dokumentide völtsimist jms. kuni löpuks öpetatakse talle ülimat kunsti, mida suudavad öppida vaid vähesed, kel looduse poolt vastav anne antud - kadumise kunsti. Ja siit algab raamatu ulmelis-maagiline külg. Loodetavasti tölgitakse see teos kunagi ka eesti keelde.
Teksti loeti saksa keeles
Peeter Helme

Löpuks ometi ka eesti keeles. Oli ka aeg. Ei taha oma jutuga kedagi üle korrata. Sestap juhin tähelepanu omapärasele sümbioosile, mille publik on loonud Philip K. Dicki raamatu ja Ridley Scotti filmi "Blade Runner" vahel. Need kaks teost - filmi ja kirja oma täiendavad teineteist üsna hästi. Iseasi muidugi, mida vana Phil sellest arvanud oleks. Aga siiski - Scott on suutnud anda värvi ja kombatavuse sellele, mida Philip K. Dick vaid aimata lasi. Röhuv öhustik, lootusetuse tunne, väljapääsmatus - sellele köigele on film värvi andnud. Ainult, et ilma raamatuta ei saaks seda köike olemaski olla.
Teksti loeti eesti keeles
Peeter Helme

Kindlasti kordan alljärgnevalt teistes arvustustes öeldut. Mis teha. Aga kirjutama ajendas mind arusaam, et paljud arvustajad vist tegelikult seda raamatut ei möistnud ja pidasid igavaks.Mina mitte. Leian, et see on üks veidi mötlemist vajav ja kurvameelne lugu mitte ainult nöukogude ühiskonnast vaid maailmast tervikuna, mis sipleb omaenese vigade koorma otsas ega taha silmi avada. Nii oli, nii on, nii jääb. Vahest sellepärast "Inetud luiged" paljudele ei istugi -- see raamatu ütleb ajastu ahistavate asjade kohta liiga karmi, otsest ja groteskset tött, et isegi vendade Strugatskite jöhker "Ajastu ahistavad asjad" otsekohesusega antud raamatule alla jääb.
Teksti loeti eesti keeles
Peeter Helme

"Hellströmi Taru" (minu tölge) kuulub vaieldamatult Frank Herberti parimate teoste hulka ja on kahetsusväärne, et see (veel) eesti keeles ilmunud ei ole. Äärmiselt omapärane teemaasetus, lugeja suur vabadus sümpaatiate vötmise suhtes ja ootamatut tegevustikumuutused.Salapärane Ameerika Ühendriikide valitsuse luureorganisatsioon saab juhuslikult enda kätte ühe filmi- ja ärimehe - Nils Hellströmiga - seostatavad paberid. Projekt 40. Kas vöimalus kiireks rikastumiseks vöi kohutav relv, mille körval tuumapomm poisike paistab. Luure Hellströmi talu ümbruses Oregoni osariigis tulemusi ei anna. Öigemini annab negatiivseid - agendid teatavad täielikust inimtegevuse, loomade ja lindude puudumisest ning talust öhkuvast haisust ja mürast. Peale selle kipuvad köik valitsuse agendid üsna ruttu jäljetult kaduma.Üsna pea saab selgeks, et Hellstrom ei ole see kellena ta paistab ja et ka taluga on midagi väga-väga viltu. Mis nimelt, ei oska keegi konkreetselt vastata.Lugeja saab juba üsna ruttu teada, et Hellströmi talu all öitseb 50.000 elanikuga inimsipelgate linn. Inimühiskond, mis geneetika, ökoloogia ja keemia abil loodud ja mis toimib putukakoloonia mallist lähtuvalt. Elu möte on ainult elu ise. Ära raiska midagi - kasuta köik ära! Köik kollektiivi nimel.Autor esitab oma visiooni veenvalt, värvikalt ja sümpaatselt. Kes on hea, kes on halb? Kas Hellstromi taru on vaimuhaige perverssus vöi önneliku ja loogilise inimühiskonna esimene rakuke? Kas muu maailm peab vöitlema ja vabastama orjastatud ja muteeritud taruelanikud ebaloomulikust orjusest vöi sipleb meie maailm ise oma korduvate vigade summas tekitades aina uusi vigu, mis viivad hukatusse? Seda laseb Frank Herbert lugejal otsustada. Igatahes on raamat mötlemapanev ja mitmekihiline.
Teksti loeti saksa keeles
Peeter Helme

