Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Poul Anderson ·

The Broken Sword

(romaan aastast 1954)

eesti keeles: «Murtud mõõk»
Tartu «Fantaasia» 2000 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
20
7
1
0
1
Keskmine hinne
4.552
Arvustused (29)

Oeh, üle pika aja sai loetud ometi üks high fantasy tekst, millele saab üsna rahuliku südamega viie panna...

Romaan algab viiking Ormi juhtumustega, kes röövretkede käigus oma kodukandist Inglismaale jõuab, seal mingi hulga rahvast maha lööb, ristiusku astub ja naise võtab... See on eellugu, mis kogu hilisemale loole üsna olulist värvi annab.

Õige lugu algab teisest peatükist, mil Inglismaa elfide valitseja üle hulga aja jälle inimeste maale kõndima läheb. Metsas konutavalt nõiamoorilt (Ormi poolt mahanotitud pere emand) kuuleb elfide isand, et Ormi peres on sündinud poisslaps, aga ka seda et too veel ristimata on – järelikult on võimalik vahetus (ingl. changeling). Elfide valitseja teostabki selle ning saab omale kasupoja...

Oma poolsada lehekülge raamatust on pühendatud vastse elfide printsi kasvamisele ning selle taustaks antakse ka üsna põhjalik ülevaade elfide elust-olust. Teise liinina kirjeldatakse ka Ormi pere edasist elu...

Lisaks romaani tegelaste eraelule hakkab pisitasa mängu tulema romaani ühiskondlik-poliitiline plaan – elfide suhted trollidega, ehk hapra vaherahu ilmselt peagi saabuv lõpp.

Edasi keerab romaan ikka ääretult jõhkraks ära. Happy endi pooldajatel tuleb romaani vältida – «Murtud mõõk» on selline hävinguliste eluteede lugu.

Romaani puhul meeldib mulle see, et raamat, mis oma olemuselt on põhjamaine muinasjutt täiskasvanutele, et siiski on raamat ääretult relistlik ja julm, täpselt selline nagu elu isegi. Suurepärane nordic fantasy!

Raamatust on olemas kaks versiooni: originaal ning autori poolt 1971. aastal laiendatud. Millist mina neist lugesin, ei tea – venekeelne väljaanne sellistesse peensustesse ei laskunud.

Teksti loeti vene keeles

Väärt lugu jah, igati tore vaheldus lille ja liblikafantaasiatele. Esimese poolesaja leheküljega ei saanud küll õiget hoogu sisse, kuid hiljem ei saanud toda trükist kuidagi käest ära. Talvisteks öödeks just see õige lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

"Murtud mõõk" oli esimene romaan, mille Poul Anderson kirjutas. Teosele oli aga raske leida kirjastajat ja kui lõpuks raamat ilmus, ei olnudki see enam debüütromaan. Siin, nagu paljudes hilisemateski fantasy-romaanides, kasutab Anderson suurt Põhjala teemat – mees seisab silm silma vastu oma saatusega ja püüab seda muuta. Ka suurtes antiik-kreeka tragöödiates on inimeste saatus jumalate poolt ette määratud ja kõik katsed seda muuta on asjatud. Selles saagas kavandas kõik need sündmused sõja ja julmuste jumal Odin. Andersoni romaan on nagu mõni Sophoklese tragöödia, kus keegi ei suuda muuta ettemääratud saatust.

Kust sai autor oma teosele pealkirja, oma saagale sümboli? Juba aegade hämarusest on Põhjala saagades mõõk olnud mehe vapruse sümboliks. Anderson sai murtud mõõga kujundi, selle uuestisepistamise fakti ja seose keelatud armastusega "Volsunga saagast" (Meyers Neues Lexicon annab nimekujuks "Völsungasaga"). Murtud mõõk Tyrfing oli eeskujuks M. Moorcocki Elric`i seeria mõõgale Stormbringerile. Peab märkima, et ka Kalevipoja mõõk oli oma kandjale tähtis.

Kuigi Anderson on saagade lähteallikaid kasutanud tõetruult, on ta seejuures olnud loominguline. Tüüpilised tegelaskujud (haldjad, trollid, aasid, jotunid jne), üksikud sündmused (Orm Tugeva kodu rajamine, keelatud armastuse teema jne) ja lõpplahendus (saatuse vääramatus) on traditsioonilised, kuid karakterid on Andersoni enda loodud. Anderson on eelkõige ratsionaalne ulmekirjanik, mitte skald. Näiteks legendidest tuntud haldjate suutmatust taluda rauda, seletab ta elektrokeemilise protsessiga, mis tekib selle elemendi ja haldjate ihu vahel. Sellist tõlgendust ju skald ei esitaks. Teisalt viitab aga tosina luuletuse olemasolu romaanis tugevasti sellele, et Anderson võiks vajaduse korral olla skald.

