Kasutajainfo

Brian Aldiss

18.08.1925–19.08.2017

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Schneider ·

Schlafes Bruder

(romaan aastast 1992)

eesti keeles: «Une poolvend», Tallinn «Kupar» 1999 (Moodne klassika)

Hinne
Hindajaid
8
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.7
Arvustused (10)

Ütleks kohe peamise ära. Minu meelest on tegu ühe parima viimasel ajal eesti keeles ilmunud raamatuga üldse. Et aga raamat ka laiemas plaanis ulmekirjanduse alla mahub, siis sai see ka BAASi lisatud ning saab siinkohal ka arvustatud.

Romaani tegevusajaks on XVIII sajandi algus ja peategelaseks mingis saksa mägikülas sündinud kummaline poiss. Poiss on sedavõrd kummaline kuju, et ta oma ema palub tõsimeeli Jumalat, et ta järgmine laps võiks vähemasti «daunik» olla. Ning sedapuhku võttis Jumal ta palveid kuulda! Poisi kummalisus seisneb ühtpidi kusekarva silmades, teisalt aga hoopis poisi oskuses ja võimes tajuda muusikat. Tõsi, see silmade värv ja muusikataju tuli poisile alles pärast lamamist ühel teataval kivil. Poiss kuuleb igal pool muusikat... muusika meeldib talle... poisil on absoluutne taju muusika suhtes. Tõeline murrang toimub poisis aga siis, kui ta kuuleb kirikus orelit... ta tahab ka õppida orelit mängima, kuid ega eelmine orelimängija taha ju kah oma ametist loobuda. Poisil õnnestub orelimängija abilisena siiski muusikariista ligidusse pääseda...

Muusika kõrval on romaani tähtsamaks teemaks armastus. Poisile meeldib üks tüdruk, kelle ta kunagi põlevast majast päästis. Tüdruk aga... igatahes poiss ei tea, kas ta tüdrukule ka midagi tähendab. Nõnda satubki poiss kuulama mingisugust rändjutlustajat, kes mingit iseäranis modernset sektantlust jutustab. Jutlustajal on ka midagi armastuse kohta öelda ning nii jääbki poisi teadvusesse kummitama lause: «Kes armastab, see ei maga.» Sest unes me reedame oma armastuse.

Küsimusele, et kus siin siis see ulme on, vastaksin, et ulmet on romaanis küll... rohkem, kui maagilises realismis (mida see romaan ju on) isegi kombeks. Juba romaani peategelasest poiss ise on piisavalt fantastiline kreatuur, aga romaanis on muudki üleloomulikku.

Soovitada ei julge, sest seiklusi romaanis pole. Vähemasti sellisel kujul, et need keskmise ulmelugeja peakolusse sobiksid... samas on romaan pingeline ning seal toimub pidevalt midagi. Romaani põhiväärtuseks on meeleolu, ideestik ning emotsioonid, mida ta tekitab.

Ise sain veel lisakaifi sellest, et kuulasin lugemise taustaks «Lacrimosa» albumit «Angst» ning need asjad sobisid kenasti. Usun et sama hästi sobiks ka gruppide «Engelsstaub» ja «Diary of Dreams» looming. Viimane kindlasti, sest mängib mul praegu arvustuse kirjutamisel taustaks. Aga see muusika värk on ilmselt üsna isiklik kraam, mulle oluline, sestap ka kirjutasin.

Teksti loeti eesti keeles

Varem ei osanud seda raamatut ulmeks pidada. On teine selline... kummaline. Aga ilus. Ja huvitav. Ja masendav. Masendav nagu kõik mitteõnneliku (mis ei tähenda ilmtingimata õnnetut) lõpuga lood. Ja selle koha pealt on Jyrkal küll õigus, et tavalugeja peakolu jaoks jääb see raamat kaugeks - kuigi, kes teab, äkki suudab mõni külaulmehuviline teatud kivi enese jaoks tulnukate imeatribuudiks mõelda (sorry, supertehnikat selles raamatus ei ole!) ja leiab, et pole vigagi? Mina leian, et hea raamat on. Hea raamat autistlike joontega lapse kasvamisest 18. sajandi külaühiskonnas.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata on teos hea ja tänu Jyrkale soovitamise eest. Alla viie panna ei saa mingil juhul. Ei hakka siin kirjutama erinevatest võimalustestn seda teksti ja süzheed tõlgendada, sel teemal jahuda võiks lõputult.

