Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· L. Ron Hubbard ·

Battlefield Earth: A Saga of the Year 3000

(romaan aastast 1982)

eesti keeles: «Võitlustanner Maa: Tulevikusaaga aastast 3000»
Tallinn «Kupar» 1998
Tallinn «Kupar» 1999
Tallinn «Kupar» 1999

Hinne
Hindajaid
2
7
5
11
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (25)
Targo Tennisberg

Naljakas küll, see on alles teine Hubbardi arvustus BAASis, hoolimata sellest, et teda mitmeil (peamiselt saientoloogide toimetatud) välismaistel veebilehtedel ainult ülivõrretes kiidetakse, ei loeta teda siin vist nii palju. Vahest on üheks põhjuseks see, et kasvõi kõnealune raamat on hirmus paks, väidetavalt 428,750 sõna - peaaegu sama paks kui LotR. Hubbard kirjutas aastail 1980-1981 üldse masendavalt palju, tema teine tuntum teos, dekaloogia (kümme tellist) ``Mission Earth`` on ligi 1,2 miljonit sõna pikk (lugeda ei soovita).
Battlefieldi peamine puudus oligi minu silmis tema liigne venitatus. Eesti keeles on sellest nende ridade kirjutamise hetkel välja antud esimene kolmandik, (mitmesajaleheküljeline TOHUTU suure kirjaga hardcover), mille lõpuks jõutakse peamiselt plaanipidamisega lõpule ning antakse mõista, et kohe läheb actioniks - suht asjatu on sellele 160 krooni kulutada IMHO. Actionit raamatus iseenesest on, muidu oleks suisa jama.
Toimuvast - Maa on vallutanud miskid pahalased (psychlod), kes on hirmus koledad, pahad ja julmad ning veedavad aega peamiselt maavarade kaevandamise ja inimeste ning loomade surnuks piinamisega. Loo peategelasele, mingile võsa-Rambole Jonnie Goodboy Tylerile see asi muidugi ei istu, kindlasti on vaja esiisade maal plats puhtaks lüüa. Pärast ülipikki ettevalmistusi lähebki madinaks, madistatakse igasuguste naljakate tegelastega kuni eht-ameerikaliku happy endini. Tegelased on kohutavalt stereotüüpsed, pahad on hästi pahad ja head on hästi head, vahepeal läks lugemine seetõttu päris jamaks, aga mida ühelt ameeriklaselt sellise süzhee realiseerimisel ikka tahta on. Siis on veel täielik jama see inimkonna ülistamine, sorry, aga mulle tõesti ei meeldi eriti jutud, kus inimesi teistele rassidele kangesti eeskujuks seatakse, pole need inimesed miskit nii head. Asja muudab üldiselt paremaks suht suur hulk pruugitavat SF-moosi, raamatu tehniline külg on päris hea, kuigi Hubbardi arusaamad astronoomiast, krüptograafiast, bioloogiast ja teistest teadustest on küll natuke veidrad. Teine positiivne külg on jällegi seotud raamatu paksusega - story on IMHO võrdlemisi hästi välja peetud ja põhjalik, midagi olulist ei tundu puudu jäävat. Ning päris igav see raamat, hoolimata oma pikkusest, ei ole, poolelijätmise tahtmist ei tekkinud. Kokku paneksin nelja, miinusega. Kui keegi huvi tunneb, siis on minu meelest mõistlikum osta originaal kui tõlge, raha läheb kolm korda vähem - 500 krooni on selle asja eest siiski liig.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
nore

