Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Veiko Belials · Marek Simpson (Tihhonov) ·

Existerion

(romaan aastast 1999)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)

  • F-sari
Hinne
Hindajaid
1
2
6
8
4
Keskmine hinne
2.429
Arvustused (21)
Eilish

Minu meelest oli see üks tõsiselt hea raamat, pani mind elu üle sügavalt järele mõtlema. Kes iganes on huvitatud filosoofilisest maailmavaatest ja ulmest, peaks seda kindlasti lugema. Raamat koosneb mitmest lühiloost, mida Suur Mõistus jutustab Inimesele, kes tahab leida elu mõtet. Läbi jutustatud lugude luuakse pilt maailmast ja elu keerdkäikudest. Nendes lugudes on luubi alla seatud kõik inimlikud väärtused, tugevused, nõrkused ja seda on teinud autorid tõeliselt vaimukalt, kuid siiski väga sügava tagamõttega.Suur tänu autoreile selle suurepärase teose eest!
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Lipp lipi peal, lapp lapi peal, selline see existeerion ongi. Jutukoguna nagu polekski midagi ette heita, aga sellisel kujul??? Raamjutustus on igatahes piisavalt mannetu, et mingitki mõju avaldada... Kui ta oli paroodiana mõeldud, siis oleks pidanud asja natuke löövamalt kirja panema, mitte sihkse lohiseva hädisusena. Piitsa just selle raamatu eest ei taha anda, aga präänikut see lapitekk kah ära ei teeni.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Oleks ta jutukogu olnud ja Simpsoni-Belialsi paremikku sisaldaud, siis...Raamatuvorm kippus asja vägagi ära rikkuma - see mõistus oli lihtsalt lapsik! Ei, lookesed olid osad ju päris armsad... aga et nad nõnda mannetult seotud olid.... Tahtnuks enamat, kuigi kartsin hullemat. Seega neli. Lisapunkti toob see, et olin midagi sellist ammu oodanud -eesti autori ulmejuttude kogumikku.
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Mõtlemisaine on korralik ehk rahuldav, eriti neile lugejatele, kes ise samadel teemadel (olemise mõte jms)arutlema kipuvad. Kuigi jah, ega lasteaia tasemest seegi pool kõrgemale ei küündi. Viimastel lehekülgedel esitatud lõpplahenduse heiastused on loosunglikud, lapsikud - kui juba kirjutada, siis vast kaasaja lugejale, kes veitsa nendest lõpuloosungitest edasi on arenend. Tore siiski, et eesti mõtlemise see tase on (ulme)kirjandusliku väljundi leidnud, selle eest siis rahuldav hinnegi.Mis siis viga? Ega iseenesest pole midagi häda, kompositsioon ruulib, mõte jookseb... Aga jutuvestmise oskusest jääb veel puudu. Oleks tahtnud "Existerioni" kaks korda paksemana kui ta on, käes hoida. Jutustatavad lood on hõredad, see tähendab õhuaukudega nagu hiirte näritud juust, ja asja see paremaks ei tee. Lood ei vii "sisse", ei tõmba nii sügavalt kaasa, nagu Universumi Mõistuse jutustamisstiili kirjeldus (pigem läbielamine, kui jutustamine) eeldada lubaks. Iga jutt on kondikava, ei enamat.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Tükk aega ma mõtlesin, et ei arvusta üldsegi seda raamatut... kuid karm reaalsus on sundinud mind siiski seda tegema. Ei saa ju pidada normaalseks teose keskmist hinnet BAASis? Ma ei kutsu küll kedagi üles nüüd siin ühtesid laduma, aga kõik algab meie endi tegudest ning omaenda arvustusega saan ma siiski välja näidata suhtumist ning teha endast oleneva, et raamatu keskmine hinne pisutki liiguks selle numbri poole, mida ta väärt on.

Raamat on ilge jama ning kohutavalt nõrk. Üldiselt olen ma oma hinnangutes ääretult leebe ja mõistapüüdev inimene, kuid selle köite puhul on igasugune tolerants üsnagi välistatud. Isegi kui see oleks saja aasta jooksul ainuke eestlas(t)e kirjutatud ulmeraamat... isegi siis poleks mõtet seda välja anda, sest selle raamatu tekitatud kahju kohalikule ulmele on suurem, kui raamatu ilmumise fakt... et nüüd on oma filosoofiline ulmeromaan olemas.

Raamatu põhipuuduseks on igavus ja hallus... raamatut on igav ja kurnav lugeda... lugedes tundsin end nagu viisakas inimene, kes peab kuulama idioodi lamisemist. Sorry, aga isik, kes ei suuda elementaarsetki mõttetööd teha ning peab ka kõige lihtsamatele küsimustele vastuse saamiseks Universumi Mõistust tülitama, see inimene on ju idioot. Kõikse hullem on veel see, et Universumi Mõistus mõjub ise kah kui hooldekodu pisut normaalsem patsient, kes oma raviasutuses sanitari koha on saanud ning siis erineb oma märksa kliinilisematest saatusekaaslastest vaid staatuse (mitte aga olemuse) poolest.