Mis meeldis? Meeldis kõigepealt selle külaühiskonna kujutamine. Siis meeldis väga see, et autor oli osanud lugeja pole pöörduvat jutustavat stiili väga hästi kasutada. Selles osas on teos väga hea näide.

Nüüd tuleb hämaram jutt. Algselt saksakeelset kirjandust lugedes on mind alati häirinud teatav raskepärane, depressiivne alatoon, mis on segatud teatud punktuaalse kirjutamismaneeriga... Ma ei tea, kas sellest nüüd keegi aru sai, aga paremini ma paraku oma vastavat tunnet ei oska väljendada. Saksa filmides on seda ka näha... Tooks paar näidet ka. "Mõrvaris", mis on kunagi "Põnevikus" ilmunud saksa põnevuslugude kogumik, on seda küllaga... Ja siis veel teoses pealkirjaga "Igaühest võib saada mõrvar". See tunne jäi minu jaoks ka "Une poolvennas" domineerima ja selle tõttu meeldib mulle näiteks Marquez palju enam. "100-s aastas üksilduses" juhtub ka palju koledat, kuid see on kujutatud kuidagi lopsakamalt ja seal on ka nii elurõõmsaid kohti, et tulemus ei ole nii sünge. Minu jaoks oli "Une poolvend" depressiivse alatooniga ning arvatavasti natuke enam, kui mulle päriselt oleks meeldinud.

Teksti loeti eesti keeles

Ühelt poolt sünge alatooniga lugu, mis kirjeldab germaani külakese sumbunud kogukonda ja selles leiduvaid erandlikke inimtüüpe (jah, ülimusikaalne Elias ei jää ainsaks värvilaiguks), teiselt poolt irooniline vaade sellele, kuidas inimesed võivad üheainsa kinnismõtte pärast enda või teise elu tuksi keerata. Poeetiliste kirjelduste ja nukrate mõtiskluste vahele mahtus nii mõnigi lõik, mis südamest naerma ajas (heas mõttes). Kahju muidugi, et Eliase geenius ei jõudnud lõpuni välja areneda, kuid kordasaadetu põhjalgi võib arvata, et elupäevi ei oleks sellisel kiirelt süttival tunglal niikuinii kauaks olnud. Kõrgemad jõud armastavad erilisi kujusid ega lase neil maa peal liiga kaua olla. Taeva- ja põrguolendidki vajavad huvitavat kaaskonda.
Teksti loeti eesti keeles

Pöördun kõigi eelarvustajate poole - loen mina ja tunnen ennast sandisti - ei julge nagu teost pikalt ka saata, sest siis olen automaatselt "tavaulmelugeja", kelle "peakolusse sellised asjad ei mahu". Minge te kõik... Jürkast ma saan aru, talle meeldib kõik hämar ja sünge, ainult esitan siin avaliku hoiatuse, et sellise elukäsitluse loogiliseks lõpuks on enesetapp! Ma ei sa kedagi eelarvustajatest ka väheses lugemuses süüdistada ;-), nii et ma ei saa aru... Võtaks, väänaks talle "2", et keskmine liiga kõrge ei oleks? St. "see natuke õnnestumist on viletsaks õigustuseks raamatu olemasolule". See pole küll õiglane, sest raamat pole küll üldse halb, ent kellelegi seda soovitada ma mingil juhul ei julgeks.

Tegu on niisiis pigem maagilisse realismi kuuluva looga ühest väga erilisest poisist. Ei ole see lugu õieti realistlik, õieti ka mitte filosoofia, seiklus kõige vähem. Kui me võtame tavakirjanduse vaatenurgast, siis on sakslastel tohutult palju tohutult paremaid tekste, esimese päheturgatanud näitena minupärast või Hesse "Stepihunt"; sakslased, kui reformismi algatajad on oksendamiseni defineerinud ja ümber defineerinud jumalat, kusjuures ratsionaalsema mõtlemisega rahvastele on kogu see lorakuhi üks loll jutt kõik; ainult sakslane võib arutleda tuhandel leheküljel, miks "nisu" on "der"-eesliitega ja "rukis" "das" (või oli see vastupidi; mis tähtsust...). Meenub vana anekdoot, et kui sakslasel paluti kirjutada elevantidest, siis tulemuseks oli "Lühike kaheksaköiteline ülevaade elevantide juriidilise süsteemi mõningatest teoloogilistest aspektidest".

