Kasutajainfo

Laura Loolaid

  • Eesti

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Hištšnõje veštši veka

(romaan aastast 1965)

eesti keeles: «Ajastu ahistavad asjad»
««Loomingu» Raamatukogu» 1968; nr 5–7

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.92
Arvustused (25)

"Ajastu ahistavad asjad" (e.k. 1968 LR). Kurb ja õel antiutoopia. Jutustuses on, nagu see Vendade puhul reegliks on, mitu erinevat plaani ja teemat. Raske, isegi võimatu on otsustada, mis on siin peamine: Hoiatus, et teaduse ja tehnika ande, kaasaegset laiatarbekaupa, saab kasutada mitmel, sealhulgas väga destruktiivsel moel? Hoiatus vaimse entroopia eest, mis muretus ja pingutusteta külluseühiskonnas tohutult kasvab? Meeldetuletus, et ka ees ootavad tormid? Neid küsimisi võiks kaua jätkata. Lugu, mida kõik sotsiaalse ulme austajad peaksid kindlasti lugema. Kuulub tegelaste (Ivan Zhilin) poolest nö "pealiini", mis algab "Purpurpunaste pilvede maa'ga" ja lõpeb "Lained summutavad tuule'ga" (Volnõ gasjat veter). Alates "Teost" ja "Asjadest" on isegi väidetud, et vennad pole mitte ulmekirjanikud, vaid realistid. Erakordselt hea asi. "Viis"
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
tvr

Nii-öelda kohustuslik kirjandus kõigile ulmelugejatele. Eriti eestikeelsetele lugejatele, kuna kuulub vaieldamatult eesti keeles välja antute tippu. Tähelepanuväärne antiutoopia, mille paradoksaalseim omadus on Verne-ga võrreldav tuleviku ettenägemine - kuuekümnendatel kirjutatu haakub tänapäevase reaalsusega ja arvatavasti annab ette ka tee lähitulevikku. Sünge perspektiiv. Alamplaan: kui tunda tolleaegseid poliitilisi olusid läänes ja NLiidus, annab juurde, ehkki kõlbab lugeda ka nö tavalugejale.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga hea raamat, ja mida aeg edasi, seda paremaks ta muutub. Kui nüüd sellest loost rääkida, siis on ta ju praeguse elu suhteliselt täpne kirjeldus: rahvas tõmbleb kuskil tiskudel ja mingid nolgid kribivad seina peale neid seitsmeharulisi lehekesi jne jne. Soovitan soojalt kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Strugatskid kirjutavad alati niiiii kuradi hästi. Kui midagi enam mõtlema ei pane siis see jutt küll. Strugatskid tuleb läbi lugeda, kui mitte see jutt siis mõni teine võiks olla kohustusliku kirjanduse hulgas keskkoolis.
Teksti loeti eesti keeles

Teos, mille väärtus ajas aina kasvab. Kui ta ilmumisajal võis end legaliseerida lääneilma languse kujutamisega, siis nüüdseks on ta omandanud ka hoopis globaalsema sisu. Strugatskid ei ahvi ega proovigi jäljendada anglo-ameerika kirjastandardeid, nad kasutavad oma "korruselist" kirjaviisi, millele pikitakse vahele detektiiv- ja spiooniromaani reegleid. Sellest raamatust saaks ka väga hea filmi teha aga kindlasti mitte Hollywoodis. Aeg muudab selle romaani aina paremaks. "Ajastu..." kirjutamisstiil on mulle väga sügavalt meelde jäänud, osalt meenutab ta le Carre`d, kuid kohati on isegi etem.

Nüüd lugesin selle ka vene keeles üle ja kiidan ka tõlget. Peale Ehini on M.Vaga üks parimaid Str-e eestindajaid. Uue väljaande eessõnas on romaani tegevus dateeritud 2019. aasta 16-18.aprilliga ja kohaks Barcelona. Jutus endas ma nii selgeid vihjeid ei leidnud. Erinevused taastatud autoriversiooni ja tõlkealuseks olnuga on minimaalsed, pea olematud. Artik peab Jurkovskit poolakaks või juudiks; lennujaamas jutu algul sagivad ka Argentina parteibossid, mõne linna nimi on muutunud neis uudistes, mida Zhilin lehest loeb. Aga suuri kärpeid ei iole. Autoriversioonis on ka lõpp pisut lühem (pole seda tulevikupilti Lanist).
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Eelpool on pea kõik ära öeldud, eriti tahaks nõustuda A. Golikovi väitega, et tegemist on romaaniga, mille väärtus aja möödudes tibagi kahanenud pole.
Teksti loeti eesti keeles

