Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Strana bagrovõhh tutš

(romaan aastast 1959)

eesti keeles: «Purpurpunaste pilvede maa»
Tallinn, ERK, 1961 (Seiklusjutte maalt ja merelt)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
18
13
1
0
Keskmine hinne
3.763
Arvustused (38)

Ilmus 50.-60.-ndate fantastikabuumi ajal 1961 aastal "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarjas eesti keeles "Purpurpunaste pilvede maa" nime all. Kui ma ei eksi, siis autorite esimene laiemat tähelepanu äratanud lugu. Siiras ja pisut naiivne. Kõige targem on raamatu ideoloogilisse fooni ("raudbetooni") suhtuda vendade endi kombel: kerge muigega. Seda enam, et see muie on ka raamatus aimatav ilmses liialdamises kangelaste positiivsete joontega. Küllap mõjutas ka soov oma raamatut trükituna näha. Kui kedagi ongi ahvitud, siis Jules Verne''i. Kuna Eestis on "puhtaid" kosmoseseiklusi vähe välja antud ja head lugu seiklustest asustamata planeedil suurt ei meenugi, siis sai hindeks "neli". Kosmoseseikluse-tulevikuloo seisukohast on kõik olemas : ülitehnika ja üliinimesed, saladuslik planeet koos vaenulike loodusjõududega ja otsatute aaretega. Noh ja taeva värv (Veenuselt vaadatuna) on tõesti purpurne, seda enam, et tollastest oletustest Veenuse kohta on käesolev vaat et üks tõepärasem.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu poolt tegelikult kõige viimasena loetud Strugatskite lugu. Ei saa öelda, et raamat väga vilets oleks olnud, ebahuvitav siiski. Võrreldes vendade hilisema loominguga on rõhk rohkem tehnilise külje (Footonraketid) peal, aga eks selles avaldubki siis nende areng. Igatahes on ta sama perioodi muust Nõukogude ulmest märksa vähem punane, seega ka loetavam.
Teksti loeti eesti keeles

Kui seda raamatut kunagi lapsepõlves loetud sai, olin igastahes parasjagu sillas. Kuskil aasta tagasi proovisin uuesti. Esimesest paarist peatykist paraku kaugemale ei jõudnud. Mis teha, aeg läheb, seda nii raamatu kui minu jaox. Kuskil on mainitud, et see pidi yldse esimene Strugatskite avaldatud asi olema. See ja nostalgilised mälestused on ka põhjused mix ma hindex nelja, mitte kolme panen.
Teksti loeti eesti keeles

Sai nüüd teiste jutukeste vahele ära loetud. Tundus lausa hea, vähemalt mitmete teiste nõukogude ulmekatega võrreldes. Paistab, et Veenus on nõukogude autorite seas suhteliselt populaarne planeet. Ikke mitmed-setmed autorid on oma kangelasi seda planeeti vallutama saatnud. Ja teiste taolistega võrreldes tundub ta ikka natike parem küll. Ei saa muidugi öelda, et ta just mingi tippteos oleks, kuid ajaviiteks selline paras põnevik. Tunduvalt loomutruum tundus ta ka olevat kui näituseks see Palei lugu (``Planeediavarusse``). Selline hea seiklus oli, mitte mingisugune vaprate kommunistide Veenuse ümberkujundamise kirjeldus. Muidugi, natuke nüri tundus see esimene pool jutukesest, st. see ettevalmistus kõik, aga on hullematki ette tulnud. Nii hea ei olnud, et saaks viie panna, kuid nelja küll.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, millel oli rohkem väärtust oma ajastus. Tänapäeva ja tuleviku ulmehuvilistel lastel ehk siiski Tarzanile vahelduseks hea lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Strugatskite minu meelest (ja minu loetutest) üks kehvemaid. Kuidagi liiga uljas- kangelaslik. Ma saan aru küll, et aeg oli selline, aga kuna hinnet panen aastal 1998, siis 3.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mille järgi on üsna lihtne aru saada, et Strugatskid kirjanikud on. Lugesin lapsepõlves ja olin kohutavas vaimustuses. Praegu hindaksin neljaga, aga nostalgilistel põhjustel panen lisapunkti.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ma ei ole seda raamatut vähemalt veerand sajandit lugenud. Nüüd võtsin kätte, sirvisin. Lugema ei kutsu. Keskpärane debüütromaan ajastule omaste puududtega, ei viita millegagi edasistele meistriteostele. Strugatskite kiituseks peab ütlema, et Lemi debüütromaan ulme vallas “Astronauci” (1951) on mitu suurusjärku nõrgem ning saaks mult hindeks ühe. Ka Lemist arenes tasapisi ulme suurkuju. Ja ka vastupidi: nii mõnegi avateos jääb ta loomingu tipuks. Kuna ma ilmselgelt Strugatskite seda romaani enam elus ei loe, siis hindeks 3.
Teksti loeti eesti keeles

