Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Harry Harrison ·

Deathworld 3

(romaan aastast 1968)

ajakirjapublikatsioon: «Analog Science Fiction—Science Fact» 1968; veebruar - aprill [pealkirjaga «The Horse Barbarians»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Surmailm III»
Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
12
11
6
3
1
Keskmine hinne
3.909
Arvustused (33)

Kolmas köide Jason dinAlti seiklustest.

Sedapuhku satuvad Jason, Kerk, Brucco jt. mingile planeedile, kus elavad ratsabarbarid. Sihukesed tõsised tegijad, tuletavad maiseid mongoleid meelde. Toores jõuk, kes kõigest lihtsalt üle läheb. Nomaadide pealik Temuchin on meie sõprade põhivaenlane ning muide ka üsna nutikas vennike.

Jasoni idee on, et barbareid ei saa muidu võita, kui nad paikseks ei muutu. Meeldib see toores maailm, meeldivad tegelased ning ka see et pahad on üsna võimsad, ega pole ka lollid. Meie meestel on nendega tükk tegemist.

Emotsionaalselt on see «Surmailma» sarja kõige vingem romaan, vähemasti mina arvan seda. Neile, kellele esimesed meeldisid soovitaks ka seda. Neile, kes tahavad ajukaapimist või pseudokeerulist aktiooni, need võiksid midagi muud lugeda. Harrisoni võlu on lihtsus, mida ei tasu labasusega segi ajada.

Mulle meeldib Harrisoni puhul just see, et inimene on võtnud omale ülesandeks kirjutada sotsioloogilise alatooniga (ulme)seikluslugu ning oma ülesande täidab ta hiilgavalt. Inimene teab, mida ta oskab, erinevalt nendest igasugustest pseudofilosoofidest ja pseudosüzheedekompileerijatest. Vot!!!

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Järjekorralt juba kolmas Harrisoni Deatworld sarja padjaromaan. Come on Harrison, kuhu on jäänud see pisut lihtsakoeline, kuid eluterve huumor, mis valitses Stainless Steel rattides, kuhu on kadunud hooletu ellusuhtumine. Õnneks ei ole see raamat nii tobe, kui "Deathword 2" ning selle planeedihakatise ühiskonda on võimalik vähemalt kuidagigi ette kujutada. Nimelt koosneb planeet kahest suuremast piirkonnast -- siis vastavalt Alumised Maad ja Platoo. Platool elavad mingisugused mongoli-tatari hõime meenutavad barbarid, kes vahetpidamata kihutavad hobustega ringi, kolivad oma jurtadega ühes kohast teise ning aegajalt löövad sõbramehe matsu korras teineteistelt päid õlgadelt. Selline siis on nende elu. All orus elavad siis vastavalt mingid "valgeid" inimesi meenutavad mehikesed, kes on omale leiutanud juba püssirohtu, musketeid ja muud stuffi ning on samal ajal suht rahumeelsed. Kuna Latoo ise on mitme kilomeetri kõrgune, siis on kahe kamba vahele tõmmatud üsna jäik joon. Muide huvitaval kombel õnnestub pärastpoole valgetel vanadel oma kanuudega platsi ilmuda, kilomeetrikõrgusest platoost hoolimata, kuid see selleks. Kõik kosmosest tulnud katsed taaskoloniseerida planeet lõppesid tavaliselt suurte hulga sissetungijate korjustega. Hämmastav on see, et alati prooviti maandud platool, kus mitte midagi ei kasvanud, selle asemel, et maanduda orus (ilmselt käin tulevikus planeetidevaheline reis ballistiliselt -- kahuriga a la Jules Verne, sest orbital surveillance oli nende jaoks võõras värk). Samuti ei suvatse keegi käivitada infrared ja radar scanne maandumiskoha läheduses ning installida automaatseid perimeetrikahureid (kõik see on juba kümmekond aastat olnud tänapäeva sõjaväe käsutuses). OK. Igal juhul õnnestus Jasonil & Co-l suht ohutult maanduda, teha oma klann, vanasi pisut tuuseldada, saavutada pealiku lugupidamine, juhtida rünnakut Alumistele Maadele, jääda lollilt vahele oma planeedivälise päritoluga, oma hukkamisest puhta nahaga välja tulla, selle käigus leida käik Oru ja Platoo vahel ning tagasi tulle ja aukuviskajatele tuupi teha (tm). M.O.T.T. Uhked aastatuhandeid platood valitsenud barbarid, kes hambuni relvastatud planeediväliste kolonistide kamba lapikuks tagusid, tõmbasid saba jalge vahele ja viskasid Jasonile kulpi, Alumise Maa mehed tulid värviste riidehilpude ja klaashelmestega (kaudselt muidugi) businessi ajama. Jason ja teda saatvad isikud said omale uue kodu ning raamat sai lõpuks ometi läbi. Ausalt öeldes minu jaoks suurt vahet polnud, kas tegemist oli Jason dinAlt-ga, või Spidermaniga. Raamat oli eeskujulikult koomiksi vormis kirjutatud, selle vahega, et see ei olnud koomiks.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnus lugemine, kuid Surmailm 2 oli minu jaoks köitvam ja vaimukam, seetõttu hindeks "neli", mitte "viis". Muidugi võib öelda, et absurd, kuidas saavad ratsabarbarid kõrgtehnoloogiaga varustatud seltskonnale vastu? Aga ilma selle eelduseta poleks saanud seda raamatut üldse kirjutada. Pealegi pole Surmailma triloogia üldse surmtõsiselt võetav asi (kaugel sellest!) ning lausaed a la "see pole ju tegelikult võimalik" ei sobi seda üldse iseloomustama. Sisu kohta on eespool juba piisavalt kirjas,vaene Jason din Alt saab järjekordselt hullusti vintsutada, aga au talle, on ikka vintske vend!
Teksti loeti eesti keeles

