Kasutajainfo

Stephen King

21.09.1947–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stephen King ·

The Shining

(romaan aastast 1977)

eesti keeles: «Surmahotell»
Tallinn «Katherine» 1994

«Surmahotell 2»
Tallinn «Katherine» 1994

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
26
8
3
2
1
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (40)

`Hiilguse` näol on tegu äärmiselt mitmetahulise ja huvitav raamatuga, seda ka võrreldes 1980. a. romaani põhjal vändatud filmiga. Sellest hoolimata on raamatu poolt tekitatud tunded siiski vastuokssed. King kujutab oma teostes tihti raske lapsepõlve või muidu vussiläinud eluga inimesi, kes ei leia muud väljapääsu kui üritustes ühel ja teisel moel ümbritsevatele inimestele selle eest kätte tasuda. Ebameeldivad on pea kõik Kingi poolt kujutatud tegelased ning mida rohkem Kingi lugeda, seda enam tuhmub lootus, et kohtaks seal ühtainukestki tõesti toredat ja meeldivat homo sapiensi esindajat. Kui juhtubki, et mõni isend pole just kõige ilgem, korvab selle temale kirjaniku poolt omistatud tappev rumalus. Raske uskuda, et mõni suudab end sellistega samastada. Minul ausalt öeldes oli antud raamatut vastik lugeda. Kingi õudsus peitub selles, et ta masendab. Ja ikkagi panen ma raamatule hindeks viie, sest ta jäi meelde. Ja väärib Kingi muu loomingu seast esiletõstmist.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest üks paremaid Kuninga romaane: on kiirust ja hoogu, on tüsedust, aga liiale ei lähe.

Raamatu põhivõlu polegi süzhees ega ka tegelastes, mulle meeldis just see kuidas ta tehtud oli... Hakkab pisitasa ja vaikselt peale, kogub kiirust ning siis kusagil poole peal surutakse pedaal põhja. Ja põhjas (pedaal noh) on ta lõpuni. Ning õudne on ja igav ei hakka (nagu juhtub mõne tüsedama Kingiga). Siin on sageli öeldud, et kümme punkti. Vaat selle raamatu kohta ütleks ma ka sedasi.

Stanley «2001» Kubrik tegi sellest romaanist ka võrratu filmi, mida King ise aktiivselt ei salli. Minu meelest on see üks paremaid Kingi ekraniseeringuid. Seda verivärsket telefilmi ma näinud pole, aga kahtlen, kas Kubrikut on võimalik ületada.

Romaan on ka eesti keeles ilmunud, ja üsna jabura pealkirjaga: «Surmahotell». Tõlke kohta on raske miskit öelda, pole nii põhjalikult seda lugenud. (Mitmed tuttavad, kes on raamatut mitmes keeles lugenud, leidsid küll tõlkes lubamatuid liigvabadusi ja interpreteeringuid!)

Küll aga tuleb märkida, et kirjastus «Katherine» sai hakkama suure sigadusega, et andis romaani välja kahes köites. Sellel kohal kus esimene köide lõpeb, romaan alles õieti käima läheb. Nii, et kujutan ette, kuidas mingi keskmine eestlane ostis esimese köite, kus polnud kusagil märget, et esimene volume, luges ning pani õlgu kehitades käest. Ta ei pruukinudki märgata seda pisikest kirja, et esimese raamatu lõpp. Seda enam, et teine köide ilmus mitu kuud hiljem. Võimalik, et ma ütlen miskit ketserlikku, aga näituseks «Düüni» oleks võinud 3-s köites välja anda – see romaan kannatab liigendust – aga Kingi puhul oli see ilmne kuritegu inimsuse (loe: eesti lugeja) vastu.