Küllap on ebaaus hinnata teost pigem nostalgilise mälestuse kui tegeliku teostuse põhjal. Jah, tegelikult on see jutuke paras saast (kuigi parem ikkagi kui Harrisonil) ja täis 50-aastate tüüpilisi lapsikusi. Kuid ikkagi, kirjutama on vennad osavad ja need noorusmälestused ..
Teksti loeti eesti keeles

Ega see lugu nüüd nii hull ka ei ole kui mõni hindaja on arvanud.Samas tunnistan ausalt et nostalgiast ma seekord pole võitu saanud. Esmakordselt sai loetud ju õrnas nooruses. Seiklusjutuna ja eelkõige seiklusjutuna (inimene vs. loodus) on lugu ikkagi viite väärt.Ehkki ma poliitilist propagandat lugeda ei armasta (aga, kes armastaks?!) Maailma Kommunistlike Riikude Liit ei ole ju nii tõsiseltvõetav, et ta lugemisel häiriks.
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Imho väga hea ulmekas. Tegevus on sujuv ja parajalt põnev, näiteks võrreldes Harrisoni "Surmailmade" jms. -ga küll kehvem ei tundunud. Ning on ka praegu loetav, seega hinne pole nostalgiast. "Punane"? Ei tea, ei olnud eriti. Mis vahet seal on.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Kui ma nüüd õieti mäletan siis oli selles kosmosemeeskonnas ka üks grusiin ja see moment tundub mulle tagantjärele mõeldes kõige ulmelisemana :) Aga kui tõsiselt rääkida siis koolipoisina lugedes meeldis küll aga üle nelja siiski ei paneks.
Teksti loeti eesti keeles

Raske on seda romaani mingi adekvaatse hindega paika panna!

Mulle Strugatskite looming meeldib, aga see romaan on neil ikka üsna nõrk küll... mõne teise autori loomingus oleks selline lugu viite väärt, aga vendade puhul jääb ta siiski tugevalt alamõõduliseks...

Paljud eelnevad arvustajad on viidanud nostalgiale ja viie pannud... olen nendega üsna nõus, ja ei ole kah... lugesin romaani täieliku versiooni aastavahetuse paiku üle ning pean tunnistama, et isegi praegu mõjub lugu hästi... ette saab heita vaid seda, et tekst on ajast ja arust... samas on see vajalik tekst vendade tulevikuajaloos...

Sisust pole siin vist mõtet rääkida. Küll aga räägiks sellest, et mis on teistmoodi täielikus autorivariandis. Esiteks kärpis tsensuur välja kõik kohad kus oli väiksemgi viide bürokraatiale ja käsumajandusele, lisaks veel ka mõned pisemat sorti ja arusaamatumad kärped... näiteks ei tohtinud nõukogude inimene vanduda, seega läksid ka kõik sellised kohad noa alla. Päris arusaamatu kärbe oli kolmandas osas, kus palavikus Dauge sonib oma kunagisest kallimast (Jurkovski õest) ning siis Jurkovski tõeliselt raevu läheb. Lugesin seda täielikku versiooni ning võrdlesin seda ka pidevalt eesti tõlkega ning avastasin, et Ralf Tominga tõlge on ääretult tekstitäpne, ehk vaid mõni russitsism on seal liiast... aga sel ajal polnud see vist eesti keeles puuduseks...

Ka on «Purpurpunaste pilvede maa» ainuke Strugatskite raamat, mis on saanud (nõukogude) riikliku tunnustuse osaliseks... võitis mingil laste- ja noorsooulmeraamatute konkursil teise koha... esimese koha sai vist «Andromeeda udukogu»...

Tasub kindlasti lugeda, aga tuleb arvestada kirjutamisaega!

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Hästi kirjutatud põnevusromaan. Küll ilma filosoofilise plaanita ning nõukogulikult lamedate tegelastega ning propagandaga, aga siiski jupp maad parem ka sellisena kui Harrisoni "Surmailm". Ega eriti vahet pole minu arust, mis stampe järgida - lääne äraleierdatud põnevikutraditsiooni või propagandistliku Nõukogude traditsiooni omi. Näiteks "Düünis" on noid lääne stampe ikka parajal määral sees, ometi kiputakse seda üheks SF tippteoseks pidama. Miks siis olla nii kuri vaeste Vendade vastu?
Teksti loeti eesti keeles

Nõus Jyrkaga, et väga raske kuidagi adekvaatselt hinnata. Omas ajas ja ruumis oli ka kärbitud versioon ikkagi tippteos ja midagi täiesti uudset. Tean inimesi, kes seda mingid kolmkümmend või rohkemgi aastat tagasi lugesid ja ikka veel sooja sõnaga meenutavad. Mulle meeldis raamatu esimene ja viimane kolmandik. Vahepealsed seiklused Veenusel kippusid nii igavaks, et läbilugemiseks tuli kasutada jõumeetodit ja tahtejõudu. Raamatu on teadus-tehniline; küllaltki lihtsate tegelastega; ilma sügavama humanitaarse alltoonita. Seiklusjutuna on see muidugi huvitav, kuid Verne`i mõjud on tõesti tuntavad. Sisu ju ka üsna harilik on - tahtejõuline selzkond alistamas tundamtut maailma. Tuleb olla kangelane, trotsida ohte ja raskusi, jne. Tegelikult on ju Veenust üpris realistlikult kirjeldet - planeet mõjub tõepoolest ohtlikuna.