Minu arust eeldaks filosoofiline (ulme)romaan kaelamurdvaid mõtteeksperimente ja säravat esitlust ning uudseid kontseptsioone... või siis vanade tõdede esitamist värskes valguses. Meil on aga «Existerioni» näol tegemist triviaalsete pisitõdede halli ja plakatliku nämmutamisega, mille lugemiseks peab end suisa sundima.

Oleks köide vormistatud jutukoguna, siis oleks hinne ehk 1-1,5 palli kõrgem... sest see abitu raamlugu on tõesti jälk. Samas on raamatusse valitud ikka tohutu hulk hästi nõrku tekste, sellised ilmuvad raamatukaante vahel tavaliselt autori loomeelu loojakul, mil uusi tekste enam ei tule ning siis saavad lugejad teada, et kuivõrd abitult kunagi alustas see praeguseks ülitunnustatud looja. Eelmise lause viimane sõnapaar ei kehti ei Belialsi, ei Simpsoni kohta ning seega on selliste juttude praegune raamatukaante vahele toppimine ikka üsna õigustamatu. Ega sitt sellest rosinasaiaks muutu, kui sinna näpuotsast mõni rosin («Helesiniste Liivade laul», «See», «Megasiti keiss», «Tulek» jne.) pillata.

Kui autoritele ja kõikvõimalikele pöidlahoidjatele (näit. nimetu arvustaja «Marduses») tundub, et ma siin nüüd ilgelt autoritele ja maakeelsele ulmele liiga teen, siis pakuksin välja kaks üsna neutraalset mõtet:
1. Kujutage ette noort ulmehuvilist, kes on just äsja läbi lugenud oma esimesed Asimovid ja Tolkienid ning kes on kuulnud, et ka eestlased kirjutavad ulmet ja siis mingi vastutustundetu isik pistab talle «Existerioni» pihku. Ma arvan, et see noor inimene on pärast seda (vähemasti eesti) ulme jaoks kadunud hing! On ju halb?
2. Või kujutage ette estofiili, kes pole ka ulme suhtes ükskõikne ning kes siis avastab eesti ulmeromaani «Existerion». Väga piinlik juhtum ju?

Filosoofiline on romaan vaid niipalju, et esimest korda elus hakkasin ma mõtlema ulmekirjanduse lugemisele raisatud ajast ning nendin, et kui mul kunagi elu loojangul jääb päev puudu, siis läheb see kindlasti Veiko Belialsi ja Marek Simpsoni ning nende «Existerioni» kraesse. Ma tõesti kahetsen, et ma seda romaani lugesin!
Teksti loeti eesti keeles
Orcus K.

Ei viitsinudki päris läbi lugeda. Vahel tärkas mõte, et huvitav, mis raamatuga võiks analoogia tekkida, või mis kirjanikuga. Igatahes mõtlesin igasugustele muudele asjadele, kui konkreetsele raamatule. Tore et ma seda poest ei ostnud... oleks veel mitu korda pooleli jäänud. Kurb, et selle raamatuga sedaviisi läks. Autoritest ka veits kahju - nägid ju vaeva ja puha.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Tjah, ostsin ta ära, silmi peites pean tunnistama, et põhiliselt selleks, et Veiksi toetada. On jah täpselt selline soga, nagu Jürka eespool kirjeldab. Paar head lühilugu, aga needki allpool kriitika taset oleva raamlooga solgitud, hunnik väärtusetuid ideenatukesi, millistest igal kirjanikul sahtel pungub, ja no ma ei tea. Kõige koledam on see, et vähemasti VB ju oskab kirjutada...
31.07.2000

-----

19.07.2006
Tõstsin hinnet ühe palli võrra. Tänaseks on eestis hakanud aktiivselt tegutsema Hans Leberechti seltsi ulmesektsioon ja hoian hinde "1" ikka täielikule sõnnikule, mida normaalne inimene kaine peaga lugeda ei suuda. Existerioni ma siiski lugesin läbi, aga Uido Truiat, Mehis Heisaart ja teisi taolisi ei suuda...
Teksti loeti eesti keeles
Raul Sulbi

Ilmselt piisab hinde põhjenduseks/selgituseks sellest, kui vaadata teose absurdselt kõrget keskmist hinnet BAASis.

Kõik on üldiselt juba ära öeldud. Huvilistel tasuks veelkord üle lugeja Jürka arvustus ja tuletada meelde Lauri leebuma läinud arvustust, mida inimesed saavad tänu Marek Simpsoni ennastsalgavale vahendustegevusele ikka ja jälle üle lugeda «Algernoni» juuninumbri kirjaveerust. Nõustun täielikult mõlemaga.