Teksti loeti inglise keeles

Üks parematest Kingi lugudest eesti keeles. Polekski nagu miinuseid välja tuua, kuid minu meelest lõpp vajus natuke käest ära, aga see ei mõjuta hinnet eriti. Üks hea näide sellest kuidas peaks korralikku õuduslugu kirjutama. Samas võin öelda, et lapsevanematele (isiklikele) see lugu küll ei meeldinud (mis teha, paadunud realistid). Soovituslik lugemisvara õudusjutufännidele.
Teksti loeti eesti keeles

Ta"iesti lahe romaan. Minu jaoks ku"ll veidi liialt pikk, kuid siiski lahe.Igal juhul filmist parem. Tegelikult hindaksin seda romaani 5-- aga kahjuks ei ole see vo!imalik
Teksti loeti eesti keeles

Ei jätnud mingit erilist muljet - selline tüüpiline "... ja veetorudest voolas verd ning kujud tapsid inimesi" õudukas. Imelik oligi see, et kirjanik oli suutnud mittemillestki nii palju juttu kokku kirjutada ning lugemise ajal igav ka ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Kui jätta kõrvale see nõme raamatu poolitamine, siis minu jaoks on see vaieldamatult parim Kingi raamat. Seda võib tõesti õudusromaaniks pidada, pinget hoitakse üleval väga hästi ja lõpuni välja. Kiidan.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatus oli rõvedustega ehk liiga üle pakutud. Võib-olla. Samas aga peaks mainima, et raamat ise meeldivate killast. Omamoodi häiriv oli loomulikult see kaheks osaks jagamine, kusjuures teist osa pidi üsna pikka aega ootama (vähemalt mina), ometigi oli asi ootamist väärt. Tony mainitud 'Redrum' tundus pikapeale liig mõttetuks muutuvat. Nauditud sai pea igat peatükki, stiil ikkka 'kingilik'. Meeleldi vaataks ka eelmisel aastal WB poolt välja antud filmi, keeled räägivad, et pidavat hea olema. Eks nende Kingi filmidega kah ole, mõni tuleb hästi välja, teine aga langeb kuhugi E-kategooria filmide nimistusse. Mõni aga saab 'X-Files'ide osaks.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea, et oli ilge ja haige ja kõik need teised sõnad. Hüia-hott jube hea lugu. Minu pärast oleks võinud esimese osa üldse välja andmata jätta, nii ehk naa sattus teine osa mulle ennem kätte kui esimene. Oleks võinud vast veel haigem ja rõvedam olla. Kaks viit.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu siin juba mainiti, oli see raamatu poolitamine väga nõme, sest esimene osa oli nagu proloog alles.Tõlge oli kuidagi väga kahtlane ja peale originaalis lugemist ei saanud kohati arugi millest jutt käib. Kuid kokkuvõttes raamat ise oli fantastiline ning õudusjudinad, mida ma sellest sain, tekitasid rohkem mõnu, kui unetuid õid. Lausa uppusin sellese romaani ning enne käest ei pannudki kui läbi oli. Tuleb meelde kuidas oleks peaaegu auto alla jäänud kui tänaval kõndisin nina raamatus.Yks Kingi parimaid.Kõhklematu viis.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Üks vaheseid King'i teoseid, mille kohta voin ytelda, et toesti meeldis. Tegelased olid olemas, mitte ainult skeemidena, kellele pean luha luudele kasvatada, vaid tegelased, kelle arengut sai jalgitud, taitsa ponevusega kohe. Muidugi liigne lohisevus nagu Kingil ikka, aga kunstlikku oudusetekitamist siin ei olnud. Nagu Carrie''s naiteks. Mehe "hulluksminek" oli fantastiliselt kirjeldatud... Lopp jai natukene kummaliseks, nagu noaga katkiloigatud. Jalle yks tyypiline Kingi viga. Tihti mul alles tekib huvi tegelaste vastu, kui romaan ara lopeb. See oli kyll natuke parem, nagu alguses yteldud, tegelased said marksa rutem omaseks ... Olen nainud ka kaht filmi, need olid selles suhtes paremad, et oli ara voetud pisut lohisevaid tegevusi, samuti lopp oli parem... Yldse olen alati motelnud, et Kingi teoste pohjal tehtavad filmid peaksid paremad olema, kui teosed ise... Sest seal on eelkoige tegevus, mitte kujud, vaadatavad syndmused, mitte ettekujutatavad ja motisklemapanevad.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

