Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

2010: Odyssey Two

(romaan aastast 1982)

eesti keeles: «2010. Teine odüsseia»
Tallinn «Kupar» 1999

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
13
12
2
0
1
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (28)

Järg "2001-le". Minu arvates nõrgem lugu kui esimene odüsseia. Teele läheb uus laev (vastvalt ajastu vaimule internatsionaalse meeskonnaga; vahepeal N. Liitu kriitilisemalt suhtuma hakkanud ACC andis venelastest tegelastele dissidentide nimed, mis näiteks nurjas loo avaldamise "Tehnika-Molodjozhis"). ACC kinnisideeks näib olevat panspermia pisut kohendatud variant: vanemad "õed-vennad mõistuses" abistavad tärkavat mõistuslikku elu nende jaoks tähtede süütamiseni ja "isikupuutumatuse" garanteerimiseni välja. Lugeda kõlbab, kuigi puhuti on igavavõitu.
Teksti loeti vene keeles

Mäletan eredalt neid hetki, kui ajakiri «Tehnika - molodjozhi» hakkas 1984. a. järjejutuna avaldama Arthur C. Clarke`i romaani «2010: Teine Odüsseia». Olin sel ajal juba näinud teles mingeid juppe filmist «2001: Kosmoseodüsseia» ning siis käisingi õhinal Pärnu Linnaraamatukogu lugemissaalis jupphaaval romaani lugemas. Õhinat ei jätkunud kauaks, peale teise osa avaldamist ilmumine takerdus... alguses veel ajakirjas lubati, et kohe jätkub, aga ei midagi...

Hiljem (Perestroika ajal) ostsin antikvariaadist originaali ning selle eessõnas siis seletati, et näe avaldamine jäi Venemaal pooleli, kuna laeva «Kosmonaut Aleksei Leonov» venelastest meeskonnaliikmed kandsid kinniistuvate dissidentide nimesid. Märkasin ka seda, et kogu romaan on pühendatud kahele suurele venelasele Aleksei Leonovile ja Andrei Zahharovile.

Sisust: Kuna esimeses raamatus jäi laev (ja HAL 9000) sinna Jupiteri manu, siis otsustakse uus ekspeditsioon saata...

Üldiselt pole ju paha romaan, aga (minu meelest) oli esimene romaan sedavõrd täiuslikult lõpetatud, et igasugune jätk on liiast. Kuigi, lugeda kõlbab, hoolimata ajutisest kuivusest. Iseäranis uljas oli see Hiina kosmoselaev «Tsien» ja selle hukk ning loomulikult ka David Bowmeni «jällenägemine» oma emaga!

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Tundub, et Clarke`il pole siin enam nii palju öelda kui 2001-s, siiski aitab raamat täiesti lugeda. Sisust suurt kirjutada ei ole, minnakse, jännatakse, lõpuks saadakse tagasi. Vahepealse ruumi täidavad julesvernelikud tehnilised kirjeldused (tundub tõesti, et Clarke`i jaoks on Von Neumanni masin sama, mis elektrimootor oli Verne`ile) sellest, kuidas kunagine David Bowman Maa peal endale vajalikku infot leiab ja mis põhimõttel kari musti monoliite Jupiteri põlema panevad. Mulle isiklikult sellised kirjeldused täitsa meeldivad, aga mõnele oleksid nad ehk igavad, soovitama seega ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles

Minu meelest esimesele osale vääriline järg ning ei tituleeriks teda kaugeltki nõrgemaks. Eelmise raamatu udune lõpp seletatakse ilusti lahti.

Tõlkija on aga ühe sõna väga imelikult tõlkinud, mis torkas kohe üsna alguses silma - nimelt "ragulkaefekt"... Kui kosmoselaev mingi taevakeha gravitatsiooni oma lendamisel ära kasutab, sarnaneb see tegevus minu meelest rohkem lingu tööpõhimõttele?

