(jutt aastast 1969)
eesti keeles: «V-A-M-P-I-I-R jõuluvana vastu»
Harlan Ellison «Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames» 1999
Ma pole suutnud ühtegi Bondi filmi lõpuni vaadata, ega sundida end ühtegi selleteemalist raamatut lugema. Seega langeb minu jaoks jutu väärtus kohe paugupealt, kuna seal sedavõrd nüri tegelane ringi müttab... einoh, ma saan aru küll, et tegu on paroodiaga James Bondile. Kuid mõni poppikoon on ikka sedavõrd jäle, et ma ei suude toda isegi paroodiana taluda...
Kui aga James Bond välja jätta... siis andekas jutt, Avo Nappo peaks selliseid kaifima... üks lõputu trall ja palagan ühtejutti!!!
Viie saab ka selle eest, et see «James Bondi jura» läheb mulle üsna kõvasti korda. Et Bond (küll vaid filmi oma) lausa sama suur fännamisobjekt kui ulme... Ja Bondi-filmid on muidugi klass omaette.
Aga noh tegelikult on lausa võssa kõik need käsitlused, mis selles loos vaid Bondi-paroodiat näevad. Silmaring lihtsalt ahtake. 60ndail oli erinevaid superagendi-filme ikka tohutus koguses. Ja mina hindan seda täiesti Bondi-konteksti väliselt. Lihtsalt äärmiselt naljakas jutt!
Kuigi ma Ellisoni poliitvaadete eest sentigi ei annaks ja teda sarnsaselt paljudele ennasttäis mölakaks pean, oli siin siiski tegemist intelligentsete naljadega. Naljadega, mis keskmisele prätchettiaanile ilmselt pärale ei jõua.
Ja täis punktid saab lugu kätte just selle õnnetu Spiro T. Agnew pärast:) Aga et miks ta meelest läks? No oli lihtsalt selline ülimalt mõttetu mees, et läks tõesti enamikul ameeriklastest meelest ära, kuigi oli asepresident.
Arvan, et antud jutt oleks veidi paremini mõjunud kui ta ei oleks olnud nii (pingutatult) veider. Vaene Ellison püüdis siin meeleheitlikult nalja teha, aga kahjuks ei tulnud see eriti hästi välja. Naerma ei ajanud ja vaid paar korda kõverdusid suunurgad muigeks.
Tekst on antud edasi kuidagi ükskõikse kõrvaltvaataja pilguga ja kujutas endast Bondi (või teiste salaagentide!) paroodiat poliitilises kastmes.
Arvatavasti unustas Ellison selle Spiro Agnew`i meelega ära. Ka alguses, kui vaenlaste nimed ette loeti kujutati teda sellise tundmatu, vähetähtsa kujuna.
Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.
Tegemist on ühe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD sündmused.
Sündmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin töötab, ja mida konkreetselt teha rikete vältimiseks.
Teos köidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu mäletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, sümpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu läbi kõike ja kõiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei pääse kriitikast...
Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede üliküllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja kõrval kõige tugevama maailmaehitamisega, kus läbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu üejäänud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt kõige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.
Kolmas teose tugev külg on huumor. Teos on täis nalju, millest igaüks kui lihvitud briljant, meeldejääv, vapustav ja vahel ka mõtlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...
Neljandaks - üllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat järjest - ja siis veel kord sama kaua. Põhjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. Üllatus üllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist jätkata ei võimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge tõmbama.
Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada võib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka ühe sõbrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda köitis, aga ideed jäid talle häguseks. Sealt pärineb ka kõige kriitilisem ulme määratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."