Pidi see olema ka Strugatskeile endile üks vähem meeldinud romaane...Ühesõnaga kiita pole palju, kohati oli üsna igav, kuid "nelja" saab lõpuosa pärast. Kuidagi mõjus see Bõkovi-rühma leidmine Bogdani poolt - avaldas muljet. Siiski ei tea ma ühtegi põhjust, miks seda romaani tänapäeval lugeda või uuesti välja anda (veel enam kärbitud versiooni).
Teksti loeti vene keeles

Raamatu omapäraks on minu meelest lõputult teaduslikud mõtted/laused, näit. küsimus, "kas Veenusel on tema arvates võimalik ülemiste kivimite metamorfiseerumine graniitsete intrusioonide toimel". Sellised laused mõjuvad kummaliselt raamatu üldise naiivsuse ja lapsemeelsuse kõrval. Venelaste suhtumine oli ka omapärane, auku raadiomajaka jaoks õppisid kõik puurima, aga transportööriga sai arvestatavalt hakkama ainult Bõkov jne.Aga kui mulle tuleb meelde kusagilt loetud Strugatskite mõte, et neil (raamatu kirjut.) aastail uskusid kõik venelased tõsiselt kommunistliku süsteemi, siis mu süda leebub ja raamatu hindeks võin panna nelja.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Sisu nagu oli aga kõik tundus kole igavavõitu. Ootasin kuna teine kaan vastu tuleb.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt polnud tegu ju halva looga, arvestades veel sellega, et ta oli märksa vähem punane kui ma enne lugemist kartsin. Aga... Esiteks, alguspool oli ikka veniv küll. Teiseks, kangelaste suurepäraste iseloomujoontega oli kõvasti liialdatud (millegipärast on mul see joon ulmeromaanide puhul kohe eriti vastukarva...). Ja kolmandaks, see tohutu naiivsus. Ajastu ajastuks, aga raamat pole sellepärast kohe parem, et ta minevikus hea oli. Praegu enam ei ole... Kahjuks...
Teksti loeti eesti keeles

Olen seda kaks korda lugenud, kunagi lapsepõlves ning paar aastat tagasi. Mõlemal korral jäi raamatust halb mulje. Sündmuste käik, Veenuse mudas müttamine, ei ole ka selline, mida võiks viiega hinnata. Ebameeldiva ajastu maik ka juures. Arvestades hindamise, mitte raamatu kirjutamise aega (viiekümne üheksandal seda ma lugeda ei saanud) jääb hindeks kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Raske on seda lugu hinnata, eriti veel teades, mis hiljem kirjutatud on. Nõrk lugu, eriti veel võrdluses muu loominguga. Ega asjata vennad ise viimasel ajal seda lugu ise maha vaikinud (nagu Lem "Astronaute"). Igatahes on see lugu minul olevast Strugatskite teoste kogumikust (Moskva "Tekst") päris teadlikult välja jäetud. Aga eks see avalugu oli omajagu ka ajastu vili.

Vaatamata hindele (paraja plussiga kolm), tasub siiski lugeda, aga kindlasti tuleb võtta arvesse aega, millal see kirjutatud oli.

Siiski II lisaköites (1993) tuli ka see romaan välja. Ja eessõnas Boris Natanovitsh selgitab autorite suhtumist oma esikromaani ning otsust avaldada see romaan antud kogumikus ilma ühegi paranduseta - kui teatud epohhi ebardlik mälestusmärk.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Njah, raske raua ja planeedialistamise loona kipub ta eestikeelsete teoiste hulgas silma paistma. Tegelikult ju huvitav lugemismaterjal, kui mitte arvestada loþpu a"a"rmist ebausutavust. Arvestades seda, milline oli maastik, millised kangelaste ressursid, ja seda kui mitu v6imalust neil Hiuse uue asukoha m22ramiseks 1ldse oli... Kandsin kangelased maha ja ei suutnud pa"rast seda happy endi autoreile andestada. Kas oli see siis to~epoolest nii ha"davajalik? Ershoti kraatrit meenutav naivism.
Teksti loeti eesti keeles

Lapsena üks lemmikraamatuid, kuid praegu vaatan seda raamatut küll kerge muigega. Lugesin selle hiljaaegu läbi ja naersin mõne koha peal päris kõvasti. Hinne siiski hea, hästi kirjutet teine!
Teksti loeti eesti keeles

Jällegi on raske end raamatu suhtes paika panna, kuna nooruses oli ta üks vaieldamatutest lemmikutest, ning vähe on teoseid, mida elu jooksul olen vähemalt 5-6 korda lugenud. Viimane kord lehitsedes muide punane jama enam ei häiri - ajastu märk, tollal pidi nii ja las ta olla.

