Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Michael Moorcock ·

Elric of Melniboné

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Elric Melnibonest»
Tartu «Fantaasia» 2000 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
3
3
1
0
Keskmine hinne
4.455
Arvustused (22)

Elrici sari on mõõga ja maagia varamusse kuuluv ja väga tõsimeelne. Vaadeldav romaan avab sündmuste loogilist kronoloogiat järgides sarja. Moorcock esitab Elrici saagat osana Musta Mõõga kroonikast. Melnibone riigis elab Lohesaare rahvas, kes on küll inimesetaolised, aga mitte inimesed. Melnibone valitses maailma kümme tuhat aastat ning juba viissada aastat enam mitte. Saareriigi pealinnaks on Imryrr, Uinuv linn.

Loo peakangelane, albiinost kuningas Elric, on Melnibone esimese nõidkeisri neljasaja kahekümnekaheksas otsene järeltulija. Nii mõnedki alamad peavad teda nõrgaks ja valitsejatroonile mittesobivaks, sest ta kaldub mõtisklustele ning üritab käituda eetiliselt. Elrici onupoeg Yyrkoon on üks sellistest ning leiab, et tema kõlbaks troonile hoopis paremini. Loole annab jumet Elrici sügav armastus viimase õe Cymorili vastu, nad kavatsevad pea abielluda. Inimeste rajatud noored kuningriigid ümbritsevad Melnibone saareriiki ning püüavad viimast hävitada. Romaan räägibki Melnibone kaitsmisest, Yyrkooni reetlikusest ning Elrici armastusest. Palju on ka maagiat- on ju Elric oma ajastu suurim maag. Loo lõpus saab üllas Elric endale legendaarse võlumõõga, musta Tormitooja. Teos saab hindeks 4 seepärast, et surmtõsiselt kirjutatud fantasy’t suudan ma harva tippteoseks pidada. Corumi ja Erekosë sarjad kuuluvad rohkem SF:sse ja ka meeldivad mulle rohkem.
Teksti loeti soome keeles

Algul oli nagu veidi kummaline lugeda - ikka ootaks midagi sihukest a la tolkieni või siis Andersoni no aga peale seda kohta kus Elric laseb inimliha serveerida tollele halvale tegelasele oli kõik ok ja mis ma oskangi muud üelda. Lühe ta ju oli aga õnneks lubatakse järge ka ning tsekkasin vähe infot Moorcocki kohta juurde ( sest järelsõna oli mannetu küll) - selgus , et tegu on päris mitmekülgse autoriga. Igatahes tellin paar koomiksiraamatut kus Michael Moorcocki nimi peal on.
Teksti loeti eesti keeles

Jeah, tuleks vist alustada sellest, et mängin vabadel õhtutel add-d. Noh, teate ju küll, kamp inimesi tuleb kokku ja hakatakse täringuid veeretama ja oma väljamõeldud tegelasi igasugustesse koobastesse ajama. Nagu me kõik teame tegeleb sellega ka vanameister Poul Anderson. Seega lugedes Andersoni mõtlen ma tahes või tahtmatult sellele, et ta on oma mängus väljamõeldud seiklused raamatusse kirjutanud. Samasugune mulje tekib ka Moorcocki teoseid lugedes, aga mul on tunne, et Elriku seiklused on hoopis küpsemad ja järgimõeldumad, kui murtud mõõga lood. Esiteks on Mooscock juba keeleliselt hulga loetavam. Teiseks on dialoogi tihedus ja mõtestatus hoopis sügavam kui Andersonil. Ma eelden muidugi seda, et lugemise teeb huvitavamaks just see, kuidas teda serveeritud on, ma ei räägi siinjuures sisust. Mis puudutab teemat, siis see on nagu ikka tüüpiline mõõga ja maagia seiklus. Kuigi ma vist polegi siiamaani lugenud fantasyt, kus peategelaseks oleks maag, ehk võlukunstiga tegelev isiksus. Sest just võlukunstist sai Elric omale väe mööka keerutada. Salapärased mõõgad, mis elavad omaenda elu ja allutavad oma kasutajaid endale, pole ju kah enam ei tea mis uudsus. Aga see, et mõõga kasutaja oma tarariistale vastu hakkab on huvitav ja omapärane. Kokkuvõttes oli see aeg, mil ma oma vaba aega selle teose lugemisega veetsin, äärmiselt kosutav ja ergastav. Jään huviga ootama "Valge hundi saatust".
Teksti loeti eesti keeles

See on nyyd liialt to~simeelne fantasy, et meeldida - ja kuigi maailm vo~ib ehk selline ollagi, ei ole selline mitte me oma ilm, ja seega tekib paratamatult vo~o~rastus taolise värdjalikkuse vastu. Teine suur puudus on teosel veel - liigselt on ta täis olukordi, kus lahendus tuleb nagu jumalikul juhatusel, mitte eelnevatest olukordadest lähtuvalt.

