Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

Tehanu

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Tehanu: Meremaa viimane raamat»
Tallinn «Kunst» 1996 (Merlini raamatukogu, nr 10)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
20
7
3
1
1
Keskmine hinne
4.375
Arvustused (32)
Raul Sulbi

Kroon kogu sarjale. Minu meelest Le Guini vaieldamatult parim romaan. Kogu Maameri omandab tänu Tehanule uue dimensiooni. Oma meeleolult sarnaneb raamat enim romaanile Kaugeim kallas. Tehanut ei tohi kiirustades lugeda. Asja kvintessentsi tabamiseks tuleb lugedes olla kõigi mõtetega raamatu man. Pahad on selles raamatus juba tõeliselt võimsad ja eks-Arhimaag parajalt viletsaks jäänud. Siin tulebki uuesti mängu Tenar, õigemini toob Tenar mängu Tehanu. See romaan on oma viit tärni väärt juba üksnes Tehanu pärast. Sest Tehanu jõud ja võim on midagi hoopis keerulisemat, võõrast ja kauget. Lugege!!!
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Selle jutuga pani LeGuin mind veidi hämmastuma ja oma seisukohta enda suhtes pisut revideerima. Miks? Tundub (vähemasti tundub!), et autori vaated on teinud läbi teatava evolutsiooni. (Võin midugi ka eksida ja tegemist on lihtsalt fluktuatsiooniga.) U. LeGuini "Võluris" on puhuti lausa ärritav veendumus, et kurjus pääseb maailma (peamiselt) sugutungi (sellest tingitud praalimise ja kõrkuse) kaudu. Kõiki eelnevaid Meremaa lugusid läbiv eitav suhtumine perekonda ja siin-seal ilmnev heterofoobia paistavad olevat (ajutiselt?) taandunud. Igatahes meeldis jutustus mulle tetraloogiast kõige enam. Üldist laadi märkus: Eelneva jutuga EI kavatse ma vaidlustada LeGuini vaieldamatut kirjandusliku talenti, hiilgavat fantasialendu ja tõlkija tõesti head tööd. See käib kogu tetraloogia kohta. Oma "viie" on see lugu kaheldamatult ära teeninud.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

On üks asi, mis mind väga häiris - nimelt on selle raamatu eestikeelse väljaande tagakaanele kirjutatud 'Le Guini Meremaa tsükli hiilgav lõpetus'. Olen täielikult nõus sellega, et tegu on meisterlikult kirjutatud ja hea filosoofilise taustaga teosega. Aga hiilgav see raamat ei ole. Mõtlemapanev? Jah. Sügavaleulatuv? Jah. Aga mitte hiilgav. Tegelikult pole see mitte peamine põhjus, miks ma nelja panin, seda tegin mingil dokumenteerimata põhjusel - kuidagi negatiivsed mõtted tulid pähe seda lugedes ja sealt ehk ka raamatuga seotud kerge negatiivne emotsioon - tegelikult on asi hästi kirjutatud, soovitan kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Nii Meremaa süzhee arengu kui ka kaasaja üldinimlike probleemide käsitlemise tõttu tetraloogia parim teos. Ükskord ometi ei kehti teooria, et järg on alati eelkäijast viletsam. Väga hea.

3. dets. 2001. Kui Meremaa triloogia kohta võis öelda, et tegu on noorteraamatutega, mis sobivad lugemiseks ka täiskasvanutele, siis "Tehanu" on täiskasvanute raamat, mis sobib lugemiseks ka noortele. Maailm on muutumas -- kuid milline maailm? Kas see maailm, mis loodi siis, kui Segoy tõstis saared meresügavikest? Või see maailm, mis tekkis pärast kuningavõimu langust Havnoris ja kestis 800 aastat? Roke targad on kindlad, et nemad on ühed vanade traditsioonide hoidjatest, kuid miks nad selles ikkagi nii kindlad on? Omal ajal, pärast paari sajandi pikkust isolatsiooni käisid Vene õigeusu kiriku kõrged tegelased Konstantinoopolis ja mujal õige usu lätteid otsimas ning avastasid jahmatusega, et seal kehitatakse mitme nende pühimast pühima rituaali või tõe peale lihtsalt õlgu... Pappidel seepeale ei jäänud muud üle, kui kogu maailma hukkaminekut kuulutada, nemad ise muidugi väljaarvatud. Ka Roke Meistrid tunduvad samasuguses stampmõtlemises kinni olema, nad otsivad uut Peatarka ikka veel vana meetodi järgi, arvates, et nende saart ei ole vahepealne anarhia etapp puudutanud ning nemad pole kohustatud uuenema, samal ajal kui kogu Meremaa seda teeb. Isegi siis, kui neile näidatakse maailma muutuvaid seaduspärasusi sõnade läbi, mida lausub üks nende endi hulgast, teevad nad kõik, et seda sõnumit oma eelmisest formatsioonist pärit tõekspidamistega sobitada. Üleminekuühiskondade probleemid paistavad kõikjal ühesugused olema...