Sai üle loetud ja tõesti ei tundunud sugugi vähemhuvitav või vähemsisukas kui kunagi ammu. Üldiaselt mulle meeldivad sellised lood, kus alguses eriti aru ei saa, millest jutt käib. Seetõttu pole lõpp, kus 1+1+1 kokku pannakse ja natukese moraliseeritakse, ehk nii haarav. Liiatigi tuli see nagu varavõitu, sest igasuguseid toredaid vihjeid ja otsakesi jäi veel hargnema.
Kuigi kõiki tehnikasaavutusi õnnestub kurjasti kasutada, oli siin ehk point selleski, et (vene) inimese leidlik hing suudab leida äärmiselt lihtsaid lahendusi, kuidas oma kaifi kätte saada.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin romaani üle ja olen nõus Andreiga - romaani väärtus aja möödudes ainult kasvab. Väike illustratsioon - tänapäeva diskod. Lugu on väga mitmeplaaniline ja mõtlemapanev. Strugatskite üks paremaid lugusid (kuigi neid on väga raske kuidagimoodigi reastada), kõhkluseta "viis".
Teksti loeti vene keeles

Lugu maailmast, mis tehnoloogia arenedes tehnoloogia poolt nahka pistetud saab.... Inimene ei suuda tehnikaga kaasas ka"ia, ei suuda sellest yle olla. Tehnik on meie Pyha Lehm, kelle poole me palvetame, aga mis tunded on Tehnikal meie vastu? Neid ei olegi ju! Seda on juba o"eldud, et teose va"a"rtus ajas kasvab. Nii on ka hinnaguga sellele teosele. Esimesel korral, kui teda lugesin, oli see ammu, ajal, mil maailm veel palju teistsugusem oli. Hinnang oli madal. Teos kippus ja"a"ma arusaamatuks. Uuesti lugedes aga nautisin teose igat lehekylge. Yks konkreetne p6hjus, miks ammuloetud asju tasub ikka yle lugeda, isegi kui algul ja"a"b teosest mulje, kui saastast... See, kas suudad end millelegi pyhenduma sundida, mis su juba tule ja rauaga endast eemale peletanud on, on juba iseasi... Aga et ohustuslik kirjandus - selleks sobiks ta kindlasti. On ta ju ysna lyhike, haaravalt kirjutatud, sygavasisuline ja minu arust peaks praegusel ajal raamatu sisu olema selge ka ilma mo~tlemata. Strugatskid oskavad va"ga ha"sti kirjutada, see on kindel.
Teksti loeti eesti keeles

Masendav, täielikult masendav. Parim raamat, mis siiani loetud. Täitsa õige mõte -koolis kohustusliku kirjanduse nimekirja. Kahe käega poolt.
Teksti loeti eesti keeles

Jällegi raamat, millele on raske midagi ette heita. Isegi ettenägemisvõimet on siin ämbriga rohkem, kui keskmises ulmekas - tehnoloogilisi leiutisi kasutavad töllmokad hoopis muuks, ja seda on pea võimatu kontrollida, kui inimene ise on mäda.
Teksti loeti eesti keeles

"...tehnoloogilisi leiutisi kasutavad töllmokad hoopis muuks, ja seda on pea võimatu kontrollida, kui inimene ise on mäda."

Ja just see on ka yks aspekt, mille poolest Strugatski eristusid nõukogude ulmekirjanduse yldiselt foonilt - Strugatskite väike inimene, mitte suure Ч-ga nagu kosmosekangelane-luuraja-progressor, vaid sihuke pisike, tavapärane strugatski istub kommunaalkorteris, peksab keelt ja leiab igas systeemis äärmise leidlikkusega yles lähima võimaluse kärss likku panna. Sama räägivad nad "Jumalas", sama "Asjades". Tahaks nagu loota kõike sellesse lubatud helgesse, nende tulevikus on kommunism ja puha, aga samas on ka kõikeläbistav pessimism või lihtsalt тоска зелёная, mis tuleneb inimloomusest. Mitte ykski optimism ei saa selle vastu, kui vaatad sedasama tavalist inimest, kelle igapäevast vegeteerimist kõik kangelased kaitsma peaksid (ja kaitsevadki, hoolimata kõigest, vere ja higi hinnaga). No mis kurat sa sellisega teed? Ja tema ei muutu, hoolimata yhiskonnast, tehnikast või teadusest... Ime, et sellist teksti yldse trykki lubati.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kirjutatud ja esmaavaldatud üle viiekümne aasta tagasi. Eesti keeles ka juba üle viiekümne aasta olemas. Iga paari aasta tagant kirjutab keegi siia – enamast sellest kui väga hea asi see ikka on. Kirjutan minagi. Lisaks sellele, et minagi arvan sellest raamatust ja autoritest väga hästi, tundub mulle, et midagi olulist sisu kohta on veel (siin) ütlemata.