Jutt ise jah, selline kosmosesse viidud Jules Verne. Ei midagi eriti head, ei midagi silmipimestavalt halba. Kohati muidugi paneb muigama. Kirjanduslikust seisukohast ehk "3", üks pall hea mälestuse eest.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut jube ammu ja mäletan sellest suhteliselt vähe, mistõttu raske on hindamiskriteeriumeid valida. Siiski on meeles, et lugesin teisi sama punaseid nõukogude ulmekaid uuesti üle, seda raamatut aga mitte, kuna tundus liiga lahjana.
Teksti loeti eesti keeles

See tehniline & inimesekujutuselt naiivne raamat oli üks eelarvutiaja (ehk teismelise ea) lemmikraamat. Inimesed rasketes loodusoludes (mis siis, et mitte pooltki niirasketes, kui päris Veenuse 500 kraadi) ning vahva footonrakett (mis on isegi entsüklopeedias oma tööpõhimõttega välja toodud!!) andsid põhjust unistamiseks. Pealegi toimuvad raamatu sündmused veel 20. sajandil, kuigi täpsed aastad on targu märkimata jäetud.

"Noorte & vihaste" Strugatskite kuulsus ning prestiiz, mis selle raamatu ajal saabusid, võimaldas neil hiljem "süüdimatult" "soppa" kirjutada elik tegelikult ühiskonnakriitikaga tänuväärt tegevust talletada.
Teksti loeti eesti keeles

Ehh, tuvikesed. Strugatskid on kahtlemata nii ulme- kui ka ylejäänud kirjanduse tipud (kui lähtume eeldusest, et ulmekirjandusel ja muul kirjandusel on vahe sees). On t6si, et tegemist on vennaste esimese pikema kirjutisega. Kui bibliot uskuda, siis esimese avaldatud asjaga yldse.. Kui ilmuks meie laborisse keegi kes suudaks poolenistigi nii kirjutada, kui vennaksed oma "Strana.."`s oleks meie Maarjamaa ulme mured murtud ja koryfeed v6iksid hakata rahus uuele tulijale halleluujasid laulma.
Kokkuv6tteks on teost yhteaegu nii raske kui ka kerge v6tta iseseisvana ja mitte muu loomingu ja isegi sarja lahutamatu osana. Selge on, et stiil ei pretendeeri viimse peal viimistletusele, tegelaskujud kipuvad väheke lahjaks ja kahem66tmeliseks jääma (tysedusest jääb puudu) ja ka nii m6nedki teaduse saavutused panevad meid praegu muigama. Kuid vaadakem aega! Vaadakem taustsysteemi, kus on lugu kirjutet! Ning olgem ausad: ei ole halb lugu, ei mitte.
Hoolimata k6igest eelnevast kiitmisest ei saa "Strana.." maksimumi - terakene toores on tema v6rreldes teistega. Siinkohal ei saa kuidagi r6hutamata jätta s6na V6RRELDES teiste Strugatskitega. Kas oleks teos peris iseseisvana k6rgema hinde saanud? Ei tea, ei hakka isegi spekuleerima, kaldun arvama, et ei mitte. Igastahes on "hea" minu arusaamist mööda talle paras.
Teksti loeti vene keeles

Käesolev raamat oli lapsepõlve üks esimesi (küll vist mitte kõige esimene, ei mäleta enam täpselt) ulmeromaane ja kindlasti ka üks praeguseks väljakujunenud ulmehuvi taganttõukaja. Sellest ka omajagu nostalgiat nagu mitmel eelarvustajal. Omal ajal oleks kindlasti viiega hinnanud, kuid praegu hinnates ei saa maksimumi anda, arvestades teoseid, mida hiljem olen lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Parem kui " Surmailm" ? Jätke naljad! See, et planeetidevaheline hasartmängur on märksa huvitavam tegelane, kui riigitruud uraanikütid, polegi siin ilmselt kõige tähtsam. Käesolev romaan on roosa, pateetiline, väheusututav ja igavavõitu, peakangelaste eesmärkidele kaasaelamine praktiliselt võimatu. Tapavad ennast mingi uraani nimel ja mida nad sellest saavad? Õieti ei midagi. Muide, mis puutub versiooni kärbitusse, siis vähemalt eestikeelses tõlkes ikka veidi vandumist esines. Ja Eesti autorid on siiski märksa paremaid teoseid avaldanud. Nii " Algernonis" kui väljaspool seda.
Teksti loeti eesti keeles