Ja ei sõimata seda vahvat raamatut ainult võrgus, ka «Areenis» ja (korduvalt) «Loomingus» on teda mitte just hea sõnaga meenutatud.

Aga Eilishi arvustuse soovitaks panna teose võimaliku uustrüki tagakaanele.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Raamatu lugemisest on möödas nüüd üks aasta... Olen korduvalt proovinud sellele arvustust kirjutada, ent ikka pole leidnud sobivaid sõnu. Hindes pole küll kahtlust olnud.

Kahtlemata on tegemist ebaõnnestumisega. Simpsonil esimene ebaõnnestunud ilukirjanduslik raamatudebüüt ja Belialsil tagasilangus Ashinariga. Loodetavasti on ka autorid sellest aru saanud.

Milles siis Existerioni nõrgad kohad? Ma arutleksin nõnda, et igasugune filoseerimine peaks alguse saama sisimast sunnist ja mingist tunnetusest. Antud juhul näikse see soov tekkinud olevat ideest täita jutuvalimik mördiga ja seda diskori kombel kokku siduda. Selline võte eeldab, et kõik see sügavus ja maailmatunnetus on neis lugudes originaalselt olemas. Aga kas ikka on?

Filosofeerimine pole õieti ei töö ega mõtlemine, pigem on ta teatav seisund, mille käigus on filosoofil kohustus jõuda maailma ja inimesetunnetuses tasemele, mis pole jõukohane nö inimesele tänavalt ja üldse enamikule. Ta peab välja tulema millegi uuega, süsteemiga, konstruktsiooniga, mis tõepoolest on nimetust "filosoofia" väärt.

"Existerion" aga, andke andeks, pakub meile targutamist elu üle. Ja see targutamine ei ütle välja mitte ainsatki huvitavat mõtet!

Teiseks - tõdemus, et tõde peitub meis enestes... Hää küll, kus mujal ta ikka peitub, aga see võiks olla edasiste arutluse platvorm mitte lõplik sedastsus. Kui kaua ma selle mõttetera üle ka ei juurdleks, ei vii see mind ikkagi kuhugi edasi ega ütle mulle elu, maailma ja inimese kohta midagi rahuldavalt olulist.

Kolmandaks ja vähe subjektiivsemalt - raamatu ülesehitus. Eks erinevad lugejad suhtu erinevalt olukorda, mis toimub mingis hämuses mõõtmes; olemise ja mitteolemise piirimail, eikuskil ühesõnaga. Isiklikult just sellisest lavakujundusest ei vaimustu. Seal eikuskil kohtub minategelane Universumi Mõistusega...ja esitab talle küsimuse: Mis on olemise mõte?.

Mind isiklikult see ei huvita. Või vähemalt ei küsika ma midagi sellist. Hästi see on minu mure. Aga edasi - selle asemel, et otse vastata - hakkab UM jutustama vanu Belialsi ja Simpsoni lugusid. Millise tegevuse ainsaks põhjuseks oli autorite soov oma jutte kuidagi raamistada. Kas tõesti pole UM võimeline muul kombel oma Teadmist edasi andma. On küll, selgub. Aga inimene pole võimeline seda vastu võtma...

Ja tagatipuks selgub, et inimene ise on UM ja kogu see võrdlemisi abitu dialoog toimus iseendaga. Sedavõrd tühja targutamist ja käibetõdede lällutamist ongi võimeline iseendaga pidama üks küllaltki ebahuvutav ja eriliste vaimsete võimeteta inimene. Kuid sellisest ehk ei peaks raamatuid kirjutama.

Muus osas on kaante vahele saanud autorite üks loomeetapp - lühi-lühilood ja kui poleks seda pettumustvalmistavat raami, oleksin võimeline isegi rääkima, et mõned lood sealt mulle tegelikult üsna meeldisid jne. Praegu ei näe selleks põhjust.