Alguses tuleb lõunamaisesse linna vana võtleja Ivan. Ta tunneb põlgust ja üleolekut peaaegu kõige suhtes, mida näeb ja keda kohtab. Tal on kaunid mälestused oma kunagistest lahingutest ja oma sõpradest, kellega koos ta (fašistide vastu) võitles. Tõeline mees on ikka see, kes valmis relv käes vastu astuma kõigele kurjale. Tasapisi selgub tema siiatuleku põhjus, vaja on üles leida ja lokaliseerida see kuri, mille vastu saaksid siis head rünnakrühmlased võitlusesse asuda. Kusagil on ootamas lahinguvalmis (sõja)jõud – tema asi on sihtmärk selgeks teha.

Tasapisi ilmuvad nähtavale vanad kamraadid, selgub, nemadki on juba mädad. Tähendab – kuri on eriti kuri, tähendab – tuleb rakendada veel rohkem vägesid. Kuri on eriti kuri! Ümberingi on ainult juhmid. Juhmid ei saa aru, kuidas kuri neid ähvardab salakavala narkootikumi läbi. Narkootikume on ümberringi kõik kohad täis, aga üks on eriti tappev. Vaat selle eriti tapva tee tulebki vägedega läb lõigata.

Siis jõuab kohale lõpp. Lõpp on kohalejõudev salaorganiasatsiooni (alamaastme?) juht hüüdnimega Maria. Raamatu lõpus saabub Ivanile ka teadmine/arusaamine vägivalla lootusetusest selles võitluses. Võitlus ei käi tegelikult mingi teise (sala)organiastsiooniga. Võitlus käib tegelikult tühjusega inimese hinges. Ivan saab aru, et selle võitluse vajadust on enne teda taibatud, need on need tobedad käsitööringide üleskutsed, need on need tobedad intelid (intelligendid), kes on valmis ka ennast ohverdama, peaasi, et millegagi täita inimeste hingetühjust – kasvõi vihaga, kasvõi vihaga endi vastu ...

See, kuidas Ivan loobub salaagendi tööst (kui loobub?) ja kuidas ta asub tegelema kasvava põlvkonnaga, räägitakse lõppsõnas lühidalt.

Mul puudub teadmine, kas see lõpp on tsensorite jaoks külge poogitud. See lõpu osa (kasvava põlvkonna minek paranemise teele) on terviku hindamisel suht ükskõik. Olulise ja orgaanilisena mõjub Ivani arusaamise tekkimine. Oluline on Strugatskitele nii tavalise supermäni vaimne krahh – arusaam enda mõttetusest. Mõttetusest salateenistuse supermehena.

Ma ei olnud vahepeal vist oma kümme aastat seda lugenud (vana inimene, silmad viletsad, raamat hallil paberil ja väikeste tähtedega), nüüd lugesin taas. Lugesin Seda vana Loomingu Raamatukogu trükki – alles siit (UB) sain aru ja teada, et eksisteerib uus väljaanne … Mäletan, kunagi tundusid juba esimesed leheküljed olevat eriti ängistava atmosfääriga – nüüd seda uuesti ei kogenud. Aga haaras ikka, kuigi natuke hiljem. Ka atmosfäär oli täiesti olemas, taas sama masendav, kuigi natuke hilisema algusega, seekord.

Tegemist on prohvetliku tervikuga – mida aeg edasi seda kaasaegsemalt ta mõjub. Kahju ainult sellest, et Vendade areng toimus teises suunas. Enamik hiljem kirjutatust asub justkui vaidlema selle raamatu lõppjäreldusega – ikka tahaks kuhugi vägesid (või salateenistuse supermäne) saata, ikka küsimused vägivaldse sekkumise võimalustest ja eetikast. See sedalaadi sekkumine on juba varem samade meeste (Vendade) poolt prügikasti saadetud … Järsku nad ise selles nii kindlad ei olnudki (?) või arvasid olevat vajaliku näidata teist teed samade järeldusteni ... Et nad arvasid, justkui neil ei olnud õnnestunud esimese raamatuga (Ajastu Asjadega) lugejaid piisavalt veenda. Mind õnnestus.

Tuleb sama asja veel korra üle rääkida, seekord kõvema häälega ja aeglasemalt (Ivan Zilin sünnib uuesti, seekord Maksim Kammereri nime all)!

Teksti loeti eesti keeles

Strugatskid mulle meeldivad, kuid siiski tundub, et antud raamat on tiba üle hinnatud. Kirjutamisstiil on hea, mõned teemad haakuvad ka tänapäeva, kuid siiski on Strugatskitel PALJU paremaid raamatuid

Eelpool arvustajad on eelkõige võrrelnud raamatus kirjeldatud sisutühje massmeelelahutusi diskode (või reividega), kuid mulle haakus raamatu-sisu-tooduna-tänapäeva pigem see, et kuidas üksinda meelt lahutatakse. Raamatus kirjeldatakse seda tegevust kui istun-üksinda-vannis-imen-tableti-sisse-ja-keeran-(raadio)tehnikaga-ajud-sõlme, tänapäevases kontekstis aga kerkis silme ette eelkõige MMORPG-sse mattunud mängur.