See raamat sobiks küll paremini õuduskirjanduse valda kuna see võtab küll une, kuid mitte millegi ebamaisega vaid päris maiste mõrva-ja hirmutegudega. Raamatu kõige räigem leid oli vannis lamav uppunud naine kes, ka lagunevana lapsi hirmutab ja millegi pärast elus on.Raamatu kiituseks peab ütlema, et see oli ikka tublisti parem kui film.Kõige lapsikum oli probleem REDRUM`iga, mitte keegi ei suutnud sellest aru saada ja see jäigi lõpuni lahendamata.Kuid hoolimata imelikest möödapanekutest soovitan kõigil seda lugeda, paar unetut ööd on vähemalt kindlustatud.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Pole veel kohanud ühtegi Kingi teost (ausalt öelda olen vist ainult umbes viit lugenud), millele võiks alla viie panna...Alati on piisavalt põnev ja kõhedusttekitav...
Teksti loeti eesti keeles

Eespool on imelikke märkusi, kas sa, seidi,ikka süvenesid raamatusse ? REDRUMtuleb tagurpidi lugeda, nii vihjeks.Teiste arvamusi, mis olid kiitvad, toetan.
Teksti loeti eesti keeles

Einoh, kõik on nii nagu varasemad hindajad ütlesid: raamat on lihtsalt HEA.Sai sellesse tõesti sisse elatud ja ega hirmuvärinadki tulemata jäänud. Iga kell 5
Teksti loeti eesti keeles

Lugu on iseenesest hea, aga lõpp kaldub põnevus seebiooperisse. Kui mõned kaasarvustajad pidasid Iköidet kehvemaks,siis on minu arvamus natuke teine. Kuid kui The Shiningust filme vaadata, siis tuleb ka raamatu mõte paremini välja
Teksti loeti eesti keeles

Ise enesest mitte ei meeldinud. Ja kuidas saigi kui kogu see tegevus oli lihtsalt "hulluks ajav". Minule see eriti ei meeldinud kuidas mingi manjakk seal mudkui retsisda tahtis.
Teksti loeti eesti keeles

No nii, selline ta siis oli, see Kingi parimaid romaane... Kui see oli parimaid, siis ma ei tahakski tema halvemaid teoseid lugeda, sest ei kujuta ette, missugused need veel olla võivad. Sisuliselt on King mulle ebasümpaatne, alates hetkest mil teda lugema hakkasin kuni siiani. Milleks teda kiidetakse, ei taipa. Õudust sealt otsida on mõttetu üritus, mina isiklikult ei poolda selliseid klisheedest kokkuklopsitud jutte. Pikk oli ta tõesti, mis tuli minu arvates asjale pigem kahjuks, sest aeg-ajalt tuli tappev igavus peale ning soov raamat käest visata. See kaheks jaotamine mind eriti ei häiri, sest sain mõlemad osad korraga ning seega oli võimalus nii öelda ühe jutiga otsani jõuda.
Teksti loeti eesti keeles

Viis, sest väegade hea raamat ikkagi ja King ikkagi, aga kaks veikest põhimõtte pärast virinat: esiteks - alguses ei saanud lugu hästi vedama ja teiseks - nu misjaoks see õnnelik lõpp seal siis nyyd? See tundus kuidagi ootamatu ja kohatu ja lausa syndsusetu. Krdi american happy-end-minded-readers ;) kellega arvestamine ilmselt sellise ootamatu lõpetuse põhjustas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Iseenesest poleks ju vigagi, aga kuidagi masendav oli teine. Kõige positiivsem oli minu jaoks Halloranni isik, eriti tema kihutamine lennujaama (kes on lugenud, see teab). Teised ja kogu tegevus üldse ... mk-mm. Kurb ja kuri jutt, aga ikkagi tüüpiline King. Soovitus nõrganärvilistele ja hea kujutlusvõimega inimestele: ärge üksi olles lugege, eriti kui on õhtu, varjud pikad ja maja vana.
Teksti loeti eesti keeles

