Kui ikka midagi oskad ja see keelatud on siis ei jää muud üle kui halva mängu juures head nägu teha ja ennast kuidagi kohandada. Peaasi et teised tähele ei paneks. Hea lugu ka see.
(jutt aastast 1957)
eesti keeles: «Varjatud võimetest»
Robert Silverberg «Maa teine vari» 1994
ESP-lase viimane eksam: oma võimete näitamise asemel peab ta neid hoopis varjama... ning varjata tuleb hoolega, planeedi iga linna keskväljakul on sihuke tore teraspost, mille küljes nõidu (loe: eksaminante) põletatakse.
Selle jutu juures meeldib mulle just see headus ja helge toon, mis tekstist kõlama jääb. Planeedi elanikel on oma tõde, ESP-lasel oma tõde... keegi pole paadunud lurjus, igaühel tuleb leida oma olemisviis ning ärgu keegi olgu solvatud.
See jutt tuletab mulle miskitpidi Robert Sheckleyt meelde, aga seal, kus Sheckley on küüniline ja metsik, seal on Silverberg südamlik ja mõista püüdev.
Hinne on viis mitme miinusega. Miinused just selle lihtsapoolse ja pinnapealse lõpplahenduse tõttu... sihuke asi töötab vaid üks kord!
Aga ikkagi viis!
Telekineesiga Davisoni saatmise lugu mahajäetud ja kitsarinnalisele Mondarran IV-le, kus põletatakse igasuguseid erinevaid inimesi, tundub mulle lihtsalt nii hea. Siin on üsna hästi välja joonistatud ja piisavalt ära värvitud karakterid, dünaamiline tegevus, pinge ja pidev surutis, et kuna nüüd peategelane oma võime kogemata paljastab ja mis siis edasi saab, ning täiesti töötav ja mittejantlik lõpplahendus.
Ehk siis on siin koos elemendid, millest mõni või enamik reeglina mainitud kogumiku lugude puhul lonkab ühte või mõlemat jalga, mistap lood tervikuna tööle ei hakka. See lugu hakkab ja just seda pole nonde kaante vahele võetud! Ega ka ühtegi teise taolisse kogusse, õieti ongi «Maa teine vari» ainus kord, kui see jutt ingliskeelses maailmas raamatukaante vahele on jõudnud.
Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.
Tegemist on ühe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD sündmused.
Sündmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin töötab, ja mida konkreetselt teha rikete vältimiseks.
Teos köidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu mäletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, sümpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu läbi kõike ja kõiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei pääse kriitikast...
Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede üliküllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja kõrval kõige tugevama maailmaehitamisega, kus läbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu üejäänud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt kõige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.
Kolmas teose tugev külg on huumor. Teos on täis nalju, millest igaüks kui lihvitud briljant, meeldejääv, vapustav ja vahel ka mõtlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...
Neljandaks - üllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat järjest - ja siis veel kord sama kaua. Põhjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. Üllatus üllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist jätkata ei võimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge tõmbama.
Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada võib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka ühe sõbrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda köitis, aga ideed jäid talle häguseks. Sealt pärineb ka kõige kriitilisem ulme määratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."