Ühe asja on ka autor pisut nadilt lahendanud: hiinlaste "Tsien" lülitati mängust kuidagi liialt lihtsa ja totra võttega välja - pilusilmad lasid lihtsalt mingil ajudeta mudamölakal ennast ära elimineerida, ilma et midagi ette võtnud oleks. Kuid igas raamatus võib enamasti mingeid miinuseid leida. Antud miinus oli pisikene ning sai tagapool kuhjaga kompenseeritud - Von Neumanni masinate trikk Jupiteriga oli piisavalt vinge ja muljetavaldav. Nii et kindel viis.

Teksti loeti eesti keeles

See oli esimene Clarki romaan mis mulle tõepoolest meeldis. Esimene osa jääb sellest kaugele maha. Siin oli enam tähelepanu pööratud tegevusele mitte teadusele ja ulmet sattus ikka ka sekka. Kui ma vahepeal kavatsesin juba sellest autorist kaarega ringi hakata käima, siis nüüd matsin selle mõtte maha.
Teksti loeti eesti keeles

Paar sõna ka selle raamatu tõlkijalt.Ühes eelnevas arvustuses esitatud kriitika ragulkaefekti kohta võib olla täiesti õigustatud, kuid autor kasutas sõna "slingshot", ja kõik sõnastikud jms. allikad annavad selle sõna vasteks ikkagi just kada, ragulka, mitte lingu. Põhimõtteliselt olen ma lingu suurema sobivusega nõus, kuid kõigis autori vigade parandamises on peidus omad ohud. Seda pole veel keegi märganud, kuid "2001-s" on ilmselt "Moby Dickist" inspireeritud lõik, kus Poole`i hukkumisega seoses mainitakse valge vaala küljele seotud kapten Ahabi laipa. Uurisin "Moby Dickist" järele ja seal on mustvalgel kirjas, et vaala küljes ei kao vetesügavustesse sugugi mitte Ahab, vaid üks hoopis teine õnnetuke. Mida siis teha? Viga ise vaikselt ära õiendada? Lisada selgitav märkus: autor eksis? Aga mis siis, kui Clarke pidas silmas mitte raamatut "Moby Dick", vaid mõnda selle järgi tehtud filmidest või lavastustest? (Neid on tehtud üsna mitu, ühes 50. aastate filmis mängis minu mäletamist mööda peaosa Gregory Peck.) Autori vigade parandamine või pidev kommenteerimine ei ole minu arvates sugugi mitte tõlkija asi. Jäägu nende avastamine ja oma tarkusest mõnutundmine lugeja rõõmuks.Muidu võib juhtuda nii, nagu muidu ülihästi tõlgitud Bradbury romaanis "Võilillevein", kus leheküljel 23 on lõik: "...nagu ülimahedat päeva ja mahedat taevast üle vaatav Ahab, niisutas ta sõrme .... ta vastas teiste kaptenite tervitustele...". Peaks olema vähemalt 85% tõenäosusega selge, kellest on jutt. Tõlkija aga lisab märkuse: Ahab - iisraeli kuningas (874? - 853 e.Kr.)Kommentaarid jms võib saata aadressil lenx@uninet.ee
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kuna nii filmi sellest odysseiast kui ka raamatut juhtusin lugema enne, kui 2001`e, siis mind see ei häiri, et Clarke oma esimese teose ära lo~petas. Ja elu on juba kord selline, et mitte miski ei leia oma lo~plikku lo~ppu. Ideelt oli tegemist kindlasti huvitavama teosega - nii Tsieni, Europal oleva elu kui ka Jupiteri mo~ttes. Filosoofiline plaan jäi no~rgemaks, aga noh - ega ei saa ju tahta, et see vana teadlane igas oma teoses mingeid ylifilosoofiaid ehitaks. Tal neid niigi suhteliselt paljudes teostes ju. Teostus oli kindlasti no~rgem. Puudu ja"i eelmise raamatu lynklikkusest, mida sellise teose puhul nagu kohata tahtnuks. Jah, Bowmani käigu juures maale seda oli, aga mitte piisavalt. Tugev yle keskmise teos oli ta sellest hoolimata. Lucifer seostus mul kohe tulnukatega "Lapsepo~lve lo~pust". Kas taas vihje sellele, et muutused ei saa alati olla ko~igile meeltmo"o"da?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugesin seda raamutut just samasuguse innuga kui eelmisi osi ja üldse teisi Clarke´i raamatuid. Kuigi see oli "2001" järg ja seletas nii mõndagi lahti esimeses osas müstiliseks jäänust, võib seda lugeda ka kui täiesti erinevat raamatut. Clarke on isegi öelnud, et "2010" ei ole "2001" otsene järg. Clarke´i armastan ma ka peale selle raamatu lugemist endiselt ja annan talle maksimumhinde.
Teksti loeti eesti keeles

Sama liin mis eelmisesgi osas.