Järjekorras juba kolmas suur maailm, mida dinAlt oma agaruses ümber korraldama tormab. Seekord paistis tal olevat ka natuke suurem mõte selle rabelemise taga, ehk plaan viia oma rahvas läbi Punase mere (läbi kosmoseavaruste) uude maailma, ära igavesti sõdivalt Pyrrhuse planeedilt.
Lugu ise enamvähem samal tasemel, kui sarja eelmised kaks, st. viieväärilised.
Teksti loeti eesti keeles

No ei meeldinud mulle see Jason dinAlt-i raskestiusutav õnn, absoluutselt mitte. (Pean silmas seda, et ikka väga palju kordi oli Jasonil "surm suu ees", aga kuidagi suutis ta alati oma naha päästa.) Hüva, päris mahavisatud ajaga kah tegemist polnud, aga ometigi ei saa anda hindeks üle 3.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti parem, kui eelmine osa, ainult et dinAlt oli jälle nagu entsüklopeedia ja muud säärased pisiasjad, need lisavad viiele väikese miinuse.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese kahe osa natuke kahvatum kordus. Muidu on teos ikka HH nauditavas lahedas stiilis, aga natuke tüütuks läheb arvata, kuidas autos siis järjekordselt Jason dinAlti kindlast surmast välja toob. Ja pyrruslased on kahvatud varjud, kes löövad mõne paha maha ainult siis, kui juhtuvad parasjagu kohal olema.
Teksti loeti eesti keeles

Teistest "Surmailma" raamatutest natuke nõrgem, aga seda ainult natuke. Tunda annab, et teema on ennast natuke ammendama hakanud, tõesti kui kaua ühel inimesesl (Jason) võib vedada. Ja miks iga raamatu lõpu peab keegi täpselt viimasel minutil kohale jõudma, et teda päästa ? Aga raamat iseenesest on piisavalt haarav ja hoogne, et maksimum hinnet väärida.
Teksti loeti vene keeles

Teisest osast parem-rohkem materdamist ning huvitavalt oli ära kasutatud mongolite motiivi. Lõpp oli hea nn sotsiaalne ulme.
Teksti loeti eesti keeles