Olen lugenud ainult esimest osa (teist pole vist veel ilmunudki?) ja seda eesti keeles.Nii , nüüd hakkame kritiseerima...Aga eriti ei viitsi ka , ainult niipalju ,et:1) Arvesse võttes sissejuhatust,peaks teos olema hirmus isa ja teerajaja , puhas ulme jne.aga tegelikult on tasemelt keskpärane sodi.2)Mul on kuri tunne, et mees tahtis saada väikest dollarit lihtsalt juttu venitades.Olgu, saab kolme , kuna enamus raamatust on eesti keeles ilmumata ja minul lugemata.TÄIENDUS: Nüüd, peale teise osa lugemist, pole mu arvamus eriti paranenud.Peamine puudus teises osas on meeletu ja mõõdutundetu ameeriklaste ja ðotlaste ülistamine, näiteks tseenid, kus rahvas igalt poolt üle maailma kokku voolab, et Jonnie`le austust avaldada või koht, kus hiinlased väga palavalt tööd ihkavad teha.Raamatu kiituseks pean tooma tehnilised kirjeldused, tore oli ka väike hall mehike, aga see tõi "Pöidlaküüdi reisijuht läbi Galaktika" meelde. Ka ei veni enam tekst teises köites nii, nagu esimeses, tundub, et autor hakkas vaikselt oma raamatusse sisse elama. Üldiselt, natuke parem kui esimene, aga siiski jääb "heast" puudu.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Nägin seda ilusa rohelise läikiva kaanega raamatut juba jupp aega tagasi. Kaanepilt tõotas kõva madinat. Natuke hämmeldust tekitas ainult see, et selline 500-leheküljeline tellis alles esimene osa on. Kuid ma ei lasknud ennast sellest hirmutada, vaid hakkasin isuga lugema. Ja see ei petnudki minu lootusi. Vastupidi, see lausa meeldis mulle. Loomulikult on raamatu probleemiks tema paksus, kuid jutt eriti venitatuna ei tundu. Igatahes, igal ühel on oma arvamus. Raamatus on üpris võimas ulmetehnika — psyhlotank, õppimismasin, psyhlorelvad jne.
Jutt iseenesest oli päris vinge, närvi ajas ainult see, et esimene osa sellise pingsa koha peal ära lõppes. Action, niipaljukest kui seda esimeses osas oli lubab oletada, et järgmistes osades hakkavad ülitargad inimesed ülilolle Psyhlolasi Maalt ja kogu Universumist välja kihutama. See võib päris lahe olla. Üldiselt, hinne on "viis" väikese miinusega. Miinus tuleb juurde sellepärast, et need maalaste ettevalmistused võtavad nii kuradi palju aega. Teist osa ootan põnevusega.
NB! Nojah, peale teist osa asi juba jamaks minema, paras molutamine käib kogu aeg. Niiviisi võib ju uue Britannica kirjutada. II osa järel on hinne langenud 4 - peale.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Ootasin ka mina teist osa põnevusega, kuid nüüd seda lugedes (pole veel läbi saanudki, ei kisu nii kaasa, kui esimene) läks hinna juba jonksu allapoole - eelmised arvustused ütlevad enamuse ära, mida isegi arvan. Venitatud, kusjuures ega tegevus ei veni, vaid lihtsalt tekitatakse uusi probleeme ja lahendusi, tuuakse sisse uusi tegelasi ja muudatakse tagantjärele vanu sündmusi (tõlgendatakse veidi ümber). Näha, et kirjanik laseb jutul voolata, dollar tuleb ja kaht peatükki ette küll ei mõelda. Küll peategelane kuidagi ikka välja keerutab. Nii hull kui E.R. Burroughs oma ausaltöeldes suht vaimuvaeste Tarzani lugudega ei ole, aga meenutab teda küll.Lugeda siiski kannatab (ka Tarzanit on loetud), kuigi usutavuselt asi juba lapsikuks veidi läheb. Kirjaniku enesekiitusest peab AINULT sõna "produktiivsus" paika, aga see pole teab mis kompliment... ---Peale kolmanda osa lugemist langeb asi alla igasugust arvestust ja hinne kukub kolinal veelgi. Tõeline saast, hoiduge sellise eest! Viimane osa ei sisalda enam midagi mõtlemisvõimelistele inimestele (ega teistele rassidele, kes kõik veel lollimad ju on...) Ja see masendav tõlge - "kümnendiksüsteem" kümnendsüsteemi asemel, "algarvud" numbrite asemel ja kõige krooniks hoitakse muuseumis vana kindluse "näidendit", mitte näidist või koopiat või maketti... Kindel "1" viimase osa eest. Kuna esimene oli 4 ja teine 3, siis kokku jääb "2".
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

  Puhas SF, nagu autor eessõnas ise ütleb. Ja sisaldab ka seikluse, armastuse, sõja, spiooni ja igasuguste muude zhanrite sugemeid. Seda ta paistab olevat. Kuigi paperback`is üsna paks(natuke üle tuhande lk), oskab ta sulel lasta ladusalt edasi joosta ja mingit pikka igavat pausi kuskile vahele ei tule. Kokuvõtteks niipalju, et tulnukate poolt nii tuhat aastat tagasi vallutatud maal on inimesed väljasureva liigi staatuses. Kuid siis saab õnneliku juhuse ja ühe tulnuka ahnuse/lolluse pärast üks inimene juurdepääsu teadmistele ja kasutab neid inimkonna vabastamiseks ära. Täiesti alt, peaaegu kogukondliku arengu tasemelt, kuhu inimesed on vahepeal langenud, tõusevad nad suhteliselt lühikese ajaga liigiks, kes tõi 16-nele universumile rahu ja õnne ning hävitas terve suure paha tsivilisatsiooni. Selline patriootlik, sinisilme ulmeaction, ajaviitelugemine.
Teksti loeti inglise keeles
Tarmo Õuemaa

Jama! Tarzan on ka tõetruum ja kaasahaaravam. Tarbida kõlbab puhtalt ajaviiteks, näiteks bussis. Osta ei maksa. Paneks ühe, aga see hinne jääb Final Blackout´ile. Siin on autor vähemalt sügavama mõtte sissepanemisest hoiduda suutnud ja see teeb kõnealuse teose paremaks.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

