Teine üdini lapsik lugu "Marduses" 2/99. Kas autor tõesti loodab selle naiivse maailmalõpupildiga lugejas mingeid tundmusi äratada?
(jutt aastast 1999)
eesti keeles: antoloogia «Mardus 2/99»
Esiteks on autor teinud läbi teatava arengu, sest võrreldes «Algernonis» ilmunud juttudega «Otsing...» ja «Arvutiviirus», on see jutt ikka kohe suur samm edasi. Autor on suutnud leida teatava tasakaalu ja lihtuse sünteesi, jäädes sealjuures ikkagi kuidagi salapäraseks.
Loomulikult ei tasu sellisest laastust otsida mingit märulit, ega ka mingeid sügavaid ideid... siin on lihtsalt olupilt maailmast enne peagi saabuvat katastroofi. Noore autori kohta on selline nõudlik lugu üsna hästi kirja pandud. Maailma mastaabis on lugu muidugi ääretult triviaalne, kuid kohaliku (ajuti üsna ajast ja arust) ulme foonil mõjub suisa uuenduslikuna...
Y2K probleem on saanud uue lahenduse. Komeedi näol. Tema senise loomingu vististi parim jutt. Kuid maailma lõpp on nii läbi kirjutatud, et lühijutuga enam ei löö. Tuleks kirjutada romaan viimastest nädalatest enne ja esimestest päevadest pärast maailma lõppu. Üks peatükk sellest võiks olla ka see lugu. Aga selleks Urmas vist veel küps pole.
Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.
Tegemist on ühe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD sündmused.
Sündmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin töötab, ja mida konkreetselt teha rikete vältimiseks.
Teos köidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu mäletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, sümpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu läbi kõike ja kõiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei pääse kriitikast...
Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede üliküllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja kõrval kõige tugevama maailmaehitamisega, kus läbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu üejäänud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt kõige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.
Kolmas teose tugev külg on huumor. Teos on täis nalju, millest igaüks kui lihvitud briljant, meeldejääv, vapustav ja vahel ka mõtlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...
Neljandaks - üllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat järjest - ja siis veel kord sama kaua. Põhjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. Üllatus üllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist jätkata ei võimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge tõmbama.
Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada võib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka ühe sõbrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda köitis, aga ideed jäid talle häguseks. Sealt pärineb ka kõige kriitilisem ulme määratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."