Tänusõnad kirjastusele, kes avaldas nii olulise ulmeautori teose. Norida tahaks autoritutvustuse koha pealt. Eesti ulmelugeja väärinuks natuke põhjalikumat suurmeistri tutvustamist. Soovinuks näha, et:
a)...olnuks kirjas, et Poul Anderson on pälvinud seitse (7) Hugo auhinda (võimaluse korral ka nende pealkirjad),
b)...olnuks ära märgitud mõned ta tuntud seeriad (näit. Ajapatrull),
c)...olnuks paari lausega tutvustatud veel mõnda Andersoni romaani (näit. "The Star Fox", "Tau Zero" vm), mis kõik oleks esitlust väärt.
Aga... olgem rõõmsad sellegi üle, mis on, ja minu poolt viis P. Andersoni romaanile.
Teksti loeti eesti keeles

Viis mis viis. Vähe raske ju oli - tegelikult. Aga kui läbi sai - tunne nagu oleks tegu kohe päris tõsise muinasjutuga.Vaat kui vihane maailm Viikingitel oli. Loe ja mõnule. Noh - mingi brasiilia või Iraagi kutt vist sihukesi teoseid eriti ei hinda.
Teksti loeti eesti keeles

Võibolla on raamatu enda hinne neli, mitme plussiga, muidugi. Et eesti keeles välja antud - Andersonilt esimene ju - saab viie!

Eestikeelset pole näinud, ei tea, kas ilmus koos Andersoni enda eessõnaga. Igaljuhul annab see autori poolt hiljem täiendatud ja ümbertöötatud variandi eessõna loost hoopis uue pildi. Pildi, mis vähendab fantasy rolli ja tõstab SF-i oma “The Broken Swordis.”. Originaali oli üsna raske lugeda, Andersoni keelekasutus arhailine ja keerukas, seega tõlkijale paras peamurdmine.

Loo peamised plussid. Lugu ehk stoori ise. Stiliseeritud saagavariant. Mitme aasta tegevus hoogsalt paarisajale lehele kokkusurutud, lugu mõnusalt lippav, peatutud ainult võtmemomentide juures. Teiseks inimmaailma ja mütoloogiate ehk siis vanema ja uuema maailma ühendamine, eriti see nõiapilgu asi - et inimese silmale Faerie ja trollide tegemised nähtamatud, ainult killukesed võivad ilmneda. Kolmandaks, mis väga meeldis oli jumalate ja inimliku traagika liin, kõik see, mis tavalises fantasys kipub nappima. Ilmselt on siis hilisemad fantasykirjutajad rohkem Tolkienist, kui Andersonist eeskuju võtnud, millest on loomulikult kahju.

Jääb üle ka ohata, et “Murtud mõõgaga” samal aastal ilmunud “Fellowship(t)...” ilmselt Andersoni romaani tähtsust ja headust varjutas. Lugejale, teadagi, vaja vähem valusaimad ja maailmast kaugemal olevaid muinasjutte. Ka meeldis lakoonilisus ja lugejale võimaluse jätmine. Näituseks mainiti ühes kohas Baikali deemone ja hiljem ühe lausega neid ka kirjeldati. Jäid need ja paljud muud elajad mõnusalt mõistatuslikena. JRRT oleks ladunud pika saaga, kuidas ja kust need maailma ilmunud - saaga, mis rohkem memorandum, kui kirjandus.

Stoori oli meeldivalt mitteprimitiivne, polnud halbu ega häid, kõik ajasid oskust ja jõudu mööda oma asja. Kristluse tähtsust võinuks muidugi vähendada, aga mis teha, raamat ilmus esimest korda Ameerikas. Igaljuhul, oli rõõm lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Eee.. sorry nyyd et ma ilusa ymmarguse keskmise hinde ära rikun aga no ei olnud ju nii hea asi et viite vääriks? Igati armas saaga-muinasjutt. Ja aastaarvu vaadates kindlasti ka miskitpidi teedrajav. Aga vaimustusse sattumiseks oli ta kuidagi.. liiga muinasjutulik. Lugesin seda raamatut mingid kolm õhtut. Aeglaselt läks. Kui lõpetasin, võtsin riiulilt järjekordse Lukjanenko ja - tykkis teine tera.

Hindeks, siiski nõrk neli. Andersoni kohta tegelt polegi nii paha. Eriti kui see tõesti tema esimene romaan peaks olema.

Teksti loeti eesti keeles

Poul Anderson on BAASis selle poolest vähemalt hetkeseisuga unikaalne autor, et tema tõlgitud romaanid on kogunud vähem retsensioone kui seni tõlkimata "The High Crusade". On siis tõlketeosed liiga värskelt ilmunud või autor masside jaoks tundmatu. Minu arvustus võrdsustab seisu ning ühtlasi soovitan kõigile fantasy huvilistele mõlemaid üksteise sabas hiljuti ilmunud romaane soojalt.