tahtsin alustada mõnest positiivsest kogemusest, aga ei läinud läbi... pisut hämmastas, et vaid seitse inimest on enne mind viitsinud raamatu või osa sellest läbi lugeda või siis vähemalt vaevunud ennast vaevata hindamisega! kui teile meeldib pidev action, siis võite üritada lugeda. kui otsite intellektuaalset meelelahutust, siis ei soovita! raamat inimese domineerimisest kõigi teiste alatute ja küündimatute rasside üle kogu universumis ning ameeriklaste domineerimisest kõigi maalaste üle. teised rahvused on head ainult seni, kuni nad ameeriklasi (isand goodboy näol) teenivad. jutlustatakse ka rassipuhtuse teooriat, luues kõigist segaverelistest pilt kui eriliselt nurjatutest inimestest (briganted). tegemist on raamatuga, mis minu silmis lugemise käigus pidevalt oma väärtust kaotas. kui raamatu algus võinuks saada isegi 4 punkti (hetkeni, mil goodboy kinni püütakse psychlode poolt), siis esimese osa eest annaks juba max 3 ja kogumulje on 2! tegevus ja tegelaskujud on üsna otsitud, primitiivsed ja must-valged. kogu teos nõretab ameerika patriotismist, mida võinuksin ehk pidada loomulikuks ilmasõja-aegse teose puhul (ehk andnuks siis isegi 3!), kuid 80-ndatel...? ausalt öeldes - nõrgim ulmekas, mida seni lugenud olen! diraci meri on ehk hullem, kuna seda pole ma suutnud läbi lugeda (2x üritasin)...
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

Õudsalt paks.(siin on raamat ainult ühe osalisena märgitud, tõlkes on kolm osa 1 sain läbi)Sobib hästi õhtul lugemiseks kus ei pea nii hirmsalt lugemisega pingutama.Ei sooovita neile kes soovivad siin mingit sügavat mõtet.Üks suur miinus raamatul oli.Tulnukad olid raamatus liiga pahad .Ei jätnud tõetruud muljet.Neil peaks raamatus olema ikka veidi bositiivseid külgi ka olema!!!!Vot nii!
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Kui teos oleks kõik ühes võtmes kirjutatud, sama tasemega, samas stiilis, siis oleks see ehk isegi tsipake parem. Pean tunnistama, et esimene osa mulle meeldis, ka peale Johnny kinnivötmist psychlode poolt. selles oli stiili ja peategelase supermanlikkus ei olnudki niivõrd igas asjas teistest üle olek, vaid suurem haritus. Tehnilist butafooriat oli seal ka kenasti, ja vihjati seal ka armsasti sellele, millega maalastel rinda pista tuleb. Teine osa langes tasemelt tublisti allapoole, nii kolmele, kuna tegelased muutusid väga mustvalgeteks ja briganteühiskond ei olnud kuigi usutav. Siiski oli sealgi veel huvitavaid nüansse, nagu näiteks Terli salapomm ja maalaste katsetused psychlode tehnoloogia kasutamisel. Ka hall mehike meeldis - Addams meenus seepeale küll ja ega tema halba asja juba oma teoses parodeerinud. Aga kolmas osa oli juba nagu otsitud lõpp oma magusnaiivsuses, mingi esimese kahe osa püramiidlikule vundamendile ehitatud osmik.See viis ka teose üldhinde alla, kuigi huvitav algus oli vähemalt piisavalt pikk, et teost hullemast säästa.

Hubbard nagu oskaks kirjutada, aga miks ja miks just nii, see on mulle jäänud ähmaseks. Ei ole mina mõistnud, miks ta niiviisi kirjutab... aga ju talle siis omale see meeldis, sest usun siiralt - mitte keegi ei viitsiks kirjutada midagi nii mahukat, kui see poleks talle endale südamelähedane.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

kui otsida asjast midagi peale ajaviite, siis võib mitte alustada. Mõttetu raamat. Kuid samas, ainult ajaviiteks - üsna loetav. Käis tõesti pinda, et Jonny oli ainuke kangelane jne. kuid samas oli palju igasuguseid kavalaid ideid ja vidinaid. ma ei oodanudki enamat ja seepärast arvatavasti ei pettunudki. Viit ei vääri aga ebameeldivaid mälestusi eriti ei ole. Ei ühestki kolmest. Kui missioon maa enam-vähem samasugune on, siis loeks vast neidki.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Lugu venis nagu tatt ja oli mannetu.Üks arvustajatest proovis seda Tarzaniga võrrelda. Minu meelest on see võrdlus päris hea, sest samamoodi liigutatakse tegelasi nagu malenuppe ja tekitatakse kunstlikult uusi situatsioone ja olukordi, mida autor tahab käsitleda. Loogilisest ja järkjärgulisest arendamisest on asi kaugel.Teine arvustaja proovis veidi kiita tehniliste asjade kirjeldusi. Minu meelest oli kogu tehnika ja selle kirjeldus suhteliselt mannetu. Paljud seadmed töötasid ebausutavalt ja nende tõrked ja veasituatsioonid tõid kaasa ülemäära tõsiseid tagajärgi. (Teisaldusplatvormid olid konstrueeritud idioodikarja poolt, sest kuidas seletada nende õhkulendamist kõigis asustatud maailmades)Samuti lisaks veel juurde, et psyhlode matemaatikas ja ajus olevas kapslis ei olnud midagi sellist, millest lugematud galaktika kultuurid brute-force-ga (toore jõuga) poleks jagu saanud.Ma pean heaks saavutuseks seda, et raamatud üldse läbi suutsin lugeda, kõige madalamat hinnet vast ei pane. Alati saab siin ju hiljem ümber mõelda ;)
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