Kirjeldused on siiski tabavad ja head, nagu ikka. Lugemismaterjalina on ta siiski sujuv ja ei takerdu kuskil oluliselt, seega ei hakka üldse laitma.

Kui taevamehaanikast huvituda, siis on see kindlasti hea raamat.

P.S. Huvitav on see, et miskipärast muutuvad ACC osad raamatu üle lugedes paremaks... Ei oska seda fenomeni küll kuidagi kommenteerida, kuid see on (minu puhul loomulikult) nii "odüsseiade" kui ka näiteks Ramaga...

Hindeks "hea".
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi 2001-te arvustades vihjasin, et 2010-le kavatsen igatahes kõrgeima hinde panna. Miskipärast jäi 2010 mul tol ajal hindamata, ja nüüd, pärast ülelugemist, ei saa ma oma tollase hinnanguga enam nõustuda.

Kui lugeda 2001 ja 2010 järjest, siis mõjuvad väga häirivalt kaks asjaolu.

Esiteks see, et viimane sisaldab lehekülgede kaupa esimesest kopeeritud teksti. Kindlasti on see abiks neile, kes 2001-te lugenud ei ole, aga mingiks eriliseks õigustuseks seda minu meelest küll pidada ei saa. Sest kui juba 2010-t lugeda, siis miks jätta eelnev osa lugemata.

Teiseks jällegi on 2001 ja 2010 vahel rida karjuvaid vastuolusid, mida vabandatakse sellega, et film kukkus teisiti välja kui raamat. Nüüd siis järjes püütakse seda erinevust siluda ja loodetakse, et lugejad ei märkagi, kuidas kosmoselaev Discovery sujuvalt Saturni juurest Jupiteri juurde on sattunud. Kurb küll, et filmiga nii läks, aga raamat ennast sellega igatahes välja ei vabanda.

Ja üldse - nüüd järele mõeldes ei leia ma midagi, mis sunniks sellele raamatule kõrgeimat hinnet panema. Otseselt halb ta aga ka ei ole, sellepärast saab nelja kätte, kuigi ehk pisikese miinusega.

Teksti loeti eesti keeles

Kuna lugesin "2010" kohe pärast "2001" lõpetamist, siis ka mind häirisid alguses need vasturääkivused. Üks osa lõppes Saturni juures, teine algas aga Jupiteriga, Saturnist pole aga sõnagi. Kui sellest hakkasin ma lõpupoole üle saama, siis leidsin, et Clarke on lõikude, vahel isegi peatükkide kaupa raamatu lõpus "2001" kopeerinud. See tundus tegelikult natuke imelik. Aga muidu täitsa mõnus, ladusalt loetav raamat. Midagi erilist nagu ette heita polekski, kui vast seda, et "2001" ja "2010" lugemise vahele võiks jätta pisut ruumi, et need vasturääkivused raamatu algul eriti segama ei hakkaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üks väheseid ulmekaid (kui mitte ainus), mis on mul pooleli jäänud. Üritasin vapralt leht-lehe haaval, aga midagi ei olnud teha. Nagu vaadanuks mingit ajast-arust dokfilmi: hall ja igav. Pooleli jäi seetõttu, et tuli midagi uuemat ja huvitavamat peale. Ja häbi-häbi: pooleli see jäigi. Aga kuna siiani pole kutsunud edasi lugema (ja ilmselt ei kutsugi), siis panen hinde ära. Hoiatuseks. Esimese osa pärast küll nelja, aga võiks vabalt ka kolme anda. 2061? Khm, jah... ilmselt jääb ära.
Teksti loeti eesti keeles

