Karel Michal

selle osa alguses jõuab reisiseltskond veel kahaneda ja siis siseneb peategelane üksinda hiigalslikku labürinti, mida on peamiselt kasutatud matusteks. miski 49 või n levelit. peategelast huvitav objekt on kaheksandal ja siis ta muudki roomab ja ronib ja põgeneb tüüpide ja asjade eest, mida on paigaldatud surnute rahu kaitsma. no ja ühtlasi käib võidujooks miski muu kambaga. see on muidugi individuaalne, kui palju lehekülgi enneolematuid ohtusid ja ennenägematuid varandusi keegi välja kannatab. mulle piisab umbes kolmest. kusagil tulid järgimööda vanast prince of persia mängust pärit lõksud ja küllap olid muudki sellistest kohtadest. autoril jätkus kannatust kuue leveli kirjeldamiseks, selleks ajaks oli tegelane kaotanud kõik tagasipääsemiseks vajalikud vidinad, aga vantsis järjekindlalt nõutud võlueseme poole. nojah, alles siis tuli keegi, kes ütles, et levelite vahel on veel üks level, mille kaudu saab otsejoones suvalisele levelile.

võluvidin käes, algavad sekeldused orcidega, kes on vahepeal sõja kuulutanud. vangilangemised, rasked katsumused, pääsemised, lahingud jne. kui tundub, et no nüüd hakkab asi lahenema, tabab tegelast unenägu, milles ta näeb riigi teises otsas toimunud lahingu kõigis pisiasjades otsast lõpuni ära. ok, see on asjatundlikult kirjutatud, kuidas jalaväe piikide, hellebardide ja ambudega varustatud read ratsaväe rünnakut tõrjudes kohti vahetavad, aga see ei olnud kaugeltki mitte esimene kord, kui ma midagi sellist lugesin.

lisaks läbinähtavatele ehk siis oodatud pööretele on sündmustikus siiski ka paar ootamatut pööret. näiteks ühe suht olulise kõrvaltegelase sugu osutub eeldatule vastupidiseks. mitte küll et romaanis midagi sugulist toimuks. omast kohast tore on ju see varjamatu homm-i ja muude mängude kasutamine, lisandub ka jutt maailma loojatest, peremeestest, mängijatest. algul tundub, et see jutt on meelega segaseks aetud, aga ega see värk õiget seletust ei saagi. siis veel halearmas lõpukene, lubatud 50 tuhande asemel saab meistervaras kolmes osas kirjeldatud sekelduste eest 150 raha, on sellega rahul ja siirdub... kuhugi. aga ei ole siiski paha jutt. proovisin paaril korral pooleli jätta, kuid tuli aga meelde ja sundis aga edasi lugema. seega parem kui troonide mäng või mis see Grr-Martinil oligi.

Olles mängumaailmas õnneks täielik võhik, tundus see raamat isegi mulle veidike mängulik, kõik see - äärmiselt huvitavalt kirjapandud - labürindis kolamine ja erinevad võikad olevused, kes seal vastu tulid. See "levelite vaheline level" aga tundus väga mõttetuna, mulle pole kunagi meeldinud teosed, kus astutakse lihtsalt meie maailmast järgmisesse, või mõeldakse end uude kohta. See oli tõsiselt nõrk.

Mis puutub eelmise arvustaja viimast lauset kus võrreldakse Pehhovit ja Martinit, siis tahaks siinkohal meelde tuletada Pehhovi emakeelse rahvatarkuse:

Ne sravnii hui s paltsem

Eks võrrelda muidugi võib, võrdlemine pole keelatud. Aga näiteks Mahtra sõja võrdlemine ütleme, Stalingradi lahinguga annab ainult tunnistust võrdleja vähestest teadmistest, mitte mõlema sõja-ajaloolise sündmuse tähtsusest või tähtsusetusest. Kõik sõltub taustsüsteemist ja Pehhov, olgugi päris kobe kirjamees, on Martiniga võrreldes muidugi mikroskoopiline kohalik putukas. See selleks, vähese müüvuse ajastul ja (eesti keeles ilmuvate tõlgitud) poolelijäävate sarjade maailmas on mul hea meel, et Pehhovi kogu triloogia jõudis eesti keeles ära ilmuda. Päri skindlasti loen ma selle tulevikus uuesti läbi, sedakorda kõik 3 köidet järjest.