Stephen King on ise maininud, kuidas ta kirjutas "Draakoni silmad" oma tollal äsja teismeliseks saanud tütar Naomile, kes oli suur lugeja, kuid kelle jaoks olid isa raamatud liiga õudsed. Nii sündiski Kingi loomingus selgelt eristuv noortele mõeldud fantaasiaromaan.
On üsna legendaarne, kui halvasti Kingi raamatute tolleaegsed fännid selle teose vastu võtsid. Sellise negatiivse reaktsiooni tagajärjena juhtus kaks huvitavat asja. Esiteks kirjutas King ühe oma kuulsaima romaani "Misery", milles kirjanikku vangis hoidev hullunud fänn sunnib teda kirjutama nii, nagu fänn õigemaks peab. Teiseks ei ole King siiamaani kirjutanud rohkem ühtegi sellist fantaasiaromaani nagu "Draakoni silmad" ja peab ütlema, et sellest on kahju. Kuigi see lugu ei saavuta päris õiget tasakaalu muinasjutulise süžee ja Kingile iseloomulike jutustamisvõtete vahel, on lõpptulemus siiski üllatavalt hea.
Lugu leiab aset keskaegset tüüpi Delaini kuningriigis. Suhteliselt nõrgal ja tahtejõuetul kuningal on kaks poega, kellest vanem oleks vääriline trooni pärima. Kuid kuninga nõunik, võlur Flagg mürgitab kuninga ja lavastab kroonprintsi süüdi. Nõnda heidetakse too vangitorni ning troonile asub noorem, isa kombel nõrk vend, keda võluril on lihtne manipuleerida.
Süžee kõlab lihtsalt, nagu muinasjutule kohane: kuri suurvesiir trooni tagant niite tõmbamas, hea ja õiglane vend vangi heidetud, saamatu vend troonil ja kuningriik seetõttu kokku kukkumas. Kas tõeline kuningas pääseb vangist õigel ajal, et oma õigele kohale asuda ja teiste tehtud vead parandada?
King pöörab loo muidugi keerulisemaks. On näiteks huvitav, kuidas muidu üsna mannetul vanal kuningal on üks kindel oskus, milles ta on tõepoolest kuningriigi parim (ja mille tõttu isegi võlur Flagg teda kardab). Sisukas on ka see, kuidas noorema printsi olemus ei ole mitte ette antud, vaid põhjustatud selgelt ja täpselt kirjeldatud allakäigust.
Autori stiil muudab loo eriliseks ja on romaani teistsugusest olemusest hoolimata selgelt äratuntav. Tuttav ei ole mitte ainult õudustunne (mis on siin üsna leebe, pigem kõheduse piiridesse jääv), vaid ka kohati esile kerkiv vastikustunne, mille tekitamise jaoks autor lisab juba oma äraproovitud viisil tatti ja ila, kui vajadus seda nõuab.
Kingi tugevaid emotsioone tekitav stiil viib romaani nõnda muinasjutulistest algetest päris kaugele ning see mõjub kohati isegi kui eelmäng 90ndatel alguse saanud stiilis "sünkmorniks" nimetatud fantaasiaromaanidele. Kuigi see on ehk isegi huvitavam pool kogu teosest, ei klapi sünge lähenemine siiski päris hästi kokku teise, klassikalisema poolega.
Kui King oleks jätkanud selliste fantaasiaromaanide kirjutamist, oleks ta selle ebakõla järgmistes romaanides suutnud kindlasti ühel või teisel viisil ära tasandada. Nii on teatud mõttes juhtunud näiteks tema "Tumeda torni" sarjaga, mida võib samuti lugeda fantaasiaromaanideks.
Hoolimata sellest, et "Draakoni silmad" jätab lahti mitu järjele viitavat niidiotsa, ei ole King sellele loole hiljem enam midagi lisanud. See paneb mõtlema, mis oleks võinud olla, kui praeguseks eksisteeriks terve sari Kingi noorteromaane? Ehk oleks Kingi loomingus praegu eristatav midagi selletaolist, nagu on näiteks Roald Dahli erinevad, kuid võrdselt kõrgelt hinnatud lood nii lastele kui ka täiskasvanutele?
Seni aga võib seda romaani võtta kui meeldivat noortele mõeldud teost, mis sobib näiteks neile, kes ei ole Kingi muu loominguga veel tuttavad. Hoolimata ammusest skandaalist fännidega on siin aga kindlasti nii mõndagi ka Kingi austajatele. Näiteks loob neile kindlasti äratundmisrõõmu üks Kingi kasutatud võte, mis on ilmselgelt pärit tema ühest kuulsaimast loost "Rita Hayworth ja Shawshanki lunastus".
Hinnang: 7/10