Jason dinAlt`i järjekordsed seiklused. Nagu triloogia teiseski raamatus toimub tegevus Pyrrusest eemal, kuid seekord on kohal ka Pyrruse vägilased. Võitlus käib ratsabarbaritega (midagi vanade mongolite taolist). Lugu on üsna samas stiilis kahe esimesega, kuid jääb neile tasemelt veidi alla. Esiteks, pole uut kandvat ideed (nagu Pyrrus esimeses raamatus või "koostöö" segase "eetikaspetsialistiga" teises raamatus. Teiseks, palju on loogikaapse (millest kirjutas ka Pronto). See võtab hinde alla neljale, kuid seiklused on haaravad nagu eelmisteski lugudes. Tasub lugeda küll, eriti neil, kellele esimesed osad meeldisid.
Teksti loeti vene keeles

Surmailma trioloogia parim lugu. Planeet on korralik, ühiskond on tõetruu ja shüzee on nii lõbus, huvitav kui ka mitu korda üle loetav.DinAlti katsed Ühiskonda muuta seavad siin põhimõttelise kinnituse ühele teesile. "Jõud käib mõistusest üle. Mõistus käib jõust üle."
Teksti loeti eesti keeles

Olen meelsasti nõus nende arvustajatega, kes antud romaani sarja parimaks pidanud. Ka viited sarnasustele platool elutsevate sõjakate nomaadide ja muistsete mongolite elukorralduses tunduvad olevat asi õigel kohal. Tooksin siinkohal ära veel ühe seose, mis on küll pisut spekulatiivne, sest mul ei olnud viitsimist tekkinud mõttele kinnituse leidmiseks mingit suuremat uurimist läbi viia. Teades küll üht-teist hiina nimede latinisatsioonist, ei ole mul õrna aimugi sellest, millised võiksid olla inglisekeelses maailmas käibivad reeglid mongoli nimede kirjutamise tarvis. Sellest hoolimata tundub Temuchin olevat üks võimalikke variante tähendada üles nime, mis eestlasele tuntud rohkem kirjapildi Temüdzin järgi. Umbes seitsesada aastat tagasi kandis Aasias seda nime mees, kes sai hakkama hulga nomaadihõimude liitmisega üheks suureks mongoli rahvaks, kes tema geniaalse juhtimise all suutis maha pidada rohkeid edukalt lõppenud vallutussõdu. Tõsi, juba pärast esimesi suuremaid oma rahva ühendamise nimel peetud lahinguid hakati teda kutsuma Tshingis-khaaniks, selle nime-tiitliga kanti too kõikide aegade suurim nomaadist vallutaja ka ajalooraamatuisse.

Sellele, et Harrison muistsete mongolite suurest pealikust ja tema sõjaretkedest inspiratsiooni on ammutanud, annab tunnistust ka romaanile lõpplahenduse toonud "karda võitu nagu kaotust" -filosoofiale rajatud strateegia rakendamine Temuchini maailmavaate ja eluviisi lõplikuks purustamiseks. Oma vägevuse aegadel sundisid mongolid Tshingis-khaani juhtimisel endale alistuma ka hiinlased, kellede absorbeerimisvõime võõrvallutajate võidu ajapikku olematuks muutis. Just see näide näitas Jason dinAltile kätte tee, kuidas saavutada läbi kaotuse võit, mis välistaks genotsiidi ja looks pyrryslastele võimalused, mis lubaks neil kauaoodatud kaevandustöödega rahulikult pihta hakata.

Muudest meeldivatest asjadest selle romaani juures võiks esile tõsta veel Harrisoni õnnestumist ülejäänud pyrryslaste rakendamisel loo kui terviku teenistusse. Oleks olnud igav, kui kogu kamp passinuks laevas kuni Jason kangelastegusid teeb ja alles viimaseks lahinguks kohale marrssinud. Minu arust kasutas Harrison kõiki pyrryslasi õigetes kohtades ja õigetes kogustes, mistõttu romaani tegevustik oli nüannssiderikkam ja tihedam kui ehk kahe eelneva loo puhul. Väärikas punkt kogu sarjale.

