Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robin Hobb ·

Assassin`s Apprentice

(romaan aastast 1995)

eesti keeles: «Salamõrtsuka õpilane»
Tallin «Varrak» 2000 (F-sari)
Tallin «Varrak» 2007 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
28
2
2
2
0
Keskmine hinne
4.647
Arvustused (34)

Tagantjärgi tundub naljakas, et selle raamatu ostmisega venitasin oma poolteist aastat, enne kui lõppeks raatsisin...   Kaanekujundus hakkas kohe silma - otsustasin sisemas, et nii stiilsel kestal PEAB olema hea sisu...

Kuid lõppeks tegin südame kõvaks, kraapisin kokku selle vähese krabiseva, mis veel viimasest palgast järel oli ja ostsin endale raamatu, mille kohta võin julgelt väita, et see on konkurentsitult parim ja omapäraseim kunstmuinasjutu (loe: fantasy) teos, mis seni minu kätte on sattunud.  Olen peaaegu kindel, et vähemalt Jürka vaidleb mulle vastu, kui püüan väita, et tegemist on kõige sümpaatsema, huvitavama ja originaalsema fantaasia maailmaga, mis ühe kirjaniku sulest sündinud on , kuid vaigistan tema (ja teiste õiglusenõidjate) pahameelepursked mööndusega, et minu lugemus ei ole nii suur, et oleksin nõus seda väidet ka oma pea ja õlgade vahelise kehaosa terviklikuse pantimisega toetada...

Pean tegelikult hoiatama neid, kes (nii uskumatu ja võõras kui see mõte ka poleks:)minu arvustusest tiivustatuna kohe kannalt raamatupoodi või amazoni poole tuhisevad, et tegemist ei ole mingi mõõga ja maagia saagaga, mille maailm on täis kõikmõeldavaid kolle ja lohesid, nõidu ja maagisid - kes kõik üksteise võidu häid kangelasi kord võimsate maagiliste kataklüsmide, kord katkematu füüsilise vägivalla lainetega üle külvaksid.  Pigem tuleb nentida, et maagiad, mida selle raamatu tegelased kasutavad on võrdlemisi mannetud - lausa usutavad..
Raamatus vihjatakse põhiliselt kahele koolkonnale: Võime (raamatus: Skill)oli võime, mille abil selle omandanud isik võis siseneda teise inimese mõtetesse (hoolimata füüsilisest kaugusest), neid lugeda ja suunata vastavalt oma vajadustele. Taip (raamatus: Wit) oli esimesega mõnevõrra sarnane oskus suhelda loomadega. Samuti andis Taip kasutajale võime tajuda enda ümber elusa hinge (inimese või looma) lähedust...
Mõlemad "maagiad" paistsid olevat seotud sünnipäraga- Võimeoli seotud kuningliku perekonna ja selle lähemate sugulastega, samas kui Taipoli lihtrahva pärusmaa (oli ajuti ka põlatud kunst)...

Raamatupeategelasel paistab olevat eeldusi mõlemaks, kuna tegemist on kroonprintsi sohilapsega.  Lugu algab (pärast meeleolu loovat sissejuhatust)sellest, kui kuueaastane poiss kuninglikku õukonda tuuakse... Suhteliselt loogiliselt ja sujuvalt laieneb jutu maailm vastavalt sellele, kuidas poiss kasvab ja teadmised ümbritsevast maailmast suurenevad.
Mingil hetkel hakkab poisil (muide umbes poole raamatu jooksul tal muud nime polegi)ka mitmekülgne sihipärane koolitus, mille ühe salajase osana pühendatakse ta ka mürkide ja pistoda diplomaatia tumedatesse saladustesse.
Kuigi üsna suure osa raamatust võtab enda alla peaaegu täiesti actioni vaba jutt, on raamat sellegi poolest tänu kirjaniku väga heale jutuvestja oskusele ülimalt nauditav lugemiselamus.Ostan kindlasti endale peatselt ka triloogia ülejäänud raamatud...
ja soovitan Teilegi...
Teksti loeti inglise keeles

Tõepoolest igati mõnus lugemine see Farseer`i triloogia algatus. Kuigi arvestades seda, et mu juttu loevad vist peamiselt ulmefännid, tahaksin öelda, et ulmeliin ei ole siin mitte eksponeeritud, vaid on ainult üks paljudest võrdväärsetest, mis moodustavad kogu loo. Näib, nagu oleks autoril kirjutama asudes mõttes mõlkunud mitte iga hinna eest ulmeraamat, vaid lihtsalt hea raamat. Välja tuli, midagi pole öelda.
Teksti loeti inglise keeles