Mis häiris? Eelkõige see, et peaaegu iga peategelase poolt kohatud tegelane oli venelane. Nimest ja rahvusest hoolimata.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene pool raamatut läks vaevaliselt - lugesin ja mõtlesin "milline jamps!". Isenesest hästi kirjutatud kommunismi- ja ühiskonnakriitika aga suhteliselt sihitu. On mingi kirjanik, kes sõitnud õitsvast kommunismist mingisse ex-kapitalistlikusse riiki, kuhu on saabunud teaduse abil küllus, kaotatud nälg ja haigused. Misjärel on ainult kogu elanikond andunud hedonistlikele mõnudele. Kepitakse, õgitakse ja juuakse nagu pöörased. Lisaks tarbitakse avalikel väljakutel värina nimelist neurostimulaatorit (mingit narkootilist ultrahelilainetel ja heli-valgusemängul põhinevat mõnuvahendit).

Alates aga metrootseenist, kus peategelane kohtus hullunud kosmoserobotiga, hakkasid asjad paika liikuma. Selgus peategelase motiiv ja lugu noh võttis viimaks hoo üles ning minul liikus ka peas kõik varasem paika. Teagi palju peaksin sellest paljastama ja mishetkest võib ümberjutustamine minna spoilerdamiseks. Igaljuhul on asja segatud värinast veelgi kangem neuronarkootikum nimega slegg.

Ilmselt on tegu ühe üsnagi hästi ajaproovile vastu pidanud Strugatskite looga. Elu kirjeldatud kapitalistlikus riigis meenutab ju vägagi palju meie tänapäevast maailma - tarbimisühiskond oma mõnulemise ja nautimisega on üsna hästi kirja pandud, koos rahulolematute terroristide ja mässavate organisatsioonidega. See, kuidas heas usus tehtud leiutised saavad loova ja igavleva mõistuse käes hoopis uue sisu võib samuti näha igalpool. Heaks näiteks 3d pritnerid, mida saab kasutada relvade tootmiseks. Fantaasiamaailma sisepooleelamise võib tinglikult kanda üle virtuaalmaailmale ja arvutimängudele. See ongi teatudmõttes see sooja veega täidetud küna koos sleggiga, mida Strugatskid kartsid - asjad mis võtnud inimestelt huvi ehitada mesonreaktoreid ja lennata tähtedele. Ja meil pole ka ühtki agentuuri kaugel imeliselt komunismimaal, kust tuleksid head mehed ja alustaksid meie ümberravimist.
Teksti loeti eesti keeles

Kohutavalt hea raamat. Ses mõttes, et kohutav. Ja hea. Minu arvates haakub Lemi "Tagasitulekuga tähtede juurest". Näidates, et see, kui me Väikese Inimese elu paremaks muudame, ei tähenda sugugi, et Väike Inimene sellest paremaks muutub. -- Või, nagu Rumata mängis mõttega kirjeldada tuleviku Maa ühiskonda Arkanari elanikele ja kujutles, mida öelnuks don Sera: "Jah, kõik see on muidugi väga ... phee..een, aga kuidas seal naistega lood on?"
 
Teisalt ei jäta raamat ka lõpliku lootusetuse muljet. On imepisike võimalus, et kui inimkonna ette kerkivad uued RASKED ülesanded, saab meist veel asja. Nagu sai kuuekümnendate Ameerikast John Kennedy juhtimisel...
 
A' lihtsam võimalus on muidugi olemasolevate mõnude nautimisse sukelduda ja edasiminek unustada. Olgu, võiks veel palju arutleda, aga ma ootan, kuni teie kõik ka selle raamatu olete läbi lugenud ja mulle vastu vaidlema hakkate.
 
P.S. Amatöörtõlkijana tahaksin eestindatud teose pealkirja nähes kadedusest mööda seina üles ronida.  
 