See oli ju päris tihe ja hirmus tükk. Lõpu üle võiks viriseda, kuid tervikuna oli ikkagi haarav romaan. Muidugi mitte nii haarav, et ise midagi oma ümbruskonnas kartma oleksin hakanud, kuid seda olekski raamatult liiga palju nõuda. Viis miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Yx paremaid Kingi teoseid, kuigi pole kindel, kas "needful things" ikkagi mitte etem ei olnud neist romaani mo~o~tu asjadest... kuigi "Udule" jäävad nad kyll mo~lemad alla. Pikkus oli tal mo¤us, kuigi karusmarjapo~o~sastele kahjulik (said raamatut lugedes tyhjaks), ja samuti ka jutustamislaad, meeleolu, mis jutus valitses... Klisheed olid seal kindlasti sees, aga neist punuti äärmiselt osavalt midagi meeldejäävat. Elus hotell... see oli veider mo~te. See oli miski, mida nautisin, ja mis ei tahtnud filmist eriti hästi selguda, kuigi nägin seda vaid po~gusalt, poole silmaga. Jah, Kubricku film oli hea, ja mul on kahju, et seda vaid korra näinud, ning siis ka muu tegevuse ko~rvalt. Kahe osana ilmutamisega mängis Katherine mulle aga paraja vingerpussi. Nimelt ei taibanud ma ise ka vaadata, et esimen osa see, ja lugesin ja lugesin ning mo~tlesin, et kuidas nii lyhike, ja miks nii ja kuidas ta juba lo~ppema hakkab. Siis tuli viimane lehekylg... ma olin juba täielikus hämmingus, et kas polegi siis sama asi ja et mis nyd lahti on, ja siis loen - teine raamat veel tulemas. See rikkus mo~nel määral mu lugemiselamuse. Oli ju esimene osa hoolimata oma proloogilikkusest täis mystikat, varjatud ootusi... ja jälgides selle taustal, kuis lo~pp yha läheneb, kerkis mu hinge väike pettumus. Ma ei olnud rahul sellega, et teos nii vara lo~ppeb, et syndmused nii kiiresti arenevad, nagu lehekyljed näitamas. Ja ei olnud ju eespool ka vihjet sellele, et vaid pool raamatut mul näpu vahel - see sai kirjastusel kenasti sellele ko~ige viimasemasemale lehekyljele peidetud. Teine osa oli näpu vahel juba kindlam, kuigi hinges pesitses habras ootus, lootus, et on ehk veel kusagilt tulemas see kolmaski...Jah, "The shining oli mu jaoks tsipake liiga lyhike. Ja see oli ka ta ainus puudus.
Teksti loeti eesti keeles

Väga võimalik, et SK parim raamat. Aus "4", st julgen soovitada. Kannatab muidugi tüüpilise "rasvumise" all, nii et tõtt tunnistades läksin millalgi diagonaalile, seda enam, et olen näinud mõlemat filmiversiooni.

Sellega seoses - maitse küsimus muidugi, aga minule isiklikult tundus 1980 tehtud filmivariant mäekõrguselt parem. Võib-olla olin ise seda nähes noorem ja värskem, mine tea, aga sellesse 1997 tehtud miniseeriasse ei suutnudki sisse elada - sihuke tüüpiline igav seep. Seevastu Kubricku versioonis - kui ikka Jack Nicholson oma maniakilõusta kirvega puruks hakitud ukse vahelt sisse pistis ja rõõmsalt hõikas "Darling, I`m home!" ... ;-)

Teksti loeti eesti keeles

Täielik nauding! Eriti see, kuidas jutt käima läheb ja kuidas salapära isegi lugejal kaenlaalused higiseks võtab. Kulminatsioon oli tõeliselt karm. Kuid igal juhul soovitaks enne raamatut lugeda ja siis filmi vaadata! Raamatuga jätkub põnevust kauem!
Teksti loeti eesti keeles