Kui kritiseerida, siis pean tuntavaks maitsevääratuseks seda, et Kalessin Segoyks osutus -- jumala maa peale laskumine on mind alati tiba ärritanud ning selline absoluudimaius on paljude kirjanike ühine probleem. Kuidas ometi ei mõisteta, et koos absoluudi ilmumisega kaob pinge ning salapära...
Teksti loeti eesti keeles
Rauli Rajande

Tõepoolest hästi KIRJUTATUD raamat, kuid sisu jätab minu jaoks soovida. Sama paksus raamatus peaks leiduma umbes kaks korda rohkem mõtteteri või siis sündmusi. Lugemist ei jätnud pooleli sellepärast, et olin eelnevat kolme raamatut juba lugenud ning raamat ise oli ka suhteliselt õhuke. Kui tegemist oleks olnud mõne teise kirjaniku ülistatud järjega triloogiale, siis kahtlen kas oleksin algusest palju kaugemale jõudnudki. Pealegi olin raamatu juba ära ostnud. :) Tegelikult, ega see nii halb raamat ka polnud, kuid neli on minu poolt küll hästi antud.
Teksti loeti eesti keeles
Martin A. Jalakas

See raamat, magu ka ilmumisaastast näha, on triloogiale lisatud ilmselt lugejate nõudmisel. Kirjutamisviis on endiselt hea, nagu meistrile kohane, ent sisu poolest kuulub raamat hoopis teise kategooriasse. Eelmiste osadega seovad raamatut tegelaste nimed, mõned ringiekslevad maagid ning Kalessin, kes paaril korral kogu oma hiilguses etteaste teeb. Ülejäänud tegevus keerleb inimeste igapäevamurede ning -rõõmude ümber. Jäi mulje nagu see võiks olla uue triloogia esimene osa.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Kogu aeg tekkis tunne, et autor kirjeldab mingit seisundit, mis on lähedal stagnatsioonile. Ja see pole ei hea ega halb. On nauditavaid detaile, millega globaalsemat edasi anti. Ma ütleksin tõeliselt vaba raamat. Vabalt kirjutatud, nagu oleks autori vaim rahulikult ja vabalt kuskil heljunud. Siin on tähtis õhustik, mitte tegevused. Suured asjad toimuvad mujal, tegelased tajuvad mingeid lainetusi ja võnkeid, peavad mitmes asjas selgusele jõudma lahendades raskeid valikuid.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Targo T. on eespool üsna minu mõtteid väljendanud: see raamat ei ole vilets, kuid kannab kuidagi negatiivseid emotsioone. Elus ei ole kõik alati kaugeltki positiivne, kuid inimene tahab ju rohkem igal pool positiivset näha ja tunda, kui negatiivset. Lõkkes vigaseks põletatud laps, Tenari ja Gedi ülim alandamine "pahade" poolt, mehe ja naise rolli vaagimine kibestunud naise seisukohalt... Selline sisu on siis tetraloogia viimasel raamatul. Lõpuks saab hea kurja üle võidu, nagu muinasjuttudes ikka. Kuid minu arvates ei oleks sarjal neljandat osa sellisel kujul (kui üldse mitte) vaja läinud.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Triloogia sai järje. Raha või fännide sunnil -- mis vahet seal on? Mõnikord on järg paremgi, sagedamini (ja seekord) viletsam. Poleks pidanud asja ette võtma. Ma kartsin, et see on Tehanu triloogia algus, aga (õnneks?) ei.
Elu on karm ja dame Ursula annab ka kõigile ühtviisi karmilt. Paradoks: hästi ei lähe kellelgi, isegi kuningal mitte. Ent Meremaal kui riigil läheb hästi.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Tõsi ta on, triloogiaga ta kokku küll ei sobi. Kogu aines ja maailmanägemine on kuidagi... maalähedasem. Aga see ei ole üldse paha!
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Alari(R) paneb asjad tüüpilise meesterahva seisukohast paika. Isiklik seisukoht on, et meeste mätta otsast kirjutatud raamatud pole muud väärt kui teleri peale antennikõrgendiks, aga siin tulevad juba mängu soolised erinevused mõttemaailmades. Just see paljukirutud "feminism" raamatu Meremaa sarja parimaks teebki. Eriti ilus on, et suurim väga kuulub pisikesele vigasele tüdrukule. Ja ebameeldivalt isalik Ged on kogu oma võluväest ilma ja lõpuks ometi normaalne mees, kes laseb naistel asjade üle otsustada (nii need asjad tegelikult ju käivadki, ainult et mehed ei saa aru...). Kõlab küll väga lapsikult, aga see lugu võiks veel edasi minna.
Teksti loeti eesti keeles
Kalev