Alustuseks ütlen kohe, et lugesin raamatut saksa keeles.Arvustust kirjutama ajendas mind tegelikult eelnev, Avo Nappo kommentaar raaamatu kohta. Tema hinnang on pehmelt öeldes poolik. Jääb mulje, et ta kas ei ole "Inversions"´it lugenud vöi on teinud seda vaid osaliselt ehk pealiskaudselt."Inversions" ei kuulu "Culture" sarja. Minu eksemplaris on selle kohta raamatu teisel lehel lausa vastav märge. Ütlemine, et "Tegevus toimub iseenesest vägagi klassikalises raamistikus - mahajäänud, hilises keskajas vaevlev planeet, barbaarset yhiskonda seestpoolt ravida pyydvad progressorid, yhesõnaga - nagu tavaliselt." on samuti lihtsustatud. Nimelt on raamat kirjutatud omapärase vaatenurga alt, mida ehk kohe alguses ei märkagi. Autor (vöi peaks ütlema autorid: raamat koosneb kahe erineva isiku lugudest, mille Banksi loodud tegelane, kes on raamatule sissejuhatuse kirjutanud, omavoliliselt kokku on pannud) räägib väga vähe sellest, mida üks vöi teine tegelane mötleb. Selles möttes on raamatul teatud sarnasusi teatritükiga -- on dialoog, on ka olustikukirjeldusi, ent väga harvad on mötete kirjeldused. See jääb juba lugeja otsustada, mida ta arvab tegelasi mötlevat. Sestap ongi liig lihtsustav öelda, et on mahajäänud maailm ja mingid "progressorid". Kes on need "progressorid"? Pigem on nad vörreldavad vendade Strugatskite vöimsa romaani "Raske on olla jumal" tegelastega. Ei tea... See jäägu juba igaühe enda otsustada ja hea, kui vöimalus selleks avaneks ka eesti keeles. "Inversions" on raamat, mis vaatamata oma mahukusele (paperback väljaanne on ca 480 lk.) vöetaks kindlasti ka eesti ulmesöprade poolt röömuga vastu.
Teksti loeti saksa keeles
Peeter Helme

"Farnham`s Freehold" (1964) ei ole halb raamat. Küll aga jääb ta tublisti alla Heinleini lühijuttudele, mille tase on vaieldamatult üks kõrgemaid ulmekirjanduse maailmas. Kõige enam jätab soovida romaani lõtv seotus ja paraku ka realism. On näha, et autorit paelub sama probleem, mille kallal ta juba 20 aastat enne "Freeholdi" kirjutamist pead murdis -- ajas rändamise fenomen. Ka siin kohtame juba novellis "By His Bootstraps" (1941, e. k. 1976) vaadeldud ajas rändamise probleeme, kuid need on vaid koloriidi lisamiseks. Põhiliseks küsimuseks pean selles loos inimlikkust. Mis on inimlikkus? On ta universaalne? Kas inimene suudab kohaneda drastiliselt muutunud oludega jäädes samal ajal inimeseks? Veel üks oluline küsimus, millele Heinlein samuti vastuse annab, on lääne kultuuri ja tsivilisatsiooni väärtus ja tase. Kas see on väärt säilitamist?Kõigile neile küsimustele vastab Heinlein kirjeldades ühte 60ndate alguse perekonda ja nende neegrist teenrit, kes tuumasõja tulemusel satuvad kaugesse tulevikku, kus valitsevaks rassiks on neegrid. Lugu näitab, kuidas inimühiskond võib väärastuda ja kuidas raskes olukorras selgub inimeste tõeline pale. Mõneti tabame ka etteheidet "dixie" plantaatorite järeltulijate pihta, kes jätkuvalt neegreid alamrassiks peavad. Me näeme, kuidas see olukord peegelpilti pööratakse. Ei ole midagi uut siin päikese all...Raamat lõpeb muidugi kiitusega Ameerika eluviisile. Üsna otse annab autor mõista, et selles on vigu, kuid neid saab ja tuleb parandada ning "american dream" elab edasi.
Teksti loeti inglise keeles
Peeter Helme

"Micromegas" ei ole aegunud. Et tegu on valmiga, võib siit praegugi ammutada mõtlemisainet. Lõppude lõpuks ei ole inimene ega tema rumalus ja hoolimatus ju aegade möödudes kahanenud. Kõik on sama.Loomulikult on Voltaire`i stiil ja ka "Micromegase" tegevuspaik meie jaoks lapsikud. Aga mis siis. Voltaire oli, on ja jääb üheks II aastatuhande Euroopa vaimu suurimaks kandjaks.
Teksti loeti eesti keeles
Peeter Helme