"Murtud mõõk" on justkui "Sõrmuste isanda" antitees. See on romaan isikutest, mitte mäestikest ja tasandikest, kõik tegelased on lihast ja verest (ülekantud tähenduses) ning ennekõike seetõttu mõjub raamat realistlikuna. Näeme värvikaid pilte haldjate elutavadest ja moraalist ja mingeid aegade algusesse ulatuvaid mittemidagiütlevaid sugupuid pole vaja. Ilustamata on jäetud elu mitte kõige meeldivamad ilminguid nagu isatapp, verepilastus jmt. Kurjus ei jää mingile abstraktsele tasandile vaid ka mõjub peletavalt. Saatus on nii vääramatu et seda ei peataks mitte keegi. Jääb üks lahtine ots - minule jäi ebaselgeks, milleks Odin Skafolci ja Freda last vajas.

Teksti loeti eesti keeles

Päris konkreetne ja verine muinasjutt. Ja ei mingit hea-kurja võitlust, vaid pigem kurja ja kurja vaheline võitlus. Oleks ma seda lugenud nii umbes 15 aasta vanuselt, oleksin nähtavasti vaimustusest silda visanud. Ei tunne end just vanakesena, kuid ma ei suuda enam sellist kirjandust 100% nautida, midagi jääb nagu puudu. Mul assotsieerus see raamat ühe karmi bändi karmi looga aastast 97 - Unleashed "Ragnarök". Ma ei imestaks, kui see raamat seda ja teisigi metal bände inspireerinud on, eksisteerib ju isegi selline stiil nagu "viking metal".
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat tõesti. Lugesin selle ühe hooga läbi — seavõrd loetav, et enne lõppu pidama es saand. Siiski tuleb ehk nentida, et see tiba konarlikum oli, kui "Kolm süda ja kolm lõvi", mida kohe järgi loetud sai. Samas on see autori debüütjutt. Oleks maailmas ainult rohkem säärase hea tasemega jutustusi.
Autor andis mu arvates hämmastavalt hästi edasi võimalikk möllu trollide ja haldjate vahel, põimis süzeesse trollide, haldjate ja inimeste jumalad jne. Jutt läks edasi päris hoogsalt. Nii mõnigi teine kirjanik oleks sellise tegevuskäigu edasi andnud paari tugeva tellisega.
Huvitav on tõesti see, et päris paljud fantaasiat kirjutavad isikud on loosse toonud murtud mõõga või siis lihtsalt erilise mõõga motiivi. Näiteks juba eespoolmainitud Moorcock, samuti Tolkien ja veel mitmed.
Hindeks panen 5, sest raamat oli tõesti haarav. Varem kuulnuna Andersoni teatavat kiitmist, pidasin ma asja tiba kahtlaseks, kuid praegu tuleb tunnistada, et see ameeriklane (taanlane?) on suurepärane kirjamees.
Teksti loeti eesti keeles

Pean ka kahjuks keskmist hinnet alla tõmbama. Ei meeldinud nii palju... Vahest just seetõttu, et alguses ei saanud kohe kuidagi minema. Esimesel korral jäi täitsa katki, siis lugesin vägisi läbi.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust "Kolmest sydamest ja kolmest l6vist" peajagu yle. Oli ehk kyll väheke konarlikum ja raskem, kuid IMHO palju siiram ja algupärasem. T6si, ka siin kippus mind segama pisut kristluse upitamine, kuid see oli siiski way tagasihoidlikum, kui sydametes ja l6vides. Muuseas, kas keegi teab ytelda, millest siuke ristiusu lembus? Mu mäletamist mööda oma sci-fi`s (nt Time Patroli sarjas) Anderson kyllalt vähe (kui yldse) räägib usuasjadest. A see selleks, sest isegi suur Jehoova kummardamine ei suutnud muljet teosest rikkuda. Nii m6negi koha pealt oli ju läbiv m6te see, et k6ik mis inimesele ette jääb ja v66ras tundub, see ka kohe kutu-piiluks tehakse (kasv6i see yksildane faun, kes oli Vana-Kreeka jumalatest-pooljumalatest viimsena järele jäänud). Kuidagi nukker tunne jäi l6puks.
Teksti loeti eesti keeles

Jõuline, puhas - aga seda on muidugi tegelikult juba öeldud. Täiesti kooskõlas autori enda eessõnaga - kujundite karge selgus kompenseerib teatud nurgelisuse. Ei jäänud sellist siirupimaiku suhu, pigem arktika nukker allikavesi.
Teksti loeti eesti keeles

Raske on sellisele arvustustehulgale midagi lisada. Üldplaanis oli lugu ju tõepoolest suurepärane.