Peategelaseks on maag. Noh, oletame, et on. On ka Nortonil ja LeGuinil ja paljudel teistel. Maagi puhul on see suur häda, et lugejal on suhteliselt raske temaga samastada - kes meist poleks poisikesena mo~o~gavo~itlusi pidanud, aga kui paljud meist lapsena pilguga tuld syytasid vo~i mo~tetes pilvi juhtisid? Ja kuigi unistus lohest näib olevat mingi yldisem inimlik tunne, mis nii paljudes fantasyvalla teostes kajastumas, ja maagiastki oleme me unistanud, jääb peategelasest maag mulle ikka vo~o~raks, olendiks väljastpoolt meie maailma, kellega samastumiseks peab raamatu olema kirjutanud ikka mitu suurusjärku vägevam kirjanik. LeGuinil see Meremaa sarjaga peaaegu o~nnestus, ja Hambly on selles vallas suutnud luua usutavaima pildi - aga Moorcock lihtsalt jääb abituks.

Plusspoole pealt vo~iks kiita asja mo~tisklevat loomust ning loo tegelikku tuuma - et alati ei pea vastase vo~itmiseks teda lihtviisiliselt peeneks hakkima, nagu Conanil vo~i Leiberi sangaritel kombeks. Aga jah - ka selles vallas on fantasymaailm rikkalikult paremat lo~ikust andnud.

Teksti loeti eesti keeles

Elricu sarja esimene osa (vähemalt praegu, kuna autor on elus ja tal on iseäralik komme alustada lõpust ja lõpetada alguses :). Minu jaoks on Elricu lugudes kõige huvutavam peakangelane ise -- kirglik, aristokraatne ja täis vastuolusid; tahtejõuline ja enesekondel, kuid ometi sõltuv droogidest (oma kehva tervise pärast) ja deemonlikust mõõgast nimega Tormitooja. Millegipärast tundub see raamat mulle teistest pisut erinev. Verd ja traagikat on siingi, kuid ta on kuidagi optimistlikum; kohutav saatus, mis Elricut saadab, pole veel nii selgelt tajutav. Aga raamat pole selle tõttu sugugi kehvem. Soovitan soojalt.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pole tüüpiline raamat peategelasega kes näeb kõike must-valgelt ja kuulutab ma olen hea ja võitlen headuse eest. Peategelane on maag, kelle tervis on väga nõrk. Ta on elus ainult tänu droogidele, ometi kui keha on hädine ei tähenda see seda et vaim on nõrk. Elricu on väga tugev maag vist oma aja üks tugevamaid.Ta teenib imeilusat kaose teemonit (Juba selle poolest eriline peategelane) ja erineb oma rassist selle poolest et ta on väga mõtisklev.

Raamat ise on üpriski tõsine ja juba sellepoolest on ta omamoodi.Siin pole jah veel teada milline ränk saatus Elricut ootab ja on tõonäoliselt sellega teistest tulevatest osadest positiivsema loomuga.

Palju on vaieldud selle üle kas Elric on kangelane või anti-kangelane. Paljud kipuksid teda pigem panema anti-kangelaseks. Aga minu vaatenurgast on ta kangelane kes on sündinud lihtsalt valesse rassi ,kes on julmust täis ja selle pärast ta ei sobi omade sekka. Elricu selline käitumine on ta ainus võimalus ise ellu jääda. Ta on ju ülesse kasvatatud kaose poole peal ja siis ta ise teenib kaost.Kuigi südames paistab on Elric korra poolel.Ütleme nii siis et Elric on kangelane kellel on lihtsalt väga suur vastutus oma rahva ees ja kellel on suured probleemid.

Järeldus: Elric pole anti-kangelane, vaid ta on kangelane kellel on tüüpilistest positiivsetest kangelastest suuremad probleemid. Anti-kangelane = ei, probleemidega kangelane = kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Elric tuli, lõi suure hulga inimesi maha ning nägi muidu ka sünge ja mõjus välja. Mis selle asja mõte oli?
Teksti loeti eesti keeles

Igavene Võitleja Elric oma maailmavaluga on veidi süngevõitu tegelane tava-fantasy austajatele ja seetõttu on teda ka raskem tarbida. Ta on pigem ohver kui kangelane - mängukann saatuse kätes.

Elric püüab oma tegelikku loomust maha suruda, et näida hea valitseja suures osas väärastunud Draakonisaare ühiskonnale. Ega ta isegi päris normaalne pole: Ta tahab võtta oma nõbu endale naiseks ja teistegi arust pole selles midagi imelikku. Peale selle on ta veel ka albiino.
Kui paljud kangelased on suremas olles mõelnud, et nüüd lõpuks lõppeb see jama ja saab rahu? Ja kui teda tahetakse päästa vaidleb ta vastu, et tema küll kedagi appi ei tahtnud kutsuda ja mingu nad rahumeeli edasi.
Raamatu "lõbusaim" koht oli aga kohtumine maajumal Gromega. Hullunud Grome trampis jalgadega nagu väike laps ja nõudis oma laeva tagasi ning väitis, et tema ei tea midagi lepingust, et see laev kuulub ka tema vennale. (Tõesti loodan, et selliseid jumalaid ei saa kunagi eksisteerima.)