See on sarjas viimane raamat. Lohe Tehanu on minuarust parim pööre kogu sarjas. Gedi ja Tenari vanaduspäevade rõõm.
Teksti loeti eesti keeles
Oliver Karjane

Pärast seda, kui Ged on kõikvõimalikes Meremaa nurkades kurjusele koha kätte näidanud, ilmneb, et kodus, kuhu ta harva sattunud on, pole asjad ammugi mitte korras. Kuid võim on läinud ja võitlus tuleb raske.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Vat ei ole hea raamat! Iseseisvana oleks veel ehk midagi, aga sarja lõpetusena tekitas minus tunde, et kui Meremaa triloogia oli üks hea tugev kolmejalgne taburet, siis nüüd on sellele mingi peletislik tikkkontsa ja pitsnikerdistega toigas juurde monteeritud. Kirjandusliku koha pealt oleks vast "3", aga hinne on triloogia solkimise eest. Midagi ei ole enam, ei ole suurust ega haaravust, lihtsalt jageletakse ja põetakse hingehaavu. Tehanu ise on küll hea leid (ja neid on teisigi, sest tegemist siiski oma tööd tundva kirjanikuga), ent Kalessin vaid kontekstiväline deus ex machina. Raamat, mille lugemisest kahetsen, sest suhu jäänud paha maik heitis varju ka teistele sarja raamatutele.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Parim Meremaa osa, ning teistest totaalslt erinev. Siin enam ei ole seda madinat, kõik kulgeb rahulikult. On tekkinud selline maalähedus, armastus. Oma väe kaotanud Ged peab vastu astuma kurjusele oma koduukse ees. Ged ei ole enam vägev võlur, vaid lihtsalt üks vana mees, kes peab kohanema uue eluga. Ning ta tuleb sellega toime, aga ainult teiste abiga. Hea jutt.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