Miinused: Silma torkas aeglase ja põhjaliku pihtahakkamisega võrreldes rutakas ning linnulennult sündmusi vaatlev lõpetamine. Lisaks tundus võõrastavana koht, kus räägiti võitlusest kuhugi saarele pagenud poolmetsistunud jumalatega... ja üldse kohad, kus jumalaid näidati otsekui teiste rasside suure vanema venna taolistena. Ehkki ateist, kujutan inimese-jumala suhteid kõikvõimalikes religioonides ette pigem Nicolaus Cusanuse mõtetele vastavalt, mistõttu kõrgema võimu sedalaadi demüstifitseerimine ka natuke häirima jäi.

Plussid: Plusspoolele kannaksin aga usutavalt kujutatud-kirjeldatud settingu, igale tegelasele ainuomase kõnemaneeri ja keskmisest kõrgemal tasemel lahingustseenid. See, et jötunid ja aasid ei tahtnud (veel) üksteisega madistama hakata, seadis questile teatavad piirid, mille kaudu välditi mitmeid komistuskive juba eos.

Kokkuvõttes -- hea õhtune easy reading.

Teksti loeti eesti keeles

Ehk siis siiani parim eestikeelne Andersoni raamat( ja ma ei räägi seda mitte nostalgiast, et "Fantaasia" ta esimesena välja andis). Ühtaegu poeetiline, põnev ja filosoofiline.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu. Keskaegsete skaldide loodust aga Andersoni küll see ei erista, et ta elektrokeemiast räägib, sest romaanis ta ei räägi. Räägib eessõnas, mis on kirjutatud teose uustrükile. Vahe seisneb hoopis selles, et autentsetes Islandi saagades kirjeldati lühidalt isiku välimust ja omadusi ja siis edasi mindi sisuliselt ainult tema tegude ja repliikidega. Looduskirjeldused jms kui sellised olid väga harv nähe.

Mingit erilist ristiusu kummardamist romaanis ei olnud, ristiusu kirjeldus peegeldas pigem ajastu vaimu. On ju tegemist sajandiga, mille jooksul üsna lühikese aja vältel eelkristlikud tõekspidamised, kombed ja pruugid hääbusid või teisenesid kristlikule alusele.

Jumalate/pooljumalate kujutamine inimestest palju võimsamate, kuid siiski inimlike omaduste kandjatena peaks polüteistliku maailmapildiga üldiselt hästi kokku minema. Muuhulgas on see ka kooskõlas algallikateks olevate saagadega.

Märkuste hulgas oleks võinud esimese märkusena selgitada, kes oli Ragnar Karuspüks, aga see on nüüd kaunis väike norimine.

Teksti loeti eesti keeles

Tõega, see raama teenis ära viie ja minu lugupidamise ... ei oskagi siin muud lisada, et loodan, et lisaks neile raamatutele mis juba ilmunud on võik tulla veel ja veel tema raamatuid meie poodidesse...
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldivad lood Põhjala rahvastest ja nende jumalatest. Olen lausa lugenud läbi ühe raamatu nende jumalate kohta. Odin, Tor jne. Oli väga huvitav. Sellel Põhjusel meeldivad mulle ka mitmed Andersoni lood, sest need on metsikust ja verejanulisest põhjalast. Murtud Mõõka ei soovitaks nagu jah nõrganärvilistele või happy endi pooldajatele. Norm jutt. Loeksin veel kord kui saaksin. Aga tegelikult ootan ikka tema teiste raamatute tõlkeid, sest ei oska inglise keelt küllalt hästi, et selles keele lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Tea

Üks väheseid raamatuid mida ma tõeliselt jälestanu. Jõurav demagoogiline ristiusu propaganda justkui põhjamaises soustis. Ja oleks siis kas või ükski üllatus, mõnigi paberist toekam tegelane...Jäle kräpp.
Teksti loeti eesti keeles

Põhjala mehemürakas Orm armastab mere taga rüüstamas käia. Ühel verisel retkel Inglismaale leiab ta omale kaasa ja kolibki võõrale maale. Naine sünnitab talle poja, kelle haldjapealik salaja ära vahetab spetsiaalselt selleks treitud enda ja trolliprintsessi poja vastu.

Ormi pojast kasvab haldjate keskel hea ja tubli noormees Skafloc, vahetuslaps Valgardist saab aga äge ja halva iseloomuga masuurikas. Nende teed saavad ristuma, nende saatused neetud olema, nagu ka Ormi, tema naise, ülejäänud kahe poja ja tütarde omagi.

”Murtud mõõk” on mõnus vaheldus tänapäeva anglo-ameerika fantasyle, mis on loovkirjutamis-workshop-ides ühetaoliseks lihvitud. Oma jutustamislaadilt on tegemist saagaga, mitte mingi “üks peatükk ja üks vaatenurk” või show don’t tell reegleid järgiva keskpärasusega. Ma arvan, et sarnase stiiliga oleks ka kogu Jordani “Wheel of Time” 300 leheküljele ära mahtunud.

