(romaan aastast 1982)
eesti keeles: «Friday»
Tallinn «Eesti Raamat» 2003
Mis autoril alati tõeliselt hea on - igasuguste institutsioonide ja inimsuhete kirjeldused. Võib-olla on sellest konteksti teadmata raske aru saada, aga leheküljed tulevikumaailma, eriti Ameerika kirjeldustega panid mõnuga irvitama. Laias plaanis jääb vaid nõustuda - meie maailm on tupikus ja kui midagi kardinaalset ei juhtu, ongi tulevik vaid ahistus ja veider sõda, milles võib vaid surma saada ja mis kuhugi ei vii. Sisuliselt on teoses vastandatud kaks inimeksistentsi põhimõtet - elukorraldus, kus inimesed määravad oma saatust ja korporatiivne maailm, kus firma eri osade direktorid terrori, salamõrvade ja terveid piirkondi maatasa tegevate sabotaaziaktidega omavahel arveid klaarivad. Kodumaata kapital, mis segaste omandisuhetega läbi põimunud, ometi suutmata sisemist võitlust vältida ja mille ees inimene ei maksa midagi - sureva kultuuri tunnus.
Ainus tõsine etteheide raamatule - kirjutamisaastal hakkas juba pead tõstma AIDS, nii et immuunsus "4 põhilise suguhaiguse suhtes", st kogu see hipimaailma vabadus oli natuke asjakohatu maailmas, kus aeg-ajalt tuli ette katku jmt epideemiaid. Muidu aga kindlasti suurepärane lugemisvara.
Jah, tõesti nauditav action, millesse segatud ka natuke mõtisklusi maailma, inimeste, riikide ja suurmonopolide üle, mis olid täitsa mõnusad. Kohati aga läheb teos liigagi seebiks kätte. Muidu nõustun täiesti Atsi arvamusega. Neli pluss.
Ahjaa, ja eesti keelses tõlkes on tõlkija vist natuke isetegevust teinud, kuna minu mäletamist mööda Heinlein seda ülemaailmset arvutivõrku küll internetiks ei nimetanud. Minu teada polnud sellist terminit veel 1982. aastal kasutusele võetud. See aga ei häiri, lihtsalt jäi silma.
Sama tüütu oli «Friday»t lugeda. Mõnus, hea ja kerge tekst, aga milleks? Palju sõnu ei millestki. Panin raamatu voodi kõrvale ja.. :( ei mingit emotsiooni. Ei midagi sellist, mis meenuks mulle paari päeva pärast. Ja kui keegi mulle poole aasta pärast «Fridayt» meenutab, kehitan õlgu ja küsin: a millest seal juttu oli? Just sellise mulje see raamat tervikuna mulle jättiski.
Paar naljakat kohta ja muhe jutt aga teenivad siiski koolipoisi hinde.
Inimliku nõmeduse kriitika, mida eriti teravalt kohtame romaanis "Stranger In A Strange Land", on siingi olulisel kohal. Autor tundub kõvasti põdevat selle pärast, etkui teadus areneb seitsmepenikoormasaapasammudega siis inimeste mõttemaailm on paljus kinni jäänud keskaega ega taha sealt sugugi edasi liikuda. Mis mõtet on geneetika edusammudel, kui laiad rahvamassid jätkuvalt kardavad "pahasid tomateid, mis sisaldavad geene", sest "Jumal pole nii ette näinud". Sama lugu on kaHeinleini väljamõeldud tehispersoonidega - tema kirjeldatav tulevikuteadus võib küll olla suuteline neid looma, aga ühiskond ei ole valmis neid omaks võtma. Kuna nad on keskmisest inimesest (looduslikust tomatist) tükk maad paremad, siis neid kardetakse ja koondutakse nende vastu religioossete ning rassistlike loosungite alla.
Üsna lõbustav on Heinleini tulevikumaailma energeetika. Nagu aru võib saada, on fossiilsete kütustega Maal asjad ühel pool. Õnneks on keegi hull teadlane õigel ajalleiutanud mooduse, kuidas energiat praktiliselt piiramatul hulgal ja näiliselt peaaegu eimillestki toota. Ometi on lühemate vahemaade läbimisel suure au seeshobutransport ja mingil kolooniaplaneedil tekib isegi olukord, kus kosmoselaevalt maha karanud peategelane lihtsalt JOOKSEB teda jälitavate vandenõulaste eest mitu kilomeetrit ära - ilmselt ei ole jälitajatel kosmodroomil omaenda kondimootorist kiiremat tagaajamissõidukit kuskilt võtta!
Eestikeelses variandis esines häirivalt palju toortõlkeid. Keegi "läheb Goldie nime all" (goes by the name of Goldie) [lk 257], keegi "haugub üles vale puu poole" (barksup the wrong tree) [lk 338] jne.
Kokkuvõtteks - tegu pole sugugi kõige halvema Heinleini romaaniga, mida ma lugenud olen. Mis absoluutskaalal tähendab, et tegu on täitsa hea romaaniga.
Heinleini visandatud maailm iseenesest on vähemalt hetke maailmapoliitilist olukorda vaagides suhteliselt vähetõenäoline, kuid see-eest minu arvates hästi välja joonistatud. Mõistagi ei saa mainimata jätta Heinleini ettenägelikkust globaalse infovõrgu kirjeldamisel.
Õnneks pole autor püüdnud hakata selgitama nende fantastiliste akude tööpõhimõtet ja seda, kuidas siiski on võimalik valgusest kärmemini liikumine, kuigi iseenesest oleksid sellised teadmised ju võrdlemisi suure tähtsusega:).
Seekord siis ikkagi hindeks "neli" pisukese miinusega.
Ilmselt oleks õige vaadata asju perspektiivis - ajaks, mil arvustatav romaan ilmus, oli Heinlein ühes Asimovi, Clarke`i ja Herbertiga välja võidelnud positsiooni äravalitute klubis, kelle nimi raamatu kaanel oli kaubamärk, mis tagas vähemalt miljonilise läbimüügi. No kui ei ole vaja eriti ponnistada, ega siis keegi naljalt ei ponnista ka.
Tõlke küündimatusele on ülal juba tähelepanu juhitud.
Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.
Tegemist on ühe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD sündmused.
Sündmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin töötab, ja mida konkreetselt teha rikete vältimiseks.
Teos köidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu mäletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, sümpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu läbi kõike ja kõiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei pääse kriitikast...
Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede üliküllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja kõrval kõige tugevama maailmaehitamisega, kus läbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu üejäänud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt kõige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.
Kolmas teose tugev külg on huumor. Teos on täis nalju, millest igaüks kui lihvitud briljant, meeldejääv, vapustav ja vahel ka mõtlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...
Neljandaks - üllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat järjest - ja siis veel kord sama kaua. Põhjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. Üllatus üllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist jätkata ei võimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge tõmbama.
Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada võib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka ühe sõbrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda köitis, aga ideed jäid talle häguseks. Sealt pärineb ka kõige kriitilisem ulme määratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."