See osa oli ausalt öeldes huvitavam, kui esimene, 2001. Ajast arust võib seda kyll tänapäeval võtta, kuid lugemiskogemus isegi. Jules Verne "ulmet" ei saaks ju sel juhul üldse lugeda. Egas siis midagi rohkem pole öelda, ei viitsi hetkel ka kirjutada. Peaks hoopis üht esseed kirjutama, nii et hindan kiiresti paar asja ära ja lasen jalga... Saturni ja Jupiteri ära vahetamist ei pand tähelegi(häbi mulle).
Teksti loeti eesti keeles

Ei pole hullu, täitsa mõistlik järg suurteosele. Veidi lahjem, kuit Päikesesüsteemi kolkaid kirjeldatakse ikka mõnusasti loetavalt. Hal on omal kohal, suuresti tänu dr. Chandrale (kas mäletate, mis arvutigeeniuse tegelik nimi oli?). Ning Luciferi tekkimine on piisav vihje, et järgmine osa ei jää tulemata.
Viis miinus tegelikult, aga ümardame ülespoole selle eest, et moodustab eelmise osaga (ja tegellikult ka järgnevatega) söödava terviku.
 
Ahjah, kakles siin varem tõlkija mi ta kakles, aga "ragulkaefekti" võiks ta küll ära unustada. 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Kalevipoeg
15.04.1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Pean nõustuma, et nõrgem, kui sarja esimene osa - aga lõbusam. Lõpp aga... Tegelikult see mulle isegi meeldis. Ehkki alguses oli see teatav pettumus, mõistsin raamatu üle järele mõeldes, et see oli tegelikult ainuvõimalik lõpplahendus. Mustandi mässajad on inimlikult mõistetavamad, neile on kergem kaasa tunda, nad on isegi sümpaatsemad, aga tüüpiline inimene, kes sellisesse olukorda satuks, astuks ilmselt esimesel võimalusel ikkagi rajalt maha. Funktsionaalid ajavad oma asju? Ja siis? Keda see morjendab? Suurkorporatsioonid ajavad ka oma asju, ehk isegi jõhkramalt - ja enamik inimesi ei hakka mässama. Ja sellise äärmiselt olulise tõe raamatusse raiumine on üks harukordselt julge tegu. Mingi muu lahendus oleks tegelasega (keda hr. Tänav äärmiselt täpselt iseloomustas) vastuollu läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Hullemaks läks...Teine episood oli hea. Väga hea kohe, aga episoodid üks ja kolm? Panid õlgu kehitama. Laulud, mis kellelegi midagi öelda võivad, on minu jaoks tundmatud, lugude ülesehitus sarnaneb esimese raamatu omale (esimesel ja kolmandal). Ei midagi uut. (P.S. Ei tasu tõlkijat kividega loopida. Kui on Ollõkainen, siis milleks, härra Meelis Sepp, tõlkija selle siis väänutama peaks? Ollökainen? Ollykainen? Ei, see poleks hea tõlkimine. Ehk oleks ta pidanud selle teise autori vea, eesnime Raivo, kah ära muutma? Mitte, et ma kividega nõus ei ole, aga tõlkija pole milleski süüdi.)
Teksti loeti eesti keeles