Lugesin selle raamatu läbi ilma baasi kiikamata. Lugemist ei kahetse, kuigi tulemusena pidin ohkama, et jälle on üks järjekordne sakslane rakendanud terve maailma oma arveteklaarimiseks jumalaga, on nülginud, tükeldanud, lahterdanud ja prepareerinud reaalsust, ajanud ta hakklihamasinast läbi, seganud filosoofiliste, teoloogiliste ja maagiliste vormelitega, salatiks enam-vähem värskeid kilde möödunud sajandi külast, vorminud omatahtsi ja üritab nüüd jätta muljet, et see kõik on veel elus. Kuradile.

Teksti loeti eesti keeles

Enne kui seda raamatut lugema asud: loe hoolega läbi, mida eelmised arvustajad selle kohta ütelnud on.

Kui sa ootad pealkirjast lähtuvalt mingit toredat fantasy seiklust, siis pettud.

Teksti loeti eesti keeles

Niipalju kui ma sellest mäletan, siis oli see ühe neetult haige ühiskonna portreteerimine läbi selle liikmete suhtumise veidi enam ebatavalisse isikusse ja tema võimeisse. Too kusekarva silmadega ülimusikaalne iseõppija oli siski kõigele vaatamata üks teose tervemõistuslikemaid tegelasi. Külaühiskond kus kõik on kõigiga sugulased ja ligi pooled ilmakodanikest on daunid ei saa ju normaalne olla.

Siis kui ma seda lugesin, oli see üks rõvedamaid loetuid tekste üldse... nüüd olen hullemaidki kohanud... Vaatamata hindele mida panen, ei julge sellist teost küll kellelegi soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

Sellist protestantluse vaimu suudavad edasi anda tõesti vaid sakslased (sakslased-austerlased, eestlased nagu tahaks ka aga kisub liiga boreaalseks ära). Jube maailm, ainuke etteheide, et tundub vahel pistut liigselt konstrueeritud. Ängi iseloom on nähtavasti täiesti sõltuvuses geograafilisest ja rahvuslikust kuuluvusest.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaks tänada eelarvustajaid, kes mind selle teoseni juhatasid. Tegu on tõesti väga hea raamatuga, aga kõigile ei pruugi oma sünguse tõttu meeldida. Siiski julgeks soovitada.
Teksti loeti eesti keeles
x
Saara
24.01.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mina Severus Snape´i hammustama ei hakkaks - on ju ikkagi tegu nõiajookide õpetajaga ja kes teab, mis möksi ta endale peale on määrinud... :) Aga raamat oli muidu, jah, hea. Alguse läbinämmutamine on muidugi tüütu, aga nii saavad seda lugeda ka need, kes eelmisi osasdi lugenud ei ole (ja see suurendab kindlasti müügiedukust). Ei tea, millal järgmine tuleb?
Teksti loeti eesti keeles

Minu poolt ka viis... Ei maksa oma ihadele nii kergesti järgi anda, eriti kui oled kusagil keset järve ja pikad juuksed on, tüdrukutel eriti...
Teksti loeti inglise keeles

Ei meeldinud niii väga. Vanaemad on siiski tavaliselt päris armsad. Aga vaat need vanavanaemad... Aga selles loos oli vanaema, nii et 4.
Teksti loeti inglise keeles

Normaalsed vanemad hoiavad oma lapsi ise... Või palkavad inimesest lapsehoidja (on igal juhul töökindlam, vähemalt hoiatab ette, kui läbi põlema hakkab). Aga ju siis need ameeriklased ongi imelikud.
Teksti loeti eesti keeles

Mehe kirjutatud... ja naistest. Suurepärane võimalus rämpskirjanduseks, aga vat ei ole. On üks naine, keda tema sigasorti mees järjekindlalt hirmu all hoiab, peksab, piinab jne. Ühel päeval tuleb proual mõistus pähe ja ta laseb mehe juurest jalga. Sõidab kaugesse võõrasse linna, üks sõbralik mehike bussijaamast soovitab teda kohalikku naiste varjupaika, seal saab Rose (nii on pageja nimi) tööd ja leiab isegi austaja... Ja siis jõuab ta mees talle järele. Palju laipu. Pluss Pildi Sisse Minek. Raamat on otsapidi seotud "Miseryga" ja "Dark Toweri" sarjaga - üks madwoman räägib muudkui ka-st. Aga tema elab hoopis teises kohas. Minule meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