Julgen o"elda, et Robin Hobb kuulub minu arvates viimase 10-15 aasta kolme parima epic-fantasy autori hulka. Teised kaks oleks suurepa"rane Guy Kavriel Kay (Tigana) ja kyll vahel ebayhtlane Stephen Donaldson. Aga mis neid ja"rjestusi ikka teha, eks maitsed ka erine. Hobbi Farseer-i triloogia ja ta uus Liveship Traders-i seeria on m6lemad lihtsalt vaimustavalt head. Roland on juba pikema seletusto"o" a"ra teinud, nii et mina lisan ainult oma muljed. Yldiselt mulle mina-vormis kirjutatud romaanid ei meeldi, v6i 6igemini, paljud kirjanikud ei suuda neid va"lja pidada. Eriti epic-fantasy tyypi lugudel, kus on vaja luua suur ja va"rvikas maailm, on seda lihtsam teha paljude tegelaste vaatenurgast. A"a"rmuslik na"ide siin oleks na"iteks GRR Martin, kelle muidu yllatavalt hea seeria pideva vaatenurkade muutuse t6ttu kannatab. Hobb on suutnud aga kogu loo minategelase FitzChivalry vaatenurgast kirjutada -- kuigi see on FitzChivalry, kes vanana oma ma"lestusi ja kuningriigi ajalugu kirjutab, ning nii ka oma poisikese-eale perspektiivi lisab. Lugu on va"ga ha"sti konstrueeritud, p6nev, suhteliselt originaalne, ning tegelaskujud meeldeja"a"vad. Maailm pole ehk nii originaalne ja sa"rav, nagu v6iks olla, ent tegelaskujud ja syzhee pingelisus teevad selle tasa. FitzChivalry arengut on eriti huvitav ja"lgida. Raamatus ei puudu ka tumedad toonid, mis siin t6epoolest k6hedalt m6juvad. Soovitan kindlasti lugeda!
Teksti loeti inglise keeles

Raha oli vähe. Raamatupood kutsus. Astusin sisse. Näppisin raamatut. Pärast oli raha veel vähem. Aga raamat oli seda igati väärt. Sümpaatne ja huvitav, kuigi sõna taid (Rolandi tõlkes Võime ) on eesti keeles nii harvaesinev, et päris tükk aega läks, enne kui taipasin, millega tegu. Ja koerakesed olid väga sümpaatsed, tekkis kohe tahtmine endalegi uus kutsikas muretseda. Huvitav, millal järg Eestisse jõuab?
Teksti loeti eesti keeles

Ja tõesti - igati tasemel fantasy. Yhinen eelkõnelejate sõnavõttudega ning soovitan - väärt asi. Yhtlasi maani kummardus tõlkija poole, tänutäheks selle eest et ta tegelaste nimed rahule jättis.

Mis mulle eestikeelse väljaande puhul arusaamatuks jäi oli see, et kuidas ometi nad selle köite kubatuuri sedavõrd suureks suutsid paisutada? Välja näeb nii nagu oleks tohutupaks raamat. Ma arvestasin enne lugema asumist vähemalt nädalavahetusega. Laupäeva hommikupäike paistis aga juba viimasele lehekyljele. Tyhja nendest vihmametsadest aga kui nii edasi läheb, siis olen ma varsti sunnitud Varraku köidetest omale toanurka uue riiuli laduma ;)

Teksti loeti eesti keeles

Ulmeraamat, mida - erinevalt paljudest teistest - iseloomustab inimlik mõõde. Südamlik, kuid mitte kordagi sentimentaalsusse libastuv. Hea näide sellest, et pinge tekitamiseks ja alalhoidmiseks ei ole ilmtingimata vaja pidevas gradatsioonis kulgevat actionit. Üks õnnestunumaid tänavusi tõlkevalikuid eesti kirjastustelt.
Teksti loeti eesti keeles