Jordanil ja Jordanil on suur vahe. Eepiline tellis kannatab enamat, kui sadakond lehekülge. Jordanile nii omane ja hiljem levinud jututeemade vahetamine ei sega lugemist, kui lehekülgi on tuhat, pigem tõstab ehk pinget. Aga New Spring ei ole eepiline tellis ja süžeeliinid ei vaheldu, ent ometi on neid kaks - ja sealt tekkis küsimus, miks oli need kaks eri lugu ühte kokku susida? Mõlemad olid ju omaette loetavad lookesed, täiesti neljaväärilised. Aga koos nemad olid ja sestap ka kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane raamat on oma kvaliteedilt keskmisel kohal. Suur labürint (Hrad Spein) meeldis mulle väga, oli ainult peategelane ise ja fantastiline keskkond. Meenutas esimese raamatu tsooni, ainult et enam ei olnud Strugatskite stiilis, vaid midagi uut, omapärast ja ainulaadset. See, mille suunas autor tegelast kogu aja lükkas, loo kandev idee. Ja kui lugu oleks sealkandis lõppenudki, oleks hinne tulnud kõrgeim ja Martiniga võrdlemist oleks pahaks pannud (mikroskoopilise putuka osas oleks olnud Martin). Aga... sellele järgnes suure lahingu pikk kirjeldus, mis ei olnud ju paha, aga oli hoopis teine ooper ja mille sarnast on läbi aegade korduvalt kirjandusse jõudnud. Ajas haigutama ja kaaluma teist kolme. Ent siiski - taas meenus Hrad Spein (Martinil pole sellele midagi samas kaalukategoorias vastu panna). Kokkuvõttes leppisin endaga nelja peale kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja kõige nõrgem raamat, tegevus ei liigu praktiliselt üldse edasi, naljad tundusid olevat naljade pärast ja midagi ilusat/vägevat/eepilist ka sisse ei mahtunud.
Teksti loeti eesti keeles

Pole suurem asi arvutimängude mängija, sestap ei mõista selleteemalist kriitikat. Raamat oli kirjutatud lääne turule ja mina kui läänlane võtsin selle lääne turul ebastandartse teosena rõõmuga vastu. Sarnaseim teos on ehk tõesti Ashinari kroonikad, aga Belials (siis veel) kirjutada ei osanud, jalutas loost kiiresti läbi. Pehhov aga suutis kirjeldada, nalja visata ja teha kummardusi teistele autoritele - elik teha just seda, mida heast loost ootan.
Teksti loeti eesti keeles