Kohati on aga kirjelduste peale kulutatud sõnade hulk ebaühtlane. Ilusat looduspilti antakse edasi rohkesõnaliselt, samas kui stseenidest, kus läheb madinaks libisetakse veidralt kiiresti üle. Näiteks kirjeldatakse, kuidas laevad teineteisele lähenevad, põkkuvad ja... paari lause pärast on lahing läbi. Nii et mõtle see lahing ise sinna vahele kui tahad.
Mõnes kohas olid aga lauseehitused vägagi imelikud. Taotletud arhailisus see ei saanud olla, sest siis oleks see pidanud olema järjepidevam. Autori, tõlkija või toimetaja süü? Aga vähemalt ühe etteheite saan ma adresseerida (keele)toimetusele: Viskas ikka tõesti üle, et ð ja þ asendatakse vastavalt sh ja zh-ga. Ega see ei ole netilehekülg, kus kõik ei näe tähtede õiget kuju, et need peaks mingite ebamääraste tähekombinatsioonidega ära vahetama.

Ja midagi, mida ma ise ei julge väita, aga tsiteerida küll.
Veiko Belials: "Kui mõnede autorite puhul heidetakse ette, et nad kirjutavad ühte ja sedasama teost, siis Moorcocki väärtus selles just seisnebki. Ta loob arvukalt sarju, kus korduvad samad tegelaskujud või ühe tegelase – Igavese Sõdalase – reinkarnatsioonid. Ja kuigi ka üksikult võttes on Moorcocki raamatud igati head, hakkab autori idee tõeliselt mängima alles siis, kui loetud Moorcocki saab juba meetriga mõõta."

Kokkuvõtteks: Ehkki sari pakatab dekadentsist on ta hea lugemisvara inimestele, kes ei põlga süngust ja tõsimeelsust. Elric on üks omanäolisemaid ja huvitavamaid (anti)kangelasi keda ma lugema olen juhtund.

Lisaks veel paar tsitaati Elricu sarjast, mis iseloomustvad meie peategelase mõttemaailma:
"Kuidas saab nende valust tekkida nii hunnitu ilu? Või ehk ongi kogu ilu loodud läbi valu? Kas see ongi nii inimeste kui melniboneelaste suure kunsti saladus?"
"Olen kaalunud tõendeid ja pean uskuma,et anarhia võidab. Näen maailmas vaid kaost"

Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin seda raamatut lugema, kuna see olevat justkui üks fantasy tippteoseid ja klassikalisi tekste. Olen äärmiselt pettunud. Esiteks seesama mitteusutavus, millest ka Kalevipoeg rääkis. Elric on uppumas, ta on nõrk, raske sõjarüü seljas, ja siis pääseb, kuna merejumal ilmub ta juurde ja viib ta oma veealusesse lossi? Kui see oleks paroodia, siis oleks see ehk naljakas; kuid niimoodi tõsiselt mõelduna on see minu arvates jabur. Teiseks, Melniboned kutsutakse Draakonisaareks, aga draakonitest on juttu vaid paaril korral möödaminnes ning üldiselt on neist teada vaid seda, et nad on väsinud eelmisest suurest lahingust ja magavad koobastes. Kolmandaks, selle asemel, et raamat lõpetada, mõtleb Moorcock välja, et Elric tunneb vajadust minna veel reisima, sest ta on äkki aru saanud, et just seda peab ta kohe pärast koju tagasipöördumist tegema? See ei tundunud kohe üldse mitte õigena. Neljandaks, inimliha söömine? See pole isegi mitte naljakas, vaid lihtsalt vastik.

Mõõkade motiiv (kui neid kasutad, allud paratamatult nende tahtele) oli iseenesest hea, aga mitte eriti originaalne.

Kui mulle mõni raamat kohe üldse ei meeldi (seda tuleb vägagi harva ette, tavaliselt leian enda jaoks igast teosest midagi head ja huvipakkuvat), olen alati nõus endale tunnistama, et asi võib olla selles, et ma lihtsalt ei saanud tekstist piisaval määral aru; see aga ei saa ju mu hinnangut muuta. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on tõesti fantaasiakirjanduse vaieldamatu tippteosega. Moorcocki loodud maailm ja tema loodud kangelased on vägagi omapärased. Seepärast on Moorcocki Elricu sarja värskendav ja ehk isegi hariv lugeda.

Elric pole põrmugi mitte tavapärane fantaasiaromaani peategelane, kes muskli jõul ja imepärase õnne abil maailma kurjuse hordide käest päästab. Nii selles kui ka järgnevates Elricu saaga raamatutes ilmneb hoopis teistsugune, süngem ja tõsisem õhkkond ja meeleolu, kui tavalistele fantasy teostele tavaks on. Sestap on ka tavapärasega harjunud inimestel suhteliselt raske hoomata Moorcocki tekstide võlu.