Niikaua kuni polnud lõpuni jõudnud, oli raamat minugi jaoks igati tore ja hea. Kuid lõpp oli kuidagi väga mannetu. Ma ütleksin isegi et labane. Pahad said palga kuid millisel moel? Nagu higiga pastakast väljaimetud kombel. Ei uskunud. Seepärast enam ei meeldinudki ja hinne langes kahe võrra.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on raamat olnud näide heast fantasy`st. Sellisest, kus küll ühelt poolt on tekst puhastatud argielu tühistest kirjeldustest (lisan täpsustuseks - just kirjeldamine on tühine, mitte askeldused ise - on see ju elu; aga huvi võiks see pakkuda vaid ajaloolastele alates kahesaja aasta möödumisest...), teiselt poolt aga ei ole ka sisse toodud massiliselt veidraid eluvorme, mis on vajalikud vaid mahalöömiseks ja mis oma olemuselt on nii mõttetud, et panevad vaid õlgu kehitama. Selle natuke nõidust, mis ka kuidagi ei taha isegi iseenda loogilistes raamides püsida, ma kannatan ära, mis sest, et lugemisel tabasin end mõttelt, et kas autori maailmapilt ei ole ka selline... vähe hämar - noh et ega ta ikka päriselt aru ei saa, kuidas meie maailm koos püsib ja toimib... See nagu üks uitmõte, mida teistegi tänapäevaste sword-&-sorcery tekstide puhul märganud, nimelt et nõidused on seal natuke nagu tänapäeva massihävitusrelvade analoogid. Tunnen ära keemia- või bakterioloogilise sõja, kui vastased kaugel massiliselt surevad, tunnen ära elektroonikasõja, kui merel olevaid vaenlase laevu karidele juhitakse et cetera Olgu, enam ei mõnita, aga kui nimetet relvadel on teatud toimimisparameetrid, siis vastav, analoogne nõidus toimib nagu (autoril) pähe tuleb...

Kokkuvõtvalt on siiski tegemist väga hea raamatuga, mida suuremas osas sai nautida. On paar kunstlikku konstruktsiooni (nagu peategelase pikka aega arvamuselpüsimine, et ta koer maha löödi), on deus ex machina`t, aga muidu on põnevalt üles ehitatud, elus ja nauditav tekst.

-----

02.05.2012
Lugesin MK arvustust. Võtsin riiulist. No aru ma ei saa, mis mulle seal kunagi meeldis. Nii tühi jura. Vist polnud mul tollal veel mürgitust sellest SciFi ajudeta poolvennast... Hinne langetatud ühe palli võrra.

Teksti loeti eesti keeles

Tõesti oli hea raamat.Mõnes kohas kohe naersin pikalt. Lõpp läks eriti heaks kui mindi printsessile järgi ja sealt järgnev.Sepast ja Nösust oli nii kahju...
Teksti loeti eesti keeles

Pean seda parimaks 2000. aastal ilmunud eestikeelseks ulmeraamatuks!

Ei oleks kunagi uskunud, et epic fantasy nii meeldida võib, noh meeldis ta ilmselt selle kole inimliku mõõte pärast, mulle kui emotsionaalsele lugejale läks see kohutavalt korda! Ja õnneks polnud siin raamatus ka seda fantasyle tüüpilist questi. Kena ümberlüke ka nende jutule, kes väidavad, et iga fantaasiaraamat kindlasti rohkem või vähem quest on. Ja meeldis ka just rohkete poliitintriigide jms pärast. Hoolimata sellest, et autori üllatuskatsed igasugu sohipoegade väljatulekute jms suutsin ma miskipärast tükk maad varem ära arvata...

Tohutult meeldis veel see filmilik vaatenurk, millega kogu asi algas... Kuueaastase FitzChivalry lugejate ette astumine toimuks justkui läbi ta enda silmade pakutuna, samas on tunne justkui istuksid kinos ja näeks neid võrratuid kaadreid natuke ehk isegi aegluubis ja kõrvaltvaatajana.

Pagana vinge raamat! Pärast Teppert ja Mäkkäfrit Varrak lihtsalt pidi kellegagi naisulmekirjanikud Eesti lugeja silmis rehabiliteerima. Loomulikult on üsna mõttetud kohalike pintslikeerutajate harjutused seal, kus on kõrvale panna Michael Whelani kaanepildid. Vähemal määral ka John Howe ja Stephen Youlli omad.

Teksti loeti eesti keeles

Teostus hea, ülesehitus surepärane, õhkkond päris õnnestunud. Aga ei meeldinud sellepärast, et peitub veel minu sees see idealist, kes inimväärikust au sees peab. Masendav raamat, assassiini elukutset romantiseeriv. Seda raamatut loevad enamuses teismelised lapsed (voodistseene pole, veristamist ei kirjeldata - igati tsensuurinormidele vastav teos). Muidugi on hea kirjanduse puhul mõttetu niisuguse vanainimesliku vaatenurga eripära pärast häält tõsta, aga me ei ela enam keskajas, kus elu väärtust üksikisiku puhul ei hinnatud.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat on nagu Enderi mäng" või "Hüperion" eraldamatu osa tervikteosest, nii et tegelikult on pisut totter triloogia osi eraldi arvustada. Ja pole ka eriti vajadust - romaani kallal, mille "raisku" läks enamik uneajast, ei tahaks eriti kobiseda. Veidi üledramatiseeritud tegelased saavad kähku omaseks. Autor suudab ka üllatada. Umbes 100 lehekülge enne lõppu koitis, et praktiliselt kõigi probleemide lahendused lükkuvad järgedesse, oli pisut kahju, et seda asja ühe raamatuga lahendada ei anna; aga mine sa tea, täiuslikuks eskapismiks 500st leheküljest ehk ei piisagi.
Teksti loeti inglise keeles

