Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

Rendezvous with Rama

(romaan aastast 1973)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1973; september - oktoober
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Kohtumine Ramaga»
Tartu «Aniara» 1993

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
16
6
1
2
Keskmine hinne
4.188
Arvustused (48)

Olin meeldivalt üllatunud, kui selgus, et raamat on ka maakeelde ümber pandud. Lugedes asendus üllatus pettumusega ning jõudsin järeldusele, et auhindade rahe teenis see üllitis välja vaid seetõttu, et vanameister kirjutas mitmeaastase vaikimise järel jälle romaani. Hard SFi lugejale võib ju meeldida, kuid minu meelest puudus elementaarne süzhee. Kolme saab see raamat vaid seetõttu, et midagi seal siiski oli kui ma ta lõpuni viitsisin lugeda. Üle lugeda pole seni tahtnud.
Teksti loeti eesti keeles

Just eile õhtul lõpetasin romaani teistkordse lugemise. Teadmata põhjustel meeldis oluliselt rohkem kui esimesel katsel. Kirjutatud on ta umbes samasuguses reporterlikus stiilis kui näiteks Arthur Hailey 'Lennujaam'. Tegevustik seisneb selles, et inimesed üritavad uurida ootamatult päikesesüsteemi tunginud tundmatut lendavat objekti. Minu meelest on raamat ka küllalt hästi tõlgitud. Siuke ehe tükk. Tõesti HARD SF. Üsna võluv on ka Päikesesüsteemi hõlvanud inimühiskonna administratiivse süsteemi kirjeldus. Loe läbi, sest järgnevalt on veel lugeda kolm kaheksakümnendatel ilmunud väidetavalt kehvapoolset ja Gentry Leega kahasse kirjutatud järge...
Teksti loeti eesti keeles

Clarke kohta nigelavõitu, ei jätnud mingit muljet head ega halba, kui tal on järg - ei ostaks. Samas - lugesin ta hooga algusest lõpuni.
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldi see raamat hard sf-i fännilegi. Puudus tõesti süzhee ja korralikud karakteridki. Kohutavalt igav. Igav, igav, igav. Seevastu järjed, mille autoriks Gentry Lee tunduvalt põnevamad ja elavamad raamatud. Mis sest et tellised.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat omab peidetud mõtet, mida kohe ei tabagi. Vääramatut ei väära miski! Täpselt nii kirjeldab Clarke inimeste tühiseid püüdlusi saada aru millestki, millest nad ei olnud võimelised aru saama. Jäi üle ainult passiivselt järgi vaadata lahkuvale "miskile".
Teksti loeti eesti keeles

Mitte mingil juhul ei saa selle raamatu kohta öelda 'keskmine'. Sarnast üllitist lihtsalt ei ole. Igas raamatus, kus kirjeldatakse mingeid kontakte inimkonna ja mõne muu tsivilisatsiooni vahel, on inimestele antud mingi suur ja 'õilis' roll täita - öäk. Inimesed on ikka kohe niivõrd piiratud, et nendele ei jõua üldse mitte kohale, et keegi võiks tegeleda ka millegi muuga peale nende. See raamat peaks olema kohustuslik ka kõigile UFO-kummardajatele - kas nad tõesti arvavad, et kõigil neil tuhandetel lendavatel taldrikutel, keda nad omast arust näinud on, pole muud teha, kui mingeid armetuid inimolevusi uurida. Kui vähegi võimalik oleks, siis läheks ja suruks kodanik Clarke'il kätt selle teose puhul - väärt asjaga on ta maha saanud. Tavakodanikuni selle raamatu mõte ja sügav sisu aga kahjuks ei jõua ja nii hindabki ta seda raamatut kui 'keskmist' ja 'mittemidagiütlevat'. Btw, raamatu eestikeelne tõlge on nõrgem kui originaal - lugesin neid paralleelselt ja oli kohe näha, et mitmes kohas oli teksti lihtsustatud, täbar.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