See, et ma ise nii igavat elu elan, ei tähenda, et ma vastavaid raamatuid lugeda tahan... Fantasyst ootaks mingit võimsat kurikaela, aga siin on ainult mingi pervert Osavkäsi, kes lõpuks hanguga surnuks torgatakse. Tartu linna peal kohtab hullemaidki pätte, raamat ei huvita ega shokeeri...
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Selgelt nõrgem eelnevast kolmest romaanist. Ulmelt ootaks midagi hoopis muud. Kuidas kellelegi, aga mulle kohe sugugi ei meeldi lugeda igasuguseid sadistlikke, masohhistlikke, alandavaid kirjeldusi, millest teos kubiseb. Lisame sellele veel kohutava vingumise, ägamise, kurtmise, sisekaemused ja saame kompoti, millest tahaks parema meelega eemale hoida ning millega kokkupuutumise järel tahaks käsi pesta. Lisaks veel ilmselge moraalitsemine. Pinget hoida ei suudetud, lõpus pani Therru osutumine loheks lihtsalt õlgu kehitama.Positiivset oli ka: ladusalt kirjutatud, karakterid olid ilusalt välja joonistatud.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Tuleb tõdeda, et see raamat meeldis mulle Meremaa omadest kõige vähem. Ajaline kirjutamisdistants teiste raamatutega on suur, ehkki sisu osas järgneb vahetult "Kaugeimale kaldale". Selles teoses tuleb välja ka autori selge etnoloogitaust ja ka 1990. aastate alguse tugev "gender perspective"`i hoiak, mis muudes raamatutes niiväga esiplaanile ei tükkinud. Ka pole tegevuse keskmes enam keegi noor, vaid keskealised inimesed ning hullem veel, maagiat pole peaaegu üldse! Lohed ja kummalised seiklused küll nagu päästavad asja, ent mitte piisavalt, et sellele kõrgeimat hinnet panna.
Siiski, positiivse külje pealt peab kindlasti märkima seda, et lugejale on raamatu lõpu osas otsad väga lahtiseks jäetud ja et järge pole õnneks tõepoolest järgennud, võib igaüks suhteliselt vabalt edasi mõtiskleda, mis siis Gedist, Tenarist ja Therrust sai.
Teksti loeti eesti keeles
x
Saara
24.01.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Saara

Mina Severus Snape´i hammustama ei hakkaks - on ju ikkagi tegu nõiajookide õpetajaga ja kes teab, mis möksi ta endale peale on määrinud... :) Aga raamat oli muidu, jah, hea. Alguse läbinämmutamine on muidugi tüütu, aga nii saavad seda lugeda ka need, kes eelmisi osasdi lugenud ei ole (ja see suurendab kindlasti müügiedukust). Ei tea, millal järgmine tuleb?
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Minu poolt ka viis... Ei maksa oma ihadele nii kergesti järgi anda, eriti kui oled kusagil keset järve ja pikad juuksed on, tüdrukutel eriti...
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Ei meeldinud niii väga. Vanaemad on siiski tavaliselt päris armsad. Aga vaat need vanavanaemad... Aga selles loos oli vanaema, nii et 4.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Normaalsed vanemad hoiavad oma lapsi ise... Või palkavad inimesest lapsehoidja (on igal juhul töökindlam, vähemalt hoiatab ette, kui läbi põlema hakkab). Aga ju siis need ameeriklased ongi imelikud.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Mehe kirjutatud... ja naistest. Suurepärane võimalus rämpskirjanduseks, aga vat ei ole. On üks naine, keda tema sigasorti mees järjekindlalt hirmu all hoiab, peksab, piinab jne. Ühel päeval tuleb proual mõistus pähe ja ta laseb mehe juurest jalga. Sõidab kaugesse võõrasse linna, üks sõbralik mehike bussijaamast soovitab teda kohalikku naiste varjupaika, seal saab Rose (nii on pageja nimi) tööd ja leiab isegi austaja... Ja siis jõuab ta mees talle järele. Palju laipu. Pluss Pildi Sisse Minek. Raamat on otsapidi seotud "Miseryga" ja "Dark Toweri" sarjaga - üks madwoman räägib muudkui ka-st. Aga tema elab hoopis teises kohas. Minule meeldis.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

On punt noori. Ümberringi möllab gripp nimega Captain Trips - tuttav neile, kes "The Standi" lugenud. Tuleb hea mõte tee äärest leitud gripihaige ära põletada. Põletavad. Jutustajapoiss ei ole oma tüdrukusse eriti kiindunud, aga magada kõlbab temaga küll. Kes teab, äkki on nad viimased ellujäänud üldse...Kuna "Stand" on minu absoluutne ja kõigutamatu lemmikraamat, ei saa ühelegi sellega haakuvale loole alla viite panna. Ega tal päriselt ka midagi viga ei ole.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