Vaidleksin kõigepealt vastu neile kelle arvates Stephen Kingi tegelased on ebameeldivad. Minu meelest on nad inimesed oma hirmude ja minevikuga. Kas on siis tõesti raske mõista isa, kes on kogemata oma pojale haiget teinud ja ei suuda endale andestada. Võibolla on ka minus hullumeelsuse pisik, kuid ma pole veel kohanud välja mõeldud tegelasi, keda ma paremini mõistaksin. Samuti on mul negatiivne arvamus Stephen Kingi ekraniseeringute kohta. Kui juttudes põhirõhk asetseb tegelaste sisemaailmal, siis filmides näeb ainult tegevust. See tekitab tunde, nagu vaataksid moosipurki, millel kaas nii kõvasti peal, et kohe kuidagi ei saa sisu kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Ainuke jutt, mida ma Stephen Kingilt lugenud. Ja arvatavasti ka parim. See on selline raamat, mille kohta ma ütlen:"Perfektne Õudukas!" Kui keegi arvab, et on õudne õudukafänn, kuid ei ole lugenud Stephen Kingi pole ta ühtegi õudukat lugenud! Hirmuhotell lööb lugeja sõnatuks. Ei saagi pihta, et kas see mees on halb või on viga hotellis. Alles lõpus saab teada, et hotell on kuri. Tasemel raamat. Täielik viis! Kahe plussiga!
Teksti loeti eesti keeles

Varem ma arvasin, et raamatud ei ole võimelised õudust tekitama, aga seda teost lugedes käisid judinad mitu korda üle selja.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on tunne, et olen seda raamatud juba kunagi arvustanud, aga millegipärast ei leidnud ma oma arvustust kuskilt. Täiesti lugemiskõlbulik raamat. Lugesin seda küll võrdlemisi ammu, kuid midagi on ikkagi veel meeles. Kas see nüüd väga õudne oli, see on maitse asi, aga põnev oli küll. Igatahes parem kui samanimeline film. Tubli neli
Teksti loeti eesti keeles

Kui aus olla, siis ma ei lugenud Shiningut. Lugesin Surmahotell 1 ja 2.

Millest alustada? Tegemist on tõelise meistriteosega, väga hästi kirjutatud, väga hea õhustikuga jne. Natuke häiris see, et mul oli meeles filmi-neegerkokk. Selline muhe tegelane, kes läbi jubeda lumetormi hotelli poole sõidab ning kes koksatakse seal kohe maha. Täiesti sürr... Milleks nii palju aega kulutada tegelasele, kes kohale jõudes kohe maha lüüakse?

Aga King ei löönudki. Ainult lõualuu puruks ning muidu sandiks. Kuid ellu ta jäi. Ning see oli loogiline. Milleks kogu seda jama, kui tegelane ei suuda sihtkohas kümmetki sammu teha... Milleks anda pilt tema eluolust ning sellest, mismoodi ta hoolib poisist.

Kui nüüd jõuda raamatu, trükise endani, siis... tegemist on ilge kõntsaga. Esiteks, kes kurat tõlgib sõna "Shining" Surmahotelliks? Ajukahjustusega inimene? Ei tea. Kui see ei kõlanud piisavalt seksikalt, siis on lõputult teisi ja normaalsemaid variante.

See krdi "Surmahotell" on meil aastaid riiulis olnud. Iga kord olen ma sellest silmad üle libistanud, kuni Jyrka lõpuks halastas ja ütles, mis see tegelikult on. Seda ma kirjastusele ei andesta! Ning ka mitte haruldaselt haledat kaanekujundust, tagumikus küljendust ning äärmiselt sitta köidet. Kurat! Teha meistriteosest selline käkk, selleks peab olema ajukahjustus kuubis.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin 1994 aasta "Surmahotell" pealkirjaga versiooni.

Kubricku "The Shining"-ut on ilmselt paljud näinud, on ju praeguseks tegu filmiklassikaga. Muide, film ise oli algusaastatel paljue jaoks selline "meh" aga aastakümnetega on ta paika vajunud ja saavutanud vähe teistsuguse hinnangu. Aga tegelikult ma ei taha (veel) rääkida filmist, eriti kuna film ja raamat on mitmes mõttes erinevad.

"The Shining"... st, ma pean ütlema, et ma pole nõus kasutama "Surmahotelli" pealkirja, see on niiiiii vale. Jah, see võiks tehniliselt olla pealkiri aga autor on pannud midagi muud, austame teda. Lisaks võib "Hiilgus" tekitada mulje, et lugesin teist, uuendatud ja parandatud väljaannet, mis pole ka õige. Las olla siis originaalkeelne.