Tegelikult tahaksin veidi vastu vaielda eelmise arvustaja seisukohavõttudele. Muret näikse valmistavat teose sündmuste ebausutavus. Kui nüüd veidi järgi mõelda, siis selgub, et raamatus kirjeldatu ei toimu meile harjumuspärases maailmas ning seepärast on üsna mõttetu meie arusaamu selle maailma omadega vastustada. Pealegi on autoril ära toodud melniboneelaste ammune leping merejumalatega.

Eelarvustaja muud välja toodud raamatu "puudused" pole tegelikult eriti arvestatavad. Draakonisaare nimetuse kohta käiv on tegelikult väga naljakas. Samas kui veidi mõtiskleda, siis turgatab pähe, et Hiiumaal ei komista me ka igal sammul hiidude otsa. Inimliha söömine on nagu on, mõned rahvad harrastavad seda ja ongi kõik. Meile tundub see tülgastav, neile mitte. Et Elric tahtis rändama minna — miks ka mitte, imperaator võib seda ju endale lubada.

Raamatule hindeks 5, mis kehtib ka tegelikult üldse selle sarja kohta.

Teksti loeti eesti keeles

Kui mitu aastakest tagasi sai esimest korda loetud tundus jube hea ja oli täielik eufooria.Nüüd uuesti ja uuesti lugedes tundub, et mõne asja kallal võiks ikka norima hakata nagu lauseehituse kallal paaris kohas.Tahax ingliskeelset varianti näha. Ja Elric pidi olema antikangelane. Milline on antikangelane ? Kas kusagil leidub tema iseloomulike joonte kirjeldus ? Tuleb miskipärast meelde Pratchetti nägemus kangelase vanaduspõlvest.Teoreetiliselt on antikangelane "paha".Elricu-raamatus on "paha" ehk vastasleer täiesti olemas.Järelikult Elric ei ole paha.Või on ? Igal juhul, see raamat on hea. See raamat on suurepärane.Hea asja eest väljasolevatest kangelastest on niigi kõrini.
Teksti loeti eesti keeles

Sisust pole vast mõtet rääkida: olen kuueteistkümnes arvustaja ning raamat on juba enam kui kaks aastat tagasi maakeeles ilmunud. Kes teab, see teab!

Kuigi, võibolla peaks just sisust rääkima, sest enamus arvustajaid vaidleb omavahel ... et kas Elric on «hea» või «paha» ... et kas autoril on õigust nimetada Draakonisaareks paika, kus Draakoneid lademetes magab ... jne.

Tegelikult ei taha ma siin romaani algelementideks lammutada. Ei näe selleks vajadust. Tegu on hästi kirjutatud omanäolise romaaniga, mida ma kolmes erinevas keeles vähemasti viis korda olen lugenud. Ilmselt meeldib siis ... seda enam, et romaan pole ju kõige lugejasõbralikumas laadis kirjutatud.

Raamat on üks väheseid Elricu köiteid (pean silmas seda klassikalist sekstetti), mis ongi kohe romaanina kirjutatud. Enamus on ju jutukogud või kokkukirjutised. Esimene ameerika väljaanne kandis pealkirja «The Dreaming City» ning seda pealkirja kannavad ka mitmed vene tõlked.

Lõpetuseks tahaks siiski ühe avalduse teha!
Isikud, kes arvavad, et Elric on liialt sünge ... neile isikutele ütleks, et nad pole ilmselt tõeliselt sünget fantasyit lugenud. Kes heidavad fantasyle ja Elricule ette liigset tõsimeelsust, neile ütleks, et minu jaoks mõjuvad sellised avaldused sarnaselt nõudega, et SF teksti lõpuks tuleks toimunu peategelase unenäoks kuulutada. Ei pea kogu fantasy mingi jampslik tants ja trall olema ning ka sel ulme alaliigil on õigus olla karm ja realistlik. Iseküsimus, kas keskmine fänn seda just sellisel kujul soovib.

Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles

Mul on Moorcocki üsnagi ambivalentne suhtumine, mis sellise loomekoguse juures võib ka paratamatu olla. Elricu klassikalised osad peaksid aga olema Moorcocki loomingu üks pidavamaid telgi. Vähemasti "Valge hundi" põhjal ma selles väga kindel ei olnud. Aga nüüd olen. Minu jaoks hakkab see sari tööle autorimõtte järgi. St, et kõigepealt tuleks lugeda hiljem kirjutatud aga varem toimuvat "Elric Melnibonést" ja alles siis minna "Valge hundi" avaloo "Unelev linn" manu. Nii saab kõik palju selgemaks.

Elric on langeva nõidusimpeeriumi valitseja ja ainuke viis oma riiki ja trooni kuidagi säilitada, on pöörduda abi saamiseks jumalate poole (Elric pöördub ja saab). Aga nagu me juba muinaskreeka legendidest teame, on sellistel diilidel alati oma (traagilised) tagajärjed. Elric peab tuginema tradistioonidele, olema julm ja halastamatu ning arvata võib, et selliste vaimuomadustega õnnestub tal impeeriumi agooniat vaid edasi lükata mitte uuele hiilgusele pöörata. Sama kehtib ka tema armastatu suhtes - võitluses Cymorili pärast ei vali Elric vahendeid.