Kirjaniku poolt on "Assassin" kindla peale minek... muidugi peavad ka oskused kaasa tulema. Radikaalid võiksid öelda, et ega enne end kirjanikuks saagi pidada, kui selliseks romaaniks võimeline oled.

On võetud klassikaline sohipoja/tõugatu süzhee; mingi olivertvistilik kangelane, jälgitud tema elukäiku, kasvamist, õpiaastaid. Kangelane õpib palju - koondab endasse väga erinevaid oskusi; ta on veterinaar, tallipoiss, assassiin. Autor on loonud äärmiselt masendava ja depressiivse maailma ning tegelased ning nende teotsemised - isegi romantilisemad Fitzi stseenid Mollyga - on kantud lootusetusest.

Nii et üpris standartne süzhee tundub olevat (esialgu), ent oodatud rööbastesse see ei pööragi. Hobb/Lindholm peab romaani lõpuni originaalses võtmes välja; väldib klisheesid eriti tegelaste lahtikirjutamisel, ei tee neid väga arhetüüpide sarnaseks. Mis tegelikult üllataski... Tundub, et autor jättis mitmed tegelased veel endalegi mõistatuseks. Keegi ei käitu klisheeliselt ega ootuspäraselt. Ja see veenabki nende eheduses.

Veenev on ka olustik. Fookuses on ratsionaalsed tegevused - igapäevane eluolu, mitte fantasy puhul tavaline draakonijaht maailmas, kus kõik argine puudub. Korralikult on läbitehtud ajalookursus keskaegse (inglise) kindluse majanduse ja halduse poole pealt. Detailid riietusest, relvadest, taimedest, loomade kaustamisest jms on usutavad ja haaravad.

Algul tundus, et saarlaste /hertsogkondade rivaliteedi loomise juures on Hobb kasutanud midagi normannide ajaloost... igatahes mitmed seoses näikse inglise ajaloost pärinevat. Hiljem see tunne kadus.Autor on vältinud romantikat ja seksi; tapmisest, surmast on aga rohkesti juttu; ka alkoholi (kuri)tarvitamisega tegeletakse ohtralt. Selline valik on üsna originaalne. Mulle meeldis ja pole põhjust arvata, et järgmised osadad kehvemad oleksid. Kui veidi uriseda - siis kolme asja sai nagu veidi palju: künofiiliat, lehekülgi ja tinistamist(taidumist). Aga muidu igati hea, lubab loodud maailma kõrvadeni sisse vajuda; tõepoolest läind aasta 5 parima tõlkeromaani seas.

Teksti loeti eesti keeles

Lihtsalt hea fantasy. Kuigi mingi koha peal kiskus naza igavaks ja uni tuli. ja jutt väga mõtteid ei mõjutanud, seega unes Fitzi ei näinud. Siiski - eeskujuks teistele kirjanikele.
Teksti loeti eesti keeles

Parim raamat mida ma lugenud olen(kui ehk mitte arvestada sarja ülejäänud osasid).Minu arvates oli kõige lahedam tegelane Chade-mulle meeldib salapärasus. Kohati kippusid lihtsalt jutustuse kohad tüütuks muutuma, kuid raamatutes ainult action mulle EI meeldi.

Peale raamatu uuesti läbilugemist tule tahtmine arvustust uuendada, aga millegi pärast ei tundu algse arvustuse kustutamine õige...Niisiis on siin veel üks täiendus eelnevale.

Teose mõistmiseks on kasulik lugemise ajal kaasa mõelda, sest muidu võivad olulised asjad kõrvust(silmadest) mööda minna. Minu nägemuse jaoks on sündmused ja teose olemus hiilgavalt kirjapandud ning kujutis on sügav ja läbimõeldud. Minu vaieldamatuteks lemmikuteks kirjandusemaailmas on Fitz, Chade ja Fool(Narr).

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

1) Epic Fantasy kui zhanr on mõttetu nähtus.
2) Hobb on kirjanikuna küündimatu.

1) ei vaja selgitamist, 2) ehk küll.

