Yks lummavamaid Kingi lugusid mu meelest yldse. Lovecratfilik meeleolu igati tabatud - äratundmismoment tekkis ilma igasuguse eelteadmiseta, et taotluseks oligi vanameistrit teatud mõttes jäljendada. Õnneks ei lähe King oma suurpaha päritolu määramisel ylearu kosmiliseks, vaid piirdub paganlik-satanistliku mytoloogiaga. Lovecraft oleks sellelt tasandilt asja ilmselt veelgi edasi arendanud ning tegevuskäigu tempokus oleks sellevõrra tiba kannatanud. King erinevalt Lovecraftist lyhilugudes õnneks ylearu ei heieta ning hoiab tempot igati yleval. Positiivse emotsiooni andis ka mustadeks rituaalideks sobilikuks pilastatud kirik (irw). Eelkõige ses mõttes positiivse, et oli veenev ja värvikas. Kõigele lisaks oli lugu lihtsalt absoluutselt õudne. Gothic King ;)