Teine katse. "The Shining" on pandud "õudukate" patta, mina ise nimetaksin seda esimeses pooles psühholoogiliseks romaaniks, mis teises pooles tuure üles kogudes ning inimhinge sügavustesse sukeldudes sisaldab järjest rohkem õudseid noote. "Õudukas" kipub olema selline mittemidagiütlev kerglane väljend, mida visatakse nende raamatute kohta, "mida korralikud ja normaalsed inimesed ju ei loe" . On ju ka mitmed selle raamatuga Kingiga tutvust sisseseadnud inimesed, et polnud üldsegi nii hirmus, hoopis huvitav ja põnev, samuti plaanitakse veel tulevikus Kingi lugeda. Ehk siis - hea raamat on hea raamat, olenemata žanrist.

Peategelaseks on perekond Torrance, ema Wendy, isa Jack ja viieaastane poeg Danny. Jack Torrance on oma elus mõnevõrra ummuksisse jooksnud kirjanik, kes on kukkunud pudelisse ning kelle enamasti rahuliku pealispinna all pulbitseb jõhkard. Kuna Jack ei saa enam väga kusagil tööd siis võtab ta vastu nö. majahoidja töö talvehooajal mägises hotellis nimega Overlook. Täpsemalt on vaja, et keegi hoiaks peamiselt katlasüsteemil silma peal ning niimoodi perekond valmistubki talve üle elama keset sadasid numbritubasid.

Poeg Danny on keskmisest tundlikum poiss, tema tajub kohe alguses, et hoone peidab endas süngeid mälestusi. Maja hakkab aga mõjutama ka teisi pereliikmeid... ja rohkem ma sisust ei räägiks.

See on laias laastus ka filmist teada. Kui film kõnnib pigem üsna lihtsaid radu siis raamat on tegelikult just esimeses pooles lugu ühest keskmisest puntras perekonnast, kus nii isa kui laps on sellised mitmes mõttes... teistsugused. Raamatu tugevus asubki just psühholoogilises pooles, kus kirjanik avab alkohooliku maailma nii läbi ta enda kui läbi pereliikmete silmade. Mingil hetkel tuleb mängu ka ulmeline komponent ning eriti just film ongi selline lihtsakoelisem hirmukas, kus inimesed hakkavad veidrusi ja jubedusi nägema ning teineteist kirvega taga ajama.

Raamat on aga minu silmi allegooriline mõistulugu, kus küll vähe ulmelises kuues räägitakse lugu alkohoolikust, kes ühel hetkel vaimuhaigestub rängalt ning võtab niimoodi ka kogu pere kaasa. Või Danny, kes on pidanud juba pisina puutuma kokku lahutusmõtteid mõlgutavate vanematega. See, et raamatus on ta vaimset ülitundlikkust veel mitu vinti üle keeratud, on jällegi vaid minoorne detail - ulmekuue all räägitakse ikka seesama vana keeruline lugu, kus ahastuses ema ja peksasaav poeg üritavad kuidagi pere koos hoida, igaüks omal viisil.

Raamat ja film erinevad mitmes olulises punktis, enda silmis võib filmi raamatule kõrvale vaadata küll aga võrreldavad pole nad kuidagi. Jah, Jack Nicholson portreteerib ägedalt Jack Torrancet aga näiteks Wendy on filmis ikka nõrgavõitu. Üldse on filmi ja raamatu rõhud täiesti erinevatel kohtadel.

Kirjastus Katherine andiski omal ajal välja füüsiliselt pisikesi ja uskumatult sita küljenduse ja olemusega raamatuid, pole see raamat kuidagi erinev teistest. Kuna pole originaali lugenud siis ei oska võrrelda, minu arvates oli ladusalt loetav ja midagi väga veidrat ei hakanud tõlkes küll silma, häirivaid trükivigu ei olnud ka. Seega raamatu kehvake füüsiline olemus ja väärt sisu - märksa parem kompott kui vastupidine variant.