* Karakterid on LAMEDAD. RH on maalinud neid nii paksude värvidega, et tulemus on elutu, usutamatu, ühekülgne. Mõni erand? Patience ehk. Narr kah.

* Tegelased on LOLLID. Nende käitumine on mõttetu, rumal, charide enda rollist lähtudes ebaloogiline. Alates esimesest stseenist - talupoeg annab käest ära just kaela kandma hakand nooruki - kuni lõpurabelemiseni,kus ükski char vähimatki mõistuseraasu ei ilmuta. See häirib, janii KOGU LUGEMISE AEG.

* KEEL ja STIIL on mannetud. Laused on pikad, lohisevad ja üksluised, nagu oleks tegu keskkooliõpilase harjutusega põimlause teemal. Tõlkija on nendega ilmselt üsna hädas olnud :) Iga nimisõna juurde on püüdlikult lisatud mitu epiteeti, et "detailirikast" muljet jätta. Ladusust ei ole, lugema ei meelita.

* Hobbi paljukiidetud "elav ja usutav maailm" on üsna keskmine ja vähe intrigeeriv setting.

* Tegevuse algus v-e-n-i-b. Midagi ei juhtu.. ikka midagi ei juhtu.. ikka veel...Kui mõnusama stiiliga autorit loeks ka niisama, siis Hobbi küll mitte.

* Vanity ja Chivalry ümber esinev pateetika mõjub üsna tülgastavalt.Tõsi, mitte alati.

* Nooruki tundemaailma muidugi SAAB igavalt kujutada, aga miks peaks?

* (vt hr Kastanje märkus Fool`s Errandi`i kohta, millega ma 100% nõus olen)
"Naiselikud" sisevõitlused iseenda tegude eetilisuse üle on täiesti mööda. Ma saan aru küll, et RH seda üheks Fitzi iseloomu põhijooneks peab, aga, kurat, kirjutagu see siis usutavalt lahti!

Tulemusena jääb raamatust kuidagi ... maavillane mulje. Ja selle autor võiks ollapigem algaja provintsikirjanik kui maailmakuulus meister.

Raamat ei saa hindeks 1, vaid 2, kuna, noh - loetav ta ju on.Mõtled küll igal lehel, et "issand, veel üks vaimse peetusega tegelane"ja "kas IKKA ei hakka miskit juhtuma??", aga päris käest ära ka ei pane.

Moraal:
aja surnukslöömiseks ehk sobib,
aga hea kirjandus see küll ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Kõhklesin kaua, enne kui lugema asusin, aga raamat oli tõeliselt köitev: harva olen kohanud nii filigraanselt väljatöötatud õhustikuga raamatut. Mitte just füüsiliste detailidega, kuigi ka sellele poolele pole eriti midagi ette heita, pigem lummas mind just selle loo õhustik.

Ja mullegi oli üllatuseks see, et autor on naissoost - avastasin selle alles BAASist.

Ei jõua kuidagi järge ära oodata...

Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata üks noorukitele suunatud - young adult - imeulme tippe. Teeb pika puuga ära igasugustele kõndivatele linnadele ja muule saastale, mida kirjanduse pähe eksponeeritakse.

Mulle avaldas muljet eeskätt käsitöö professionaalsus... Autor teab, kuhu ta tahab jõuda, aga milliste loogetega ja lugejale valejälgi puistates see mõtteline teekond edeneb! Pole ju näiteks lõputut maadlemist tallmeistriga põhiliini jaoks otseselt millekski vaja... Või siis emand Kannatlikkusega veedetud aega. Aga ilma nende kohtadeta oleks tulemus niisama hüplik ja vahelejätlik kui Maniakkide Tänava esikromaan.

Kaur Virunurme kriitikaga tuleb teatud määral nõustuda. Ma ootasin huviga, et kuidas Hobb kõigi seiklusjuttude autorite suure mure ehk siis usutava lõpumadina lahendab. Ei lahendanud temagi eriti hästi; kui peni poisi tallist ära päästis, oli see veel enam-vähem, kuid saunas toimus siiski juba selge jamps.

Mõned väiksemad loogikavead:


  • Sepistus Punalaevastiku meestega kohtudes sörkis tegelane alguses vanast laohoonest eemale, aga kui sepistatud ta tabasid, siis taandus ta äkki tollesama ehitise seina äärde.

  • Pimemale nüüd küll kuidagi võlukunsti mõõtmiseks ei sobi :)

  • Tegelane käitub ja võitleb, nagu oleks mitu aastat vanem (raamatus vististi 13-15), aga muidugi pole kuskil kirjas, et sealmaal inimesed sama kiirusega kasvasid & arenesid, kui meil siin.