Oli vist üks esimesi ulmeraamatuid, mis üldse loetud, kuigi Verne`i "20 000 ljööd" ja veel midagi sarnast võisid seda ka edestada. Natuke pärast seda püüdsin vist ka "Andromeeda udukogu" lugeda, aga esimestest lehtedest vist kaugemale ei jõudnud. Seevastu "Purpurpunaseid" suutsin ka hiljem veel päris edukalt üle lugeda. Ja muidugi on tore ka lätlasest tegelane:)
Teksti loeti eesti keeles
x
Kalevipoeg
15.04.1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Pean nõustuma, et nõrgem, kui sarja esimene osa - aga lõbusam. Lõpp aga... Tegelikult see mulle isegi meeldis. Ehkki alguses oli see teatav pettumus, mõistsin raamatu üle järele mõeldes, et see oli tegelikult ainuvõimalik lõpplahendus. Mustandi mässajad on inimlikult mõistetavamad, neile on kergem kaasa tunda, nad on isegi sümpaatsemad, aga tüüpiline inimene, kes sellisesse olukorda satuks, astuks ilmselt esimesel võimalusel ikkagi rajalt maha. Funktsionaalid ajavad oma asju? Ja siis? Keda see morjendab? Suurkorporatsioonid ajavad ka oma asju, ehk isegi jõhkramalt - ja enamik inimesi ei hakka mässama. Ja sellise äärmiselt olulise tõe raamatusse raiumine on üks harukordselt julge tegu. Mingi muu lahendus oleks tegelasega (keda hr. Tänav äärmiselt täpselt iseloomustas) vastuollu läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Hullemaks läks...Teine episood oli hea. Väga hea kohe, aga episoodid üks ja kolm? Panid õlgu kehitama. Laulud, mis kellelegi midagi öelda võivad, on minu jaoks tundmatud, lugude ülesehitus sarnaneb esimese raamatu omale (esimesel ja kolmandal). Ei midagi uut. (P.S. Ei tasu tõlkijat kividega loopida. Kui on Ollõkainen, siis milleks, härra Meelis Sepp, tõlkija selle siis väänutama peaks? Ollökainen? Ollykainen? Ei, see poleks hea tõlkimine. Ehk oleks ta pidanud selle teise autori vea, eesnime Raivo, kah ära muutma? Mitte, et ma kividega nõus ei ole, aga tõlkija pole milleski süüdi.)
Teksti loeti eesti keeles

Jordanil ja Jordanil on suur vahe. Eepiline tellis kannatab enamat, kui sadakond lehekülge. Jordanile nii omane ja hiljem levinud jututeemade vahetamine ei sega lugemist, kui lehekülgi on tuhat, pigem tõstab ehk pinget. Aga New Spring ei ole eepiline tellis ja süžeeliinid ei vaheldu, ent ometi on neid kaks - ja sealt tekkis küsimus, miks oli need kaks eri lugu ühte kokku susida? Mõlemad olid ju omaette loetavad lookesed, täiesti neljaväärilised. Aga koos nemad olid ja sestap ka kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane raamat on oma kvaliteedilt keskmisel kohal. Suur labürint (Hrad Spein) meeldis mulle väga, oli ainult peategelane ise ja fantastiline keskkond. Meenutas esimese raamatu tsooni, ainult et enam ei olnud Strugatskite stiilis, vaid midagi uut, omapärast ja ainulaadset. See, mille suunas autor tegelast kogu aja lükkas, loo kandev idee. Ja kui lugu oleks sealkandis lõppenudki, oleks hinne tulnud kõrgeim ja Martiniga võrdlemist oleks pahaks pannud (mikroskoopilise putuka osas oleks olnud Martin). Aga... sellele järgnes suure lahingu pikk kirjeldus, mis ei olnud ju paha, aga oli hoopis teine ooper ja mille sarnast on läbi aegade korduvalt kirjandusse jõudnud. Ajas haigutama ja kaaluma teist kolme. Ent siiski - taas meenus Hrad Spein (Martinil pole sellele midagi samas kaalukategoorias vastu panna). Kokkuvõttes leppisin endaga nelja peale kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja kõige nõrgem raamat, tegevus ei liigu praktiliselt üldse edasi, naljad tundusid olevat naljade pärast ja midagi ilusat/vägevat/eepilist ka sisse ei mahtunud.
Teksti loeti eesti keeles

Pole suurem asi arvutimängude mängija, sestap ei mõista selleteemalist kriitikat. Raamat oli kirjutatud lääne turule ja mina kui läänlane võtsin selle lääne turul ebastandartse teosena rõõmuga vastu. Sarnaseim teos on ehk tõesti Ashinari kroonikad, aga Belials (siis veel) kirjutada ei osanud, jalutas loost kiiresti läbi. Pehhov aga suutis kirjeldada, nalja visata ja teha kummardusi teistele autoritele - elik teha just seda, mida heast loost ootan.
Teksti loeti eesti keeles

