Kasutajainfo

Brian Aldiss

18.08.1925–19.08.2017

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stephen King ·

The Dead Zone

(romaan aastast 1979)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
4
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (6)

Minu esimene loetud Kingi tekst üldse.

Kunagi ammu (vist?) 1985. aastal ilmus romaan vene ajakirjas «Inostrannaja literatura». Üks mu kursavend andis need ajakirjanumbrid mulle lugeda, öeldes veel, et see pole küll küll ulme, aga võib sulle meeldida. Meeldiski. Ja oli ka ulme. Lihtsalt sihuke parateemaline.

Algab (nagu enamus Kingi) lapsepõlves. Johnny Smith kukub hokit mängides ning lööb pea ära. See oli siis proloog. Kui John Smith on suuremaks kasvanud, saab temast mingis väikelinnas õpetaja. Ka tema tüdruksõber on õpetaja. Ühel nädalalõpul otsustavad noored mingile laadale sõita. Sõidavadki. Laadal ilmneb John Smithil teatav võime: ta võib näiteks õnneratta numbreid ära arvata. Laadalt koju sõites juhtub John Smithiga (kummaline) autoõnnetus. John Smith viiakse haiglasse, kus ta on neli ja pool aastat, ning kogu selle aja koomas. Pärast koomast väljatulekut on ettenägemise võime veelgi tugevam. Õigupoolest romaan alles nüüd algabki.

Psiivenna John Smithi lugu. Järsku on kõigil teda vaja: kes tahab tema abil leida oma kadunud sugulast, kes kurjategijat jne. Samas pole ettenägemine John Smithile sugugi kerge ülesanne. Lisaks teiste muredele, on John Smithil oma mure: ülespoole pürgiv diktaatorihakatis Greg Stillson. Põhilise osa romaanist moodustavadki John Smithi katsed (ja kõhklused oma rollis), et ära hoida Greg Stillsoni jõudmist võimule, et Ameerikast ei saaks Surnud Tsooni. Sedasamust tumedat ala, kus ta (otsekui) viibis siis, kui ta koomas oli.

Romaanil on ka veel teine plaan Stephen Kingi mäng oma lugejatega. John Smith satub kokku reaalsete isikutega ning näeb ka nende saatust ette. Romaani tegelased meenutavad Stephen Kingi romaani «Carrie» jne. Mulle meeldis veel ka kirjaniku pädevus ulme ja rocki alal. Vene tõlkijad siin nii pädevad ei olnud. Huvitav ongi see kuidas Stephen King iseloomustab oma tegelasi ja aega. Romaani alguses on kultusbändid «Grateful Dead» ja Jimmy Hendrix, raamatu lõpupoole on kõneks rohkem punk ning iseäranis «Ramones». Kuningas tõesti tunneb rocki.

Soovitaks eriti neile, kes päris puhast õudust ei salli. «The Dead Zone» on just sihuke ratsionaalne segu poliitilise, para- ja üleloomuliku kallakuga olustikulisest põnevusromaanist. Pärast selle romaani lugemist hakkasin ka teisi Kingi tekste otsima. Ning ei valeta, kui ütlen, et Stephen King on üks mu lemmikkirjanikke. Temalt loen (ja naudin) ma isegi mitteulmet. Ostsin ja lugesin läbi hiljem ka originaali. Elamus vaid paranes. Ka David Cronebergi samanimeline film väärib vaatamist.

«The Dead Zone» on esimene SK romaan, mille tegevuspaigaks on fiktiivne linn Castle Rock, aga mingist sarjast pole siin ehk mõtet rääkida, see on samasugune USA tüüplinn nagu ka Clifford D. Simaki Milville.