On punt noori. Ümberringi möllab gripp nimega Captain Trips - tuttav neile, kes "The Standi" lugenud. Tuleb hea mõte tee äärest leitud gripihaige ära põletada. Põletavad. Jutustajapoiss ei ole oma tüdrukusse eriti kiindunud, aga magada kõlbab temaga küll. Kes teab, äkki on nad viimased ellujäänud üldse...Kuna "Stand" on minu absoluutne ja kõigutamatu lemmikraamat, ei saa ühelegi sellega haakuvale loole alla viite panna. Ega tal päriselt ka midagi viga ei ole.
Teksti loeti inglise keeles

No ei meeldinud. Just selle Lovecrafti pärast. (Lovecraft ka ei meeldi)Ja need tegelased seal keldris polnud kahjuks ka kuigivõrd usutavad - kui maja on piisavalt vana, siis pole kummitusel või elaval laibal või mis nad nüüd olidki mingit probleemi elanike kõri kallale hakata, tavaliselt. Niisama seinte sees madistamine paistab eesmärgitu.
Teksti loeti inglise keeles

Jehuu, mina ei suitseta! Saavad kaks vana sõpra juhuslikult kokku. Üks näeb väga hea välja, teine nagu suitsetaja ikka. Hea välimusega kutt annab suitsumehele head nõu: mine Quitters, Inci ja nemad aitavad maha jätta. Suitsumees mõtleb, et tasuks proovida... Tegu on absoluutsete pragmaatikutega, kes annavad oma klientidele väga praktilisi põhjusi mittesuitsetamiseks (umbes nagu South Parkis: "Shut up or this cute bunny dies!!!"). Kõik jätavadki maha. Alatiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Hea lugu. Väga hea lugu. Lapsed, paljunege ja levige nagu mais, aga need, kes jõuavad Eelistatud East kaugemale, tulgu ja ohverdagu ennast Sellele, Kes Kõnnib Ridade Taga. Ja kui midagi läheb viltu, siis lühendatakse Eelistatud Iga. Ainuke viga: lühikeseks jäi.
Teksti loeti inglise keeles

Minule nii väga ei meeldinud. Ilmselt oli viga selles, et "Night Shiftis" on teisi lugusid veel ja nood on rohkem minu maitse järgi... Mõnede relvade nimed ei ütle isegi eesti keeles midagi, saati siis inglise keeles... Aga ju sel pahal valus oli. Sellest moraal: ära mängi sõjamänge.
Teksti loeti inglise keeles

Hakkavad isa, ema, ja kaks last planeetidevahelist "jaunti" sooritama (mis iganes "jaunt" ka ei tähendaks). Isa räägib laste rahustamiseks "jaunti" leiutamisest ja sellets, et õnnelikud olid ainult need katsehiired, kes tagumik eespool läbi "jaunti" portaali torgati. Ja inimesed saavad "jauntida" ainult uimastatud olekus. Noh, pojakene on uudishimulik... Loogiline jube lõpp.
Teksti loeti inglise keeles

Enne Harry Potteri teist kooliaastat toimuvad veel mõned koolivälised sündmused, näiteks ilmub välja majahaldjas Dobby, kes on kogu raamatu üks andekamaid tegelasi, ja Weasleyd, kellel on rohkem lapsi, kui nad endale lubada saavad, röövivad Harry vastikute Dursleyde käest ära ja... Weasleyde kodu kirjeldus on ka väga armas ja hubane. Kavatsen seda raamatut soovitada igale ettejuhtuvale lapsele ja lapsemeelsele.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan, mis polnud üldse romaani nägu. Esimese hooga (ka mina olin siis veel postpuberteetik ja natuke naiivsem kui praegu) tundus isegi peaaegu nagu päris... Ajamasin on muidugi tobedus, aga iseenesest on seda teemat - et keegi suur, tark ja hea vaatab meid ja vangutab kurvalt pead - ka kehvemini väänatud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin mitu aastat tagasi ja tegelikult ei mäletagi eriti, millests eal juutu oli... Aga seda mäletan küll, et ei meeldinud. Kui uuesti pihku juhtub, siis loen veel ja püüan aru saada, miks mulle ei meeldinud ja teistele meeldib...
Teksti loeti eesti keeles