Teksti loeti eesti keeles

ei, nyyd peab kyll kahe panema, kirjanikul on jäänud kodutöö tegematta... ebausutavused kuhjuvad kuni raamat nende all kokku variseb...
Teksti loeti eesti keeles

Ei sisu, ei nägu, ei tegu. Vana Tshingise loorberid pole Harrisonile rahu andnud, verd lendab nagu Maniakkide Tänava paremail päevil... Kurb, masendavalt kurb.
Teksti loeti eesti keeles

Tuntavalt etem ja läbim6eldum kui sarja eelmine osa. Samas: n6rgem kui esimene osa. Eeskätt ehk selleprast, et ega Harrison ei ole suutnud kolmandas osas midagi kardinaalselt uut ja p6rutavat välja m6elda, vaid laseb ikka vana rada pidi edasi. Nomaadid olid sympaatsed. Tundub, et Harryl on mingi kerge nõrkus nende va rändajate suhtes, sest mulle tuleb meelde vähemalt yks tema ajarännu asi, kus päätegelane koos mongalitega pummeldas. L6ppkokkuv6ttes teenib see asi n6rga nelja välja kyll.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on rohkem lahti kirjutatud kui teised Surmailma raamatud, samas ka tüütum. Sest aur läheb Jasoni eriliste tagasilöökideta pürgimisele Temuchini lähikonda, kuigi oluline on hoopis pööre Jasoni plaanides. Novellipüandiga romaan.

Samas, kolmandat osa lugenuna paistab sarja esimene raamat tagantjärgi enam sõjavastane ja vähem ökoloogiline.

Teksti loeti eesti keeles
x
Saara
24.01.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mina Severus Snape´i hammustama ei hakkaks - on ju ikkagi tegu nõiajookide õpetajaga ja kes teab, mis möksi ta endale peale on määrinud... :) Aga raamat oli muidu, jah, hea. Alguse läbinämmutamine on muidugi tüütu, aga nii saavad seda lugeda ka need, kes eelmisi osasdi lugenud ei ole (ja see suurendab kindlasti müügiedukust). Ei tea, millal järgmine tuleb?
Teksti loeti eesti keeles

Minu poolt ka viis... Ei maksa oma ihadele nii kergesti järgi anda, eriti kui oled kusagil keset järve ja pikad juuksed on, tüdrukutel eriti...
Teksti loeti inglise keeles

Ei meeldinud niii väga. Vanaemad on siiski tavaliselt päris armsad. Aga vaat need vanavanaemad... Aga selles loos oli vanaema, nii et 4.
Teksti loeti inglise keeles

Normaalsed vanemad hoiavad oma lapsi ise... Või palkavad inimesest lapsehoidja (on igal juhul töökindlam, vähemalt hoiatab ette, kui läbi põlema hakkab). Aga ju siis need ameeriklased ongi imelikud.
Teksti loeti eesti keeles

Mehe kirjutatud... ja naistest. Suurepärane võimalus rämpskirjanduseks, aga vat ei ole. On üks naine, keda tema sigasorti mees järjekindlalt hirmu all hoiab, peksab, piinab jne. Ühel päeval tuleb proual mõistus pähe ja ta laseb mehe juurest jalga. Sõidab kaugesse võõrasse linna, üks sõbralik mehike bussijaamast soovitab teda kohalikku naiste varjupaika, seal saab Rose (nii on pageja nimi) tööd ja leiab isegi austaja... Ja siis jõuab ta mees talle järele. Palju laipu. Pluss Pildi Sisse Minek. Raamat on otsapidi seotud "Miseryga" ja "Dark Toweri" sarjaga - üks madwoman räägib muudkui ka-st. Aga tema elab hoopis teises kohas. Minule meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

On punt noori. Ümberringi möllab gripp nimega Captain Trips - tuttav neile, kes "The Standi" lugenud. Tuleb hea mõte tee äärest leitud gripihaige ära põletada. Põletavad. Jutustajapoiss ei ole oma tüdrukusse eriti kiindunud, aga magada kõlbab temaga küll. Kes teab, äkki on nad viimased ellujäänud üldse...Kuna "Stand" on minu absoluutne ja kõigutamatu lemmikraamat, ei saa ühelegi sellega haakuvale loole alla viite panna. Ega tal päriselt ka midagi viga ei ole.
Teksti loeti inglise keeles