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Õnnetuseks ei olnud ta mitte esimene Kingi tekst, mida ma lugesin, ning sellest ka kehvapoolne hinne. Kui alata Night Shiftidest ja Shiningutest, Nunnusurnuaedadest ja muust krõbedamast kraamist, jääb Dead Zone kuidagi lahjaks. Temas ei olnud seda närvikõditavat Kingilikkust, mida eelnevalt loetud raamatute põhjal eeldasin ning seetõttu panen puhtast pettumusest kolme. Kuigi jaa, niisama-para jutuna ei ole tõesti väga viga, mitmes paigas oli loos nauditavalt ehedat inimlikkust ning ladusat juttu oskab King ju kirjutada kyll, ykskõik millest ta siis räägiks, kas eilsest ilmast või õnnetust paraonust. Samas ei olnud sydamlik pere- ja kodumaalugu see, mida ma Kingilt ootasin, kui lugema asusin... Mitte, et ma arvaks, et King peaks ilmtingimata horrorilugusid vorpima - kindlasti ta ei PEA. Aga võiks.. Niisiis olen vastikult subjektiivne ning väidan ylbe ebatolerantsusega, et iga King jäägu oma Kongide juurde ja lõpetatagu see lugeja petmine ;-)
Teksti loeti inglise keeles

Minule meeldis ka. Väga mõnus raamat. Läheb üsna ühte patta teiste Kingi esimestega - "Carriet" ja "Firestarterit" mõtlen.
Teksti loeti inglise keeles

Kurat! Absoluutselt parim sellelt mehelt! Ja mu meelest on ta yldse yks parimaid tegijaid. Teose muutis mu jaok stõeliselt lummavaks just see igasuguste zhanripiiride purustamine: King jutustab siin yhe oma vähestest Lugudest, mis on suurem kui autor ise ja tema fantaasia.
Teksti loeti inglise keeles

See, üks varaseid (juba 30 aastat tagasi ilmunud!) Stephen Kingi romaane moodustab omalaadse mõttelise triloogia "Tulesüütaja" ja "Carriega". Kõigis kolmes romaanis on peategelasel üleloomulikud võimed - kui "Carrie" nimitegelane liigutab asju mõtte jõul (telekinees) ja Firestarter paneb asju põlema (pürokinees), siis antud romaani peategelasele on antud võime näha tuleviku- ja minevikusündmusi. Viimased kangastuvad talle siis kui ta kellegagi füüsilises kontaktis ja puudutavadki antud isikut. Kaks mainitud romaani on ka eesti keeles eelmisel kümnendil ilmunud ("Tulesüütajat" ma siiski lugenud ei ole) ja kõigist kolmest on vändatud ka filmiversioonid; "Surnud tsooni" ekraniseering on ühtlasi põhjus miks ma seda raamatut lugesin - David Cronebergi film jättis üsna sügava mulje juba 80-ndail kui ma teda esmakordselt nägin.

Ilmselt ongi film oma jõulise visuaaliga õnnestunum kunstiteos, sest Stephen Kingi raamat venib "tuntud headuses". Kirjaniku lähenemine on metoodiline, nämmutav, sisaldab palju kõrvalisi detaile (a la palju purk õlut 1976. aastal maksab) ja paljuski etteaimatav - nii saab peategelase müstiline võime lõpuks pseudoratsionaalse seletuse - ajukasvaja, oh kes oleks võinud seda arvata! - ei puudu kohustuslik referaat holocaustist ja otse loomulikult on romaani peamine kurikael Hitleri reinkarnatsioon. Peategelane on suht sümpaatne aga pisut tossike.

Romaan jaguneb neljaks umbes 100-leheküljeliseks osaks, millest esimene kulmineerub John Smithi väljumisega koomast; teine kirjeldab tema kohanemist muutunud oludega (Jimi Hendrix is dead ja pruut mehele läinud); kolmandas osas õnnestub John Smithil tänu oma võimele päästa süütuid hingi ja paljastada sarimõrvar ning neljas osa on pühendatud tema püüdlustele tasalülitada tulevane diktaator ja tuumasõja vallapäästja Greg Stillson.

Kõik ei kulge üldsegi mitte libedalt; teda tabamud abipalvete laviini on arvustustes juba mainitud; meest sõimatakse šarlataniks, oma pruudilt saab vaid halastusseksi, ennegi usuharras ema pöörab päris ära ja haiglaarved on astronoomilised, lisaks on tänu koomas viibitud aastatele saanud kahjustada füüsis ja tekivad piinavad peavalud.