Lisaks mõnusalt klassikalisele süzheele leiab siit väga häid fantasy-detaile - näit. Ariochi väljamanamise üksikasjad, kannibalism, maajumal, merelabürint jne. Lugeda oli ikka üsna nauding.

Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine. Olles üldse mitte ulmekirjanduse fänn, olen järjest üht-teist kätte võtnud. Ja üha rohkem on meeldima hakand. Hästi kirjutatud ja kaasahaarav.
Teksti loeti eesti keeles

See on siis raamat, millest oleks tulnud Elricu saagaga tutvumist alustada, kuid mis mulle sattus pihku teisena. Elricu tegelaskuju, tema motiivid joonistuvad siin paremini lahti ja aitavad teistes teostes teda mõista.Tekib ka parem arusaam Moorcocki stiilist. Näiteks kui mõnda uut asja (draakoneid) tekstis nagu muuseas mainitakse ja kirjeldatakse, siis võib kindel olla, et mõne lehe pärast on see aktsioonis.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kalevipoeg
15.04.1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Pean nõustuma, et nõrgem, kui sarja esimene osa - aga lõbusam. Lõpp aga... Tegelikult see mulle isegi meeldis. Ehkki alguses oli see teatav pettumus, mõistsin raamatu üle järele mõeldes, et see oli tegelikult ainuvõimalik lõpplahendus. Mustandi mässajad on inimlikult mõistetavamad, neile on kergem kaasa tunda, nad on isegi sümpaatsemad, aga tüüpiline inimene, kes sellisesse olukorda satuks, astuks ilmselt esimesel võimalusel ikkagi rajalt maha. Funktsionaalid ajavad oma asju? Ja siis? Keda see morjendab? Suurkorporatsioonid ajavad ka oma asju, ehk isegi jõhkramalt - ja enamik inimesi ei hakka mässama. Ja sellise äärmiselt olulise tõe raamatusse raiumine on üks harukordselt julge tegu. Mingi muu lahendus oleks tegelasega (keda hr. Tänav äärmiselt täpselt iseloomustas) vastuollu läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Hullemaks läks...Teine episood oli hea. Väga hea kohe, aga episoodid üks ja kolm? Panid õlgu kehitama. Laulud, mis kellelegi midagi öelda võivad, on minu jaoks tundmatud, lugude ülesehitus sarnaneb esimese raamatu omale (esimesel ja kolmandal). Ei midagi uut. (P.S. Ei tasu tõlkijat kividega loopida. Kui on Ollõkainen, siis milleks, härra Meelis Sepp, tõlkija selle siis väänutama peaks? Ollökainen? Ollykainen? Ei, see poleks hea tõlkimine. Ehk oleks ta pidanud selle teise autori vea, eesnime Raivo, kah ära muutma? Mitte, et ma kividega nõus ei ole, aga tõlkija pole milleski süüdi.)
Teksti loeti eesti keeles

Jordanil ja Jordanil on suur vahe. Eepiline tellis kannatab enamat, kui sadakond lehekülge. Jordanile nii omane ja hiljem levinud jututeemade vahetamine ei sega lugemist, kui lehekülgi on tuhat, pigem tõstab ehk pinget. Aga New Spring ei ole eepiline tellis ja süžeeliinid ei vaheldu, ent ometi on neid kaks - ja sealt tekkis küsimus, miks oli need kaks eri lugu ühte kokku susida? Mõlemad olid ju omaette loetavad lookesed, täiesti neljaväärilised. Aga koos nemad olid ja sestap ka kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane raamat on oma kvaliteedilt keskmisel kohal. Suur labürint (Hrad Spein) meeldis mulle väga, oli ainult peategelane ise ja fantastiline keskkond. Meenutas esimese raamatu tsooni, ainult et enam ei olnud Strugatskite stiilis, vaid midagi uut, omapärast ja ainulaadset. See, mille suunas autor tegelast kogu aja lükkas, loo kandev idee. Ja kui lugu oleks sealkandis lõppenudki, oleks hinne tulnud kõrgeim ja Martiniga võrdlemist oleks pahaks pannud (mikroskoopilise putuka osas oleks olnud Martin). Aga... sellele järgnes suure lahingu pikk kirjeldus, mis ei olnud ju paha, aga oli hoopis teine ooper ja mille sarnast on läbi aegade korduvalt kirjandusse jõudnud. Ajas haigutama ja kaaluma teist kolme. Ent siiski - taas meenus Hrad Spein (Martinil pole sellele midagi samas kaalukategoorias vastu panna). Kokkuvõttes leppisin endaga nelja peale kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja kõige nõrgem raamat, tegevus ei liigu praktiliselt üldse edasi, naljad tundusid olevat naljade pärast ja midagi ilusat/vägevat/eepilist ka sisse ei mahtunud.
Teksti loeti eesti keeles