''Science'' on siin tõepoolest jõuline, pigem ongi tegemist doktorikraadi vääriva uurimusega, milles arutluskäigud on välja jäetud ja tulemustest vormitud ''fiction''. ''Ulme'' armastaja võib küll ulmamata jääda, aga ''science fiction''i fänn peaks saama täisrahulduse.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpärane tükk kohtumisest tundmatu lendava objektiga. Ei ole ta selline raamat, mille pärast just lakke tõuseks, kuid ka mitte kõige hullem. Teist korda ilmselt lugeda ei taha, võibolla hiljem.
Teksti loeti eesti keeles

Kordan üle eelpoolesinenud väite, et tõlkes on kohati lubamatult eksitud; tõtt- öelda hakkasingi ingliskeelset originaali uurima seetõttu, et eestikeelne tekst oli aeg-ajalt ilmselgelt mööda. Muidu oli vanameister oma tavalises hiilgevormis - säravalt julge ja uudne ning sealjuures usutav ja loogiline, sügavalt filosoofilise alltekstiga teos. Loomulikult on seal asju, millega võib mitte nõustuda, aga lõpuks on autori asi kujundada jutustust nii, nagu ta heaks arvab, ja kogutulemus on mõjuv. "Science fiction" parimas tähenduses.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Siin on täidetud nõue, millest rääkisinarvustuses "Brave New Worldile". Ka siin on peaprobleemile suudetud väljapeetult keskenduda, sisse pole toodud midagi sobimatut, mis võiks üldise jutulõnga segi ajada. Palju parem, kui "The City and the Stars", mida ma ei väsi laialivalguvuse osas negatiivseks näiteks toomast, ja üks paremaid Kontakti lugusid, mida olen lugenud. Kahjuks solgiti teose üks võimsamaid ideid, viimase lõigu puänt hiljem ära viletsamate järgede poolt, kuid seda ei saa muidugi sellele teosele ette heita.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav on see (need kes ei ole raamatut lugenud, kuid kavatsevad seda teha, ärgu siit edasi vaadaku -- muidu pole pärast enam võib-olla põnev), et terve raamatu vältel ei tooda sisse ühtegi sellist "päris" tulnukat -- olgu ta siis hea või paha, kuid ometigi on kogu aeg pinge üleval ning selline tunne, et mõni neist kohe kuskilt väja astub. No mulle igatahes meeldis, Clarke raamatutest parim, nii vähe või palju kui ma neid lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mille idee näitas ära lõpplahendus. Näidatakse koht kätte inimestele, kes arvavad ennast olevat tähtsaimad ja targeimad siin maailmas: kellegi või millegi jaoks pole inimkond eriti tähelepanuväärne nähtus... Meeldis väga ka idee Ramast endast, kui hiiglaslikust ruumilaev-maailmast.
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda kõlbas küll. Omapärane sihuke. Harvaesinev juhus (aint strugatskid meenuvad) kus olnukad üritavad tulnukate tähelepanu võita a need ei tee väljagi.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis, et taas on ininkond kord paika pandud. Enda arvates võime küll kõvad olla, aga...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. Minu meelest Clarke parimaid. Kuigi lugesin paar-kolm aastat tagasi, on siiski väga hästi meeles. Kui "Linn ja tähed" tundus suhteliselt ebausutavana, siis "Kohtumine Ramaga" oli väga realistlik. Täiesti võimalik, et mingi Rama sarnane kosmoselaev läbi meie tähesüsteemi sõidab (kusjuures teda ei huvita absoluutselt, mida sellest arvab see tühine inimkond). Peale selle oli väga hästi kujutletud võõra tsivilisatsiooni erinevust meist. Selle sümboliks oli kolm, selles ruumilaevas esinesid mingid orgaanilised robotid jne. Samuti oli minu meelest väga hästi põhjendatud inimeste mõtted ja käitumine. Tõeline "Science Fiction". Seda lihtsalt tuleb lugeda (vähemalt tõelisel SF fännil). Hinne on ja jääb "viieks".
Teksti loeti eesti keeles