See mitmeplaanilisus või realistlikkus ongi ilmselt romaani suurim väärtus, aga peab märkima, et John Smithi ema usupöörasustega vürtsitatud esimene pool venib kohutavalt. King on ilmselt ka harras froidist sest lapsepõlve seksuaalväärkasutused ja muud perekondlikud traumad määravad rohkem kui ühe ta tegelase tuleviku.

Nii et tegelikult tekkis peale lugemise lõpetamist kibe tahtmine taas filmi vaadata.

Teksti loeti inglise keeles
x
Saara
24.01.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mina Severus Snape´i hammustama ei hakkaks - on ju ikkagi tegu nõiajookide õpetajaga ja kes teab, mis möksi ta endale peale on määrinud... :) Aga raamat oli muidu, jah, hea. Alguse läbinämmutamine on muidugi tüütu, aga nii saavad seda lugeda ka need, kes eelmisi osasdi lugenud ei ole (ja see suurendab kindlasti müügiedukust). Ei tea, millal järgmine tuleb?
Teksti loeti eesti keeles

Minu poolt ka viis... Ei maksa oma ihadele nii kergesti järgi anda, eriti kui oled kusagil keset järve ja pikad juuksed on, tüdrukutel eriti...
Teksti loeti inglise keeles

Ei meeldinud niii väga. Vanaemad on siiski tavaliselt päris armsad. Aga vaat need vanavanaemad... Aga selles loos oli vanaema, nii et 4.
Teksti loeti inglise keeles

Normaalsed vanemad hoiavad oma lapsi ise... Või palkavad inimesest lapsehoidja (on igal juhul töökindlam, vähemalt hoiatab ette, kui läbi põlema hakkab). Aga ju siis need ameeriklased ongi imelikud.
Teksti loeti eesti keeles

Mehe kirjutatud... ja naistest. Suurepärane võimalus rämpskirjanduseks, aga vat ei ole. On üks naine, keda tema sigasorti mees järjekindlalt hirmu all hoiab, peksab, piinab jne. Ühel päeval tuleb proual mõistus pähe ja ta laseb mehe juurest jalga. Sõidab kaugesse võõrasse linna, üks sõbralik mehike bussijaamast soovitab teda kohalikku naiste varjupaika, seal saab Rose (nii on pageja nimi) tööd ja leiab isegi austaja... Ja siis jõuab ta mees talle järele. Palju laipu. Pluss Pildi Sisse Minek. Raamat on otsapidi seotud "Miseryga" ja "Dark Toweri" sarjaga - üks madwoman räägib muudkui ka-st. Aga tema elab hoopis teises kohas. Minule meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

On punt noori. Ümberringi möllab gripp nimega Captain Trips - tuttav neile, kes "The Standi" lugenud. Tuleb hea mõte tee äärest leitud gripihaige ära põletada. Põletavad. Jutustajapoiss ei ole oma tüdrukusse eriti kiindunud, aga magada kõlbab temaga küll. Kes teab, äkki on nad viimased ellujäänud üldse...Kuna "Stand" on minu absoluutne ja kõigutamatu lemmikraamat, ei saa ühelegi sellega haakuvale loole alla viite panna. Ega tal päriselt ka midagi viga ei ole.
Teksti loeti inglise keeles

No ei meeldinud. Just selle Lovecrafti pärast. (Lovecraft ka ei meeldi)Ja need tegelased seal keldris polnud kahjuks ka kuigivõrd usutavad - kui maja on piisavalt vana, siis pole kummitusel või elaval laibal või mis nad nüüd olidki mingit probleemi elanike kõri kallale hakata, tavaliselt. Niisama seinte sees madistamine paistab eesmärgitu.
Teksti loeti inglise keeles