Sooviks veelkord rõhutada, et see raamjutustus, dialoog, peab pakkuma lugemisrõõmu... Olema originaalne, sädelev, mitmetähenduslik, sügavamõtteline... Ja kui nüüd autorid seda enda käest küsivad - siis kas nad saavad endale kätt südamele pannes öelda, et jah, seda ta ka on?
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Algas küll paljutõotavalt, lootsin, et raamatu lõpus tuuakse välja midagi põhjapanevat olemise mõtte kohta, kuid lõpulause (tõde on meis enestes) tekitas pettumuse. Oli siis selleni jõudmiseks vaja ~140 lehekülge kirja panna? MS väljendas veel kunagi Marduses intervjuus iseendaga, et inimene, kel kulub millegi väljaütlemiseks raamatujagu paberit, peab tõsiselt haige olema... Ja nüüd?? Pealegi ei tule alati kasuks kõikvõimalike-võimatute nimisõnade lause keskel suure algustähega kirjutamine. Lõpuks lihtsalt ei saa enam aru, kus siin paatos peitub... Lugemiseks kulutatud aega siiski ei kahetse. Aitas mul lõpuks magama jääda.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Olles ennem siit neid eelnevaid arvustusi lugenud, ootasin raamatust palju hullemat. Tegelikult ei olnudki ju raamatul midagi erilist viga, viriseda võiks ainult raamjutustuse üle. Oli see ikka vajalik? Minumeelest oli see mõtetu. Jutud olid ilusti kenal keskmisel tasemel. Oli ka paar head juttu(ntx. Kangelasest ja Koletisest, Päästjate jutud). Igastahes aegajalt oli tuntav, et Belialsi jutud on nati kõrgemal tasemel kui Simpsoni omad. Igastahes "3" on teos auga ära teeninud, ning soovitaks seda raamatut siis lugeda, kui sul pole u. 2 tundi absoluutselt mitte midagi muud teha. (Nagu mul täna hommikul)
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Kyll tahaks öelda Eduad Vilde s6nadega, mida kasutati "Tabamata imes" noore klaverikunstniku kohta "maestro on meile tonud palju h6bedat, kuid kulda ei ole tema toonud mitte". Tahaks, aga ei saa. Sest see ei ole ka h6be mitte, mille herr Simpson ja herr Belials meile toonud on. Selle ainese nime ei thaks nagu k6va häälega välja öeldagi, kuigi ma ei väljendaks end ka mitte nii räigelt, kui m5ningad härrased enne mind. Ma ei ytleks, et mul on sygavalt valus asjatult loetud raamatu pärast, ei seda mitte. Samas ei näe ma mitte mingit p6hjust ka r66mustamises.
Teksti loeti eesti keeles
Aivar Yorick

Ei tea, kas Universumi Mõistus ikka madaldaks ennast suhtlema nii tähtsusetu olendiga nagu inimene ja muretseks veel tema pärast? Aga mine sa tea...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Elamust ei pakkunud, kuna ise olen enda Olemise ja Elu mõtte leidnud. Niisiis sattusin paar korda Universumi definitsioonide ja mina-tegelase sisemonoloogidega vastuollu. Enam kui pooled jutud oleksid võinud olemata olla, raamjutustus sellisel kujul on suht tühi lehehunnik. Lühijuttude juures pean tähtsaks tabavust ja autori konkreetsust, kuid kui mingisugune Universumi Mõistus hakkab "ümber nurga" jutustama, siis see mitte ei istu. Kahe lgp. autori asemel oleks teinud raamatu mitte kaasates Universumi Mõistust, vaid fantaasiaküllast Vanaema, kes näiteks ühele tõbisele poisile jutustab jutte elust= minevikust, olevikust ja tulevikust. Ühiskonna mõttelaadidest, erinevatest elu tahkudest ja vanaema enda isiklikust vaatenurgast (mis ei pea üldsegi mitte tõelähedane olema). Teoses oleks võinud olla pealkirjad (kasvõi kuskil kõrvalises sisukorras), kuna nõndaviisi jääks lugejale paremini meelde, et mis siis oli hea lugu ja mida tasuks kunagi ehk veel lugeda. Aga kui nüüd suht segane segapudru filosofeerimistega lihtsa Eesti inimeseni tuua, siis sellest ei tule midagi välja. Raamjutustus jutustuseks -- meie mandri ulmefänn tahab midagi väga originaalset ja tabavat. See oli aga rohkem nagu heietus. Meeldis: Jüri Kassi kaanekujundus, paar üksikut juttu (mille pealkirju ma ei tea) ja autorite pingutus tegemaks ühte head raamatut. Antud teos on justkui leib liivateradega, mis õnneks poeletil väga palju tavaleiva hinnast ei erine. Küll aga järgmine raamat parem tuleb!
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Ühinen eelpool Öelduga (negatiivsega). Mulle käis Kõige Rohkem Närvidele see, et mingit Lapsikut Targutamist esitatakse kui "Universumi Mõistust" ja See, Et Igal Pool Kasutatakse Suuri Algustähti. See oli lausa Vastik.Päris Ühe Vääriliseks ma Seda Raamatut siiski Ka Ei pea, nii Et Kaks.
Teksti loeti eesti keeles
Agnes Tammik

Teab, kas see nüüd nii kole raamat ka oli, kui kohati eespool kirjeldatud. Aga tõepoolest - oleks ta paar korda paksem olnud (st lahtikirjutatud rohkem) oleks asi parem. Nii mõndagi toredat idee-killukest oleks võinud märkmikus edasi hoida ja sellest oleks ehk kunagi midagi pikemat/sisukamat saanud. 100% halb ta ju polnud!
Teksti loeti eesti keeles
x
Kalevipoeg
15.04.1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Kalevipoeg