No ei meeldinud. Just selle Lovecrafti pärast. (Lovecraft ka ei meeldi)Ja need tegelased seal keldris polnud kahjuks ka kuigivõrd usutavad - kui maja on piisavalt vana, siis pole kummitusel või elaval laibal või mis nad nüüd olidki mingit probleemi elanike kõri kallale hakata, tavaliselt. Niisama seinte sees madistamine paistab eesmärgitu.
Teksti loeti inglise keeles

Jehuu, mina ei suitseta! Saavad kaks vana sõpra juhuslikult kokku. Üks näeb väga hea välja, teine nagu suitsetaja ikka. Hea välimusega kutt annab suitsumehele head nõu: mine Quitters, Inci ja nemad aitavad maha jätta. Suitsumees mõtleb, et tasuks proovida... Tegu on absoluutsete pragmaatikutega, kes annavad oma klientidele väga praktilisi põhjusi mittesuitsetamiseks (umbes nagu South Parkis: "Shut up or this cute bunny dies!!!"). Kõik jätavadki maha. Alatiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Hea lugu. Väga hea lugu. Lapsed, paljunege ja levige nagu mais, aga need, kes jõuavad Eelistatud East kaugemale, tulgu ja ohverdagu ennast Sellele, Kes Kõnnib Ridade Taga. Ja kui midagi läheb viltu, siis lühendatakse Eelistatud Iga. Ainuke viga: lühikeseks jäi.
Teksti loeti inglise keeles

Minule nii väga ei meeldinud. Ilmselt oli viga selles, et "Night Shiftis" on teisi lugusid veel ja nood on rohkem minu maitse järgi... Mõnede relvade nimed ei ütle isegi eesti keeles midagi, saati siis inglise keeles... Aga ju sel pahal valus oli. Sellest moraal: ära mängi sõjamänge.
Teksti loeti inglise keeles

Hakkavad isa, ema, ja kaks last planeetidevahelist "jaunti" sooritama (mis iganes "jaunt" ka ei tähendaks). Isa räägib laste rahustamiseks "jaunti" leiutamisest ja sellets, et õnnelikud olid ainult need katsehiired, kes tagumik eespool läbi "jaunti" portaali torgati. Ja inimesed saavad "jauntida" ainult uimastatud olekus. Noh, pojakene on uudishimulik... Loogiline jube lõpp.
Teksti loeti inglise keeles

Enne Harry Potteri teist kooliaastat toimuvad veel mõned koolivälised sündmused, näiteks ilmub välja majahaldjas Dobby, kes on kogu raamatu üks andekamaid tegelasi, ja Weasleyd, kellel on rohkem lapsi, kui nad endale lubada saavad, röövivad Harry vastikute Dursleyde käest ära ja... Weasleyde kodu kirjeldus on ka väga armas ja hubane. Kavatsen seda raamatut soovitada igale ettejuhtuvale lapsele ja lapsemeelsele.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan, mis polnud üldse romaani nägu. Esimese hooga (ka mina olin siis veel postpuberteetik ja natuke naiivsem kui praegu) tundus isegi peaaegu nagu päris... Ajamasin on muidugi tobedus, aga iseenesest on seda teemat - et keegi suur, tark ja hea vaatab meid ja vangutab kurvalt pead - ka kehvemini väänatud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin mitu aastat tagasi ja tegelikult ei mäletagi eriti, millests eal juutu oli... Aga seda mäletan küll, et ei meeldinud. Kui uuesti pihku juhtub, siis loen veel ja püüan aru saada, miks mulle ei meeldinud ja teistele meeldib...
Teksti loeti eesti keeles