Imestan siin ennast pooleks, et see teos pole väärinud kellegi silmis kõrgemat hinnet kui 5. Mind tavaliselt köidavad paksud raamatud, sest ma saan nii raamatusse sisse elada, mitte nii et juba läheb mõnusaks, kui avastan et raamat läbi ja nuta siis silmad peastvälja. Ja juba kolm osa, see oli hea märk, ma ei märganud küll erilist venitamist, kuid aegajalt väsisin tõesti ära aga ruttu tulid uued sündmused ja tegelased. Aegajalt oli tõesti lausa lausjama selle tehnikaga, aga on hullemaidki jaburdusi välja mõeldud mis tunduksid täielikelt võimatuna, nats ruttu tegid küll selle jama korda mis tuhande aastaga tekkinud oli, inimesed elasid justkui taas kiviajas ja siis kõik järsku jube targad ja tugevad, see pani mind imestama küll.....ma arvan et eelnevad arvusatad lihtsal ei suutnud süveneda mõeldes koguaeg millal see ükskord ometi läbi saab....kolm raamatud on iseenesest tõesti väga ladusalt kirjutatud, sellesuhtes on nii mõnigi "kõik5" autor alt läinud, et vahel nagu enam ei teagi, et justkui oleks poolik lõpp ja siis läheme täierauaga edasi.....Mulle meeldis, et püüti lahti seletada just miks nii või kuidas, kuigi ise oleksin nii mõndagi tahtnud teisiti näha. Esimene osa seal puuris istumisest mind nii ei köitnudgi kui see võitlus psychlodega. Kuidagi ruttu sai targaks....Suht mõnusad olid need kirjeldused, oleks võinud väike tegevus toimuda ka nenda koduplaneedil....see hallmehike oli algul nii salapärane, kui pärast osutuks küll mingiks pankuriks või kes nad olidki, aga jube asjalikud olid küll oma vanaema teega, et meenutas siin täielikul mingi naabrinaise heietusi tulnukatega kohtumisest.........Mis siin Tarzaniga ühist on, sellest ma tõesti aru ei saadud???....see on hea, et ka sellisei teosei on mitte kõik ei ole nii muinasjutulik, mingid võlurid ja muud trollid kollid, et täitsa reaalne tulevik siin maamunal!!!
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Oleksin ma ainult esimese osa algust lugenud… Asja algus oli päris paljutõotav, ent tagantjärele oli kogu teos megapettumus. Kolmandast osast olid suurepärased umbes viis lehekülge, kui maalased haihammastel naha üle kõrvade tõmbavad ja teise osa võiks üldse lugemata jätta. Peamised vead on eelmistes arvustustes juba välja toodud - teos näib end "ise kirjutavat". Ilma mingi kindla plaanita sündmused lihtsalt lorisevad omasoodu. Ei ole erilisi võite või kaotusi - ei ole nagu tegemist suure eepilise võitlusega, pigem üks tüüp nokitseb tasapisi ja teised sulavad hurraa hüüdvaks massiks. Midagi sellist nagu psühhika tegelastel ei esine. Koopast väljaroninud karvased pühivad jalad puhtaks, võtavad silmi pilgutamata sisse kohad masinate roolis ja süvenevad tehnikasse. Vaesed psyclod aga on juba kolmsada tuhat aastat ühtesid ja samu lihtsaid jupstükke (sest põlve otsas kokku joodetud skeem saab olla ainult ülilihtne!) kokku lappinud ja muudkui valitsevad universumeid… Uskumatute absurdsuste kogu. Ja muidugi see mõõdutundetu patriotism.

Kui tegu oleks olnud 200-leheküljelise hoogsa jutustusega, oleks ta "4" saanud, sellises mahus pettus teeb mu vihaseks. Mis kurat Ameerikas sellist paksu vaimustust esile kutsub? Ebaõnnestunud lobotoomia läbi teinud tüübid…
Teksti loeti eesti keeles
Shakti

nõustun enamvähem kõige eelöelduga. ainult et tõlge/toimetus võiks tõesti kvaliteetsem olla - vanu nõukogudeaegseid tõlkeid on selles suhtes lausa nauding lugeda. eks siis tõlkisid ka õppinud gurud, mitte mingid noored ambitsioonikad persevestid.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Tekst on libe nagu seebitatud kanepiköis. Ses suhtes, et oma töö teeb ära, aga midagi mõttekat see tegu nüüd küll pole. Pitsitab kõri ja poole pealt tahaks nagu ümber mõelda. Kas oligi üldse hea idee kogu seda värki alustada? Ajaraiskamine.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanus Arumaa

Tõeliselt mõttetu. Nii mõttetu, et lugemisel tekib omalaadne meelelahutuslik aspekt juurde, mis päris hävitavat hinnangut nagu ei lubagi anda.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Edit 22.01.08:Hakkasin üks päev selle peale mõtlema ning tegelikult on 4 liiga kõrge hinne sellise bsi eest. Labane, naiivne ja kohati lausa täiesti mõttetu. Vaid paar suti põnevamat kohta päästavad kõige madalamast.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Olen lugenud esimest osa. Mage, mõttetu jne. Seda kõike ulme kohapealt. Kui tahad ajaviitekat, siis ehk käib kah.
Teksti loeti eesti keeles
Raux