Tõlke koha pealt: ilmselt oleks olnud õigem tähendusega nimed tõlkida, nagu seda tehti Meremaa sarja puhul.

Üldse on muidugi noorte salateenistujate romaanidest esimene ja parim Rudyard Kiplingi "Kim". "Salamõrtsuka õpilase" taolistel oopustel on seetõttu paratamatult taaskäitlemise maik man.

Teksti loeti eesti keeles

Väga hea ja omapärane. Lugesin kohe, kui ilmus e.k ja jõudsin korduvalt ja korduvalt üle lugeda, enne kui teine raamat tõlgi.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen siinkohal arvustaja Kaur Virunurmega. Epic fantasy jutustab ikka ühte ja sama lugu. Vahel pikemalt, vahel lühemalt. Vahel paremini, vahel kehvemini. Erinevused on tühistes pisiasjades: milliseid katsumusi ja kannatusi on autor vaevaks võtnud lasta oma tegelasele osaks saada, enne kui otsad kokku tõmmatakse. Antud juhul on tulemuseks tädilik soga.

Tädilikuks nimetasin ma juba Bujoldi. Kellelt ma lugesin küll ainult ühe raamatu ja rohkem ei kavatsegi. Siiski näis Bujoldil olevat selgem ettekujutus, mida ta oskab ja mida mitte. See, mida oskavad vaid väga, väga vähesed autorid – ja Hobb nende hulka kindlasti ei kuulu – on vastassoost peategelase kujutamine. Ning isegi need vähesed väga head kirjanikud on ettevaatlikud, kui faabula tõesti nõuab kandvasse rolli vastassoost inimest. Meeskirjanik teeb paremini, valides pigem pisut meheliku, oma erialasse süvenenud naiskangelanna, mitte sõbrannadest ümbritsetud udupea. Ning naiskirjanikul oleks mõistlik – kui just tõesti peab – keskenduda passiivsele pederastile või õrnahingelisele "kultuuritegelasele". Mitte mingil juhul kuningale või kindralile.

Antud juhul: need paar lehekülge, mis olid kulutatud hüsteerilise Patience kirjeldamisele, olid romaani kõige õnnestunumad. Fitziga seotu oli igav, ebausutav, eemaletõukav. Koeri jälestan ma muidugi ka. Kui ametikohustused ei sunniks, poleks seda jama lugenud.

Teksti loeti eesti keeles
x
Saara
24.01.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mina Severus Snape´i hammustama ei hakkaks - on ju ikkagi tegu nõiajookide õpetajaga ja kes teab, mis möksi ta endale peale on määrinud... :) Aga raamat oli muidu, jah, hea. Alguse läbinämmutamine on muidugi tüütu, aga nii saavad seda lugeda ka need, kes eelmisi osasdi lugenud ei ole (ja see suurendab kindlasti müügiedukust). Ei tea, millal järgmine tuleb?
Teksti loeti eesti keeles

Minu poolt ka viis... Ei maksa oma ihadele nii kergesti järgi anda, eriti kui oled kusagil keset järve ja pikad juuksed on, tüdrukutel eriti...
Teksti loeti inglise keeles

Ei meeldinud niii väga. Vanaemad on siiski tavaliselt päris armsad. Aga vaat need vanavanaemad... Aga selles loos oli vanaema, nii et 4.
Teksti loeti inglise keeles

Normaalsed vanemad hoiavad oma lapsi ise... Või palkavad inimesest lapsehoidja (on igal juhul töökindlam, vähemalt hoiatab ette, kui läbi põlema hakkab). Aga ju siis need ameeriklased ongi imelikud.
Teksti loeti eesti keeles

Mehe kirjutatud... ja naistest. Suurepärane võimalus rämpskirjanduseks, aga vat ei ole. On üks naine, keda tema sigasorti mees järjekindlalt hirmu all hoiab, peksab, piinab jne. Ühel päeval tuleb proual mõistus pähe ja ta laseb mehe juurest jalga. Sõidab kaugesse võõrasse linna, üks sõbralik mehike bussijaamast soovitab teda kohalikku naiste varjupaika, seal saab Rose (nii on pageja nimi) tööd ja leiab isegi austaja... Ja siis jõuab ta mees talle järele. Palju laipu. Pluss Pildi Sisse Minek. Raamat on otsapidi seotud "Miseryga" ja "Dark Toweri" sarjaga - üks madwoman räägib muudkui ka-st. Aga tema elab hoopis teises kohas. Minule meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