Lihtsaid ja selgeid tõdesid ei pea niimoodi margariiniga kaela määrima. Ei ole jah inimikond kõiksuse A & O, aga seda ei pea nii pikalt ja tüütult seletama. Sapienti sat. Loo idee iseenesest pole ju halb, aga taoline kirjutamisstiil ei pane vaimustuma. Väga ighav raamat. Kõige tüütumad kohad olid Rama sisekirjeldused. Annan autori fantaasiale küll au, aga jällegi - kirjutama peab siis huvitavamalt.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult oli raamat ju mõeldudki sündmustevaeseks pildiks kohtumisest sellega, mis ei tee meist väljagi. Muud ei olnud vaja, kaasa arvatud järgesid. Teaduslik-tehnilise pildikesena suurepäralisel tasemel, ka see meeldis, et inimene kui selline oli VÄGA kõrvalosatäitja. Inimkonnale ära just ei tehtud, neid lihtsalt ei pandud tähelegi. Selline lugu oli ka ühel vene autoril, nimega "Lihtsalt varblased."
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nõustun eelkirjutajatega: raamatu parim osa oli inimkonna täielik ignoreerimine. Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi. Samas tundus, et ACC oli totaalselt võõraid tulnukaid ikkagi üsna inimlikena kujutanud: laevas olid mugavalt trepid ja leitud skafandri põhjal võib oletada, et ka Ramalased liiguvad tagajäsemetel. Tõenäolisemalt on aga teiste planeetide asukad ikka nii teistsugused, et neile pole vaja ei treppe, vett ega õhku.
Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult on küll hea raamat, aga küündimatu tavakodanikuna tunnistan ausalt, et ei meeldinud. Mis mõte on igasuguste muuilmlaste tehnika uurimise kirjeldustel ilma muuilmlaste psüühikata? - mina aru ei saa. Võib-olla targemad saavad.
Teksti loeti eesti keeles

Ei, viga pole sel raamatul midagi.

Kohati tundus küll raamatu hoog sumbuvat, kuid sellest sai kiirelt üle. Kirjeldatatvad ideed on loomulikult, nagu Clarke`ile kohane, väga head, kuid sellest jääb mõnikord väheks.

Viis jääb panemata seetõttu, et ta tundumise järgi natuke nõrgem on kui mõned teised teosed...

Aga lugeda käib küll!

Hindeks "hea"
Teksti loeti eesti keeles

Ikka jälle mina versus Clarke. Aga see oli teine raamat, mida ma lugesin ja igaljuhul lugemist väärt. Sellest on arvutimäng ka tehtud!
Teksti loeti eesti keeles

Kohutavalt igav raamat. Tuim ja puine. Ei oleks Clarke`ilt küll sellist käkki oodanud. Oleks siis raamatus pisutki elu sees, praegu on selline tuim raport stiilis läksime-nägime-tegime, raamatus pole absoluutselt põnevust. Ei tea kas see nüüd oli Clarke`i või tõlkija viga, aga üle "2" panna praegu küll ei saa.
Teksti loeti eesti keeles