Sparhawk on oma kivikese kätte saanud - ja nüüd läheb asi tõsiseks. Kivi nimega Bhelliom enese kätte saamine on nimelt ka tema vastaste sihtmärgiks ja selle nimel ei kohku nad tagasi mitte millegi eest. Mis aga raamatu omataoliste seas tõeliselt eriliseks muudab, on raamatu keskel olev keeruka sisepoliitika ajamine ja arhiprelaadi valimine. Kui see tehtud, siis on raamat praktiliselt läbi ka ja pahluaste nahutamine tundub seal juba täiesti kõrvalisena.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes esimese osaga on siin tuurid alla keeratud -sellest siis ka neli. Okei, Eddings kirjutab väga hästi, aga lugeda terve raamatu vältel sellest, kuidas mööda vihmaseid ja süngeid tasandikke ühteainsat kivi taga aetakse, läheb siiski veidike tüütuks. Selle osa pisiseiklused on vähemtähenduslikud ja teiste osadega nõrgemini seotud - ja vaid Eddingsi suurepärane jutustamisoskus muudab selle tegelikult tüütu sisu loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on tõeliselt hea raamatuga, kus ulme on teisejärguline - maagia on vaid veidike vürtsi loole, kus sündmused hoopis muude põhimõtete järgi toimuvad. Hargla on selle looga saanud lahti oma vahepealsest kammitsetud olekust ja jõudnud uuele headuse tasemele. Loos on palju erinevaid ja häid ideesid, mis kokku segatud seni IMHO autori parimaks looks. Kui võrrelda seda romaani teiste teostega, mida pean Indreku tippsaavutusteks, ehk siis "Pan Grpowski jõulude" ja "Uskmatuse hinnaga", siis on see tekst palju lihvitum. Teises osas on küll paar konarust, osad vahelduvad minu maitse jaoks liialt kiiresti ja tekst jätab liialt hüpleva mulje, ent algus ja lõpp on sellestki puudusest vabad. Sisu kohta nii palju, et maailm on siin võõras, aga samas on romaanis palju lõbusaid momente, mille tähendust võiks mõista ainult meie maailmale mõeldes. Nii näiteks on teise osa õiglaste liikumine peaaegu äravahetamiseni sarnane maffia tekkelooga. Nimedki jutustavad päris palju: põhjas skandinaaviapärased, lõuna pool tundusid romaani elementidega olevat, esimese osa peategelane oli Blagomir... Kõik see andis loole hoogu juurde enam, kui katsetused Sindbadi retkede vallas muinasjuttu, maailma legende, hilisaegade kirjandust, araabia õhustikku ja ajalugu kokku sulatada. Kes raamatu kaanelt sisututvustust loeb, arvestagu sellega, et see on alles algus. Tegelik raamat algab alles seal, kus raamatu kirjeldus lõpeb. Kiidusõnad Harglale - tema uus romaan tõukas "Matagoonia" minu isikliku lemmiku kohalt eestlaste kirjutatud ulmeraamatute seas. Mortis on surnud, elagu Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu võis juba ilma igasuguse kõhkluseta "Algernonile" saata. Kallis Kristin - sa oskad päris hästi kirjutada - ehk ei olegi selle lõpuga nii palju vaeva näha vaja. See kirjeldamise pool on Sul ju fantastiline. Praegusel kujul on aga see lõpp väga higine ja pingutatud.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpust ei saanud mitte vähimalgi määral aru. Algus oli aga piisavalt lustakas, et seda teksti isegi nautida võiks. Kokku siis kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üleüldiselt tundus see raamat olevat palju ladusam ja mõnusam, kui oli seda Stone of Tears. Paraku kippus selle ladususe juures puudu jääma sellisest "ideelisest poolest". Naljategemine naljategemise pärast ja seiklemine seikluste pärast võivad mõlemad ju olla head lugeda, kuid mind ennast nad ei kütkesta kahjuks kuigivõrd. No hüva, see "ideeline pool" ideeliseks pooleks, aga teine asi, mid häirima kippus, oli lõpp. Erinevad tegevusliinid läksid minu jaoks liialt umbe ja omandasid sellise keskmise hollivuudiliku märuli kirjanduslikud mõõtmed. Kakeldakse, tormatakse, äsatakse mõõga ja maagiaga ja raske on aru saada, kes või miks või mismoodi nüüd see kõik TÄPSELT oli. elukad nimega miswrithid ja nende relvad yabreed ja hõbesülfid segunesid kõik üheks pudruks, kus kaotasid oma näo. Idee on muidu selline, et maailmas, kus Richard elab, käib ringi üks paha, kel on Freddy Krügeriga sarnased omadused. Erinevalt vanast heast Freddyst ei ole ta aga mitte tapahimuline maniakk, vaid hoopis sihikindel ja salakaval maailmavallutaja. Richard peab siis talle algul oma kodumaal ja pärast Vanas Maailmas, kust see freddylik imperaator pärit on, vastu astuma. Asja käigus jääb talle ette üks imperaatori kasutuses olev liik, mis pärastpoole on täielikult välja surnud liik. Elagu keskkonna ja looduse kaitse fantasyraamatutes!
Teksti loeti inglise keeles