P.P.S. Ei mäleta enam, kas üks Vendadest või keegi nende lähedal seisjatest, kuid see keegi ütles, et teoses kujutatud ühiskonda võib ju ka vaadata selle nurga alt, et inimestele on antud peaaegu täielik valikuvabadus. Tahad, joo, kepi, käi värinal, roni sleggiga vanni. Tahad, loe raamatuid -- saad tasuta nii klassikuid kui eile kirjutatuid. Tahad, õpi. Tahad, otsi mõttekaaslased kokku ja ehita tähelaeva.... Kommunism missugune :P  Ja taas paralleel "Tagasitulekuga tähtede juurest".
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Kalevipoeg
15.04.1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Pean nõustuma, et nõrgem, kui sarja esimene osa - aga lõbusam. Lõpp aga... Tegelikult see mulle isegi meeldis. Ehkki alguses oli see teatav pettumus, mõistsin raamatu üle järele mõeldes, et see oli tegelikult ainuvõimalik lõpplahendus. Mustandi mässajad on inimlikult mõistetavamad, neile on kergem kaasa tunda, nad on isegi sümpaatsemad, aga tüüpiline inimene, kes sellisesse olukorda satuks, astuks ilmselt esimesel võimalusel ikkagi rajalt maha. Funktsionaalid ajavad oma asju? Ja siis? Keda see morjendab? Suurkorporatsioonid ajavad ka oma asju, ehk isegi jõhkramalt - ja enamik inimesi ei hakka mässama. Ja sellise äärmiselt olulise tõe raamatusse raiumine on üks harukordselt julge tegu. Mingi muu lahendus oleks tegelasega (keda hr. Tänav äärmiselt täpselt iseloomustas) vastuollu läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Hullemaks läks...Teine episood oli hea. Väga hea kohe, aga episoodid üks ja kolm? Panid õlgu kehitama. Laulud, mis kellelegi midagi öelda võivad, on minu jaoks tundmatud, lugude ülesehitus sarnaneb esimese raamatu omale (esimesel ja kolmandal). Ei midagi uut. (P.S. Ei tasu tõlkijat kividega loopida. Kui on Ollõkainen, siis milleks, härra Meelis Sepp, tõlkija selle siis väänutama peaks? Ollökainen? Ollykainen? Ei, see poleks hea tõlkimine. Ehk oleks ta pidanud selle teise autori vea, eesnime Raivo, kah ära muutma? Mitte, et ma kividega nõus ei ole, aga tõlkija pole milleski süüdi.)
Teksti loeti eesti keeles

Jordanil ja Jordanil on suur vahe. Eepiline tellis kannatab enamat, kui sadakond lehekülge. Jordanile nii omane ja hiljem levinud jututeemade vahetamine ei sega lugemist, kui lehekülgi on tuhat, pigem tõstab ehk pinget. Aga New Spring ei ole eepiline tellis ja süžeeliinid ei vaheldu, ent ometi on neid kaks - ja sealt tekkis küsimus, miks oli need kaks eri lugu ühte kokku susida? Mõlemad olid ju omaette loetavad lookesed, täiesti neljaväärilised. Aga koos nemad olid ja sestap ka kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane raamat on oma kvaliteedilt keskmisel kohal. Suur labürint (Hrad Spein) meeldis mulle väga, oli ainult peategelane ise ja fantastiline keskkond. Meenutas esimese raamatu tsooni, ainult et enam ei olnud Strugatskite stiilis, vaid midagi uut, omapärast ja ainulaadset. See, mille suunas autor tegelast kogu aja lükkas, loo kandev idee. Ja kui lugu oleks sealkandis lõppenudki, oleks hinne tulnud kõrgeim ja Martiniga võrdlemist oleks pahaks pannud (mikroskoopilise putuka osas oleks olnud Martin). Aga... sellele järgnes suure lahingu pikk kirjeldus, mis ei olnud ju paha, aga oli hoopis teine ooper ja mille sarnast on läbi aegade korduvalt kirjandusse jõudnud. Ajas haigutama ja kaaluma teist kolme. Ent siiski - taas meenus Hrad Spein (Martinil pole sellele midagi samas kaalukategoorias vastu panna). Kokkuvõttes leppisin endaga nelja peale kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja kõige nõrgem raamat, tegevus ei liigu praktiliselt üldse edasi, naljad tundusid olevat naljade pärast ja midagi ilusat/vägevat/eepilist ka sisse ei mahtunud.
Teksti loeti eesti keeles

Pole suurem asi arvutimängude mängija, sestap ei mõista selleteemalist kriitikat. Raamat oli kirjutatud lääne turule ja mina kui läänlane võtsin selle lääne turul ebastandartse teosena rõõmuga vastu. Sarnaseim teos on ehk tõesti Ashinari kroonikad, aga Belials (siis veel) kirjutada ei osanud, jalutas loost kiiresti läbi. Pehhov aga suutis kirjeldada, nalja visata ja teha kummardusi teistele autoritele - elik teha just seda, mida heast loost ootan.
Teksti loeti eesti keeles