See ju puhas Mehhiko seep! Head on nii head, et sulavad lausa päikese käes ära ja pahad on nii pahad, et piimgi läheb naaberplaneedil paljalt paha nime suhuvõtmisest hapuks. Otse loomulikult saab Johnny-poiss hakkama kõigi kaigastega, mida kuri saatus elurattasse pillub. Puhas absurdihuumor! Oma ülespuhutud paatoses on tellis sedavõrd täiuslikult jabur, et kui veel prosta Maria ka sees oleks, võiks isegi 5 panna.
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Virunurm

See on loomulikult ulme-kitš kuubis, ja sellisena tuleb teda ka nii lugeda kui hinnata. Kui keegi paneb mind uskuma, et Hubbard kirjutas selle tõsimeelse ulme pähe, siis muudan hinde "üheks".
Teksti loeti eesti keeles
x
Kalevipoeg
15.04.1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Kalevipoeg

Pean nõustuma, et nõrgem, kui sarja esimene osa - aga lõbusam. Lõpp aga... Tegelikult see mulle isegi meeldis. Ehkki alguses oli see teatav pettumus, mõistsin raamatu üle järele mõeldes, et see oli tegelikult ainuvõimalik lõpplahendus. Mustandi mässajad on inimlikult mõistetavamad, neile on kergem kaasa tunda, nad on isegi sümpaatsemad, aga tüüpiline inimene, kes sellisesse olukorda satuks, astuks ilmselt esimesel võimalusel ikkagi rajalt maha. Funktsionaalid ajavad oma asju? Ja siis? Keda see morjendab? Suurkorporatsioonid ajavad ka oma asju, ehk isegi jõhkramalt - ja enamik inimesi ei hakka mässama. Ja sellise äärmiselt olulise tõe raamatusse raiumine on üks harukordselt julge tegu. Mingi muu lahendus oleks tegelasega (keda hr. Tänav äärmiselt täpselt iseloomustas) vastuollu läinud.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Hullemaks läks...Teine episood oli hea. Väga hea kohe, aga episoodid üks ja kolm? Panid õlgu kehitama. Laulud, mis kellelegi midagi öelda võivad, on minu jaoks tundmatud, lugude ülesehitus sarnaneb esimese raamatu omale (esimesel ja kolmandal). Ei midagi uut. (P.S. Ei tasu tõlkijat kividega loopida. Kui on Ollõkainen, siis milleks, härra Meelis Sepp, tõlkija selle siis väänutama peaks? Ollökainen? Ollykainen? Ei, see poleks hea tõlkimine. Ehk oleks ta pidanud selle teise autori vea, eesnime Raivo, kah ära muutma? Mitte, et ma kividega nõus ei ole, aga tõlkija pole milleski süüdi.)
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Jordanil ja Jordanil on suur vahe. Eepiline tellis kannatab enamat, kui sadakond lehekülge. Jordanile nii omane ja hiljem levinud jututeemade vahetamine ei sega lugemist, kui lehekülgi on tuhat, pigem tõstab ehk pinget. Aga New Spring ei ole eepiline tellis ja süžeeliinid ei vaheldu, ent ometi on neid kaks - ja sealt tekkis küsimus, miks oli need kaks eri lugu ühte kokku susida? Mõlemad olid ju omaette loetavad lookesed, täiesti neljaväärilised. Aga koos nemad olid ja sestap ka kolm.
Teksti loeti inglise keeles
Kalevipoeg

Sarja viimane raamat on oma kvaliteedilt keskmisel kohal. Suur labürint (Hrad Spein) meeldis mulle väga, oli ainult peategelane ise ja fantastiline keskkond. Meenutas esimese raamatu tsooni, ainult et enam ei olnud Strugatskite stiilis, vaid midagi uut, omapärast ja ainulaadset. See, mille suunas autor tegelast kogu aja lükkas, loo kandev idee. Ja kui lugu oleks sealkandis lõppenudki, oleks hinne tulnud kõrgeim ja Martiniga võrdlemist oleks pahaks pannud (mikroskoopilise putuka osas oleks olnud Martin). Aga... sellele järgnes suure lahingu pikk kirjeldus, mis ei olnud ju paha, aga oli hoopis teine ooper ja mille sarnast on läbi aegade korduvalt kirjandusse jõudnud. Ajas haigutama ja kaaluma teist kolme. Ent siiski - taas meenus Hrad Spein (Martinil pole sellele midagi samas kaalukategoorias vastu panna). Kokkuvõttes leppisin endaga nelja peale kokku.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Sarja kõige nõrgem raamat, tegevus ei liigu praktiliselt üldse edasi, naljad tundusid olevat naljade pärast ja midagi ilusat/vägevat/eepilist ka sisse ei mahtunud.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Pole suurem asi arvutimängude mängija, sestap ei mõista selleteemalist kriitikat. Raamat oli kirjutatud lääne turule ja mina kui läänlane võtsin selle lääne turul ebastandartse teosena rõõmuga vastu. Sarnaseim teos on ehk tõesti Ashinari kroonikad, aga Belials (siis veel) kirjutada ei osanud, jalutas loost kiiresti läbi. Pehhov aga suutis kirjeldada, nalja visata ja teha kummardusi teistele autoritele - elik teha just seda, mida heast loost ootan.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Sparhawk on oma kivikese kätte saanud - ja nüüd läheb asi tõsiseks. Kivi nimega Bhelliom enese kätte saamine on nimelt ka tema vastaste sihtmärgiks ja selle nimel ei kohku nad tagasi mitte millegi eest. Mis aga raamatu omataoliste seas tõeliselt eriliseks muudab, on raamatu keskel olev keeruka sisepoliitika ajamine ja arhiprelaadi valimine. Kui see tehtud, siis on raamat praktiliselt läbi ka ja pahluaste nahutamine tundub seal juba täiesti kõrvalisena.
Teksti loeti inglise keeles
Kalevipoeg