Minu lemmik Clarke`lt. Mind haaras see raamat kaasa. Meeldis aeglane hargnemine, milles siiski piisavalt põnevust. Minu jaoks on Clarke`i oskus kirjeldada suuri objekte üks ta firmamärke. Selle raamatu lugemise järel tekkis tahtmine ära käia Sri Lankal ja ise kogeda, millisena need sealsed Clarke´i inspireerinud ehitised paistavad:). Sai kaasa mõelda, tunda ja unistada. Mida ühest ulmekast(ja ka muust heast kirjandusest) muud soovidagi.
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin raamatu siis kui ta eesti keeles ilmus, siis ilmus ju eestikeelset ulmet nii vähe, et kõik mis letile tuli sai ka omale ostetud. Esimene mulje, mis lugedes jäi, oli lubamatult kehv tõlge. Eriti alguses. Vihaga hakkasin lausa pliiatsiga jooni allal tõmbama kirjavigadele ja sci-fi fänni jaoks "valedele" terminitele. Tõlkijate nimesid vaadates selgus, et neid oli kaks, ilmselt siis üks tõlkis 7 esimest peatükki ja teine edasi, kuna vahe oli ikka oluliselt märgatav. See raamat hakkas rohkem meeldima peale mitmekordset lugemist, mis muljet avaldas, oli ka enamuse varasemta kommentaatorite poolt märgitud "hoolimatus" inimeste sebimise vastu. Kusjuures isegi ei saa lõpuni aru, kas see peabki nii olema, või on pikal teel ikkagi midagi untsu läinud. Samas on minu meelest Clarke`il ka paremaid asju, sellest 4 (pluss)
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks mitte midagi erilist. "Childhoods end" ja "City and the Stars" on paraku tunduvalt paremad teosed. Kui selle romaani oleks kirjutanud keegi teine, siis oleks vist tegemist väga hea teosega aga Clarke`i kohta jääb ikkagi veidike nõrgaks.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb mingi jurakas meie tähesüsteemi, inimesed käivad seal ringi ahhetavad- ning ohhetavad ja lähevad lõpuks sama targalt minema. Ilmselt üks igavamaid ulmeraamatuid, mida olen lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on raske mõista, kuidas saab nii tõetruult kirjeldatud maailmas toimuvat tegevust igavaks pidada... aga, noh, ega ma ei suuda õudukaid  samal põhjusel lugeda. Jedem das Seine.
Küll pean ütlema, et Rama järgede lugemisega pole ma siiani hakkama saanud; võib-olla nõuavad rohkem pealehakkamist.
Lõpuks soovitan romaani lugeda originaalkeeles, või kas või vene keeles. Eestikeelne tõlge on sihuke naiivsevõitu, mulle tundub, et tõlkija fantastikat väga palju lugenud ei olnud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Rendezvous with Rama on avastusseikluse tüüpi ulmelugu. Aastal 2131 märkab asteroidide jälgimiskeskus ebatavalist taevakeha, mis tuleb väljastpoolt Päikesesüsteemi. Asja uurima saadetud kosmosesond avastab midagi uskumatut - taevakiviks peetud ese on tegelikult 50 km pikkune ja 20 km läbimõõduga metallsilinder.
 
Kiiruse ja trajektoori järgi peaks see varsti läbima kogu Päikesesüsteemi, et siis edasi kihutada. Tohutute pingutustega saadetakse sellele järele lähim kosmoselaev uurimismeeskonnaga ning neil õnnestub silindril maanduda. Samal ajal aga koguneb Päikesesüsteemi juhtide komitee, kes peab otsustama, mida edasi teha. Kas tegemist võib olla kogu inimkonda ähvardava hädaohuga?
 
Olen maakeelset väljaannet vähemalt paar korda lugenud, kuigi viimati kindlasti üle kümne aasta tagasi. On positiivne, et mu mälestused ja emotsioon läksid päris hästi kokku ka seekordse lugemisega. Küll aga sai koguteost natuke rohkem suures pildis ümber mõtestada.
 
Nimelt on tegemist hästi kõvas teaduslikus vaimus kirjutatud SF-teosega, kus suur osa on silindrilise maailma füüsikal (on imetlusväärne, et Clarke'i raamat eelnes sama idee teadus-tehnilisele kontseptsioonile, mis on tuntud O'Neilli silindri nime all). Väheoluline pole siin ka Päikesesüsteemi orbitaalmehhaanika seaduste tundmine.
 
Inimliku poole pealt on tegemist lihtsa ja hoogsa julesverneliku seiklusega, kus avastatakse tundmatut. Päikesesüsteemi poliitikaintriig lisab sellele vaid väikese lisavarjundi. Seetõttu ongi tegelased siin sõltumata soost, vanusest või ametikohast äravahetamiseni sarnased - erandiks ehk vaid uurimismeeskonna kapten (ja väljastpoolt ehk ka Merkuuri suursaadik).
 