Sparhawk on oma kivikese kätte saanud - ja nüüd läheb asi tõsiseks. Kivi nimega Bhelliom enese kätte saamine on nimelt ka tema vastaste sihtmärgiks ja selle nimel ei kohku nad tagasi mitte millegi eest. Mis aga raamatu omataoliste seas tõeliselt eriliseks muudab, on raamatu keskel olev keeruka sisepoliitika ajamine ja arhiprelaadi valimine. Kui see tehtud, siis on raamat praktiliselt läbi ka ja pahluaste nahutamine tundub seal juba täiesti kõrvalisena.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes esimese osaga on siin tuurid alla keeratud -sellest siis ka neli. Okei, Eddings kirjutab väga hästi, aga lugeda terve raamatu vältel sellest, kuidas mööda vihmaseid ja süngeid tasandikke ühteainsat kivi taga aetakse, läheb siiski veidike tüütuks. Selle osa pisiseiklused on vähemtähenduslikud ja teiste osadega nõrgemini seotud - ja vaid Eddingsi suurepärane jutustamisoskus muudab selle tegelikult tüütu sisu loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on tõeliselt hea raamatuga, kus ulme on teisejärguline - maagia on vaid veidike vürtsi loole, kus sündmused hoopis muude põhimõtete järgi toimuvad. Hargla on selle looga saanud lahti oma vahepealsest kammitsetud olekust ja jõudnud uuele headuse tasemele. Loos on palju erinevaid ja häid ideesid, mis kokku segatud seni IMHO autori parimaks looks. Kui võrrelda seda romaani teiste teostega, mida pean Indreku tippsaavutusteks, ehk siis "Pan Grpowski jõulude" ja "Uskmatuse hinnaga", siis on see tekst palju lihvitum. Teises osas on küll paar konarust, osad vahelduvad minu maitse jaoks liialt kiiresti ja tekst jätab liialt hüpleva mulje, ent algus ja lõpp on sellestki puudusest vabad. Sisu kohta nii palju, et maailm on siin võõras, aga samas on romaanis palju lõbusaid momente, mille tähendust võiks mõista ainult meie maailmale mõeldes. Nii näiteks on teise osa õiglaste liikumine peaaegu äravahetamiseni sarnane maffia tekkelooga. Nimedki jutustavad päris palju: põhjas skandinaaviapärased, lõuna pool tundusid romaani elementidega olevat, esimese osa peategelane oli Blagomir... Kõik see andis loole hoogu juurde enam, kui katsetused Sindbadi retkede vallas muinasjuttu, maailma legende, hilisaegade kirjandust, araabia õhustikku ja ajalugu kokku sulatada. Kes raamatu kaanelt sisututvustust loeb, arvestagu sellega, et see on alles algus. Tegelik raamat algab alles seal, kus raamatu kirjeldus lõpeb. Kiidusõnad Harglale - tema uus romaan tõukas "Matagoonia" minu isikliku lemmiku kohalt eestlaste kirjutatud ulmeraamatute seas. Mortis on surnud, elagu Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu võis juba ilma igasuguse kõhkluseta "Algernonile" saata. Kallis Kristin - sa oskad päris hästi kirjutada - ehk ei olegi selle lõpuga nii palju vaeva näha vaja. See kirjeldamise pool on Sul ju fantastiline. Praegusel kujul on aga see lõpp väga higine ja pingutatud.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpust ei saanud mitte vähimalgi määral aru. Algus oli aga piisavalt lustakas, et seda teksti isegi nautida võiks. Kokku siis kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üleüldiselt tundus see raamat olevat palju ladusam ja mõnusam, kui oli seda Stone of Tears. Paraku kippus selle ladususe juures puudu jääma sellisest "ideelisest poolest". Naljategemine naljategemise pärast ja seiklemine seikluste pärast võivad mõlemad ju olla head lugeda, kuid mind ennast nad ei kütkesta kahjuks kuigivõrd. No hüva, see "ideeline pool" ideeliseks pooleks, aga teine asi, mid häirima kippus, oli lõpp. Erinevad tegevusliinid läksid minu jaoks liialt umbe ja omandasid sellise keskmise hollivuudiliku märuli kirjanduslikud mõõtmed. Kakeldakse, tormatakse, äsatakse mõõga ja maagiaga ja raske on aru saada, kes või miks või mismoodi nüüd see kõik TÄPSELT oli. elukad nimega miswrithid ja nende relvad yabreed ja hõbesülfid segunesid kõik üheks pudruks, kus kaotasid oma näo. Idee on muidu selline, et maailmas, kus Richard elab, käib ringi üks paha, kel on Freddy Krügeriga sarnased omadused. Erinevalt vanast heast Freddyst ei ole ta aga mitte tapahimuline maniakk, vaid hoopis sihikindel ja salakaval maailmavallutaja. Richard peab siis talle algul oma kodumaal ja pärast Vanas Maailmas, kust see freddylik imperaator pärit on, vastu astuma. Asja käigus jääb talle ette üks imperaatori kasutuses olev liik, mis pärastpoole on täielikult välja surnud liik. Elagu keskkonna ja looduse kaitse fantasyraamatutes!
Teksti loeti inglise keeles

Kaunis igav ja mõttetu lugu, aga ühte ka panema ei hakka. Selle teose lugemine on aja raiskamine, aga mitte kuritarvitamine.
Teksti loeti eesti keeles

Jyrka!!! Kui sa tõesti mõtlesid seda, mida sa eesti keeles ilmumise kohta ütlesid, siis avaldan sulle austust. Tegemist on tõeliselt laheda lugemisvaraga, mis sundis suvi otsa ringi käima, kõht naerust kõveras. Pole kohanud veel teist sellist Strugatskite raamatut, kus tegelaskujud oleks nõnda värvikad ja samas elavad. Lugedes kippusin mitmes kohas kõhklema, mõeldes tõlgetele. See on tõepoolest täis pärleid, mis eriti hästi tunduvad kõlavat just vene keeles. Kes iganes soovib Strugatskite loomingut lähemalt tundma õppida, peab lugema ka seda raamatut.
Teksti loeti vene keeles

