(jutt aastast 1990)
eesti keeles: ilmunud vaid perioodikas
Mäletan, et ta esimesed jutud, mis 80ndate keskel «Nooruses» ilmusid lubasid palju... aga enamus neist «Pioneeri/Põhjanaela» lugusid on (minu jaoks küll) lati alt läbi lippamine.
Ka kipuvad Urmas Alase jutud minule paljusid tuntuid (Lääne) lugusid meenutama, ka see! Miski Sheckley Gregori ja Arnoldi kloon... ääretult kunstlik lugu, mis algab suvaliselt ja kuhugi välja ei jõua... meelde ka eriti ei jäänud.
Alase häda ongi selles, et pikad tekstid upuvad tal mõttetusse sõnavahtu, samas jääb palju olulist tal lihtsalt lahti kirjutamata... lühilood aga kipuvad tal liialt ruttu ära lõppema. Esitatakse probleem, natuke uimerdatakse ning siis kiire lõpp!
Võimalik, et Urmas Alase jaoks on (ulme)kirjanduses olulised muud väärtused, aga mulle sihuke laad ei meeldi... ning tema variant ulmest pole ka kuigi veenev.
Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.
Tegemist on ühe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD sündmused.
Sündmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin töötab, ja mida konkreetselt teha rikete vältimiseks.
Teos köidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu mäletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, sümpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu läbi kõike ja kõiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei pääse kriitikast...
Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede üliküllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja kõrval kõige tugevama maailmaehitamisega, kus läbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu üejäänud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt kõige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.
Kolmas teose tugev külg on huumor. Teos on täis nalju, millest igaüks kui lihvitud briljant, meeldejääv, vapustav ja vahel ka mõtlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...
Neljandaks - üllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat järjest - ja siis veel kord sama kaua. Põhjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. Üllatus üllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist jätkata ei võimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge tõmbama.
Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada võib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka ühe sõbrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda köitis, aga ideed jäid talle häguseks. Sealt pärineb ka kõige kriitilisem ulme määratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."
