Raamatus kirjeldatakse küllatki klassikalist situatsiooni - inimese kokkupuudet teistsuguse eluvormiga. Kuid tegu pole harjunud kontaktiga humanoidse või vähemalt mingile Maal tuntud tüübile vastava olendiga, vaid pea kogu planeeti katva ''ookeaniga'', mille käitumine jääb inimestele täielikult arusaamatuks ja võõraks. Sellelaadsete mittestandardsete kontaktide kirjeldamist tuleb hetkel meelde veel kahest kohast, need on Clifford Simaki ''Libainimesed'' ja Fred Hoyle'i ''Must Pilv'', kuid nendes puudub antud teosele omane sügavus ja püüe võõra organismi olemusse süüvida, mis ''Solarise'' omamoodi nauditavaks teevad. Ookeanile on sarnaselt Simaki ''keeglikuulidele'' omane absoluutne kohanemisvõime ja suutlikkus võtta endale mistahes vorme - siin aga üritavad raamatu tegelased ka asjast tõsiteaduslikult aru saada ning teevad kindlaks, et ''ookeani'' poolt moodustatule annab tema erakordsed omadused neutriinodest koosnev struktuur harjumuspärase aatomistruktuuri asemel. Siin on ehk märgata raamatu kirjutamise ajale iseloomulikku elementaarosakeste vaimustust (sarnaselt Asimovi robotite positronajudele). Üks olulisemaid probleeme, mis teoses tõstatatakse, on küsimus inimese uuringute ja pürgimuste mõttekusest - kas inimesel on vaja uurida nähtusi, mis talle absoluutselt võõrad on ja millest mingit tulu ei tõuse. Sarnaselt pannakse proovile ka kõik muu inimesele omane nagu inimlikud emotsioonid, nendevahelised suhted ja inimliku mõttemaailma püsivus. Aga lugegu lähemalt igaüks ise, tegu on tõesti hea raamatuga (eesti keeles ilmunud sarjas ''Põnevik'').