Kaunis igav ja mõttetu lugu, aga ühte ka panema ei hakka. Selle teose lugemine on aja raiskamine, aga mitte kuritarvitamine.
Teksti loeti eesti keeles

Jyrka!!! Kui sa tõesti mõtlesid seda, mida sa eesti keeles ilmumise kohta ütlesid, siis avaldan sulle austust. Tegemist on tõeliselt laheda lugemisvaraga, mis sundis suvi otsa ringi käima, kõht naerust kõveras. Pole kohanud veel teist sellist Strugatskite raamatut, kus tegelaskujud oleks nõnda värvikad ja samas elavad. Lugedes kippusin mitmes kohas kõhklema, mõeldes tõlgetele. See on tõepoolest täis pärleid, mis eriti hästi tunduvad kõlavat just vene keeles. Kes iganes soovib Strugatskite loomingut lähemalt tundma õppida, peab lugema ka seda raamatut.
Teksti loeti vene keeles

Rõhuvalt ilmetu ja igav, mõttetult allegooritsev... Enamust selle raamatu sisust näeb naasama all tänaval ka. Destruktiivne kriitika kriitika enese pärast. Hulk lakkumist(mida ei tee ise ega mõista ka teiste juures)ja null tegevust. Üks ebameeldivamaid raamatuid, mida lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Olin arvanud, et peale Gulagi Arhipelaagi lugemist ei suuda mind üllatada mitte üheski maailma raamatus leiduv sadism, vägivald ja jõhkrus. Eksisin rängasti. Goodkindi lugedes poetasin raamatu poole lehekülje pealt käest ja suutsin end vaid suure sundimisega jätkama panna. Selle eest kindel viis! Pole lihtsalt teisi selliseid raamatuid, mis suudaks nii veenvalt teha selgeks, et pahad on ikka tõesti pahad ja et neid on vaja mättasse lüüa. Terry Goodkind on suutnud seda vägagi edukalt ära põhjendada. Raamat on palju hajusam, kui esimene tellis. Kahlan ja Richard seiklevad maailma täiesti erinevates otstes. Alguses ei liigu tegevus eriti, ta kipub venima. Sealt oleks andnud oma sada head lehekülge koomale tõmmata küll. Aga pärastpoole tuleb Goodkindi spetsiaalteema ehk siis sadomasostssenid, teos muutub mõnes mõttes (küll kahtlases mõttes) klassikaks, ja see päästab hinde. Raamatu tekitatud tunne oli lihtsalt liiga võimas, et saaksin alla viie panna. Lõpp on aga taas esimese raamatu kerge ja humoorikas partner. Paar tuttavat muuseas lugesid Goodkindi minuga samal ajal ja leidsid, et tema maagia kirjeldused ja omadused on seni kohatud teoste kohta parimad. Ei ole selles ise küll nii kindel, aga kuna nemad ei ole BAASi arvustajad, siis leidsin, et peaksin selle ära märkima.
Teksti loeti inglise keeles

Tundus olevat hale Tolkieni kloon - Sõrmuste isandale mõeldes oskasin kuni raamatu viimase kolmandikuni täpselt ennustada, mida tegelased teevad või ütlevad. See mulle aga ei meeldinud. Mis huvi on asja lugeda, kui midagi uut pole raamatust leida? Lõpp muutus aga tugevamaks, eriti lahingustseenid ja linna piiramine. Taplusest oskab see autor tõepoolest hästi kirjutada, igasugused võitluste kohad raamatu esimeses kahes kolmandikuski teevad teose päris loetavaks - aga kahjuks on seal raamatus palju muud ka.
Teksti loeti inglise keeles

Peab tunnistama, et autor on palju lugenud. Eriti palju veel igasuguseid teoseid, kus kirjeldatakse sadismi ja piinamisi. Need stseenid olid tal tõepoolest IMHO parimad, mis ükskõik millises ulme alaliigis ükskõik mis ajal ükskõik kelle poolt kirja on pandud. Aeg-ajalt on Goodkindi lugedes lausa selline tunne, et nii haiglase fantaasiaga tüüp ei saa olla terve mõistusega. See, mis sadismi kõrval on, enam nii ainulaadne ei ole. Kohati on väga head huumorit, põnevust jagub samuti. Igati loetav. Sisust: Maailm on maagia abil jagatud kolmeks. Ühes osas elab nooruke Richard. Ühel päeval kohtab ta kurja võluri Darken Rahli eest kaitset otsivat neidu - kes pole aga mitte tavaline neiu. Richard, neiu kahlan ja kaks Richardi sõpra, Zedd ning Chase, asuvad päästma maailma.
Teksti loeti inglise keeles

Kindlasti väga professionaalselt kirjutatud teos inimeselt, kes ajalugu tunneb. Seetõttu on ka ta vahva ajarännuraamat igati hariv lugemismaterjal, mis teeb kaunis täpselt selgeks, kuidas, miks ja millises õhustikus tekkis U.S.A, mis oleks selle riigi tekkimise ära hoidnud, mis tagajärjed oleks olnud sellistel ja teistsugustel sündmustel...

Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.

Teksti loeti inglise keeles

Algus ei tundunudki kõige hullem, oli võetud hulk klisheesid ja need tempokaks teoseks kokku miksitud. Lugedes oli iga hetk tuttavlik tunne, et näed, nüüd võtab siit ja nüüd sealt. Paraku - mida edasi raamat läks, seda hullemaks läks. Laenatud teemad kippusid venima, teos kaotas oma hoogsuse, ja ajas lõpuks lausa ahastuse äärele. Ei suutnud minu vaene pea mõista, milleks seda mitut maailma vaja oli. Erinevatest maailmadest, maailmade vahel rändamisest - köigest sellest on ka enne Belialsi kirjutatud, seda on tehtud ÄÄRMISELT palju, ja äärmiselt palju paremini. Kui algus veel tänu kiirele laenude vaheldumisele mingi oma näo sai, siis lõpp oli vaid võõraste eeskujude matkimine - vähemalt selline mulje asjast jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on suhteliselt talutava raamatuga, kus seekord ei olnud küll nii palju huumorit, kui eelnevates osades, aga see-eest veidi rohkem inimlikku lähenemist. Seekord ei tundunudki raamat nii vastikult - või naljakalt - üheülbaline. Ja veel üks asi, mis meeldis, oli lõpp. Siin ei olnudki suurt ja au ning kuulsust toovat kangelastegu. Hea vägitegu ning pinev probleemile lahenduse leidmine küll olid, aga seda, et Harry asja taga, võisid teada vaid neli isikut. Otse loomulikult ei ole viis puhas, vaid miinusega, aga siiski - piisavalt hea raamat, et aega maha võtta ja end lugema unustada.
Teksti loeti eesti keeles

Lastekirjandus või mitte, aga see konkreetne ood Harry Potteri vahvusele ja muudele õilsatele omadustele ei meeldinud. Ja olen täiesti kindel ka selles, et see ei oleks meeldinud isegi mitte siis, kui ma oleks olnud noorem. Tegelased olid loo nautimise jaoks liiga üheplaanilised ja lamedad - nende käitumist prognoosida oli enamasti lihtsam, kui homset ilma ennustada. Otse loomulikult ei ole ta mitte kõige hullem kraam, mida lugeda, paaril korral suutis Rowling siiski üllatada, ja selle eest tuleb olla vaid tänulik. Lisaks pean tunnistama, et olles lugenud teksti nii inglise kui ka eesti keeles, leidsin, et need, kes vaid eestikeelsega lepivad, kannatavad rängalt. Ingliskeelne Rowling on kohe märkimisväärselt parem!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kohe alguse tasuks &aumlra m&aumlrkida, et John Varley sari "Eight Worlds" ei ole v&aumlhemasti autori enda poolt sarjaks kavandatud. Autor lihtsalt kasutas juba valmis tausta eri romaanide s&uumlndmuste jaoks, muutes isegi seda raamatust raamatusse. Nii et neile, kes "Eight Worldsi" raamatuid kui sarja lugeda tahavad, v&aumlike hoiatus

Tegemist on &uumlhe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD s&uumlndmused.

S&uumlndmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin t&ouml&oumltab, ja mida konkreetselt teha rikete v&aumlltimiseks.

Teos k&oumlidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu m&aumlletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, s&uumlmpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu l&aumlbi k&otildeike ja k&otildeiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei p&auml&aumlse kriitikast...

Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede &uumllik&uumlllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja k&otilderval k&otildeige tugevama maailmaehitamisega, kus l&aumlbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu &uumlej&auml&aumlnud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt k&otildeige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.

Kolmas teose tugev k&uumllg on huumor. Teos on t&aumlis nalju, millest iga&uumlks kui lihvitud briljant, meeldej&auml&aumlv, vapustav ja vahel ka m&otildetlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...

Neljandaks - &uumlllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat j&aumlrjest - ja siis veel kord sama kaua. P&otildehjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. &Uumlllatus &uumlllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist j&aumltkata ei v&otildeimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge t&otildembama.

Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada v&otildeib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka &uumlhe s&otildebrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda k&oumlitis, aga ideed j&aumlid talle h&aumlguseks. Sealt p&aumlrineb ka k&otildeige kriitilisem ulme m&auml&aumlratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."

Teksti loeti inglise keeles