Pean nõustuma, et nõrgem, kui sarja esimene osa - aga lõbusam. Lõpp aga... Tegelikult see mulle isegi meeldis. Ehkki alguses oli see teatav pettumus, mõistsin raamatu üle järele mõeldes, et see oli tegelikult ainuvõimalik lõpplahendus. Mustandi mässajad on inimlikult mõistetavamad, neile on kergem kaasa tunda, nad on isegi sümpaatsemad, aga tüüpiline inimene, kes sellisesse olukorda satuks, astuks ilmselt esimesel võimalusel ikkagi rajalt maha. Funktsionaalid ajavad oma asju? Ja siis? Keda see morjendab? Suurkorporatsioonid ajavad ka oma asju, ehk isegi jõhkramalt - ja enamik inimesi ei hakka mässama. Ja sellise äärmiselt olulise tõe raamatusse raiumine on üks harukordselt julge tegu. Mingi muu lahendus oleks tegelasega (keda hr. Tänav äärmiselt täpselt iseloomustas) vastuollu läinud.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Hullemaks läks...Teine episood oli hea. Väga hea kohe, aga episoodid üks ja kolm? Panid õlgu kehitama. Laulud, mis kellelegi midagi öelda võivad, on minu jaoks tundmatud, lugude ülesehitus sarnaneb esimese raamatu omale (esimesel ja kolmandal). Ei midagi uut. (P.S. Ei tasu tõlkijat kividega loopida. Kui on Ollõkainen, siis milleks, härra Meelis Sepp, tõlkija selle siis väänutama peaks? Ollökainen? Ollykainen? Ei, see poleks hea tõlkimine. Ehk oleks ta pidanud selle teise autori vea, eesnime Raivo, kah ära muutma? Mitte, et ma kividega nõus ei ole, aga tõlkija pole milleski süüdi.)
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Jordanil ja Jordanil on suur vahe. Eepiline tellis kannatab enamat, kui sadakond lehekülge. Jordanile nii omane ja hiljem levinud jututeemade vahetamine ei sega lugemist, kui lehekülgi on tuhat, pigem tõstab ehk pinget. Aga New Spring ei ole eepiline tellis ja süžeeliinid ei vaheldu, ent ometi on neid kaks - ja sealt tekkis küsimus, miks oli need kaks eri lugu ühte kokku susida? Mõlemad olid ju omaette loetavad lookesed, täiesti neljaväärilised. Aga koos nemad olid ja sestap ka kolm.
Teksti loeti inglise keeles
Kalevipoeg

Sarja viimane raamat on oma kvaliteedilt keskmisel kohal. Suur labürint (Hrad Spein) meeldis mulle väga, oli ainult peategelane ise ja fantastiline keskkond. Meenutas esimese raamatu tsooni, ainult et enam ei olnud Strugatskite stiilis, vaid midagi uut, omapärast ja ainulaadset. See, mille suunas autor tegelast kogu aja lükkas, loo kandev idee. Ja kui lugu oleks sealkandis lõppenudki, oleks hinne tulnud kõrgeim ja Martiniga võrdlemist oleks pahaks pannud (mikroskoopilise putuka osas oleks olnud Martin). Aga... sellele järgnes suure lahingu pikk kirjeldus, mis ei olnud ju paha, aga oli hoopis teine ooper ja mille sarnast on läbi aegade korduvalt kirjandusse jõudnud. Ajas haigutama ja kaaluma teist kolme. Ent siiski - taas meenus Hrad Spein (Martinil pole sellele midagi samas kaalukategoorias vastu panna). Kokkuvõttes leppisin endaga nelja peale kokku.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Sarja kõige nõrgem raamat, tegevus ei liigu praktiliselt üldse edasi, naljad tundusid olevat naljade pärast ja midagi ilusat/vägevat/eepilist ka sisse ei mahtunud.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Pole suurem asi arvutimängude mängija, sestap ei mõista selleteemalist kriitikat. Raamat oli kirjutatud lääne turule ja mina kui läänlane võtsin selle lääne turul ebastandartse teosena rõõmuga vastu. Sarnaseim teos on ehk tõesti Ashinari kroonikad, aga Belials (siis veel) kirjutada ei osanud, jalutas loost kiiresti läbi. Pehhov aga suutis kirjeldada, nalja visata ja teha kummardusi teistele autoritele - elik teha just seda, mida heast loost ootan.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Sparhawk on oma kivikese kätte saanud - ja nüüd läheb asi tõsiseks. Kivi nimega Bhelliom enese kätte saamine on nimelt ka tema vastaste sihtmärgiks ja selle nimel ei kohku nad tagasi mitte millegi eest. Mis aga raamatu omataoliste seas tõeliselt eriliseks muudab, on raamatu keskel olev keeruka sisepoliitika ajamine ja arhiprelaadi valimine. Kui see tehtud, siis on raamat praktiliselt läbi ka ja pahluaste nahutamine tundub seal juba täiesti kõrvalisena.
Teksti loeti inglise keeles
Kalevipoeg