Pole suurem asi arvutimängude mängija, sestap ei mõista selleteemalist kriitikat. Raamat oli kirjutatud lääne turule ja mina kui läänlane võtsin selle lääne turul ebastandartse teosena rõõmuga vastu. Sarnaseim teos on ehk tõesti Ashinari kroonikad, aga Belials (siis veel) kirjutada ei osanud, jalutas loost kiiresti läbi. Pehhov aga suutis kirjeldada, nalja visata ja teha kummardusi teistele autoritele - elik teha just seda, mida heast loost ootan.
Teksti loeti eesti keeles

Sparhawk on oma kivikese kätte saanud - ja nüüd läheb asi tõsiseks. Kivi nimega Bhelliom enese kätte saamine on nimelt ka tema vastaste sihtmärgiks ja selle nimel ei kohku nad tagasi mitte millegi eest. Mis aga raamatu omataoliste seas tõeliselt eriliseks muudab, on raamatu keskel olev keeruka sisepoliitika ajamine ja arhiprelaadi valimine. Kui see tehtud, siis on raamat praktiliselt läbi ka ja pahluaste nahutamine tundub seal juba täiesti kõrvalisena.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes esimese osaga on siin tuurid alla keeratud -sellest siis ka neli. Okei, Eddings kirjutab väga hästi, aga lugeda terve raamatu vältel sellest, kuidas mööda vihmaseid ja süngeid tasandikke ühteainsat kivi taga aetakse, läheb siiski veidike tüütuks. Selle osa pisiseiklused on vähemtähenduslikud ja teiste osadega nõrgemini seotud - ja vaid Eddingsi suurepärane jutustamisoskus muudab selle tegelikult tüütu sisu loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on tõeliselt hea raamatuga, kus ulme on teisejärguline - maagia on vaid veidike vürtsi loole, kus sündmused hoopis muude põhimõtete järgi toimuvad. Hargla on selle looga saanud lahti oma vahepealsest kammitsetud olekust ja jõudnud uuele headuse tasemele. Loos on palju erinevaid ja häid ideesid, mis kokku segatud seni IMHO autori parimaks looks. Kui võrrelda seda romaani teiste teostega, mida pean Indreku tippsaavutusteks, ehk siis "Pan Grpowski jõulude" ja "Uskmatuse hinnaga", siis on see tekst palju lihvitum. Teises osas on küll paar konarust, osad vahelduvad minu maitse jaoks liialt kiiresti ja tekst jätab liialt hüpleva mulje, ent algus ja lõpp on sellestki puudusest vabad. Sisu kohta nii palju, et maailm on siin võõras, aga samas on romaanis palju lõbusaid momente, mille tähendust võiks mõista ainult meie maailmale mõeldes. Nii näiteks on teise osa õiglaste liikumine peaaegu äravahetamiseni sarnane maffia tekkelooga. Nimedki jutustavad päris palju: põhjas skandinaaviapärased, lõuna pool tundusid romaani elementidega olevat, esimese osa peategelane oli Blagomir... Kõik see andis loole hoogu juurde enam, kui katsetused Sindbadi retkede vallas muinasjuttu, maailma legende, hilisaegade kirjandust, araabia õhustikku ja ajalugu kokku sulatada. Kes raamatu kaanelt sisututvustust loeb, arvestagu sellega, et see on alles algus. Tegelik raamat algab alles seal, kus raamatu kirjeldus lõpeb. Kiidusõnad Harglale - tema uus romaan tõukas "Matagoonia" minu isikliku lemmiku kohalt eestlaste kirjutatud ulmeraamatute seas. Mortis on surnud, elagu Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu võis juba ilma igasuguse kõhkluseta "Algernonile" saata. Kallis Kristin - sa oskad päris hästi kirjutada - ehk ei olegi selle lõpuga nii palju vaeva näha vaja. See kirjeldamise pool on Sul ju fantastiline. Praegusel kujul on aga see lõpp väga higine ja pingutatud.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpust ei saanud mitte vähimalgi määral aru. Algus oli aga piisavalt lustakas, et seda teksti isegi nautida võiks. Kokku siis kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üleüldiselt tundus see raamat olevat palju ladusam ja mõnusam, kui oli seda Stone of Tears. Paraku kippus selle ladususe juures puudu jääma sellisest "ideelisest poolest". Naljategemine naljategemise pärast ja seiklemine seikluste pärast võivad mõlemad ju olla head lugeda, kuid mind ennast nad ei kütkesta kahjuks kuigivõrd. No hüva, see "ideeline pool" ideeliseks pooleks, aga teine asi, mid häirima kippus, oli lõpp. Erinevad tegevusliinid läksid minu jaoks liialt umbe ja omandasid sellise keskmise hollivuudiliku märuli kirjanduslikud mõõtmed. Kakeldakse, tormatakse, äsatakse mõõga ja maagiaga ja raske on aru saada, kes või miks või mismoodi nüüd see kõik TÄPSELT oli. elukad nimega miswrithid ja nende relvad yabreed ja hõbesülfid segunesid kõik üheks pudruks, kus kaotasid oma näo. Idee on muidu selline, et maailmas, kus Richard elab, käib ringi üks paha, kel on Freddy Krügeriga sarnased omadused. Erinevalt vanast heast Freddyst ei ole ta aga mitte tapahimuline maniakk, vaid hoopis sihikindel ja salakaval maailmavallutaja. Richard peab siis talle algul oma kodumaal ja pärast Vanas Maailmas, kust see freddylik imperaator pärit on, vastu astuma. Asja käigus jääb talle ette üks imperaatori kasutuses olev liik, mis pärastpoole on täielikult välja surnud liik. Elagu keskkonna ja looduse kaitse fantasyraamatutes!
Teksti loeti inglise keeles