On punt noori. Ümberringi möllab gripp nimega Captain Trips - tuttav neile, kes "The Standi" lugenud. Tuleb hea mõte tee äärest leitud gripihaige ära põletada. Põletavad. Jutustajapoiss ei ole oma tüdrukusse eriti kiindunud, aga magada kõlbab temaga küll. Kes teab, äkki on nad viimased ellujäänud üldse...Kuna "Stand" on minu absoluutne ja kõigutamatu lemmikraamat, ei saa ühelegi sellega haakuvale loole alla viite panna. Ega tal päriselt ka midagi viga ei ole.
Teksti loeti inglise keeles

No ei meeldinud. Just selle Lovecrafti pärast. (Lovecraft ka ei meeldi)Ja need tegelased seal keldris polnud kahjuks ka kuigivõrd usutavad - kui maja on piisavalt vana, siis pole kummitusel või elaval laibal või mis nad nüüd olidki mingit probleemi elanike kõri kallale hakata, tavaliselt. Niisama seinte sees madistamine paistab eesmärgitu.
Teksti loeti inglise keeles

Jehuu, mina ei suitseta! Saavad kaks vana sõpra juhuslikult kokku. Üks näeb väga hea välja, teine nagu suitsetaja ikka. Hea välimusega kutt annab suitsumehele head nõu: mine Quitters, Inci ja nemad aitavad maha jätta. Suitsumees mõtleb, et tasuks proovida... Tegu on absoluutsete pragmaatikutega, kes annavad oma klientidele väga praktilisi põhjusi mittesuitsetamiseks (umbes nagu South Parkis: "Shut up or this cute bunny dies!!!"). Kõik jätavadki maha. Alatiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Hea lugu. Väga hea lugu. Lapsed, paljunege ja levige nagu mais, aga need, kes jõuavad Eelistatud East kaugemale, tulgu ja ohverdagu ennast Sellele, Kes Kõnnib Ridade Taga. Ja kui midagi läheb viltu, siis lühendatakse Eelistatud Iga. Ainuke viga: lühikeseks jäi.
Teksti loeti inglise keeles

Minule nii väga ei meeldinud. Ilmselt oli viga selles, et "Night Shiftis" on teisi lugusid veel ja nood on rohkem minu maitse järgi... Mõnede relvade nimed ei ütle isegi eesti keeles midagi, saati siis inglise keeles... Aga ju sel pahal valus oli. Sellest moraal: ära mängi sõjamänge.
Teksti loeti inglise keeles

Hakkavad isa, ema, ja kaks last planeetidevahelist "jaunti" sooritama (mis iganes "jaunt" ka ei tähendaks). Isa räägib laste rahustamiseks "jaunti" leiutamisest ja sellets, et õnnelikud olid ainult need katsehiired, kes tagumik eespool läbi "jaunti" portaali torgati. Ja inimesed saavad "jauntida" ainult uimastatud olekus. Noh, pojakene on uudishimulik... Loogiline jube lõpp.
Teksti loeti inglise keeles

Enne Harry Potteri teist kooliaastat toimuvad veel mõned koolivälised sündmused, näiteks ilmub välja majahaldjas Dobby, kes on kogu raamatu üks andekamaid tegelasi, ja Weasleyd, kellel on rohkem lapsi, kui nad endale lubada saavad, röövivad Harry vastikute Dursleyde käest ära ja... Weasleyde kodu kirjeldus on ka väga armas ja hubane. Kavatsen seda raamatut soovitada igale ettejuhtuvale lapsele ja lapsemeelsele.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan, mis polnud üldse romaani nägu. Esimese hooga (ka mina olin siis veel postpuberteetik ja natuke naiivsem kui praegu) tundus isegi peaaegu nagu päris... Ajamasin on muidugi tobedus, aga iseenesest on seda teemat - et keegi suur, tark ja hea vaatab meid ja vangutab kurvalt pead - ka kehvemini väänatud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin mitu aastat tagasi ja tegelikult ei mäletagi eriti, millests eal juutu oli... Aga seda mäletan küll, et ei meeldinud. Kui uuesti pihku juhtub, siis loen veel ja püüan aru saada, miks mulle ei meeldinud ja teistele meeldib...
Teksti loeti eesti keeles