Rõhuvalt ilmetu ja igav, mõttetult allegooritsev... Enamust selle raamatu sisust näeb naasama all tänaval ka. Destruktiivne kriitika kriitika enese pärast. Hulk lakkumist(mida ei tee ise ega mõista ka teiste juures)ja null tegevust. Üks ebameeldivamaid raamatuid, mida lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Olin arvanud, et peale Gulagi Arhipelaagi lugemist ei suuda mind üllatada mitte üheski maailma raamatus leiduv sadism, vägivald ja jõhkrus. Eksisin rängasti. Goodkindi lugedes poetasin raamatu poole lehekülje pealt käest ja suutsin end vaid suure sundimisega jätkama panna. Selle eest kindel viis! Pole lihtsalt teisi selliseid raamatuid, mis suudaks nii veenvalt teha selgeks, et pahad on ikka tõesti pahad ja et neid on vaja mättasse lüüa. Terry Goodkind on suutnud seda vägagi edukalt ära põhjendada. Raamat on palju hajusam, kui esimene tellis. Kahlan ja Richard seiklevad maailma täiesti erinevates otstes. Alguses ei liigu tegevus eriti, ta kipub venima. Sealt oleks andnud oma sada head lehekülge koomale tõmmata küll. Aga pärastpoole tuleb Goodkindi spetsiaalteema ehk siis sadomasostssenid, teos muutub mõnes mõttes (küll kahtlases mõttes) klassikaks, ja see päästab hinde. Raamatu tekitatud tunne oli lihtsalt liiga võimas, et saaksin alla viie panna. Lõpp on aga taas esimese raamatu kerge ja humoorikas partner. Paar tuttavat muuseas lugesid Goodkindi minuga samal ajal ja leidsid, et tema maagia kirjeldused ja omadused on seni kohatud teoste kohta parimad. Ei ole selles ise küll nii kindel, aga kuna nemad ei ole BAASi arvustajad, siis leidsin, et peaksin selle ära märkima.
Teksti loeti inglise keeles

Tundus olevat hale Tolkieni kloon - Sõrmuste isandale mõeldes oskasin kuni raamatu viimase kolmandikuni täpselt ennustada, mida tegelased teevad või ütlevad. See mulle aga ei meeldinud. Mis huvi on asja lugeda, kui midagi uut pole raamatust leida? Lõpp muutus aga tugevamaks, eriti lahingustseenid ja linna piiramine. Taplusest oskab see autor tõepoolest hästi kirjutada, igasugused võitluste kohad raamatu esimeses kahes kolmandikuski teevad teose päris loetavaks - aga kahjuks on seal raamatus palju muud ka.
Teksti loeti inglise keeles

Peab tunnistama, et autor on palju lugenud. Eriti palju veel igasuguseid teoseid, kus kirjeldatakse sadismi ja piinamisi. Need stseenid olid tal tõepoolest IMHO parimad, mis ükskõik millises ulme alaliigis ükskõik mis ajal ükskõik kelle poolt kirja on pandud. Aeg-ajalt on Goodkindi lugedes lausa selline tunne, et nii haiglase fantaasiaga tüüp ei saa olla terve mõistusega. See, mis sadismi kõrval on, enam nii ainulaadne ei ole. Kohati on väga head huumorit, põnevust jagub samuti. Igati loetav. Sisust: Maailm on maagia abil jagatud kolmeks. Ühes osas elab nooruke Richard. Ühel päeval kohtab ta kurja võluri Darken Rahli eest kaitset otsivat neidu - kes pole aga mitte tavaline neiu. Richard, neiu kahlan ja kaks Richardi sõpra, Zedd ning Chase, asuvad päästma maailma.
Teksti loeti inglise keeles

Kindlasti väga professionaalselt kirjutatud teos inimeselt, kes ajalugu tunneb. Seetõttu on ka ta vahva ajarännuraamat igati hariv lugemismaterjal, mis teeb kaunis täpselt selgeks, kuidas, miks ja millises õhustikus tekkis U.S.A, mis oleks selle riigi tekkimise ära hoidnud, mis tagajärjed oleks olnud sellistel ja teistsugustel sündmustel...

Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.

