Kunagi ammu (vist?) 1985. aastal ilmus romaan vene ajakirjas «Inostrannaja literatura». Üks mu kursavend andis need ajakirjanumbrid mulle lugeda, öeldes veel, et see pole küll küll ulme, aga võib sulle meeldida. Meeldiski. Ja oli ka ulme. Lihtsalt sihuke parateemaline.
Algab (nagu enamus Kingi) lapsepõlves. Johnny Smith kukub hokit mängides ning lööb pea ära. See oli siis proloog. Kui John Smith on suuremaks kasvanud, saab temast mingis väikelinnas õpetaja. Ka tema tüdruksõber on õpetaja. Ühel nädalalõpul otsustavad noored mingile laadale sõita. Sõidavadki. Laadal ilmneb John Smithil teatav võime: ta võib näiteks õnneratta numbreid ära arvata. Laadalt koju sõites juhtub John Smithiga (kummaline) autoõnnetus. John Smith viiakse haiglasse, kus ta on neli ja pool aastat, ning kogu selle aja koomas. Pärast koomast väljatulekut on ettenägemise võime veelgi tugevam. Õigupoolest romaan alles nüüd algabki.
Psiivenna John Smithi lugu. Järsku on kõigil teda vaja: kes tahab tema abil leida oma kadunud sugulast, kes kurjategijat jne. Samas pole ettenägemine John Smithile sugugi kerge ülesanne. Lisaks teiste muredele, on John Smithil oma mure: ülespoole pürgiv diktaatorihakatis Greg Stillson. Põhilise osa romaanist moodustavadki John Smithi katsed (ja kõhklused oma rollis), et ära hoida Greg Stillsoni jõudmist võimule, et Ameerikast ei saaks Surnud Tsooni. Sedasamust tumedat ala, kus ta (otsekui) viibis siis, kui ta koomas oli.
Romaanil on ka veel teine plaan Stephen Kingi mäng oma lugejatega. John Smith satub kokku reaalsete isikutega ning näeb ka nende saatust ette. Romaani tegelased meenutavad Stephen Kingi romaani «Carrie» jne. Mulle meeldis veel ka kirjaniku pädevus ulme ja rocki alal. Vene tõlkijad siin nii pädevad ei olnud. Huvitav ongi see kuidas Stephen King iseloomustab oma tegelasi ja aega. Romaani alguses on kultusbändid «Grateful Dead» ja Jimmy Hendrix, raamatu lõpupoole on kõneks rohkem punk ning iseäranis «Ramones». Kuningas tõesti tunneb rocki.
Soovitaks eriti neile, kes päris puhast õudust ei salli. «The Dead Zone» on just sihuke ratsionaalne segu poliitilise, para- ja üleloomuliku kallakuga olustikulisest põnevusromaanist. Pärast selle romaani lugemist hakkasin ka teisi Kingi tekste otsima. Ning ei valeta, kui ütlen, et Stephen King on üks mu lemmikkirjanikke. Temalt loen (ja naudin) ma isegi mitteulmet. Ostsin ja lugesin läbi hiljem ka originaali. Elamus vaid paranes. Ka David Cronebergi samanimeline film väärib vaatamist.
«The Dead Zone» on esimene SK romaan, mille tegevuspaigaks on fiktiivne linn Castle Rock, aga mingist sarjast pole siin ehk mõtet rääkida, see on samasugune USA tüüplinn nagu ka Clifford D. Simaki Milville.