Mh, mitte ei saa aru, mis teil kõigil siin viga on. Tegu on lasteraamatuga ja 19-aastastel loikamitel pole vajagi seda lugeda - kui, siis mõnele pisivennale ette (juhul kui pisivend mingil müstilisel põhjusel ise lugeda ei oska). Muidugi on täiskavanutele igav. Aga igale normaalsele lapsele on näiteks Lovecraft igav. Või Christie. Zelaznyst rääkimata. Lapse jaoks raamatu võlu selles seisnebki, et kogu aeg juhtub midagi. Igas peatükis ootab uus ja põnev seiklus, mis on teisest väga erinev. Ja muide: film võib olla hollywoodlike efektidega, aga tehtud on ta hoopis Saksamaal - vist? Vähemalt seal neid kääbustekoopaid ja lohemulaaže näidatakse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on viie pikema ja lühema jutuga, mis on kõik omavahel mõningate korduvate tegelaste kaudu seotud, samuti seob kõiki lugusid omavahel Vietnami sõja vari. King ise on selle raamatu kohta kuskil öelnud, et see on vahepala Dark Tower´i seeria neljanda ja viienda raamatu vahel. Esimene lugu on tõesti Musta Torni ja selle tasanditega (Inomnia!) üsna tihedalt seotud, teised... no ma ei tea. Teine, kolmas ja neljas lugu jätsid täiesti külmaks. Viimane meeldis jälle päris hästi. Ilmselt tuleb mõnel tuulisel novembriõhtul üle lugeda, et kskmiste juttude mõte üles leida. Mõte on kindlasti olemas.
Teksti loeti inglise keeles

Minule meeldis. Väga. Lasteraamatu jaoks on päris alguses ehk liiga palju keerutatud kuninga impotentsuse (või mis tal viga oligi?), aga teismeliste romantikahullude raamatuks kõlbab küll. Lisaks Tha Standile on lool ka täiesti otsene seos Dark Tower´i seeriaga. Olen täiesti veendunud, et kogu seda maad või mõnd naaberriiki või midagi sellest mainiti ka Dark Tower´is (pole olnud aege üles otsida, kuskohas või millal). Näiteks määratakse suunda Vana Tähe järgi ja vaibad on pärit Kashminist. Ja üldiselt on kõik Kingi viimase 15 aasta teosed omavahel otsapidi seotud. Selle raamatu ringihulkuvad poisid (ilmselt siis Thomas ja Dennis) jõuavad ka mingis Dark Tower´i osas Thunderclappi - Flaggi maale.
Teksti loeti inglise keeles

Kunagi varem istusin siin arvuti taga ja mõtlesin, et mis imelik lugu see on, mina pole "Udu" lugenud, kuidas see võimalik on? Oli küll võimalik. Nüüd leidsin poest raamatu(ajaloolise täpsuse huvides kogumiku)... ja tuli välja, et tükk aega olin millestki heast ilma olnud, isegi teadmata, et see hea olemas on. Lühidalt, meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Minule meeldis ka. Väga mõnus raamat. Läheb üsna ühte patta teiste Kingi esimestega - "Carriet" ja "Firestarterit" mõtlen.
Teksti loeti inglise keeles

Minule ka meeldis. Kuigi mitte ei saa aru, miks seda raamatukest mujal maailmas nii superheaks peetakse. Huumor on hea, ideed päris värsked - öökullipost! - ja stiil meenutab tõesti ühtepidi Roald Dahli ja teistpidi P.L. Traversit ( ma ei lugenud kaaneümbrist enne, kui raamat oli läbi, nii et targemate pealt mahakirjutamisega seekord tegu ei ole) ja üldse on selline mõnus lasteraamat. Milleks teismelised - arvatavasti sobib ka normaalsetele (loe arenenud) kaheksa-aastastele väga hästi. Muide kellegi eestlase - nime kahjuks ei mäleta, häbi mulle - kunagine lugu soonõid August Sarvepillist (avaldati minu mäletamist mööda "Piobneeris", või oli siis juba "Põhjanael"?) oli peaaegu sama hea, kuigi mõnevõrra ugrimugrisem.
Teksti loeti eesti keeles

Varem ei osanud seda raamatut ulmeks pidada. On teine selline... kummaline. Aga ilus. Ja huvitav. Ja masendav. Masendav nagu kõik mitteõnneliku (mis ei tähenda ilmtingimata õnnetut) lõpuga lood. Ja selle koha pealt on Jyrkal küll õigus, et tavalugeja peakolu jaoks jääb see raamat kaugeks - kuigi, kes teab, äkki suudab mõni külaulmehuviline teatud kivi enese jaoks tulnukate imeatribuudiks mõelda (sorry, supertehnikat selles raamatus ei ole!) ja leiab, et pole vigagi? Mina leian, et hea raamat on. Hea raamat autistlike joontega lapse kasvamisest 18. sajandi külaühiskonnas.
Teksti loeti eesti keeles