Sparhawk on oma kivikese kätte saanud - ja nüüd läheb asi tõsiseks. Kivi nimega Bhelliom enese kätte saamine on nimelt ka tema vastaste sihtmärgiks ja selle nimel ei kohku nad tagasi mitte millegi eest. Mis aga raamatu omataoliste seas tõeliselt eriliseks muudab, on raamatu keskel olev keeruka sisepoliitika ajamine ja arhiprelaadi valimine. Kui see tehtud, siis on raamat praktiliselt läbi ka ja pahluaste nahutamine tundub seal juba täiesti kõrvalisena.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes esimese osaga on siin tuurid alla keeratud -sellest siis ka neli. Okei, Eddings kirjutab väga hästi, aga lugeda terve raamatu vältel sellest, kuidas mööda vihmaseid ja süngeid tasandikke ühteainsat kivi taga aetakse, läheb siiski veidike tüütuks. Selle osa pisiseiklused on vähemtähenduslikud ja teiste osadega nõrgemini seotud - ja vaid Eddingsi suurepärane jutustamisoskus muudab selle tegelikult tüütu sisu loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on tõeliselt hea raamatuga, kus ulme on teisejärguline - maagia on vaid veidike vürtsi loole, kus sündmused hoopis muude põhimõtete järgi toimuvad. Hargla on selle looga saanud lahti oma vahepealsest kammitsetud olekust ja jõudnud uuele headuse tasemele. Loos on palju erinevaid ja häid ideesid, mis kokku segatud seni IMHO autori parimaks looks. Kui võrrelda seda romaani teiste teostega, mida pean Indreku tippsaavutusteks, ehk siis "Pan Grpowski jõulude" ja "Uskmatuse hinnaga", siis on see tekst palju lihvitum. Teises osas on küll paar konarust, osad vahelduvad minu maitse jaoks liialt kiiresti ja tekst jätab liialt hüpleva mulje, ent algus ja lõpp on sellestki puudusest vabad. Sisu kohta nii palju, et maailm on siin võõras, aga samas on romaanis palju lõbusaid momente, mille tähendust võiks mõista ainult meie maailmale mõeldes. Nii näiteks on teise osa õiglaste liikumine peaaegu äravahetamiseni sarnane maffia tekkelooga. Nimedki jutustavad päris palju: põhjas skandinaaviapärased, lõuna pool tundusid romaani elementidega olevat, esimese osa peategelane oli Blagomir... Kõik see andis loole hoogu juurde enam, kui katsetused Sindbadi retkede vallas muinasjuttu, maailma legende, hilisaegade kirjandust, araabia õhustikku ja ajalugu kokku sulatada. Kes raamatu kaanelt sisututvustust loeb, arvestagu sellega, et see on alles algus. Tegelik raamat algab alles seal, kus raamatu kirjeldus lõpeb. Kiidusõnad Harglale - tema uus romaan tõukas "Matagoonia" minu isikliku lemmiku kohalt eestlaste kirjutatud ulmeraamatute seas. Mortis on surnud, elagu Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu võis juba ilma igasuguse kõhkluseta "Algernonile" saata. Kallis Kristin - sa oskad päris hästi kirjutada - ehk ei olegi selle lõpuga nii palju vaeva näha vaja. See kirjeldamise pool on Sul ju fantastiline. Praegusel kujul on aga see lõpp väga higine ja pingutatud.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpust ei saanud mitte vähimalgi määral aru. Algus oli aga piisavalt lustakas, et seda teksti isegi nautida võiks. Kokku siis kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üleüldiselt tundus see raamat olevat palju ladusam ja mõnusam, kui oli seda Stone of Tears. Paraku kippus selle ladususe juures puudu jääma sellisest "ideelisest poolest". Naljategemine naljategemise pärast ja seiklemine seikluste pärast võivad mõlemad ju olla head lugeda, kuid mind ennast nad ei kütkesta kahjuks kuigivõrd. No hüva, see "ideeline pool" ideeliseks pooleks, aga teine asi, mid häirima kippus, oli lõpp. Erinevad tegevusliinid läksid minu jaoks liialt umbe ja omandasid sellise keskmise hollivuudiliku märuli kirjanduslikud mõõtmed. Kakeldakse, tormatakse, äsatakse mõõga ja maagiaga ja raske on aru saada, kes või miks või mismoodi nüüd see kõik TÄPSELT oli. elukad nimega miswrithid ja nende relvad yabreed ja hõbesülfid segunesid kõik üheks pudruks, kus kaotasid oma näo. Idee on muidu selline, et maailmas, kus Richard elab, käib ringi üks paha, kel on Freddy Krügeriga sarnased omadused. Erinevalt vanast heast Freddyst ei ole ta aga mitte tapahimuline maniakk, vaid hoopis sihikindel ja salakaval maailmavallutaja. Richard peab siis talle algul oma kodumaal ja pärast Vanas Maailmas, kust see freddylik imperaator pärit on, vastu astuma. Asja käigus jääb talle ette üks imperaatori kasutuses olev liik, mis pärastpoole on täielikult välja surnud liik. Elagu keskkonna ja looduse kaitse fantasyraamatutes!
Teksti loeti inglise keeles