Võrreldes esimese osaga on siin tuurid alla keeratud -sellest siis ka neli. Okei, Eddings kirjutab väga hästi, aga lugeda terve raamatu vältel sellest, kuidas mööda vihmaseid ja süngeid tasandikke ühteainsat kivi taga aetakse, läheb siiski veidike tüütuks. Selle osa pisiseiklused on vähemtähenduslikud ja teiste osadega nõrgemini seotud - ja vaid Eddingsi suurepärane jutustamisoskus muudab selle tegelikult tüütu sisu loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles
Kalevipoeg

Tegemist on tõeliselt hea raamatuga, kus ulme on teisejärguline - maagia on vaid veidike vürtsi loole, kus sündmused hoopis muude põhimõtete järgi toimuvad. Hargla on selle looga saanud lahti oma vahepealsest kammitsetud olekust ja jõudnud uuele headuse tasemele. Loos on palju erinevaid ja häid ideesid, mis kokku segatud seni IMHO autori parimaks looks. Kui võrrelda seda romaani teiste teostega, mida pean Indreku tippsaavutusteks, ehk siis "Pan Grpowski jõulude" ja "Uskmatuse hinnaga", siis on see tekst palju lihvitum. Teises osas on küll paar konarust, osad vahelduvad minu maitse jaoks liialt kiiresti ja tekst jätab liialt hüpleva mulje, ent algus ja lõpp on sellestki puudusest vabad. Sisu kohta nii palju, et maailm on siin võõras, aga samas on romaanis palju lõbusaid momente, mille tähendust võiks mõista ainult meie maailmale mõeldes. Nii näiteks on teise osa õiglaste liikumine peaaegu äravahetamiseni sarnane maffia tekkelooga. Nimedki jutustavad päris palju: põhjas skandinaaviapärased, lõuna pool tundusid romaani elementidega olevat, esimese osa peategelane oli Blagomir... Kõik see andis loole hoogu juurde enam, kui katsetused Sindbadi retkede vallas muinasjuttu, maailma legende, hilisaegade kirjandust, araabia õhustikku ja ajalugu kokku sulatada. Kes raamatu kaanelt sisututvustust loeb, arvestagu sellega, et see on alles algus. Tegelik raamat algab alles seal, kus raamatu kirjeldus lõpeb. Kiidusõnad Harglale - tema uus romaan tõukas "Matagoonia" minu isikliku lemmiku kohalt eestlaste kirjutatud ulmeraamatute seas. Mortis on surnud, elagu Hargla.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Selle jutu võis juba ilma igasuguse kõhkluseta "Algernonile" saata. Kallis Kristin - sa oskad päris hästi kirjutada - ehk ei olegi selle lõpuga nii palju vaeva näha vaja. See kirjeldamise pool on Sul ju fantastiline. Praegusel kujul on aga see lõpp väga higine ja pingutatud.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Lõpust ei saanud mitte vähimalgi määral aru. Algus oli aga piisavalt lustakas, et seda teksti isegi nautida võiks. Kokku siis kaks.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Üleüldiselt tundus see raamat olevat palju ladusam ja mõnusam, kui oli seda Stone of Tears. Paraku kippus selle ladususe juures puudu jääma sellisest "ideelisest poolest". Naljategemine naljategemise pärast ja seiklemine seikluste pärast võivad mõlemad ju olla head lugeda, kuid mind ennast nad ei kütkesta kahjuks kuigivõrd. No hüva, see "ideeline pool" ideeliseks pooleks, aga teine asi, mid häirima kippus, oli lõpp. Erinevad tegevusliinid läksid minu jaoks liialt umbe ja omandasid sellise keskmise hollivuudiliku märuli kirjanduslikud mõõtmed. Kakeldakse, tormatakse, äsatakse mõõga ja maagiaga ja raske on aru saada, kes või miks või mismoodi nüüd see kõik TÄPSELT oli. elukad nimega miswrithid ja nende relvad yabreed ja hõbesülfid segunesid kõik üheks pudruks, kus kaotasid oma näo. Idee on muidu selline, et maailmas, kus Richard elab, käib ringi üks paha, kel on Freddy Krügeriga sarnased omadused. Erinevalt vanast heast Freddyst ei ole ta aga mitte tapahimuline maniakk, vaid hoopis sihikindel ja salakaval maailmavallutaja. Richard peab siis talle algul oma kodumaal ja pärast Vanas Maailmas, kust see freddylik imperaator pärit on, vastu astuma. Asja käigus jääb talle ette üks imperaatori kasutuses olev liik, mis pärastpoole on täielikult välja surnud liik. Elagu keskkonna ja looduse kaitse fantasyraamatutes!
Teksti loeti inglise keeles
Kalevipoeg