Nõnda ongi natuke kummaline vaadata ilmumisaastat 1973 - stiili ja tegevuse poolest sobiks see raamat pigem 20 aastat varasemasse aega. See pole siiski mõeldud kriitikana, sest sellise seikluse puhul ongi kandvaks emotsiooniks avastusrõõm, millele ei peagi juurde segama draamat või romantikat. See on ka põhjus, miks minu arvates selle teose järjed originaalist oluliselt nõrgemad on.
 
Siin on lisaks tehnilisele sügavusele siiski peidus ka oluline mõte inimkonna tühisusest kosmilises plaanis ja eriti veel selliste tsivilisatsioonide jaoks, kes suudavad tähtedevahelisi kaugusi ületada. Teoreetiliselt võiks selles näha isegi kõledust, kuid Clarke on siin lõpuks siiski optimist. Nõnda ei tunne tegelased võimatuga silmitsi seistes mitte meelehärmi vaid siirast imetlust - ja see on tore.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Saara
24.01.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mina Severus Snape´i hammustama ei hakkaks - on ju ikkagi tegu nõiajookide õpetajaga ja kes teab, mis möksi ta endale peale on määrinud... :) Aga raamat oli muidu, jah, hea. Alguse läbinämmutamine on muidugi tüütu, aga nii saavad seda lugeda ka need, kes eelmisi osasdi lugenud ei ole (ja see suurendab kindlasti müügiedukust). Ei tea, millal järgmine tuleb?
Teksti loeti eesti keeles

Minu poolt ka viis... Ei maksa oma ihadele nii kergesti järgi anda, eriti kui oled kusagil keset järve ja pikad juuksed on, tüdrukutel eriti...
Teksti loeti inglise keeles

Ei meeldinud niii väga. Vanaemad on siiski tavaliselt päris armsad. Aga vaat need vanavanaemad... Aga selles loos oli vanaema, nii et 4.
Teksti loeti inglise keeles

Normaalsed vanemad hoiavad oma lapsi ise... Või palkavad inimesest lapsehoidja (on igal juhul töökindlam, vähemalt hoiatab ette, kui läbi põlema hakkab). Aga ju siis need ameeriklased ongi imelikud.
Teksti loeti eesti keeles

Mehe kirjutatud... ja naistest. Suurepärane võimalus rämpskirjanduseks, aga vat ei ole. On üks naine, keda tema sigasorti mees järjekindlalt hirmu all hoiab, peksab, piinab jne. Ühel päeval tuleb proual mõistus pähe ja ta laseb mehe juurest jalga. Sõidab kaugesse võõrasse linna, üks sõbralik mehike bussijaamast soovitab teda kohalikku naiste varjupaika, seal saab Rose (nii on pageja nimi) tööd ja leiab isegi austaja... Ja siis jõuab ta mees talle järele. Palju laipu. Pluss Pildi Sisse Minek. Raamat on otsapidi seotud "Miseryga" ja "Dark Toweri" sarjaga - üks madwoman räägib muudkui ka-st. Aga tema elab hoopis teises kohas. Minule meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

On punt noori. Ümberringi möllab gripp nimega Captain Trips - tuttav neile, kes "The Standi" lugenud. Tuleb hea mõte tee äärest leitud gripihaige ära põletada. Põletavad. Jutustajapoiss ei ole oma tüdrukusse eriti kiindunud, aga magada kõlbab temaga küll. Kes teab, äkki on nad viimased ellujäänud üldse...Kuna "Stand" on minu absoluutne ja kõigutamatu lemmikraamat, ei saa ühelegi sellega haakuvale loole alla viite panna. Ega tal päriselt ka midagi viga ei ole.
Teksti loeti inglise keeles

No ei meeldinud. Just selle Lovecrafti pärast. (Lovecraft ka ei meeldi)Ja need tegelased seal keldris polnud kahjuks ka kuigivõrd usutavad - kui maja on piisavalt vana, siis pole kummitusel või elaval laibal või mis nad nüüd olidki mingit probleemi elanike kõri kallale hakata, tavaliselt. Niisama seinte sees madistamine paistab eesmärgitu.
Teksti loeti inglise keeles