Jehuu, mina ei suitseta! Saavad kaks vana sõpra juhuslikult kokku. Üks näeb väga hea välja, teine nagu suitsetaja ikka. Hea välimusega kutt annab suitsumehele head nõu: mine Quitters, Inci ja nemad aitavad maha jätta. Suitsumees mõtleb, et tasuks proovida... Tegu on absoluutsete pragmaatikutega, kes annavad oma klientidele väga praktilisi põhjusi mittesuitsetamiseks (umbes nagu South Parkis: "Shut up or this cute bunny dies!!!"). Kõik jätavadki maha. Alatiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Hea lugu. Väga hea lugu. Lapsed, paljunege ja levige nagu mais, aga need, kes jõuavad Eelistatud East kaugemale, tulgu ja ohverdagu ennast Sellele, Kes Kõnnib Ridade Taga. Ja kui midagi läheb viltu, siis lühendatakse Eelistatud Iga. Ainuke viga: lühikeseks jäi.
Teksti loeti inglise keeles

Minule nii väga ei meeldinud. Ilmselt oli viga selles, et "Night Shiftis" on teisi lugusid veel ja nood on rohkem minu maitse järgi... Mõnede relvade nimed ei ütle isegi eesti keeles midagi, saati siis inglise keeles... Aga ju sel pahal valus oli. Sellest moraal: ära mängi sõjamänge.
Teksti loeti inglise keeles

Hakkavad isa, ema, ja kaks last planeetidevahelist "jaunti" sooritama (mis iganes "jaunt" ka ei tähendaks). Isa räägib laste rahustamiseks "jaunti" leiutamisest ja sellets, et õnnelikud olid ainult need katsehiired, kes tagumik eespool läbi "jaunti" portaali torgati. Ja inimesed saavad "jauntida" ainult uimastatud olekus. Noh, pojakene on uudishimulik... Loogiline jube lõpp.
Teksti loeti inglise keeles

Enne Harry Potteri teist kooliaastat toimuvad veel mõned koolivälised sündmused, näiteks ilmub välja majahaldjas Dobby, kes on kogu raamatu üks andekamaid tegelasi, ja Weasleyd, kellel on rohkem lapsi, kui nad endale lubada saavad, röövivad Harry vastikute Dursleyde käest ära ja... Weasleyde kodu kirjeldus on ka väga armas ja hubane. Kavatsen seda raamatut soovitada igale ettejuhtuvale lapsele ja lapsemeelsele.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan, mis polnud üldse romaani nägu. Esimese hooga (ka mina olin siis veel postpuberteetik ja natuke naiivsem kui praegu) tundus isegi peaaegu nagu päris... Ajamasin on muidugi tobedus, aga iseenesest on seda teemat - et keegi suur, tark ja hea vaatab meid ja vangutab kurvalt pead - ka kehvemini väänatud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin mitu aastat tagasi ja tegelikult ei mäletagi eriti, millests eal juutu oli... Aga seda mäletan küll, et ei meeldinud. Kui uuesti pihku juhtub, siis loen veel ja püüan aru saada, miks mulle ei meeldinud ja teistele meeldib...
Teksti loeti eesti keeles

Mh, mitte ei saa aru, mis teil kõigil siin viga on. Tegu on lasteraamatuga ja 19-aastastel loikamitel pole vajagi seda lugeda - kui, siis mõnele pisivennale ette (juhul kui pisivend mingil müstilisel põhjusel ise lugeda ei oska). Muidugi on täiskavanutele igav. Aga igale normaalsele lapsele on näiteks Lovecraft igav. Või Christie. Zelaznyst rääkimata. Lapse jaoks raamatu võlu selles seisnebki, et kogu aeg juhtub midagi. Igas peatükis ootab uus ja põnev seiklus, mis on teisest väga erinev. Ja muide: film võib olla hollywoodlike efektidega, aga tehtud on ta hoopis Saksamaal - vist? Vähemalt seal neid kääbustekoopaid ja lohemulaaže näidatakse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on viie pikema ja lühema jutuga, mis on kõik omavahel mõningate korduvate tegelaste kaudu seotud, samuti seob kõiki lugusid omavahel Vietnami sõja vari. King ise on selle raamatu kohta kuskil öelnud, et see on vahepala Dark Tower´i seeria neljanda ja viienda raamatu vahel. Esimene lugu on tõesti Musta Torni ja selle tasanditega (Inomnia!) üsna tihedalt seotud, teised... no ma ei tea. Teine, kolmas ja neljas lugu jätsid täiesti külmaks. Viimane meeldis jälle päris hästi. Ilmselt tuleb mõnel tuulisel novembriõhtul üle lugeda, et kskmiste juttude mõte üles leida. Mõte on kindlasti olemas.
Teksti loeti inglise keeles