Mh, mitte ei saa aru, mis teil kõigil siin viga on. Tegu on lasteraamatuga ja 19-aastastel loikamitel pole vajagi seda lugeda - kui, siis mõnele pisivennale ette (juhul kui pisivend mingil müstilisel põhjusel ise lugeda ei oska). Muidugi on täiskavanutele igav. Aga igale normaalsele lapsele on näiteks Lovecraft igav. Või Christie. Zelaznyst rääkimata. Lapse jaoks raamatu võlu selles seisnebki, et kogu aeg juhtub midagi. Igas peatükis ootab uus ja põnev seiklus, mis on teisest väga erinev. Ja muide: film võib olla hollywoodlike efektidega, aga tehtud on ta hoopis Saksamaal - vist? Vähemalt seal neid kääbustekoopaid ja lohemulaaže näidatakse.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on viie pikema ja lühema jutuga, mis on kõik omavahel mõningate korduvate tegelaste kaudu seotud, samuti seob kõiki lugusid omavahel Vietnami sõja vari. King ise on selle raamatu kohta kuskil öelnud, et see on vahepala Dark Tower´i seeria neljanda ja viienda raamatu vahel. Esimene lugu on tõesti Musta Torni ja selle tasanditega (Inomnia!) üsna tihedalt seotud, teised... no ma ei tea. Teine, kolmas ja neljas lugu jätsid täiesti külmaks. Viimane meeldis jälle päris hästi. Ilmselt tuleb mõnel tuulisel novembriõhtul üle lugeda, et kskmiste juttude mõte üles leida. Mõte on kindlasti olemas.
Teksti loeti inglise keeles

Minule meeldis. Väga. Lasteraamatu jaoks on päris alguses ehk liiga palju keerutatud kuninga impotentsuse (või mis tal viga oligi?), aga teismeliste romantikahullude raamatuks kõlbab küll. Lisaks Tha Standile on lool ka täiesti otsene seos Dark Tower´i seeriaga. Olen täiesti veendunud, et kogu seda maad või mõnd naaberriiki või midagi sellest mainiti ka Dark Tower´is (pole olnud aege üles otsida, kuskohas või millal). Näiteks määratakse suunda Vana Tähe järgi ja vaibad on pärit Kashminist. Ja üldiselt on kõik Kingi viimase 15 aasta teosed omavahel otsapidi seotud. Selle raamatu ringihulkuvad poisid (ilmselt siis Thomas ja Dennis) jõuavad ka mingis Dark Tower´i osas Thunderclappi - Flaggi maale.
Teksti loeti inglise keeles

Kunagi varem istusin siin arvuti taga ja mõtlesin, et mis imelik lugu see on, mina pole "Udu" lugenud, kuidas see võimalik on? Oli küll võimalik. Nüüd leidsin poest raamatu(ajaloolise täpsuse huvides kogumiku)... ja tuli välja, et tükk aega olin millestki heast ilma olnud, isegi teadmata, et see hea olemas on. Lühidalt, meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Minule meeldis ka. Väga mõnus raamat. Läheb üsna ühte patta teiste Kingi esimestega - "Carriet" ja "Firestarterit" mõtlen.
Teksti loeti inglise keeles

Minule ka meeldis. Kuigi mitte ei saa aru, miks seda raamatukest mujal maailmas nii superheaks peetakse. Huumor on hea, ideed päris värsked - öökullipost! - ja stiil meenutab tõesti ühtepidi Roald Dahli ja teistpidi P.L. Traversit ( ma ei lugenud kaaneümbrist enne, kui raamat oli läbi, nii et targemate pealt mahakirjutamisega seekord tegu ei ole) ja üldse on selline mõnus lasteraamat. Milleks teismelised - arvatavasti sobib ka normaalsetele (loe arenenud) kaheksa-aastastele väga hästi. Muide kellegi eestlase - nime kahjuks ei mäleta, häbi mulle - kunagine lugu soonõid August Sarvepillist (avaldati minu mäletamist mööda "Piobneeris", või oli siis juba "Põhjanael"?) oli peaaegu sama hea, kuigi mõnevõrra ugrimugrisem.
Teksti loeti eesti keeles

Varem ei osanud seda raamatut ulmeks pidada. On teine selline... kummaline. Aga ilus. Ja huvitav. Ja masendav. Masendav nagu kõik mitteõnneliku (mis ei tähenda ilmtingimata õnnetut) lõpuga lood. Ja selle koha pealt on Jyrkal küll õigus, et tavalugeja peakolu jaoks jääb see raamat kaugeks - kuigi, kes teab, äkki suudab mõni külaulmehuviline teatud kivi enese jaoks tulnukate imeatribuudiks mõelda (sorry, supertehnikat selles raamatus ei ole!) ja leiab, et pole vigagi? Mina leian, et hea raamat on. Hea raamat autistlike joontega lapse kasvamisest 18. sajandi külaühiskonnas.
Teksti loeti eesti keeles