Jehuu, mina ei suitseta! Saavad kaks vana sõpra juhuslikult kokku. Üks näeb väga hea välja, teine nagu suitsetaja ikka. Hea välimusega kutt annab suitsumehele head nõu: mine Quitters, Inci ja nemad aitavad maha jätta. Suitsumees mõtleb, et tasuks proovida... Tegu on absoluutsete pragmaatikutega, kes annavad oma klientidele väga praktilisi põhjusi mittesuitsetamiseks (umbes nagu South Parkis: "Shut up or this cute bunny dies!!!"). Kõik jätavadki maha. Alatiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Hea lugu. Väga hea lugu. Lapsed, paljunege ja levige nagu mais, aga need, kes jõuavad Eelistatud East kaugemale, tulgu ja ohverdagu ennast Sellele, Kes Kõnnib Ridade Taga. Ja kui midagi läheb viltu, siis lühendatakse Eelistatud Iga. Ainuke viga: lühikeseks jäi.
Teksti loeti inglise keeles

Minule nii väga ei meeldinud. Ilmselt oli viga selles, et "Night Shiftis" on teisi lugusid veel ja nood on rohkem minu maitse järgi... Mõnede relvade nimed ei ütle isegi eesti keeles midagi, saati siis inglise keeles... Aga ju sel pahal valus oli. Sellest moraal: ära mängi sõjamänge.
Teksti loeti inglise keeles

Hakkavad isa, ema, ja kaks last planeetidevahelist "jaunti" sooritama (mis iganes "jaunt" ka ei tähendaks). Isa räägib laste rahustamiseks "jaunti" leiutamisest ja sellets, et õnnelikud olid ainult need katsehiired, kes tagumik eespool läbi "jaunti" portaali torgati. Ja inimesed saavad "jauntida" ainult uimastatud olekus. Noh, pojakene on uudishimulik... Loogiline jube lõpp.
Teksti loeti inglise keeles

Enne Harry Potteri teist kooliaastat toimuvad veel mõned koolivälised sündmused, näiteks ilmub välja majahaldjas Dobby, kes on kogu raamatu üks andekamaid tegelasi, ja Weasleyd, kellel on rohkem lapsi, kui nad endale lubada saavad, röövivad Harry vastikute Dursleyde käest ära ja... Weasleyde kodu kirjeldus on ka väga armas ja hubane. Kavatsen seda raamatut soovitada igale ettejuhtuvale lapsele ja lapsemeelsele.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan, mis polnud üldse romaani nägu. Esimese hooga (ka mina olin siis veel postpuberteetik ja natuke naiivsem kui praegu) tundus isegi peaaegu nagu päris... Ajamasin on muidugi tobedus, aga iseenesest on seda teemat - et keegi suur, tark ja hea vaatab meid ja vangutab kurvalt pead - ka kehvemini väänatud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin mitu aastat tagasi ja tegelikult ei mäletagi eriti, millests eal juutu oli... Aga seda mäletan küll, et ei meeldinud. Kui uuesti pihku juhtub, siis loen veel ja püüan aru saada, miks mulle ei meeldinud ja teistele meeldib...
Teksti loeti eesti keeles

Mh, mitte ei saa aru, mis teil kõigil siin viga on. Tegu on lasteraamatuga ja 19-aastastel loikamitel pole vajagi seda lugeda - kui, siis mõnele pisivennale ette (juhul kui pisivend mingil müstilisel põhjusel ise lugeda ei oska). Muidugi on täiskavanutele igav. Aga igale normaalsele lapsele on näiteks Lovecraft igav. Või Christie. Zelaznyst rääkimata. Lapse jaoks raamatu võlu selles seisnebki, et kogu aeg juhtub midagi. Igas peatükis ootab uus ja põnev seiklus, mis on teisest väga erinev. Ja muide: film võib olla hollywoodlike efektidega, aga tehtud on ta hoopis Saksamaal - vist? Vähemalt seal neid kääbustekoopaid ja lohemulaaže näidatakse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on viie pikema ja lühema jutuga, mis on kõik omavahel mõningate korduvate tegelaste kaudu seotud, samuti seob kõiki lugusid omavahel Vietnami sõja vari. King ise on selle raamatu kohta kuskil öelnud, et see on vahepala Dark Tower´i seeria neljanda ja viienda raamatu vahel. Esimene lugu on tõesti Musta Torni ja selle tasanditega (Inomnia!) üsna tihedalt seotud, teised... no ma ei tea. Teine, kolmas ja neljas lugu jätsid täiesti külmaks. Viimane meeldis jälle päris hästi. Ilmselt tuleb mõnel tuulisel novembriõhtul üle lugeda, et kskmiste juttude mõte üles leida. Mõte on kindlasti olemas.
Teksti loeti inglise keeles

