Veel pole põhjust Stephen Kingi maha matta. Taadike on raugasõrmede vahelt paar korda kohmakalt mahapudenenud pastaka taas rangemasse haardesse võtnud ja die-hard fännide näljaste lõugade vahele paisanud jutukogu, mida miskipärast romaani pähe üllitada on võetud. Esimene lugu, "Low Men in Yellow Coats", on parim osa raamatust just eelpoolnimetatud die-hardile. Tegu on mõnusa heietusega aastast 1960 ja eelteismeliseeast, aga samas ka osaga Dark Toweri ning Desperationi/Regulatorsi saagast, mida võimatu enne läbilugemist käest panna. Ja kohati on isegi hirmus!Teine jutuke, "Hearts In Atlantis", pajatab meile hipi- ja rahuliikumisealgusaegadest, Vietnami sõja süttimisest, tutvustab "suure ameerika kanajalajälje" päritolu ja meeliskleb tõsiseltvõetava kirglikkusega nii esimesevahekorra kui hasartmängusõltuvuse teemadel. Kolled$zinovell sisaldab üksikuid tegelasi, kes esinevad ka mujal raamatus.Kolmas, "Blind Willie", on kergelt õõvastava alatooniga jõulujutt pimedatkerjust mängivast Vietnami veteranist, kes otsib omal kombel lunastust. "I am heartily sorry..."-päevik meenutab The Shiningu "All work and no play..."-nalja. Põnev lugeda, aga ei jõua kuhugi. Umbes nagu "Üks päev IvanDenissovit$si elus". Peategelane on meile selleks ajaks juba mingil määraltuttav kahest eelmisest loost."Why We`re in Vietnam" on päris lühike lugu juba vanast `Nami veteranist jakõige rohkem heietus, kuni jahmatava lõpuni. King ei ole haaret kaotanud!Kirjeldused pähe kinni kukkuvast moblast ja selgest taevast langevasttiibklaverist on nii eredad, et kipud kahtlema, kas autor ehk selliseid asju ise näinud pole."Heavenly Shades Of Night Are Falling" jätkab eelmise loo sangari matustelt ja pöördub tagasi esimese loo sangari kodulinna 39 aastat hiljem, et tõmmata kokku mõned lahtijäänud otsad, tagastada omanikule üks oluline pesapallikinnas ja vana hea sõber ning sumbuda Kingile nii omasesse magusnukrasse häpi endi.Kokkuvõteks: logiseb liigestest, aga sünnib süüa. Sisu eest 3, stiili eest 5, esimese loo eest 5 ja 5.