Võrreldes esimese osaga on siin tuurid alla keeratud -sellest siis ka neli. Okei, Eddings kirjutab väga hästi, aga lugeda terve raamatu vältel sellest, kuidas mööda vihmaseid ja süngeid tasandikke ühteainsat kivi taga aetakse, läheb siiski veidike tüütuks. Selle osa pisiseiklused on vähemtähenduslikud ja teiste osadega nõrgemini seotud - ja vaid Eddingsi suurepärane jutustamisoskus muudab selle tegelikult tüütu sisu loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles
Kalevipoeg

Tegemist on tõeliselt hea raamatuga, kus ulme on teisejärguline - maagia on vaid veidike vürtsi loole, kus sündmused hoopis muude põhimõtete järgi toimuvad. Hargla on selle looga saanud lahti oma vahepealsest kammitsetud olekust ja jõudnud uuele headuse tasemele. Loos on palju erinevaid ja häid ideesid, mis kokku segatud seni IMHO autori parimaks looks. Kui võrrelda seda romaani teiste teostega, mida pean Indreku tippsaavutusteks, ehk siis "Pan Grpowski jõulude" ja "Uskmatuse hinnaga", siis on see tekst palju lihvitum. Teises osas on küll paar konarust, osad vahelduvad minu maitse jaoks liialt kiiresti ja tekst jätab liialt hüpleva mulje, ent algus ja lõpp on sellestki puudusest vabad. Sisu kohta nii palju, et maailm on siin võõras, aga samas on romaanis palju lõbusaid momente, mille tähendust võiks mõista ainult meie maailmale mõeldes. Nii näiteks on teise osa õiglaste liikumine peaaegu äravahetamiseni sarnane maffia tekkelooga. Nimedki jutustavad päris palju: põhjas skandinaaviapärased, lõuna pool tundusid romaani elementidega olevat, esimese osa peategelane oli Blagomir... Kõik see andis loole hoogu juurde enam, kui katsetused Sindbadi retkede vallas muinasjuttu, maailma legende, hilisaegade kirjandust, araabia õhustikku ja ajalugu kokku sulatada. Kes raamatu kaanelt sisututvustust loeb, arvestagu sellega, et see on alles algus. Tegelik raamat algab alles seal, kus raamatu kirjeldus lõpeb. Kiidusõnad Harglale - tema uus romaan tõukas "Matagoonia" minu isikliku lemmiku kohalt eestlaste kirjutatud ulmeraamatute seas. Mortis on surnud, elagu Hargla.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Selle jutu võis juba ilma igasuguse kõhkluseta "Algernonile" saata. Kallis Kristin - sa oskad päris hästi kirjutada - ehk ei olegi selle lõpuga nii palju vaeva näha vaja. See kirjeldamise pool on Sul ju fantastiline. Praegusel kujul on aga see lõpp väga higine ja pingutatud.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Lõpust ei saanud mitte vähimalgi määral aru. Algus oli aga piisavalt lustakas, et seda teksti isegi nautida võiks. Kokku siis kaks.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Üleüldiselt tundus see raamat olevat palju ladusam ja mõnusam, kui oli seda Stone of Tears. Paraku kippus selle ladususe juures puudu jääma sellisest "ideelisest poolest". Naljategemine naljategemise pärast ja seiklemine seikluste pärast võivad mõlemad ju olla head lugeda, kuid mind ennast nad ei kütkesta kahjuks kuigivõrd. No hüva, see "ideeline pool" ideeliseks pooleks, aga teine asi, mid häirima kippus, oli lõpp. Erinevad tegevusliinid läksid minu jaoks liialt umbe ja omandasid sellise keskmise hollivuudiliku märuli kirjanduslikud mõõtmed. Kakeldakse, tormatakse, äsatakse mõõga ja maagiaga ja raske on aru saada, kes või miks või mismoodi nüüd see kõik TÄPSELT oli. elukad nimega miswrithid ja nende relvad yabreed ja hõbesülfid segunesid kõik üheks pudruks, kus kaotasid oma näo. Idee on muidu selline, et maailmas, kus Richard elab, käib ringi üks paha, kel on Freddy Krügeriga sarnased omadused. Erinevalt vanast heast Freddyst ei ole ta aga mitte tapahimuline maniakk, vaid hoopis sihikindel ja salakaval maailmavallutaja. Richard peab siis talle algul oma kodumaal ja pärast Vanas Maailmas, kust see freddylik imperaator pärit on, vastu astuma. Asja käigus jääb talle ette üks imperaatori kasutuses olev liik, mis pärastpoole on täielikult välja surnud liik. Elagu keskkonna ja looduse kaitse fantasyraamatutes!
Teksti loeti inglise keeles
Kalevipoeg