Minule meeldis. Väga. Lasteraamatu jaoks on päris alguses ehk liiga palju keerutatud kuninga impotentsuse (või mis tal viga oligi?), aga teismeliste romantikahullude raamatuks kõlbab küll. Lisaks Tha Standile on lool ka täiesti otsene seos Dark Tower´i seeriaga. Olen täiesti veendunud, et kogu seda maad või mõnd naaberriiki või midagi sellest mainiti ka Dark Tower´is (pole olnud aege üles otsida, kuskohas või millal). Näiteks määratakse suunda Vana Tähe järgi ja vaibad on pärit Kashminist. Ja üldiselt on kõik Kingi viimase 15 aasta teosed omavahel otsapidi seotud. Selle raamatu ringihulkuvad poisid (ilmselt siis Thomas ja Dennis) jõuavad ka mingis Dark Tower´i osas Thunderclappi - Flaggi maale.
Teksti loeti inglise keeles

Kunagi varem istusin siin arvuti taga ja mõtlesin, et mis imelik lugu see on, mina pole "Udu" lugenud, kuidas see võimalik on? Oli küll võimalik. Nüüd leidsin poest raamatu(ajaloolise täpsuse huvides kogumiku)... ja tuli välja, et tükk aega olin millestki heast ilma olnud, isegi teadmata, et see hea olemas on. Lühidalt, meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Minule meeldis ka. Väga mõnus raamat. Läheb üsna ühte patta teiste Kingi esimestega - "Carriet" ja "Firestarterit" mõtlen.
Teksti loeti inglise keeles

Minule ka meeldis. Kuigi mitte ei saa aru, miks seda raamatukest mujal maailmas nii superheaks peetakse. Huumor on hea, ideed päris värsked - öökullipost! - ja stiil meenutab tõesti ühtepidi Roald Dahli ja teistpidi P.L. Traversit ( ma ei lugenud kaaneümbrist enne, kui raamat oli läbi, nii et targemate pealt mahakirjutamisega seekord tegu ei ole) ja üldse on selline mõnus lasteraamat. Milleks teismelised - arvatavasti sobib ka normaalsetele (loe arenenud) kaheksa-aastastele väga hästi. Muide kellegi eestlase - nime kahjuks ei mäleta, häbi mulle - kunagine lugu soonõid August Sarvepillist (avaldati minu mäletamist mööda "Piobneeris", või oli siis juba "Põhjanael"?) oli peaaegu sama hea, kuigi mõnevõrra ugrimugrisem.
Teksti loeti eesti keeles

Varem ei osanud seda raamatut ulmeks pidada. On teine selline... kummaline. Aga ilus. Ja huvitav. Ja masendav. Masendav nagu kõik mitteõnneliku (mis ei tähenda ilmtingimata õnnetut) lõpuga lood. Ja selle koha pealt on Jyrkal küll õigus, et tavalugeja peakolu jaoks jääb see raamat kaugeks - kuigi, kes teab, äkki suudab mõni külaulmehuviline teatud kivi enese jaoks tulnukate imeatribuudiks mõelda (sorry, supertehnikat selles raamatus ei ole!) ja leiab, et pole vigagi? Mina leian, et hea raamat on. Hea raamat autistlike joontega lapse kasvamisest 18. sajandi külaühiskonnas.
Teksti loeti eesti keeles