U"pris huvitav raamat. Idee ei ole ku"ll uus ja ka keskpaigas vajub sisu a"ra aga muidu pole raamatul viga midagi.
(romaan aastast 1965)
eesti keeles: «Põrgukoerad»
Rapla «EGC» 1992
«Põrgukoerte» (tegelikult «Deemonite katk») põhjal on seda üsna raske arvata. Olen lugenud mitmeid Laumeri romaane ning tean ka seda, et teatmeteosed peavad antud köidet kirjaniku üksiktekstidest üheks tüüpilisemaks ja paremaks. Vahemärkusena ütleks, et tegelikult on ka see raamat kaudselt ühe sarja osa. Siin esinevad need Bolo tankid, mis veel kahes Laumeri raamatus ning mitmes ühismaailmade antoloogias üsna keskset rolli mängivad. Romaan oli veel ka Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni (SFWA) aastaauhinna Nebula nominant! Vaene eesti lugeja aga tõmbas Laumerile juba kindlasti vee peale, sest maakeelse väljaande põhjal on raske midagi säherdust oletada...
Kuid siiski soovitan soojalt mõni muukeelne Laumer üles otsida ja läbi lugeda. Ja kui te loete vaid eesti keeles, siis püüdke seda romaani lugeda vaid nõnda, et te ei pane tähele seda abitut rootsi keelest tehtud kaudtõlget. Ainuke asi mis selles eestikeelses kapsas hea on, on pildid. Aga püüdke tõesti uskuda, et Laumer võib olla ja ka on parem, kui see «Põrgukoerteks» mugandatud «A Plague of Demons».
Ühinen eelnevalt Jyrka poolt öelduga - _kindlasti_ ei maksa Keith Loumerist arvamust kujundada käesoleva raamatu eestikeelse väljaande baasil. Ei ole teda küll originaalis lugenud, kyll aga olen kunagi peale sattunud tervele reale sama autori vene keeles välja antud lühijuttudele. Ja need olid keskpäraselt head. Oluliselt premad, igal juhul, kui ainult "Põrgukoeri" lugenuna võiks arvata.
Mis puutub käesolevasse teosesse, siis on kuratlikult raske hinnata, kui palju just saab kanda eestikeelse tõlke.. puuduste arvele. Ausalt öelda on mul raske ette kujutada, et ta mulle ka originaalis kustumatu mälestuse oleks jätnud.
Kokkuvõtteks - raamat mille vähemasti eestikeelsest inkarnatsioonist maksab võimaluse korral hoiduda.
Ka sõnavõtud kaudtõlke viletsusest ajasid mul karvad turri. Minust arust ladus eesti keel. Võrdlesin maakeelset väljaannet riiulilt võetud A Plague of Demons’iga (2003.a väljaanne). Umbes tosina huupi valitud lõigu tõlge oli pädev, poleks muutunud ka originaalist tõlgituna. Toon kaks lühendatud näidet:
1) Tormasin edasi, põrgukoerad klähvides kannul ( I ran – and the Hounds of Hell bayed behind me. 6 pt. lõpp);
2) …näen nüüd tunduvalt parem välja, meenutades rohkem odava matusebüroo poolt kiiresti matmiskorda seatud laipa kui lihtsalt kraavi visatud kadunukest (I looked better now – like someone who’d been hurriedly worked over by bargain mortician, rather than just a corpse carelessly thrown into a ditch. 9 pt. 3. lk lõpp)
2017. aasta suvisesse Skarabeuse antoloogiasse olen sisse võtnud kaks Laumeri teost: jutu Placement Test ja lühiromaani Once There Was a Giant. Laumeri suure austaja David Weberi põhjal sobiks selle novella pealkiri Laumeri elutöö hinnanguks ja epitaaafiks. Laumeri looming on seda väärt, et eesti lugeja seda paremini tunneks.
Sellegipoolest ei tõuse minu käsi sellele ulmelisele spioonimärulile alla viie panema. Need tankid olid ikka ülilahedad. Olgu siis ülejäänuga, kuidas oli.
Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.
Tegemist on ühe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD sündmused.
Sündmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin töötab, ja mida konkreetselt teha rikete vältimiseks.
Teos köidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu mäletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, sümpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu läbi kõike ja kõiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei pääse kriitikast...
Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede üliküllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja kõrval kõige tugevama maailmaehitamisega, kus läbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu üejäänud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt kõige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.
Kolmas teose tugev külg on huumor. Teos on täis nalju, millest igaüks kui lihvitud briljant, meeldejääv, vapustav ja vahel ka mõtlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...
Neljandaks - üllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat järjest - ja siis veel kord sama kaua. Põhjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. Üllatus üllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist jätkata ei võimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge tõmbama.
Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada võib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka ühe sõbrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda köitis, aga ideed jäid talle häguseks. Sealt pärineb ka kõige kriitilisem ulme määratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."