Kaunis igav ja mõttetu lugu, aga ühte ka panema ei hakka. Selle teose lugemine on aja raiskamine, aga mitte kuritarvitamine.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Jyrka!!! Kui sa tõesti mõtlesid seda, mida sa eesti keeles ilmumise kohta ütlesid, siis avaldan sulle austust. Tegemist on tõeliselt laheda lugemisvaraga, mis sundis suvi otsa ringi käima, kõht naerust kõveras. Pole kohanud veel teist sellist Strugatskite raamatut, kus tegelaskujud oleks nõnda värvikad ja samas elavad. Lugedes kippusin mitmes kohas kõhklema, mõeldes tõlgetele. See on tõepoolest täis pärleid, mis eriti hästi tunduvad kõlavat just vene keeles. Kes iganes soovib Strugatskite loomingut lähemalt tundma õppida, peab lugema ka seda raamatut.
Teksti loeti vene keeles
Kalevipoeg

Rõhuvalt ilmetu ja igav, mõttetult allegooritsev... Enamust selle raamatu sisust näeb naasama all tänaval ka. Destruktiivne kriitika kriitika enese pärast. Hulk lakkumist(mida ei tee ise ega mõista ka teiste juures)ja null tegevust. Üks ebameeldivamaid raamatuid, mida lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Olin arvanud, et peale Gulagi Arhipelaagi lugemist ei suuda mind üllatada mitte üheski maailma raamatus leiduv sadism, vägivald ja jõhkrus. Eksisin rängasti. Goodkindi lugedes poetasin raamatu poole lehekülje pealt käest ja suutsin end vaid suure sundimisega jätkama panna. Selle eest kindel viis! Pole lihtsalt teisi selliseid raamatuid, mis suudaks nii veenvalt teha selgeks, et pahad on ikka tõesti pahad ja et neid on vaja mättasse lüüa. Terry Goodkind on suutnud seda vägagi edukalt ära põhjendada. Raamat on palju hajusam, kui esimene tellis. Kahlan ja Richard seiklevad maailma täiesti erinevates otstes. Alguses ei liigu tegevus eriti, ta kipub venima. Sealt oleks andnud oma sada head lehekülge koomale tõmmata küll. Aga pärastpoole tuleb Goodkindi spetsiaalteema ehk siis sadomasostssenid, teos muutub mõnes mõttes (küll kahtlases mõttes) klassikaks, ja see päästab hinde. Raamatu tekitatud tunne oli lihtsalt liiga võimas, et saaksin alla viie panna. Lõpp on aga taas esimese raamatu kerge ja humoorikas partner. Paar tuttavat muuseas lugesid Goodkindi minuga samal ajal ja leidsid, et tema maagia kirjeldused ja omadused on seni kohatud teoste kohta parimad. Ei ole selles ise küll nii kindel, aga kuna nemad ei ole BAASi arvustajad, siis leidsin, et peaksin selle ära märkima.
Teksti loeti inglise keeles
Kalevipoeg

Tundus olevat hale Tolkieni kloon - Sõrmuste isandale mõeldes oskasin kuni raamatu viimase kolmandikuni täpselt ennustada, mida tegelased teevad või ütlevad. See mulle aga ei meeldinud. Mis huvi on asja lugeda, kui midagi uut pole raamatust leida? Lõpp muutus aga tugevamaks, eriti lahingustseenid ja linna piiramine. Taplusest oskab see autor tõepoolest hästi kirjutada, igasugused võitluste kohad raamatu esimeses kahes kolmandikuski teevad teose päris loetavaks - aga kahjuks on seal raamatus palju muud ka.
Teksti loeti inglise keeles
Kalevipoeg

Peab tunnistama, et autor on palju lugenud. Eriti palju veel igasuguseid teoseid, kus kirjeldatakse sadismi ja piinamisi. Need stseenid olid tal tõepoolest IMHO parimad, mis ükskõik millises ulme alaliigis ükskõik mis ajal ükskõik kelle poolt kirja on pandud. Aeg-ajalt on Goodkindi lugedes lausa selline tunne, et nii haiglase fantaasiaga tüüp ei saa olla terve mõistusega. See, mis sadismi kõrval on, enam nii ainulaadne ei ole. Kohati on väga head huumorit, põnevust jagub samuti. Igati loetav. Sisust: Maailm on maagia abil jagatud kolmeks. Ühes osas elab nooruke Richard. Ühel päeval kohtab ta kurja võluri Darken Rahli eest kaitset otsivat neidu - kes pole aga mitte tavaline neiu. Richard, neiu kahlan ja kaks Richardi sõpra, Zedd ning Chase, asuvad päästma maailma.
Teksti loeti inglise keeles
Kalevipoeg