Teksti loeti eesti keeles

Teose õhustik tõi meelde need vähesed vanaislandi saagad, mida lugenud olen, eriti aga Grettiri saaga. Nii Grettiri kui Valgardi halvad iseloomujooned avaldusid juba lapsepõlves. Mõlemale oli lähedane koduloomade piinamine. Kumbki ei hoolinud oma pereliikmetest. Grettir jättis oma vana isa hooletusse, Valgard sai isatapjaks. Ja muidugi vanaislandi saagadele omane fatalism. Mis puudutab murtud mõõga legendi ja selle kasutamist Andersoni ja teiste kirjanike poolt, siis sellele juhib tähelepanu tõlkija oma järelsõnas.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kalevipoeg
15.04.1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Pean nõustuma, et nõrgem, kui sarja esimene osa - aga lõbusam. Lõpp aga... Tegelikult see mulle isegi meeldis. Ehkki alguses oli see teatav pettumus, mõistsin raamatu üle järele mõeldes, et see oli tegelikult ainuvõimalik lõpplahendus. Mustandi mässajad on inimlikult mõistetavamad, neile on kergem kaasa tunda, nad on isegi sümpaatsemad, aga tüüpiline inimene, kes sellisesse olukorda satuks, astuks ilmselt esimesel võimalusel ikkagi rajalt maha. Funktsionaalid ajavad oma asju? Ja siis? Keda see morjendab? Suurkorporatsioonid ajavad ka oma asju, ehk isegi jõhkramalt - ja enamik inimesi ei hakka mässama. Ja sellise äärmiselt olulise tõe raamatusse raiumine on üks harukordselt julge tegu. Mingi muu lahendus oleks tegelasega (keda hr. Tänav äärmiselt täpselt iseloomustas) vastuollu läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Hullemaks läks...Teine episood oli hea. Väga hea kohe, aga episoodid üks ja kolm? Panid õlgu kehitama. Laulud, mis kellelegi midagi öelda võivad, on minu jaoks tundmatud, lugude ülesehitus sarnaneb esimese raamatu omale (esimesel ja kolmandal). Ei midagi uut. (P.S. Ei tasu tõlkijat kividega loopida. Kui on Ollõkainen, siis milleks, härra Meelis Sepp, tõlkija selle siis väänutama peaks? Ollökainen? Ollykainen? Ei, see poleks hea tõlkimine. Ehk oleks ta pidanud selle teise autori vea, eesnime Raivo, kah ära muutma? Mitte, et ma kividega nõus ei ole, aga tõlkija pole milleski süüdi.)
Teksti loeti eesti keeles

Jordanil ja Jordanil on suur vahe. Eepiline tellis kannatab enamat, kui sadakond lehekülge. Jordanile nii omane ja hiljem levinud jututeemade vahetamine ei sega lugemist, kui lehekülgi on tuhat, pigem tõstab ehk pinget. Aga New Spring ei ole eepiline tellis ja süžeeliinid ei vaheldu, ent ometi on neid kaks - ja sealt tekkis küsimus, miks oli need kaks eri lugu ühte kokku susida? Mõlemad olid ju omaette loetavad lookesed, täiesti neljaväärilised. Aga koos nemad olid ja sestap ka kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane raamat on oma kvaliteedilt keskmisel kohal. Suur labürint (Hrad Spein) meeldis mulle väga, oli ainult peategelane ise ja fantastiline keskkond. Meenutas esimese raamatu tsooni, ainult et enam ei olnud Strugatskite stiilis, vaid midagi uut, omapärast ja ainulaadset. See, mille suunas autor tegelast kogu aja lükkas, loo kandev idee. Ja kui lugu oleks sealkandis lõppenudki, oleks hinne tulnud kõrgeim ja Martiniga võrdlemist oleks pahaks pannud (mikroskoopilise putuka osas oleks olnud Martin). Aga... sellele järgnes suure lahingu pikk kirjeldus, mis ei olnud ju paha, aga oli hoopis teine ooper ja mille sarnast on läbi aegade korduvalt kirjandusse jõudnud. Ajas haigutama ja kaaluma teist kolme. Ent siiski - taas meenus Hrad Spein (Martinil pole sellele midagi samas kaalukategoorias vastu panna). Kokkuvõttes leppisin endaga nelja peale kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja kõige nõrgem raamat, tegevus ei liigu praktiliselt üldse edasi, naljad tundusid olevat naljade pärast ja midagi ilusat/vägevat/eepilist ka sisse ei mahtunud.
Teksti loeti eesti keeles

Pole suurem asi arvutimängude mängija, sestap ei mõista selleteemalist kriitikat. Raamat oli kirjutatud lääne turule ja mina kui läänlane võtsin selle lääne turul ebastandartse teosena rõõmuga vastu. Sarnaseim teos on ehk tõesti Ashinari kroonikad, aga Belials (siis veel) kirjutada ei osanud, jalutas loost kiiresti läbi. Pehhov aga suutis kirjeldada, nalja visata ja teha kummardusi teistele autoritele - elik teha just seda, mida heast loost ootan.
Teksti loeti eesti keeles