Kaunis igav ja mõttetu lugu, aga ühte ka panema ei hakka. Selle teose lugemine on aja raiskamine, aga mitte kuritarvitamine.
Teksti loeti eesti keeles

Jyrka!!! Kui sa tõesti mõtlesid seda, mida sa eesti keeles ilmumise kohta ütlesid, siis avaldan sulle austust. Tegemist on tõeliselt laheda lugemisvaraga, mis sundis suvi otsa ringi käima, kõht naerust kõveras. Pole kohanud veel teist sellist Strugatskite raamatut, kus tegelaskujud oleks nõnda värvikad ja samas elavad. Lugedes kippusin mitmes kohas kõhklema, mõeldes tõlgetele. See on tõepoolest täis pärleid, mis eriti hästi tunduvad kõlavat just vene keeles. Kes iganes soovib Strugatskite loomingut lähemalt tundma õppida, peab lugema ka seda raamatut.
Teksti loeti vene keeles

Rõhuvalt ilmetu ja igav, mõttetult allegooritsev... Enamust selle raamatu sisust näeb naasama all tänaval ka. Destruktiivne kriitika kriitika enese pärast. Hulk lakkumist(mida ei tee ise ega mõista ka teiste juures)ja null tegevust. Üks ebameeldivamaid raamatuid, mida lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Olin arvanud, et peale Gulagi Arhipelaagi lugemist ei suuda mind üllatada mitte üheski maailma raamatus leiduv sadism, vägivald ja jõhkrus. Eksisin rängasti. Goodkindi lugedes poetasin raamatu poole lehekülje pealt käest ja suutsin end vaid suure sundimisega jätkama panna. Selle eest kindel viis! Pole lihtsalt teisi selliseid raamatuid, mis suudaks nii veenvalt teha selgeks, et pahad on ikka tõesti pahad ja et neid on vaja mättasse lüüa. Terry Goodkind on suutnud seda vägagi edukalt ära põhjendada. Raamat on palju hajusam, kui esimene tellis. Kahlan ja Richard seiklevad maailma täiesti erinevates otstes. Alguses ei liigu tegevus eriti, ta kipub venima. Sealt oleks andnud oma sada head lehekülge koomale tõmmata küll. Aga pärastpoole tuleb Goodkindi spetsiaalteema ehk siis sadomasostssenid, teos muutub mõnes mõttes (küll kahtlases mõttes) klassikaks, ja see päästab hinde. Raamatu tekitatud tunne oli lihtsalt liiga võimas, et saaksin alla viie panna. Lõpp on aga taas esimese raamatu kerge ja humoorikas partner. Paar tuttavat muuseas lugesid Goodkindi minuga samal ajal ja leidsid, et tema maagia kirjeldused ja omadused on seni kohatud teoste kohta parimad. Ei ole selles ise küll nii kindel, aga kuna nemad ei ole BAASi arvustajad, siis leidsin, et peaksin selle ära märkima.
Teksti loeti inglise keeles

Tundus olevat hale Tolkieni kloon - Sõrmuste isandale mõeldes oskasin kuni raamatu viimase kolmandikuni täpselt ennustada, mida tegelased teevad või ütlevad. See mulle aga ei meeldinud. Mis huvi on asja lugeda, kui midagi uut pole raamatust leida? Lõpp muutus aga tugevamaks, eriti lahingustseenid ja linna piiramine. Taplusest oskab see autor tõepoolest hästi kirjutada, igasugused võitluste kohad raamatu esimeses kahes kolmandikuski teevad teose päris loetavaks - aga kahjuks on seal raamatus palju muud ka.
Teksti loeti inglise keeles

Peab tunnistama, et autor on palju lugenud. Eriti palju veel igasuguseid teoseid, kus kirjeldatakse sadismi ja piinamisi. Need stseenid olid tal tõepoolest IMHO parimad, mis ükskõik millises ulme alaliigis ükskõik mis ajal ükskõik kelle poolt kirja on pandud. Aeg-ajalt on Goodkindi lugedes lausa selline tunne, et nii haiglase fantaasiaga tüüp ei saa olla terve mõistusega. See, mis sadismi kõrval on, enam nii ainulaadne ei ole. Kohati on väga head huumorit, põnevust jagub samuti. Igati loetav. Sisust: Maailm on maagia abil jagatud kolmeks. Ühes osas elab nooruke Richard. Ühel päeval kohtab ta kurja võluri Darken Rahli eest kaitset otsivat neidu - kes pole aga mitte tavaline neiu. Richard, neiu kahlan ja kaks Richardi sõpra, Zedd ning Chase, asuvad päästma maailma.
Teksti loeti inglise keeles

Kindlasti väga professionaalselt kirjutatud teos inimeselt, kes ajalugu tunneb. Seetõttu on ka ta vahva ajarännuraamat igati hariv lugemismaterjal, mis teeb kaunis täpselt selgeks, kuidas, miks ja millises õhustikus tekkis U.S.A, mis oleks selle riigi tekkimise ära hoidnud, mis tagajärjed oleks olnud sellistel ja teistsugustel sündmustel...

Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.

Teksti loeti inglise keeles

Algus ei tundunudki kõige hullem, oli võetud hulk klisheesid ja need tempokaks teoseks kokku miksitud. Lugedes oli iga hetk tuttavlik tunne, et näed, nüüd võtab siit ja nüüd sealt. Paraku - mida edasi raamat läks, seda hullemaks läks. Laenatud teemad kippusid venima, teos kaotas oma hoogsuse, ja ajas lõpuks lausa ahastuse äärele. Ei suutnud minu vaene pea mõista, milleks seda mitut maailma vaja oli. Erinevatest maailmadest, maailmade vahel rändamisest - köigest sellest on ka enne Belialsi kirjutatud, seda on tehtud ÄÄRMISELT palju, ja äärmiselt palju paremini. Kui algus veel tänu kiirele laenude vaheldumisele mingi oma näo sai, siis lõpp oli vaid võõraste eeskujude matkimine - vähemalt selline mulje asjast jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on suhteliselt talutava raamatuga, kus seekord ei olnud küll nii palju huumorit, kui eelnevates osades, aga see-eest veidi rohkem inimlikku lähenemist. Seekord ei tundunudki raamat nii vastikult - või naljakalt - üheülbaline. Ja veel üks asi, mis meeldis, oli lõpp. Siin ei olnudki suurt ja au ning kuulsust toovat kangelastegu. Hea vägitegu ning pinev probleemile lahenduse leidmine küll olid, aga seda, et Harry asja taga, võisid teada vaid neli isikut. Otse loomulikult ei ole viis puhas, vaid miinusega, aga siiski - piisavalt hea raamat, et aega maha võtta ja end lugema unustada.
Teksti loeti eesti keeles

Lastekirjandus või mitte, aga see konkreetne ood Harry Potteri vahvusele ja muudele õilsatele omadustele ei meeldinud. Ja olen täiesti kindel ka selles, et see ei oleks meeldinud isegi mitte siis, kui ma oleks olnud noorem. Tegelased olid loo nautimise jaoks liiga üheplaanilised ja lamedad - nende käitumist prognoosida oli enamasti lihtsam, kui homset ilma ennustada. Otse loomulikult ei ole ta mitte kõige hullem kraam, mida lugeda, paaril korral suutis Rowling siiski üllatada, ja selle eest tuleb olla vaid tänulik. Lisaks pean tunnistama, et olles lugenud teksti nii inglise kui ka eesti keeles, leidsin, et need, kes vaid eestikeelsega lepivad, kannatavad rängalt. Ingliskeelne Rowling on kohe märkimisväärselt parem!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kohe alguse tasuks &aumlra m&aumlrkida, et John Varley sari "Eight Worlds" ei ole v&aumlhemasti autori enda poolt sarjaks kavandatud. Autor lihtsalt kasutas juba valmis tausta eri romaanide s&uumlndmuste jaoks, muutes isegi seda raamatust raamatusse. Nii et neile, kes "Eight Worldsi" raamatuid kui sarja lugeda tahavad, v&aumlike hoiatus

Tegemist on &uumlhe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD s&uumlndmused.

S&uumlndmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin t&ouml&oumltab, ja mida konkreetselt teha rikete v&aumlltimiseks.

Teos k&oumlidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu m&aumlletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, s&uumlmpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu l&aumlbi k&otildeike ja k&otildeiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei p&auml&aumlse kriitikast...

Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede &uumllik&uumlllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja k&otilderval k&otildeige tugevama maailmaehitamisega, kus l&aumlbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu &uumlej&auml&aumlnud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt k&otildeige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.

Kolmas teose tugev k&uumllg on huumor. Teos on t&aumlis nalju, millest iga&uumlks kui lihvitud briljant, meeldej&auml&aumlv, vapustav ja vahel ka m&otildetlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...

Neljandaks - &uumlllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat j&aumlrjest - ja siis veel kord sama kaua. P&otildehjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. &Uumlllatus &uumlllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist j&aumltkata ei v&otildeimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge t&otildembama.

Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada v&otildeib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka &uumlhe s&otildebrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda k&oumlitis, aga ideed j&aumlid talle h&aumlguseks. Sealt p&aumlrineb ka k&otildeige kriitilisem ulme m&auml&aumlratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."

Teksti loeti inglise keeles