Minule meeldis. Väga. Lasteraamatu jaoks on päris alguses ehk liiga palju keerutatud kuninga impotentsuse (või mis tal viga oligi?), aga teismeliste romantikahullude raamatuks kõlbab küll. Lisaks Tha Standile on lool ka täiesti otsene seos Dark Tower´i seeriaga. Olen täiesti veendunud, et kogu seda maad või mõnd naaberriiki või midagi sellest mainiti ka Dark Tower´is (pole olnud aege üles otsida, kuskohas või millal). Näiteks määratakse suunda Vana Tähe järgi ja vaibad on pärit Kashminist. Ja üldiselt on kõik Kingi viimase 15 aasta teosed omavahel otsapidi seotud. Selle raamatu ringihulkuvad poisid (ilmselt siis Thomas ja Dennis) jõuavad ka mingis Dark Tower´i osas Thunderclappi - Flaggi maale.
Teksti loeti inglise keeles

Kunagi varem istusin siin arvuti taga ja mõtlesin, et mis imelik lugu see on, mina pole "Udu" lugenud, kuidas see võimalik on? Oli küll võimalik. Nüüd leidsin poest raamatu(ajaloolise täpsuse huvides kogumiku)... ja tuli välja, et tükk aega olin millestki heast ilma olnud, isegi teadmata, et see hea olemas on. Lühidalt, meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Minule meeldis ka. Väga mõnus raamat. Läheb üsna ühte patta teiste Kingi esimestega - "Carriet" ja "Firestarterit" mõtlen.
Teksti loeti inglise keeles

Minule ka meeldis. Kuigi mitte ei saa aru, miks seda raamatukest mujal maailmas nii superheaks peetakse. Huumor on hea, ideed päris värsked - öökullipost! - ja stiil meenutab tõesti ühtepidi Roald Dahli ja teistpidi P.L. Traversit ( ma ei lugenud kaaneümbrist enne, kui raamat oli läbi, nii et targemate pealt mahakirjutamisega seekord tegu ei ole) ja üldse on selline mõnus lasteraamat. Milleks teismelised - arvatavasti sobib ka normaalsetele (loe arenenud) kaheksa-aastastele väga hästi. Muide kellegi eestlase - nime kahjuks ei mäleta, häbi mulle - kunagine lugu soonõid August Sarvepillist (avaldati minu mäletamist mööda "Piobneeris", või oli siis juba "Põhjanael"?) oli peaaegu sama hea, kuigi mõnevõrra ugrimugrisem.
Teksti loeti eesti keeles

Varem ei osanud seda raamatut ulmeks pidada. On teine selline... kummaline. Aga ilus. Ja huvitav. Ja masendav. Masendav nagu kõik mitteõnneliku (mis ei tähenda ilmtingimata õnnetut) lõpuga lood. Ja selle koha pealt on Jyrkal küll õigus, et tavalugeja peakolu jaoks jääb see raamat kaugeks - kuigi, kes teab, äkki suudab mõni külaulmehuviline teatud kivi enese jaoks tulnukate imeatribuudiks mõelda (sorry, supertehnikat selles raamatus ei ole!) ja leiab, et pole vigagi? Mina leian, et hea raamat on. Hea raamat autistlike joontega lapse kasvamisest 18. sajandi külaühiskonnas.
Teksti loeti eesti keeles