Teksti loeti inglise keeles

Algus ei tundunudki kõige hullem, oli võetud hulk klisheesid ja need tempokaks teoseks kokku miksitud. Lugedes oli iga hetk tuttavlik tunne, et näed, nüüd võtab siit ja nüüd sealt. Paraku - mida edasi raamat läks, seda hullemaks läks. Laenatud teemad kippusid venima, teos kaotas oma hoogsuse, ja ajas lõpuks lausa ahastuse äärele. Ei suutnud minu vaene pea mõista, milleks seda mitut maailma vaja oli. Erinevatest maailmadest, maailmade vahel rändamisest - köigest sellest on ka enne Belialsi kirjutatud, seda on tehtud ÄÄRMISELT palju, ja äärmiselt palju paremini. Kui algus veel tänu kiirele laenude vaheldumisele mingi oma näo sai, siis lõpp oli vaid võõraste eeskujude matkimine - vähemalt selline mulje asjast jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on suhteliselt talutava raamatuga, kus seekord ei olnud küll nii palju huumorit, kui eelnevates osades, aga see-eest veidi rohkem inimlikku lähenemist. Seekord ei tundunudki raamat nii vastikult - või naljakalt - üheülbaline. Ja veel üks asi, mis meeldis, oli lõpp. Siin ei olnudki suurt ja au ning kuulsust toovat kangelastegu. Hea vägitegu ning pinev probleemile lahenduse leidmine küll olid, aga seda, et Harry asja taga, võisid teada vaid neli isikut. Otse loomulikult ei ole viis puhas, vaid miinusega, aga siiski - piisavalt hea raamat, et aega maha võtta ja end lugema unustada.
Teksti loeti eesti keeles

Lastekirjandus või mitte, aga see konkreetne ood Harry Potteri vahvusele ja muudele õilsatele omadustele ei meeldinud. Ja olen täiesti kindel ka selles, et see ei oleks meeldinud isegi mitte siis, kui ma oleks olnud noorem. Tegelased olid loo nautimise jaoks liiga üheplaanilised ja lamedad - nende käitumist prognoosida oli enamasti lihtsam, kui homset ilma ennustada. Otse loomulikult ei ole ta mitte kõige hullem kraam, mida lugeda, paaril korral suutis Rowling siiski üllatada, ja selle eest tuleb olla vaid tänulik. Lisaks pean tunnistama, et olles lugenud teksti nii inglise kui ka eesti keeles, leidsin, et need, kes vaid eestikeelsega lepivad, kannatavad rängalt. Ingliskeelne Rowling on kohe märkimisväärselt parem!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kohe alguse tasuks &aumlra m&aumlrkida, et John Varley sari "Eight Worlds" ei ole v&aumlhemasti autori enda poolt sarjaks kavandatud. Autor lihtsalt kasutas juba valmis tausta eri romaanide s&uumlndmuste jaoks, muutes isegi seda raamatust raamatusse. Nii et neile, kes "Eight Worldsi" raamatuid kui sarja lugeda tahavad, v&aumlike hoiatus

Tegemist on &uumlhe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD s&uumlndmused.

S&uumlndmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin t&ouml&oumltab, ja mida konkreetselt teha rikete v&aumlltimiseks.

Teos k&oumlidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu m&aumlletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, s&uumlmpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu l&aumlbi k&otildeike ja k&otildeiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei p&auml&aumlse kriitikast...

Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede &uumllik&uumlllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja k&otilderval k&otildeige tugevama maailmaehitamisega, kus l&aumlbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu &uumlej&auml&aumlnud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt k&otildeige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.

Kolmas teose tugev k&uumllg on huumor. Teos on t&aumlis nalju, millest iga&uumlks kui lihvitud briljant, meeldej&auml&aumlv, vapustav ja vahel ka m&otildetlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...

Neljandaks - &uumlllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat j&aumlrjest - ja siis veel kord sama kaua. P&otildehjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. &Uumlllatus &uumlllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist j&aumltkata ei v&otildeimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge t&otildembama.

Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada v&otildeib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka &uumlhe s&otildebrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda k&oumlitis, aga ideed j&aumlid talle h&aumlguseks. Sealt p&aumlrineb ka k&otildeige kriitilisem ulme m&auml&aumlratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."

Teksti loeti inglise keeles