Kindlasti väga professionaalselt kirjutatud teos inimeselt, kes ajalugu tunneb. Seetõttu on ka ta vahva ajarännuraamat igati hariv lugemismaterjal, mis teeb kaunis täpselt selgeks, kuidas, miks ja millises õhustikus tekkis U.S.A, mis oleks selle riigi tekkimise ära hoidnud, mis tagajärjed oleks olnud sellistel ja teistsugustel sündmustel...

Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.
Teksti loeti inglise keeles
Kalevipoeg

Algus ei tundunudki kõige hullem, oli võetud hulk klisheesid ja need tempokaks teoseks kokku miksitud. Lugedes oli iga hetk tuttavlik tunne, et näed, nüüd võtab siit ja nüüd sealt. Paraku - mida edasi raamat läks, seda hullemaks läks. Laenatud teemad kippusid venima, teos kaotas oma hoogsuse, ja ajas lõpuks lausa ahastuse äärele. Ei suutnud minu vaene pea mõista, milleks seda mitut maailma vaja oli. Erinevatest maailmadest, maailmade vahel rändamisest - köigest sellest on ka enne Belialsi kirjutatud, seda on tehtud ÄÄRMISELT palju, ja äärmiselt palju paremini. Kui algus veel tänu kiirele laenude vaheldumisele mingi oma näo sai, siis lõpp oli vaid võõraste eeskujude matkimine - vähemalt selline mulje asjast jäi.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Tegemist on suhteliselt talutava raamatuga, kus seekord ei olnud küll nii palju huumorit, kui eelnevates osades, aga see-eest veidi rohkem inimlikku lähenemist. Seekord ei tundunudki raamat nii vastikult - või naljakalt - üheülbaline. Ja veel üks asi, mis meeldis, oli lõpp. Siin ei olnudki suurt ja au ning kuulsust toovat kangelastegu. Hea vägitegu ning pinev probleemile lahenduse leidmine küll olid, aga seda, et Harry asja taga, võisid teada vaid neli isikut. Otse loomulikult ei ole viis puhas, vaid miinusega, aga siiski - piisavalt hea raamat, et aega maha võtta ja end lugema unustada.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Lastekirjandus või mitte, aga see konkreetne ood Harry Potteri vahvusele ja muudele õilsatele omadustele ei meeldinud. Ja olen täiesti kindel ka selles, et see ei oleks meeldinud isegi mitte siis, kui ma oleks olnud noorem. Tegelased olid loo nautimise jaoks liiga üheplaanilised ja lamedad - nende käitumist prognoosida oli enamasti lihtsam, kui homset ilma ennustada. Otse loomulikult ei ole ta mitte kõige hullem kraam, mida lugeda, paaril korral suutis Rowling siiski üllatada, ja selle eest tuleb olla vaid tänulik. Lisaks pean tunnistama, et olles lugenud teksti nii inglise kui ka eesti keeles, leidsin, et need, kes vaid eestikeelsega lepivad, kannatavad rängalt. Ingliskeelne Rowling on kohe märkimisväärselt parem!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Kalevipoeg

Kohe alguse tasuks &aumlra m&aumlrkida, et John Varley sari "Eight Worlds" ei ole v&aumlhemasti autori enda poolt sarjaks kavandatud. Autor lihtsalt kasutas juba valmis tausta eri romaanide s&uumlndmuste jaoks, muutes isegi seda raamatust raamatusse. Nii et neile, kes "Eight Worldsi" raamatuid kui sarja lugeda tahavad, v&aumlike hoiatus

Tegemist on &uumlhe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD s&uumlndmused.

S&uumlndmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin t&ouml&oumltab, ja mida konkreetselt teha rikete v&aumlltimiseks.

Teos k&oumlidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu m&aumlletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, s&uumlmpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu l&aumlbi k&otildeike ja k&otildeiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei p&auml&aumlse kriitikast...

Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede &uumllik&uumlllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja k&otilderval k&otildeige tugevama maailmaehitamisega, kus l&aumlbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu &uumlej&auml&aumlnud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt k&otildeige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.

Kolmas teose tugev k&uumllg on huumor. Teos on t&aumlis nalju, millest iga&uumlks kui lihvitud briljant, meeldej&auml&aumlv, vapustav ja vahel ka m&otildetlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...

Neljandaks - &uumlllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat j&aumlrjest - ja siis veel kord sama kaua. P&otildehjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. &Uumlllatus &uumlllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist j&aumltkata ei v&otildeimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge t&otildembama.

Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada v&otildeib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka &uumlhe s&otildebrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda k&oumlitis, aga ideed j&aumlid talle h&aumlguseks. Sealt p&aumlrineb ka k&otildeige kriitilisem ulme m&auml&aumlratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."
Teksti loeti inglise keeles