Kaunis igav ja mõttetu lugu, aga ühte ka panema ei hakka. Selle teose lugemine on aja raiskamine, aga mitte kuritarvitamine.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Jyrka!!! Kui sa tõesti mõtlesid seda, mida sa eesti keeles ilmumise kohta ütlesid, siis avaldan sulle austust. Tegemist on tõeliselt laheda lugemisvaraga, mis sundis suvi otsa ringi käima, kõht naerust kõveras. Pole kohanud veel teist sellist Strugatskite raamatut, kus tegelaskujud oleks nõnda värvikad ja samas elavad. Lugedes kippusin mitmes kohas kõhklema, mõeldes tõlgetele. See on tõepoolest täis pärleid, mis eriti hästi tunduvad kõlavat just vene keeles. Kes iganes soovib Strugatskite loomingut lähemalt tundma õppida, peab lugema ka seda raamatut.
Teksti loeti vene keeles
Kalevipoeg

Rõhuvalt ilmetu ja igav, mõttetult allegooritsev... Enamust selle raamatu sisust näeb naasama all tänaval ka. Destruktiivne kriitika kriitika enese pärast. Hulk lakkumist(mida ei tee ise ega mõista ka teiste juures)ja null tegevust. Üks ebameeldivamaid raamatuid, mida lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Olin arvanud, et peale Gulagi Arhipelaagi lugemist ei suuda mind üllatada mitte üheski maailma raamatus leiduv sadism, vägivald ja jõhkrus. Eksisin rängasti. Goodkindi lugedes poetasin raamatu poole lehekülje pealt käest ja suutsin end vaid suure sundimisega jätkama panna. Selle eest kindel viis! Pole lihtsalt teisi selliseid raamatuid, mis suudaks nii veenvalt teha selgeks, et pahad on ikka tõesti pahad ja et neid on vaja mättasse lüüa. Terry Goodkind on suutnud seda vägagi edukalt ära põhjendada. Raamat on palju hajusam, kui esimene tellis. Kahlan ja Richard seiklevad maailma täiesti erinevates otstes. Alguses ei liigu tegevus eriti, ta kipub venima. Sealt oleks andnud oma sada head lehekülge koomale tõmmata küll. Aga pärastpoole tuleb Goodkindi spetsiaalteema ehk siis sadomasostssenid, teos muutub mõnes mõttes (küll kahtlases mõttes) klassikaks, ja see päästab hinde. Raamatu tekitatud tunne oli lihtsalt liiga võimas, et saaksin alla viie panna. Lõpp on aga taas esimese raamatu kerge ja humoorikas partner. Paar tuttavat muuseas lugesid Goodkindi minuga samal ajal ja leidsid, et tema maagia kirjeldused ja omadused on seni kohatud teoste kohta parimad. Ei ole selles ise küll nii kindel, aga kuna nemad ei ole BAASi arvustajad, siis leidsin, et peaksin selle ära märkima.
Teksti loeti inglise keeles
Kalevipoeg

Tundus olevat hale Tolkieni kloon - Sõrmuste isandale mõeldes oskasin kuni raamatu viimase kolmandikuni täpselt ennustada, mida tegelased teevad või ütlevad. See mulle aga ei meeldinud. Mis huvi on asja lugeda, kui midagi uut pole raamatust leida? Lõpp muutus aga tugevamaks, eriti lahingustseenid ja linna piiramine. Taplusest oskab see autor tõepoolest hästi kirjutada, igasugused võitluste kohad raamatu esimeses kahes kolmandikuski teevad teose päris loetavaks - aga kahjuks on seal raamatus palju muud ka.
Teksti loeti inglise keeles
Kalevipoeg

Peab tunnistama, et autor on palju lugenud. Eriti palju veel igasuguseid teoseid, kus kirjeldatakse sadismi ja piinamisi. Need stseenid olid tal tõepoolest IMHO parimad, mis ükskõik millises ulme alaliigis ükskõik mis ajal ükskõik kelle poolt kirja on pandud. Aeg-ajalt on Goodkindi lugedes lausa selline tunne, et nii haiglase fantaasiaga tüüp ei saa olla terve mõistusega. See, mis sadismi kõrval on, enam nii ainulaadne ei ole. Kohati on väga head huumorit, põnevust jagub samuti. Igati loetav. Sisust: Maailm on maagia abil jagatud kolmeks. Ühes osas elab nooruke Richard. Ühel päeval kohtab ta kurja võluri Darken Rahli eest kaitset otsivat neidu - kes pole aga mitte tavaline neiu. Richard, neiu kahlan ja kaks Richardi sõpra, Zedd ning Chase, asuvad päästma maailma.
Teksti loeti inglise keeles
Kalevipoeg

Kindlasti väga professionaalselt kirjutatud teos inimeselt, kes ajalugu tunneb. Seetõttu on ka ta vahva ajarännuraamat igati hariv lugemismaterjal, mis teeb kaunis täpselt selgeks, kuidas, miks ja millises õhustikus tekkis U.S.A, mis oleks selle riigi tekkimise ära hoidnud, mis tagajärjed oleks olnud sellistel ja teistsugustel sündmustel...

Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.
Teksti loeti inglise keeles
Kalevipoeg

Algus ei tundunudki kõige hullem, oli võetud hulk klisheesid ja need tempokaks teoseks kokku miksitud. Lugedes oli iga hetk tuttavlik tunne, et näed, nüüd võtab siit ja nüüd sealt. Paraku - mida edasi raamat läks, seda hullemaks läks. Laenatud teemad kippusid venima, teos kaotas oma hoogsuse, ja ajas lõpuks lausa ahastuse äärele. Ei suutnud minu vaene pea mõista, milleks seda mitut maailma vaja oli. Erinevatest maailmadest, maailmade vahel rändamisest - köigest sellest on ka enne Belialsi kirjutatud, seda on tehtud ÄÄRMISELT palju, ja äärmiselt palju paremini. Kui algus veel tänu kiirele laenude vaheldumisele mingi oma näo sai, siis lõpp oli vaid võõraste eeskujude matkimine - vähemalt selline mulje asjast jäi.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Tegemist on suhteliselt talutava raamatuga, kus seekord ei olnud küll nii palju huumorit, kui eelnevates osades, aga see-eest veidi rohkem inimlikku lähenemist. Seekord ei tundunudki raamat nii vastikult - või naljakalt - üheülbaline. Ja veel üks asi, mis meeldis, oli lõpp. Siin ei olnudki suurt ja au ning kuulsust toovat kangelastegu. Hea vägitegu ning pinev probleemile lahenduse leidmine küll olid, aga seda, et Harry asja taga, võisid teada vaid neli isikut. Otse loomulikult ei ole viis puhas, vaid miinusega, aga siiski - piisavalt hea raamat, et aega maha võtta ja end lugema unustada.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Lastekirjandus või mitte, aga see konkreetne ood Harry Potteri vahvusele ja muudele õilsatele omadustele ei meeldinud. Ja olen täiesti kindel ka selles, et see ei oleks meeldinud isegi mitte siis, kui ma oleks olnud noorem. Tegelased olid loo nautimise jaoks liiga üheplaanilised ja lamedad - nende käitumist prognoosida oli enamasti lihtsam, kui homset ilma ennustada. Otse loomulikult ei ole ta mitte kõige hullem kraam, mida lugeda, paaril korral suutis Rowling siiski üllatada, ja selle eest tuleb olla vaid tänulik. Lisaks pean tunnistama, et olles lugenud teksti nii inglise kui ka eesti keeles, leidsin, et need, kes vaid eestikeelsega lepivad, kannatavad rängalt. Ingliskeelne Rowling on kohe märkimisväärselt parem!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Kalevipoeg

Kohe alguse tasuks &aumlra m&aumlrkida, et John Varley sari "Eight Worlds" ei ole v&aumlhemasti autori enda poolt sarjaks kavandatud. Autor lihtsalt kasutas juba valmis tausta eri romaanide s&uumlndmuste jaoks, muutes isegi seda raamatust raamatusse. Nii et neile, kes "Eight Worldsi" raamatuid kui sarja lugeda tahavad, v&aumlike hoiatus

Tegemist on &uumlhe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD s&uumlndmused.

S&uumlndmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin t&ouml&oumltab, ja mida konkreetselt teha rikete v&aumlltimiseks.

Teos k&oumlidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu m&aumlletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, s&uumlmpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu l&aumlbi k&otildeike ja k&otildeiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei p&auml&aumlse kriitikast...

Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede &uumllik&uumlllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja k&otilderval k&otildeige tugevama maailmaehitamisega, kus l&aumlbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu &uumlej&auml&aumlnud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt k&otildeige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.

Kolmas teose tugev k&uumllg on huumor. Teos on t&aumlis nalju, millest iga&uumlks kui lihvitud briljant, meeldej&auml&aumlv, vapustav ja vahel ka m&otildetlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...

Neljandaks - &uumlllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat j&aumlrjest - ja siis veel kord sama kaua. P&otildehjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. &Uumlllatus &uumlllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist j&aumltkata ei v&otildeimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge t&otildembama.

Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada v&otildeib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka &uumlhe s&otildebrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda k&oumlitis, aga ideed j&aumlid talle h&aumlguseks. Sealt p&aumlrineb ka k&otildeige kriitilisem ulme m&auml&aumlratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."
Teksti loeti inglise keeles