No ei meeldinud. Just selle Lovecrafti pärast. (Lovecraft ka ei meeldi)Ja need tegelased seal keldris polnud kahjuks ka kuigivõrd usutavad - kui maja on piisavalt vana, siis pole kummitusel või elaval laibal või mis nad nüüd olidki mingit probleemi elanike kõri kallale hakata, tavaliselt. Niisama seinte sees madistamine paistab eesmärgitu.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Jehuu, mina ei suitseta! Saavad kaks vana sõpra juhuslikult kokku. Üks näeb väga hea välja, teine nagu suitsetaja ikka. Hea välimusega kutt annab suitsumehele head nõu: mine Quitters, Inci ja nemad aitavad maha jätta. Suitsumees mõtleb, et tasuks proovida... Tegu on absoluutsete pragmaatikutega, kes annavad oma klientidele väga praktilisi põhjusi mittesuitsetamiseks (umbes nagu South Parkis: "Shut up or this cute bunny dies!!!"). Kõik jätavadki maha. Alatiseks.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Hea lugu. Väga hea lugu. Lapsed, paljunege ja levige nagu mais, aga need, kes jõuavad Eelistatud East kaugemale, tulgu ja ohverdagu ennast Sellele, Kes Kõnnib Ridade Taga. Ja kui midagi läheb viltu, siis lühendatakse Eelistatud Iga. Ainuke viga: lühikeseks jäi.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Minule nii väga ei meeldinud. Ilmselt oli viga selles, et "Night Shiftis" on teisi lugusid veel ja nood on rohkem minu maitse järgi... Mõnede relvade nimed ei ütle isegi eesti keeles midagi, saati siis inglise keeles... Aga ju sel pahal valus oli. Sellest moraal: ära mängi sõjamänge.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Hakkavad isa, ema, ja kaks last planeetidevahelist "jaunti" sooritama (mis iganes "jaunt" ka ei tähendaks). Isa räägib laste rahustamiseks "jaunti" leiutamisest ja sellets, et õnnelikud olid ainult need katsehiired, kes tagumik eespool läbi "jaunti" portaali torgati. Ja inimesed saavad "jauntida" ainult uimastatud olekus. Noh, pojakene on uudishimulik... Loogiline jube lõpp.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Enne Harry Potteri teist kooliaastat toimuvad veel mõned koolivälised sündmused, näiteks ilmub välja majahaldjas Dobby, kes on kogu raamatu üks andekamaid tegelasi, ja Weasleyd, kellel on rohkem lapsi, kui nad endale lubada saavad, röövivad Harry vastikute Dursleyde käest ära ja... Weasleyde kodu kirjeldus on ka väga armas ja hubane. Kavatsen seda raamatut soovitada igale ettejuhtuvale lapsele ja lapsemeelsele.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Romaan, mis polnud üldse romaani nägu. Esimese hooga (ka mina olin siis veel postpuberteetik ja natuke naiivsem kui praegu) tundus isegi peaaegu nagu päris... Ajamasin on muidugi tobedus, aga iseenesest on seda teemat - et keegi suur, tark ja hea vaatab meid ja vangutab kurvalt pead - ka kehvemini väänatud.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Lugesin mitu aastat tagasi ja tegelikult ei mäletagi eriti, millests eal juutu oli... Aga seda mäletan küll, et ei meeldinud. Kui uuesti pihku juhtub, siis loen veel ja püüan aru saada, miks mulle ei meeldinud ja teistele meeldib...
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Mh, mitte ei saa aru, mis teil kõigil siin viga on. Tegu on lasteraamatuga ja 19-aastastel loikamitel pole vajagi seda lugeda - kui, siis mõnele pisivennale ette (juhul kui pisivend mingil müstilisel põhjusel ise lugeda ei oska). Muidugi on täiskavanutele igav. Aga igale normaalsele lapsele on näiteks Lovecraft igav. Või Christie. Zelaznyst rääkimata. Lapse jaoks raamatu võlu selles seisnebki, et kogu aeg juhtub midagi. Igas peatükis ootab uus ja põnev seiklus, mis on teisest väga erinev. Ja muide: film võib olla hollywoodlike efektidega, aga tehtud on ta hoopis Saksamaal - vist? Vähemalt seal neid kääbustekoopaid ja lohemulaaže näidatakse.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Tegu on viie pikema ja lühema jutuga, mis on kõik omavahel mõningate korduvate tegelaste kaudu seotud, samuti seob kõiki lugusid omavahel Vietnami sõja vari. King ise on selle raamatu kohta kuskil öelnud, et see on vahepala Dark Tower´i seeria neljanda ja viienda raamatu vahel. Esimene lugu on tõesti Musta Torni ja selle tasanditega (Inomnia!) üsna tihedalt seotud, teised... no ma ei tea. Teine, kolmas ja neljas lugu jätsid täiesti külmaks. Viimane meeldis jälle päris hästi. Ilmselt tuleb mõnel tuulisel novembriõhtul üle lugeda, et kskmiste juttude mõte üles leida. Mõte on kindlasti olemas.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Minule meeldis. Väga. Lasteraamatu jaoks on päris alguses ehk liiga palju keerutatud kuninga impotentsuse (või mis tal viga oligi?), aga teismeliste romantikahullude raamatuks kõlbab küll. Lisaks Tha Standile on lool ka täiesti otsene seos Dark Tower´i seeriaga. Olen täiesti veendunud, et kogu seda maad või mõnd naaberriiki või midagi sellest mainiti ka Dark Tower´is (pole olnud aege üles otsida, kuskohas või millal). Näiteks määratakse suunda Vana Tähe järgi ja vaibad on pärit Kashminist. Ja üldiselt on kõik Kingi viimase 15 aasta teosed omavahel otsapidi seotud. Selle raamatu ringihulkuvad poisid (ilmselt siis Thomas ja Dennis) jõuavad ka mingis Dark Tower´i osas Thunderclappi - Flaggi maale.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Kunagi varem istusin siin arvuti taga ja mõtlesin, et mis imelik lugu see on, mina pole "Udu" lugenud, kuidas see võimalik on? Oli küll võimalik. Nüüd leidsin poest raamatu(ajaloolise täpsuse huvides kogumiku)... ja tuli välja, et tükk aega olin millestki heast ilma olnud, isegi teadmata, et see hea olemas on. Lühidalt, meeldis.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Minule meeldis ka. Väga mõnus raamat. Läheb üsna ühte patta teiste Kingi esimestega - "Carriet" ja "Firestarterit" mõtlen.
Teksti loeti inglise keeles
Saara