Sparhawk on oma kivikese kätte saanud - ja nüüd läheb asi tõsiseks. Kivi nimega Bhelliom enese kätte saamine on nimelt ka tema vastaste sihtmärgiks ja selle nimel ei kohku nad tagasi mitte millegi eest. Mis aga raamatu omataoliste seas tõeliselt eriliseks muudab, on raamatu keskel olev keeruka sisepoliitika ajamine ja arhiprelaadi valimine. Kui see tehtud, siis on raamat praktiliselt läbi ka ja pahluaste nahutamine tundub seal juba täiesti kõrvalisena.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes esimese osaga on siin tuurid alla keeratud -sellest siis ka neli. Okei, Eddings kirjutab väga hästi, aga lugeda terve raamatu vältel sellest, kuidas mööda vihmaseid ja süngeid tasandikke ühteainsat kivi taga aetakse, läheb siiski veidike tüütuks. Selle osa pisiseiklused on vähemtähenduslikud ja teiste osadega nõrgemini seotud - ja vaid Eddingsi suurepärane jutustamisoskus muudab selle tegelikult tüütu sisu loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on tõeliselt hea raamatuga, kus ulme on teisejärguline - maagia on vaid veidike vürtsi loole, kus sündmused hoopis muude põhimõtete järgi toimuvad. Hargla on selle looga saanud lahti oma vahepealsest kammitsetud olekust ja jõudnud uuele headuse tasemele. Loos on palju erinevaid ja häid ideesid, mis kokku segatud seni IMHO autori parimaks looks. Kui võrrelda seda romaani teiste teostega, mida pean Indreku tippsaavutusteks, ehk siis "Pan Grpowski jõulude" ja "Uskmatuse hinnaga", siis on see tekst palju lihvitum. Teises osas on küll paar konarust, osad vahelduvad minu maitse jaoks liialt kiiresti ja tekst jätab liialt hüpleva mulje, ent algus ja lõpp on sellestki puudusest vabad. Sisu kohta nii palju, et maailm on siin võõras, aga samas on romaanis palju lõbusaid momente, mille tähendust võiks mõista ainult meie maailmale mõeldes. Nii näiteks on teise osa õiglaste liikumine peaaegu äravahetamiseni sarnane maffia tekkelooga. Nimedki jutustavad päris palju: põhjas skandinaaviapärased, lõuna pool tundusid romaani elementidega olevat, esimese osa peategelane oli Blagomir... Kõik see andis loole hoogu juurde enam, kui katsetused Sindbadi retkede vallas muinasjuttu, maailma legende, hilisaegade kirjandust, araabia õhustikku ja ajalugu kokku sulatada. Kes raamatu kaanelt sisututvustust loeb, arvestagu sellega, et see on alles algus. Tegelik raamat algab alles seal, kus raamatu kirjeldus lõpeb. Kiidusõnad Harglale - tema uus romaan tõukas "Matagoonia" minu isikliku lemmiku kohalt eestlaste kirjutatud ulmeraamatute seas. Mortis on surnud, elagu Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu võis juba ilma igasuguse kõhkluseta "Algernonile" saata. Kallis Kristin - sa oskad päris hästi kirjutada - ehk ei olegi selle lõpuga nii palju vaeva näha vaja. See kirjeldamise pool on Sul ju fantastiline. Praegusel kujul on aga see lõpp väga higine ja pingutatud.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpust ei saanud mitte vähimalgi määral aru. Algus oli aga piisavalt lustakas, et seda teksti isegi nautida võiks. Kokku siis kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üleüldiselt tundus see raamat olevat palju ladusam ja mõnusam, kui oli seda Stone of Tears. Paraku kippus selle ladususe juures puudu jääma sellisest "ideelisest poolest". Naljategemine naljategemise pärast ja seiklemine seikluste pärast võivad mõlemad ju olla head lugeda, kuid mind ennast nad ei kütkesta kahjuks kuigivõrd. No hüva, see "ideeline pool" ideeliseks pooleks, aga teine asi, mid häirima kippus, oli lõpp. Erinevad tegevusliinid läksid minu jaoks liialt umbe ja omandasid sellise keskmise hollivuudiliku märuli kirjanduslikud mõõtmed. Kakeldakse, tormatakse, äsatakse mõõga ja maagiaga ja raske on aru saada, kes või miks või mismoodi nüüd see kõik TÄPSELT oli. elukad nimega miswrithid ja nende relvad yabreed ja hõbesülfid segunesid kõik üheks pudruks, kus kaotasid oma näo. Idee on muidu selline, et maailmas, kus Richard elab, käib ringi üks paha, kel on Freddy Krügeriga sarnased omadused. Erinevalt vanast heast Freddyst ei ole ta aga mitte tapahimuline maniakk, vaid hoopis sihikindel ja salakaval maailmavallutaja. Richard peab siis talle algul oma kodumaal ja pärast Vanas Maailmas, kust see freddylik imperaator pärit on, vastu astuma. Asja käigus jääb talle ette üks imperaatori kasutuses olev liik, mis pärastpoole on täielikult välja surnud liik. Elagu keskkonna ja looduse kaitse fantasyraamatutes!
Teksti loeti inglise keeles