"Rohtmaa" võlus mind kuni viimaste lehekülgedeni. Ent mitte kaugemalt - teose epiloog oli ülifeminiinselt imal ja mitte midagi tõotav. Eks ma lasin end varasemast liigselt helli-tada ning ootasin midagi enamat.Lugu on iseenesest põnevalt üles ehitatud ja mitmeharuline. Seda täiendavad tõetruud olustikukirjeldused Rohtmaa hippustest, hagijatest ja rebastest, kohalike aadlike tege-mistest, pildid Rohelise Vennaskonna kloostri elust. Väga tõetruu oli ka ühe konkreetse katku suremise juhtumi kujutamine.Kulminatsioon saabus minu jaoks "Rohtmaa" viimases viiendikus, kus peategelasel oli kaasakiskuv vestlus Jumalaga. See andis ainet järelemõtlemiseks ja näitas inimese abitust ja ekslikust."Rohtmaa" räägibki inimese abitutest otsingutest, pettumistest, lootusest ja kohtumisest võõraga. Nagu lõpuks välja tuleb ei peitu võõras mitte teise planeedi olendites vaid ikkagi inimeses endas ja tema tegudes. Kõik ülejäänu on vaid tee selle ära tundmiseni.Soovitan "Rohtmaad" lugeda ja mitte liiga palju oodata.
Teksti loeti eesti keeles
Peeter Helme

"Üliõpilane Lu ja libarebane" on hiinapärane õudusjutt. Rebane kui (eriti naiselikult ja erootiliselt pahelise) saatana sümbol on hiinlaste rahvausundis olnud juba aegade algusest.Ilukirjandulikult viimistletud rahvajutud rebastest olid eriti moes XVI-XVII sajand. Et nii eesti kui vene keeles on sellest ajast pärinevaid lugusid ilmunud, kannab ka antud lugu tegelikult selle ajastu kirjameeste tööde pitserit.Faabula on algupärane, ent stiil Hiinast laenatud. Selles peitubki loo võlu, et autor on laenanud reeglid ja nende piires ehitanud oma jutu. Tõenäolielt on see ka põhjuseks, mis üleüldse ajendas autorit sellisele kirjanduslikule katsetusele minema. Muus osas hindan "Üliõpilast Lu`d ja libarebast" keskpäraseks.
Teksti loeti eesti keeles
Peeter Helme

Millest Dan Simmons oma "Hyperionis" üleüldse räägib? Millest kirjanikud üleüldse räägivad? Millest kõik inimesed räägivad? Kindlasti mitte millestki sellisest, millest ku-nagi varem ei ole räägitud. Nii käsitleb ka "Hyperion" maailmaajaloos ja inimhinges alati aset leidnut. Ta räägib armastusest, usust, vihkamisest, sõjast jne. Ja nii nagu raamatutes kombeks, on ka "Hyperionis" need teemad rüütatud sümbolite keelde.Dan Simmons on hea jutustaja. Rahulikult ja järjekindlalt ehitab ta tellis tellise haaval üles maailma. Maailma, mille mitmekesisusest annavad aimu jutustused, mille tegevus leiab aset juudi-ortodokssel Hebronil, mürgise atmosfääriga küberpungilikel taevakehadel ja valus-romantilisel (võrreldav vendade Strugatskite loodud maailmaga romaanis "Raske on olla jumal") Hyperionil.Peategelaste eristiililised lood vaid kergitavad loori Universumis laiuva inimühiskonna kohalt. Jutustused on pikad (kohati liigagi pikad), ent nad on väga isikupärased ja inimli-kud. "Hyperionis" on ka ulmeraamatu kohta võrdlemisi palju erootikat. Minule see meel-dis. Neid kohti lugedes tabasin end mõttelt, et need kohad lükkavad kosmilise külmus kõrvale ja tuletavad meelde, et raamatu tegelased on inimesed (vähemalt osaliselt, teiste tegelastega intiimsuhetes olijatest suures osas), kellel on tunded ja ihad, kes ihaldavad soojust ja lähedust.Raamatut lugedes tekkis minul tohutu igatsus sellise maailma järele. Mitte et see oleks olnud kuidagi võrreldav mainstream-unelmaga tulevikust, aga ta oli reaalne. Ta oli ku-ratlikult reaalne. Siinkohal suured tänud tõlkijale, kes on ära teinud tõesti meeletu töö."Hyperion" on siiski seiklusjutt, ent kindlasti ei maksaks teda võrrelda suisa lamedate Harry Harrisoni teostega või filmiga. Relvatärina ja seksi kõrval kõneleb see raamat ka igavikulistest asjadest ja aitab nende kaudu mõista lause alguses mainitud ajaliste asjade tähendust. Selline mitmekülgsus teeb raamatust kihilise tordi, kust kannatlik ja raamatut seedida oskav lugeja leiab midagi oma maitsele vaatamata.
Teksti loeti eesti keeles