Esimene BAASi arvustus sellele raamatule ilmus pea 21. aastat tagasi. Klassikaks muutunud raamatud õnneks enam ajas eriti palju ei muutu ja mõtted, mis valdasid lugejaid tol ajal, valdavad praeguseid lugejaid ka tänasel päeval.
Solarise olemuse kohta on eelpool juba väga palju kirja pandud, kaasa arvatud minu enese mõte teises sõnastatuses - raamatu põhiidee näikse olevat, et inimene on väga agar uurimaks võõraid planeete, samal ajal tundmata iseenda hinge. Lem kirjeldab väga pikalt ja laialt kõiki inimkonna ponnistusi ja õnnestumiste/õnnetuste jada, mis kaasneb elu leidmisega võõral planeedil. Pea saja aasta jooksul suudeti luua suisa uus teadusharu, sajad teadlased uurivad, tuhanded avaldavad arvamusi... Aga inimesed, kes on nii agarad uurima võõrast elu, ei oska lahti mõtestada iseenda oma.
Meeldejäävamad osad raamatust kuulusid loomulikult Lemi püüdlusele seletada inimese mälestuste põhimõttelist olemust, samuti "külastajate" neutriinopõhist ehitust. Huvitav on see, et antud mälestuste salvestumise meetodit on Lem edasiarendatult kasutanud ka teistes oma teostes ("Tagasitulek tähtede juurest") ning usutavasti lähtuvalt sellest on aegade jooksul andmekristallid muutunud ka mainstream ulmes suhteliselt tavapärasteks andmevahetusobjektideks.
"See mälus säilitatav salvestis on valgustruktuur. Nagu spermatosoidi peake või munarakk. Ajus ei ole mingeid sõnu, tundeid, inimese mälestus on nukleiinhapete keeli kõrgmolekulaarsetele asünkroonsetele kristallidele jäädvustatud kujul" Ent kohe seejärel arutleb Lem selle üle, et need mälestused puudutavad meie hinge, seega mälestused ei salvesta meid mälestuse loomise hetkel vallanud tundeid ja emotsioone, vaid need salvestised lihtsalt toovad hinges esile mingit laadi reaktsiooni.
Solarise ülesehitus on unelev ning õhustikuline. Palju on pööratud rõhku keskkonna loomisele, üritades arvatavasti seetõttu luua mingit seost külastajate ja ookeani vahel. Ilma ookeani ja looduslike tingimuste pideva kirjeldamiseta võib kergelt kaduda näiline seos, mis keskkonda külalistega seob. Sama hästi võiks külastajad olla mingid suvalised võõrolendid, kes lihtsalt võtavad mälestuste kuju või siis ühiselt jagatud hallutsinatsioonid. Seega Lem loob pidevalt uuenevat sidet peategelase ja ookeani vahel, et lugeja ei kaotaks arusaama külastajate ja ookeani ühesest olemusest. Ma usun, et soovitusi ookeanikirjeldusi lihtsalt vahele jätta, ei peaks võtma eriti tõsiselt ja lugema juttu ikka nii nagu kirjanik seda serveerida soovis. Säärase mastaapsuse ja kihilise ülesehitusega loos peaks a priori eeldama, et iga detail on oluline. Seda enam, et Lemil on kombeks pakkuda ilmselgeid lahendusi pika ja tõesti kohati tüütu kirjeldusena, ent olulisi ja mõttesuunda muutvaid lahendusi kiirelt ja suisa möödaminnes (eelpool mainitud mälestuste talletamist ning neutriinopõhist struktuuri näituseks).
Ja lõpuks see igipõline küsimus Solarise ja Eedeni paremuse kohta. Kuna Eestis pole usutavasti inimest, kes ei teaks või vähemalt poleks kunagi näinud raamaturiiulil sarja Põnevik kaante vahel ilmunud Solaris/Eeden kaksikraamatut, kiputakse neid kaht lugu ka pidevalt võrdlema. Kumb oli parem, kumb rohkem meeldis. Mõlemad olid head, mõlemad meeldisid. Oma olemuselt on nad väga erinevad lood, kuid samas ma näen nende samade kaante vahele panemises ka ühtset agendat - Solaris räägib üksikisiku võitlusest iseendaga, Eeden aga ühiskonna võitlusest iseendaga.