Kaunis igav ja mõttetu lugu, aga ühte ka panema ei hakka. Selle teose lugemine on aja raiskamine, aga mitte kuritarvitamine.
Teksti loeti eesti keeles

Jyrka!!! Kui sa tõesti mõtlesid seda, mida sa eesti keeles ilmumise kohta ütlesid, siis avaldan sulle austust. Tegemist on tõeliselt laheda lugemisvaraga, mis sundis suvi otsa ringi käima, kõht naerust kõveras. Pole kohanud veel teist sellist Strugatskite raamatut, kus tegelaskujud oleks nõnda värvikad ja samas elavad. Lugedes kippusin mitmes kohas kõhklema, mõeldes tõlgetele. See on tõepoolest täis pärleid, mis eriti hästi tunduvad kõlavat just vene keeles. Kes iganes soovib Strugatskite loomingut lähemalt tundma õppida, peab lugema ka seda raamatut.
Teksti loeti vene keeles

Rõhuvalt ilmetu ja igav, mõttetult allegooritsev... Enamust selle raamatu sisust näeb naasama all tänaval ka. Destruktiivne kriitika kriitika enese pärast. Hulk lakkumist(mida ei tee ise ega mõista ka teiste juures)ja null tegevust. Üks ebameeldivamaid raamatuid, mida lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Olin arvanud, et peale Gulagi Arhipelaagi lugemist ei suuda mind üllatada mitte üheski maailma raamatus leiduv sadism, vägivald ja jõhkrus. Eksisin rängasti. Goodkindi lugedes poetasin raamatu poole lehekülje pealt käest ja suutsin end vaid suure sundimisega jätkama panna. Selle eest kindel viis! Pole lihtsalt teisi selliseid raamatuid, mis suudaks nii veenvalt teha selgeks, et pahad on ikka tõesti pahad ja et neid on vaja mättasse lüüa. Terry Goodkind on suutnud seda vägagi edukalt ära põhjendada. Raamat on palju hajusam, kui esimene tellis. Kahlan ja Richard seiklevad maailma täiesti erinevates otstes. Alguses ei liigu tegevus eriti, ta kipub venima. Sealt oleks andnud oma sada head lehekülge koomale tõmmata küll. Aga pärastpoole tuleb Goodkindi spetsiaalteema ehk siis sadomasostssenid, teos muutub mõnes mõttes (küll kahtlases mõttes) klassikaks, ja see päästab hinde. Raamatu tekitatud tunne oli lihtsalt liiga võimas, et saaksin alla viie panna. Lõpp on aga taas esimese raamatu kerge ja humoorikas partner. Paar tuttavat muuseas lugesid Goodkindi minuga samal ajal ja leidsid, et tema maagia kirjeldused ja omadused on seni kohatud teoste kohta parimad. Ei ole selles ise küll nii kindel, aga kuna nemad ei ole BAASi arvustajad, siis leidsin, et peaksin selle ära märkima.
Teksti loeti inglise keeles

Tundus olevat hale Tolkieni kloon - Sõrmuste isandale mõeldes oskasin kuni raamatu viimase kolmandikuni täpselt ennustada, mida tegelased teevad või ütlevad. See mulle aga ei meeldinud. Mis huvi on asja lugeda, kui midagi uut pole raamatust leida? Lõpp muutus aga tugevamaks, eriti lahingustseenid ja linna piiramine. Taplusest oskab see autor tõepoolest hästi kirjutada, igasugused võitluste kohad raamatu esimeses kahes kolmandikuski teevad teose päris loetavaks - aga kahjuks on seal raamatus palju muud ka.
Teksti loeti inglise keeles

Peab tunnistama, et autor on palju lugenud. Eriti palju veel igasuguseid teoseid, kus kirjeldatakse sadismi ja piinamisi. Need stseenid olid tal tõepoolest IMHO parimad, mis ükskõik millises ulme alaliigis ükskõik mis ajal ükskõik kelle poolt kirja on pandud. Aeg-ajalt on Goodkindi lugedes lausa selline tunne, et nii haiglase fantaasiaga tüüp ei saa olla terve mõistusega. See, mis sadismi kõrval on, enam nii ainulaadne ei ole. Kohati on väga head huumorit, põnevust jagub samuti. Igati loetav. Sisust: Maailm on maagia abil jagatud kolmeks. Ühes osas elab nooruke Richard. Ühel päeval kohtab ta kurja võluri Darken Rahli eest kaitset otsivat neidu - kes pole aga mitte tavaline neiu. Richard, neiu kahlan ja kaks Richardi sõpra, Zedd ning Chase, asuvad päästma maailma.
Teksti loeti inglise keeles

Kindlasti väga professionaalselt kirjutatud teos inimeselt, kes ajalugu tunneb. Seetõttu on ka ta vahva ajarännuraamat igati hariv lugemismaterjal, mis teeb kaunis täpselt selgeks, kuidas, miks ja millises õhustikus tekkis U.S.A, mis oleks selle riigi tekkimise ära hoidnud, mis tagajärjed oleks olnud sellistel ja teistsugustel sündmustel...

Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.

Teksti loeti inglise keeles

Algus ei tundunudki kõige hullem, oli võetud hulk klisheesid ja need tempokaks teoseks kokku miksitud. Lugedes oli iga hetk tuttavlik tunne, et näed, nüüd võtab siit ja nüüd sealt. Paraku - mida edasi raamat läks, seda hullemaks läks. Laenatud teemad kippusid venima, teos kaotas oma hoogsuse, ja ajas lõpuks lausa ahastuse äärele. Ei suutnud minu vaene pea mõista, milleks seda mitut maailma vaja oli. Erinevatest maailmadest, maailmade vahel rändamisest - köigest sellest on ka enne Belialsi kirjutatud, seda on tehtud ÄÄRMISELT palju, ja äärmiselt palju paremini. Kui algus veel tänu kiirele laenude vaheldumisele mingi oma näo sai, siis lõpp oli vaid võõraste eeskujude matkimine - vähemalt selline mulje asjast jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on suhteliselt talutava raamatuga, kus seekord ei olnud küll nii palju huumorit, kui eelnevates osades, aga see-eest veidi rohkem inimlikku lähenemist. Seekord ei tundunudki raamat nii vastikult - või naljakalt - üheülbaline. Ja veel üks asi, mis meeldis, oli lõpp. Siin ei olnudki suurt ja au ning kuulsust toovat kangelastegu. Hea vägitegu ning pinev probleemile lahenduse leidmine küll olid, aga seda, et Harry asja taga, võisid teada vaid neli isikut. Otse loomulikult ei ole viis puhas, vaid miinusega, aga siiski - piisavalt hea raamat, et aega maha võtta ja end lugema unustada.
Teksti loeti eesti keeles

Lastekirjandus või mitte, aga see konkreetne ood Harry Potteri vahvusele ja muudele õilsatele omadustele ei meeldinud. Ja olen täiesti kindel ka selles, et see ei oleks meeldinud isegi mitte siis, kui ma oleks olnud noorem. Tegelased olid loo nautimise jaoks liiga üheplaanilised ja lamedad - nende käitumist prognoosida oli enamasti lihtsam, kui homset ilma ennustada. Otse loomulikult ei ole ta mitte kõige hullem kraam, mida lugeda, paaril korral suutis Rowling siiski üllatada, ja selle eest tuleb olla vaid tänulik. Lisaks pean tunnistama, et olles lugenud teksti nii inglise kui ka eesti keeles, leidsin, et need, kes vaid eestikeelsega lepivad, kannatavad rängalt. Ingliskeelne Rowling on kohe märkimisväärselt parem!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kohe alguse tasuks &aumlra m&aumlrkida, et John Varley sari "Eight Worlds" ei ole v&aumlhemasti autori enda poolt sarjaks kavandatud. Autor lihtsalt kasutas juba valmis tausta eri romaanide s&uumlndmuste jaoks, muutes isegi seda raamatust raamatusse. Nii et neile, kes "Eight Worldsi" raamatuid kui sarja lugeda tahavad, v&aumlike hoiatus

Tegemist on &uumlhe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD s&uumlndmused.

S&uumlndmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin t&ouml&oumltab, ja mida konkreetselt teha rikete v&aumlltimiseks.

Teos k&oumlidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu m&aumlletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, s&uumlmpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu l&aumlbi k&otildeike ja k&otildeiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei p&auml&aumlse kriitikast...

Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede &uumllik&uumlllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja k&otilderval k&otildeige tugevama maailmaehitamisega, kus l&aumlbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu &uumlej&auml&aumlnud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt k&otildeige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.

Kolmas teose tugev k&uumllg on huumor. Teos on t&aumlis nalju, millest iga&uumlks kui lihvitud briljant, meeldej&auml&aumlv, vapustav ja vahel ka m&otildetlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...

Neljandaks - &uumlllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat j&aumlrjest - ja siis veel kord sama kaua. P&otildehjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. &Uumlllatus &uumlllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist j&aumltkata ei v&otildeimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge t&otildembama.

Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada v&otildeib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka &uumlhe s&otildebrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda k&oumlitis, aga ideed j&aumlid talle h&aumlguseks. Sealt p&aumlrineb ka k&otildeige kriitilisem ulme m&auml&aumlratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."

Teksti loeti inglise keeles