Kaunis igav ja mõttetu lugu, aga ühte ka panema ei hakka. Selle teose lugemine on aja raiskamine, aga mitte kuritarvitamine.
Teksti loeti eesti keeles

Jyrka!!! Kui sa tõesti mõtlesid seda, mida sa eesti keeles ilmumise kohta ütlesid, siis avaldan sulle austust. Tegemist on tõeliselt laheda lugemisvaraga, mis sundis suvi otsa ringi käima, kõht naerust kõveras. Pole kohanud veel teist sellist Strugatskite raamatut, kus tegelaskujud oleks nõnda värvikad ja samas elavad. Lugedes kippusin mitmes kohas kõhklema, mõeldes tõlgetele. See on tõepoolest täis pärleid, mis eriti hästi tunduvad kõlavat just vene keeles. Kes iganes soovib Strugatskite loomingut lähemalt tundma õppida, peab lugema ka seda raamatut.
Teksti loeti vene keeles

Rõhuvalt ilmetu ja igav, mõttetult allegooritsev... Enamust selle raamatu sisust näeb naasama all tänaval ka. Destruktiivne kriitika kriitika enese pärast. Hulk lakkumist(mida ei tee ise ega mõista ka teiste juures)ja null tegevust. Üks ebameeldivamaid raamatuid, mida lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Olin arvanud, et peale Gulagi Arhipelaagi lugemist ei suuda mind üllatada mitte üheski maailma raamatus leiduv sadism, vägivald ja jõhkrus. Eksisin rängasti. Goodkindi lugedes poetasin raamatu poole lehekülje pealt käest ja suutsin end vaid suure sundimisega jätkama panna. Selle eest kindel viis! Pole lihtsalt teisi selliseid raamatuid, mis suudaks nii veenvalt teha selgeks, et pahad on ikka tõesti pahad ja et neid on vaja mättasse lüüa. Terry Goodkind on suutnud seda vägagi edukalt ära põhjendada. Raamat on palju hajusam, kui esimene tellis. Kahlan ja Richard seiklevad maailma täiesti erinevates otstes. Alguses ei liigu tegevus eriti, ta kipub venima. Sealt oleks andnud oma sada head lehekülge koomale tõmmata küll. Aga pärastpoole tuleb Goodkindi spetsiaalteema ehk siis sadomasostssenid, teos muutub mõnes mõttes (küll kahtlases mõttes) klassikaks, ja see päästab hinde. Raamatu tekitatud tunne oli lihtsalt liiga võimas, et saaksin alla viie panna. Lõpp on aga taas esimese raamatu kerge ja humoorikas partner. Paar tuttavat muuseas lugesid Goodkindi minuga samal ajal ja leidsid, et tema maagia kirjeldused ja omadused on seni kohatud teoste kohta parimad. Ei ole selles ise küll nii kindel, aga kuna nemad ei ole BAASi arvustajad, siis leidsin, et peaksin selle ära märkima.
Teksti loeti inglise keeles

Tundus olevat hale Tolkieni kloon - Sõrmuste isandale mõeldes oskasin kuni raamatu viimase kolmandikuni täpselt ennustada, mida tegelased teevad või ütlevad. See mulle aga ei meeldinud. Mis huvi on asja lugeda, kui midagi uut pole raamatust leida? Lõpp muutus aga tugevamaks, eriti lahingustseenid ja linna piiramine. Taplusest oskab see autor tõepoolest hästi kirjutada, igasugused võitluste kohad raamatu esimeses kahes kolmandikuski teevad teose päris loetavaks - aga kahjuks on seal raamatus palju muud ka.
Teksti loeti inglise keeles

Peab tunnistama, et autor on palju lugenud. Eriti palju veel igasuguseid teoseid, kus kirjeldatakse sadismi ja piinamisi. Need stseenid olid tal tõepoolest IMHO parimad, mis ükskõik millises ulme alaliigis ükskõik mis ajal ükskõik kelle poolt kirja on pandud. Aeg-ajalt on Goodkindi lugedes lausa selline tunne, et nii haiglase fantaasiaga tüüp ei saa olla terve mõistusega. See, mis sadismi kõrval on, enam nii ainulaadne ei ole. Kohati on väga head huumorit, põnevust jagub samuti. Igati loetav. Sisust: Maailm on maagia abil jagatud kolmeks. Ühes osas elab nooruke Richard. Ühel päeval kohtab ta kurja võluri Darken Rahli eest kaitset otsivat neidu - kes pole aga mitte tavaline neiu. Richard, neiu kahlan ja kaks Richardi sõpra, Zedd ning Chase, asuvad päästma maailma.
Teksti loeti inglise keeles

Kindlasti väga professionaalselt kirjutatud teos inimeselt, kes ajalugu tunneb. Seetõttu on ka ta vahva ajarännuraamat igati hariv lugemismaterjal, mis teeb kaunis täpselt selgeks, kuidas, miks ja millises õhustikus tekkis U.S.A, mis oleks selle riigi tekkimise ära hoidnud, mis tagajärjed oleks olnud sellistel ja teistsugustel sündmustel...

Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.

Teksti loeti inglise keeles

Algus ei tundunudki kõige hullem, oli võetud hulk klisheesid ja need tempokaks teoseks kokku miksitud. Lugedes oli iga hetk tuttavlik tunne, et näed, nüüd võtab siit ja nüüd sealt. Paraku - mida edasi raamat läks, seda hullemaks läks. Laenatud teemad kippusid venima, teos kaotas oma hoogsuse, ja ajas lõpuks lausa ahastuse äärele. Ei suutnud minu vaene pea mõista, milleks seda mitut maailma vaja oli. Erinevatest maailmadest, maailmade vahel rändamisest - köigest sellest on ka enne Belialsi kirjutatud, seda on tehtud ÄÄRMISELT palju, ja äärmiselt palju paremini. Kui algus veel tänu kiirele laenude vaheldumisele mingi oma näo sai, siis lõpp oli vaid võõraste eeskujude matkimine - vähemalt selline mulje asjast jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on suhteliselt talutava raamatuga, kus seekord ei olnud küll nii palju huumorit, kui eelnevates osades, aga see-eest veidi rohkem inimlikku lähenemist. Seekord ei tundunudki raamat nii vastikult - või naljakalt - üheülbaline. Ja veel üks asi, mis meeldis, oli lõpp. Siin ei olnudki suurt ja au ning kuulsust toovat kangelastegu. Hea vägitegu ning pinev probleemile lahenduse leidmine küll olid, aga seda, et Harry asja taga, võisid teada vaid neli isikut. Otse loomulikult ei ole viis puhas, vaid miinusega, aga siiski - piisavalt hea raamat, et aega maha võtta ja end lugema unustada.
Teksti loeti eesti keeles

Lastekirjandus või mitte, aga see konkreetne ood Harry Potteri vahvusele ja muudele õilsatele omadustele ei meeldinud. Ja olen täiesti kindel ka selles, et see ei oleks meeldinud isegi mitte siis, kui ma oleks olnud noorem. Tegelased olid loo nautimise jaoks liiga üheplaanilised ja lamedad - nende käitumist prognoosida oli enamasti lihtsam, kui homset ilma ennustada. Otse loomulikult ei ole ta mitte kõige hullem kraam, mida lugeda, paaril korral suutis Rowling siiski üllatada, ja selle eest tuleb olla vaid tänulik. Lisaks pean tunnistama, et olles lugenud teksti nii inglise kui ka eesti keeles, leidsin, et need, kes vaid eestikeelsega lepivad, kannatavad rängalt. Ingliskeelne Rowling on kohe märkimisväärselt parem!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kohe alguse tasuks &aumlra m&aumlrkida, et John Varley sari "Eight Worlds" ei ole v&aumlhemasti autori enda poolt sarjaks kavandatud. Autor lihtsalt kasutas juba valmis tausta eri romaanide s&uumlndmuste jaoks, muutes isegi seda raamatust raamatusse. Nii et neile, kes "Eight Worldsi" raamatuid kui sarja lugeda tahavad, v&aumlike hoiatus

Tegemist on &uumlhe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD s&uumlndmused.

S&uumlndmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin t&ouml&oumltab, ja mida konkreetselt teha rikete v&aumlltimiseks.

Teos k&oumlidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu m&aumlletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, s&uumlmpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu l&aumlbi k&otildeike ja k&otildeiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei p&auml&aumlse kriitikast...

Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede &uumllik&uumlllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja k&otilderval k&otildeige tugevama maailmaehitamisega, kus l&aumlbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu &uumlej&auml&aumlnud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt k&otildeige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.

Kolmas teose tugev k&uumllg on huumor. Teos on t&aumlis nalju, millest iga&uumlks kui lihvitud briljant, meeldej&auml&aumlv, vapustav ja vahel ka m&otildetlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...

Neljandaks - &uumlllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat j&aumlrjest - ja siis veel kord sama kaua. P&otildehjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. &Uumlllatus &uumlllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist j&aumltkata ei v&otildeimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge t&otildembama.

Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada v&otildeib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka &uumlhe s&otildebrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda k&oumlitis, aga ideed j&aumlid talle h&aumlguseks. Sealt p&aumlrineb ka k&otildeige kriitilisem ulme m&auml&aumlratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."

Teksti loeti inglise keeles