Mh, mitte ei saa aru, mis teil kõigil siin viga on. Tegu on lasteraamatuga ja 19-aastastel loikamitel pole vajagi seda lugeda - kui, siis mõnele pisivennale ette (juhul kui pisivend mingil müstilisel põhjusel ise lugeda ei oska). Muidugi on täiskavanutele igav. Aga igale normaalsele lapsele on näiteks Lovecraft igav. Või Christie. Zelaznyst rääkimata. Lapse jaoks raamatu võlu selles seisnebki, et kogu aeg juhtub midagi. Igas peatükis ootab uus ja põnev seiklus, mis on teisest väga erinev. Ja muide: film võib olla hollywoodlike efektidega, aga tehtud on ta hoopis Saksamaal - vist? Vähemalt seal neid kääbustekoopaid ja lohemulaaže näidatakse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on viie pikema ja lühema jutuga, mis on kõik omavahel mõningate korduvate tegelaste kaudu seotud, samuti seob kõiki lugusid omavahel Vietnami sõja vari. King ise on selle raamatu kohta kuskil öelnud, et see on vahepala Dark Tower´i seeria neljanda ja viienda raamatu vahel. Esimene lugu on tõesti Musta Torni ja selle tasanditega (Inomnia!) üsna tihedalt seotud, teised... no ma ei tea. Teine, kolmas ja neljas lugu jätsid täiesti külmaks. Viimane meeldis jälle päris hästi. Ilmselt tuleb mõnel tuulisel novembriõhtul üle lugeda, et kskmiste juttude mõte üles leida. Mõte on kindlasti olemas.
Teksti loeti inglise keeles

Minule meeldis. Väga. Lasteraamatu jaoks on päris alguses ehk liiga palju keerutatud kuninga impotentsuse (või mis tal viga oligi?), aga teismeliste romantikahullude raamatuks kõlbab küll. Lisaks Tha Standile on lool ka täiesti otsene seos Dark Tower´i seeriaga. Olen täiesti veendunud, et kogu seda maad või mõnd naaberriiki või midagi sellest mainiti ka Dark Tower´is (pole olnud aege üles otsida, kuskohas või millal). Näiteks määratakse suunda Vana Tähe järgi ja vaibad on pärit Kashminist. Ja üldiselt on kõik Kingi viimase 15 aasta teosed omavahel otsapidi seotud. Selle raamatu ringihulkuvad poisid (ilmselt siis Thomas ja Dennis) jõuavad ka mingis Dark Tower´i osas Thunderclappi - Flaggi maale.
Teksti loeti inglise keeles

Kunagi varem istusin siin arvuti taga ja mõtlesin, et mis imelik lugu see on, mina pole "Udu" lugenud, kuidas see võimalik on? Oli küll võimalik. Nüüd leidsin poest raamatu(ajaloolise täpsuse huvides kogumiku)... ja tuli välja, et tükk aega olin millestki heast ilma olnud, isegi teadmata, et see hea olemas on. Lühidalt, meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Minule meeldis ka. Väga mõnus raamat. Läheb üsna ühte patta teiste Kingi esimestega - "Carriet" ja "Firestarterit" mõtlen.
Teksti loeti inglise keeles

Minule ka meeldis. Kuigi mitte ei saa aru, miks seda raamatukest mujal maailmas nii superheaks peetakse. Huumor on hea, ideed päris värsked - öökullipost! - ja stiil meenutab tõesti ühtepidi Roald Dahli ja teistpidi P.L. Traversit ( ma ei lugenud kaaneümbrist enne, kui raamat oli läbi, nii et targemate pealt mahakirjutamisega seekord tegu ei ole) ja üldse on selline mõnus lasteraamat. Milleks teismelised - arvatavasti sobib ka normaalsetele (loe arenenud) kaheksa-aastastele väga hästi. Muide kellegi eestlase - nime kahjuks ei mäleta, häbi mulle - kunagine lugu soonõid August Sarvepillist (avaldati minu mäletamist mööda "Piobneeris", või oli siis juba "Põhjanael"?) oli peaaegu sama hea, kuigi mõnevõrra ugrimugrisem.
Teksti loeti eesti keeles

Varem ei osanud seda raamatut ulmeks pidada. On teine selline... kummaline. Aga ilus. Ja huvitav. Ja masendav. Masendav nagu kõik mitteõnneliku (mis ei tähenda ilmtingimata õnnetut) lõpuga lood. Ja selle koha pealt on Jyrkal küll õigus, et tavalugeja peakolu jaoks jääb see raamat kaugeks - kuigi, kes teab, äkki suudab mõni külaulmehuviline teatud kivi enese jaoks tulnukate imeatribuudiks mõelda (sorry, supertehnikat selles raamatus ei ole!) ja leiab, et pole vigagi? Mina leian, et hea raamat on. Hea raamat autistlike joontega lapse kasvamisest 18. sajandi külaühiskonnas.
Teksti loeti eesti keeles