Minule ka meeldis. Kuigi mitte ei saa aru, miks seda raamatukest mujal maailmas nii superheaks peetakse. Huumor on hea, ideed päris värsked - öökullipost! - ja stiil meenutab tõesti ühtepidi Roald Dahli ja teistpidi P.L. Traversit ( ma ei lugenud kaaneümbrist enne, kui raamat oli läbi, nii et targemate pealt mahakirjutamisega seekord tegu ei ole) ja üldse on selline mõnus lasteraamat. Milleks teismelised - arvatavasti sobib ka normaalsetele (loe arenenud) kaheksa-aastastele väga hästi. Muide kellegi eestlase - nime kahjuks ei mäleta, häbi mulle - kunagine lugu soonõid August Sarvepillist (avaldati minu mäletamist mööda "Piobneeris", või oli siis juba "Põhjanael"?) oli peaaegu sama hea, kuigi mõnevõrra ugrimugrisem.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Varem ei osanud seda raamatut ulmeks pidada. On teine selline... kummaline. Aga ilus. Ja huvitav. Ja masendav. Masendav nagu kõik mitteõnneliku (mis ei tähenda ilmtingimata õnnetut) lõpuga lood. Ja selle koha pealt on Jyrkal küll õigus, et tavalugeja peakolu jaoks jääb see raamat kaugeks - kuigi, kes teab, äkki suudab mõni külaulmehuviline teatud kivi enese jaoks tulnukate imeatribuudiks mõelda (sorry, supertehnikat selles raamatus ei ole!) ja leiab, et pole vigagi? Mina leian, et hea raamat on. Hea raamat autistlike joontega lapse kasvamisest 18. sajandi külaühiskonnas.
Teksti loeti eesti keeles