(romaan aastast 1954)
eesti keeles: «Teraskoopad»
Tartu «Fantaasia» 2008 (Sündmuste horisont, nr 1)
Aga visioon oli tõesti võimas, nagu ka kirjeldatud erinevad ühiskonnad, mis sest, et kõik see on kirja pandud üle poole sajandi tagasi. Romaanis kirjeldatud kaheksa miljardi piiri on meie planeedi elanikkond juba saavutanud ilma koobaslinnadeta, aga see selleks.
Samas tegu ulmekirjanduse klassikaga ja kahju on ainult et olud ei võimaldanud seda raamatut lugeda poisipõlves, millisel juhul oleks mulje jäänud ilmselt kõvasti vägevam. Veidike liialdatult väljendudes on Asimov ulmekirjanduses nagu Shakespeare - kõik on temast kuulnud, kõik tunnistavad tema klassikustaatust, aga keegi ei kavatse iialgi ise ta teoseid lugema hakata. No Asimovi siiski vahest harva võib.
Kuigi krimkad mulle eriti ei meeldi, ei hakanud mul lugedes kordagi igav, sest minu arvates pole kogu see mõrvajant peamine.
Mind võlus "Teraskoobastes" peamiselt tuleviku Maa ja selle ühiskonna kirjeldus. See, vürtsitatud "rauakolaga" — jalakäijate kiirteed, tohutu suured linnad — tekitas fiilingu, mis ei lasknud raamatut kauaks vedelema jätta.
Ka meeldis mulle lõppjäreldus/lahendus: inimkond on olulisem, kui üksikisik. Ning seega väärt päästmist. Edasi Galaktikaimpeeriumi poole! :-)
Hindeks siiski "neli", sest tegemist on küll hea romaaniga, kuid minu jaoks kindlasti mitte Asimovi tippteosega.
Inspektor Elijah Baley on üsna tüüpiline roboteid mittesalliv New Yorgi politseinik, kes pole erilist karjääri teha suutnud. Ühel hommikul antakse talle erakordne ülesanne, mis nõuab aga suurt eneseületust. Kolonistide Maa-pealses baasis on toimunud mõrv. Kosmoseinimesed tahavad, et uurimist toimetaks Maa ja nende esindaja üheskoos ning annavad Baleyle partneriks roboti, kes on ülimalt inimesesarnane.
Minu arust on Asimov selle loo hästi konstrueerinud. Kingapoe konflikt ja need kohad, kus Baley üritab robotit paljastada, hoiavad kenasti tegevust üleval. Tõsi, et krimkameistrite kriminullid on paremad selles mõttes, et on rohkem kahtlusaluseid jms, aga see oli ka päris põnev.
Mulle meeldib, kuidas Asimov on vaeva näinud ja nuputanud oma maailma igasuguseid tavasid ja kombeid, näiteks ühisruumide kasutustavad ("oma kodusööklas maitseb pärm ikka paremini") või noorukite mängud liikurtreppidel.
Mulle meeldis ka robot-uurija R. Daneel Olivaw. Millest ma aga aru ei saa, on see loogika, mille järgi Asimov laseb R. Daneelil olla üldiselt mõnus ja tark vestluspartner ja sinna vahele kõige ootamatutes kohtades teha tast tõeline idioot, kes ei suuda mõista näiteks uudishimu või piibli kontseptsiooni. Need ei ole nii erakordsed, et nii kõrgel tasemel tehismõistus neist aru ei võiks saada.
Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.
Tegemist on ühe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD sündmused.
Sündmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin töötab, ja mida konkreetselt teha rikete vältimiseks.
Teos köidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu mäletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, sümpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu läbi kõike ja kõiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei pääse kriitikast...
Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede üliküllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja kõrval kõige tugevama maailmaehitamisega, kus läbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu üejäänud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt kõige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.
Kolmas teose tugev külg on huumor. Teos on täis nalju, millest igaüks kui lihvitud briljant, meeldejääv, vapustav ja vahel ka mõtlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...
Neljandaks - üllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat järjest - ja siis veel kord sama kaua. Põhjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. Üllatus üllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist jätkata ei võimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge tõmbama.
Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada võib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka ühe sõbrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda köitis, aga ideed jäid talle häguseks. Sealt pärineb ka kõige kriitilisem ulme määratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."