Kusjuures praegu lugesin 2018 aastal välja antud uusversiooni kohta käivaid kommentaare, kus heideti ette kehva toimetajatööd ja trükivigu. 1994 aasta versioonis ei olnud ei Wedy ega Weny nimelist naist, punktid-komad olid ka omal kohal - äkki on vanem versioon hoopis parem lugemiseks...?

 

Julgen seda raamatut soovitada näiteks esimeseks Kingiks, siin on ta noorusaja kiiret minekut (tegu on ta kolmanda romaaniga) aga on juba tunda, et inimene oskab kirjutada ja karaktereid kenasti välja joonistada. Ning jah, on tõesti ka õudne.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kalevipoeg
15.04.1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Pean nõustuma, et nõrgem, kui sarja esimene osa - aga lõbusam. Lõpp aga... Tegelikult see mulle isegi meeldis. Ehkki alguses oli see teatav pettumus, mõistsin raamatu üle järele mõeldes, et see oli tegelikult ainuvõimalik lõpplahendus. Mustandi mässajad on inimlikult mõistetavamad, neile on kergem kaasa tunda, nad on isegi sümpaatsemad, aga tüüpiline inimene, kes sellisesse olukorda satuks, astuks ilmselt esimesel võimalusel ikkagi rajalt maha. Funktsionaalid ajavad oma asju? Ja siis? Keda see morjendab? Suurkorporatsioonid ajavad ka oma asju, ehk isegi jõhkramalt - ja enamik inimesi ei hakka mässama. Ja sellise äärmiselt olulise tõe raamatusse raiumine on üks harukordselt julge tegu. Mingi muu lahendus oleks tegelasega (keda hr. Tänav äärmiselt täpselt iseloomustas) vastuollu läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Hullemaks läks...Teine episood oli hea. Väga hea kohe, aga episoodid üks ja kolm? Panid õlgu kehitama. Laulud, mis kellelegi midagi öelda võivad, on minu jaoks tundmatud, lugude ülesehitus sarnaneb esimese raamatu omale (esimesel ja kolmandal). Ei midagi uut. (P.S. Ei tasu tõlkijat kividega loopida. Kui on Ollõkainen, siis milleks, härra Meelis Sepp, tõlkija selle siis väänutama peaks? Ollökainen? Ollykainen? Ei, see poleks hea tõlkimine. Ehk oleks ta pidanud selle teise autori vea, eesnime Raivo, kah ära muutma? Mitte, et ma kividega nõus ei ole, aga tõlkija pole milleski süüdi.)
Teksti loeti eesti keeles

Jordanil ja Jordanil on suur vahe. Eepiline tellis kannatab enamat, kui sadakond lehekülge. Jordanile nii omane ja hiljem levinud jututeemade vahetamine ei sega lugemist, kui lehekülgi on tuhat, pigem tõstab ehk pinget. Aga New Spring ei ole eepiline tellis ja süžeeliinid ei vaheldu, ent ometi on neid kaks - ja sealt tekkis küsimus, miks oli need kaks eri lugu ühte kokku susida? Mõlemad olid ju omaette loetavad lookesed, täiesti neljaväärilised. Aga koos nemad olid ja sestap ka kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane raamat on oma kvaliteedilt keskmisel kohal. Suur labürint (Hrad Spein) meeldis mulle väga, oli ainult peategelane ise ja fantastiline keskkond. Meenutas esimese raamatu tsooni, ainult et enam ei olnud Strugatskite stiilis, vaid midagi uut, omapärast ja ainulaadset. See, mille suunas autor tegelast kogu aja lükkas, loo kandev idee. Ja kui lugu oleks sealkandis lõppenudki, oleks hinne tulnud kõrgeim ja Martiniga võrdlemist oleks pahaks pannud (mikroskoopilise putuka osas oleks olnud Martin). Aga... sellele järgnes suure lahingu pikk kirjeldus, mis ei olnud ju paha, aga oli hoopis teine ooper ja mille sarnast on läbi aegade korduvalt kirjandusse jõudnud. Ajas haigutama ja kaaluma teist kolme. Ent siiski - taas meenus Hrad Spein (Martinil pole sellele midagi samas kaalukategoorias vastu panna). Kokkuvõttes leppisin endaga nelja peale kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja kõige nõrgem raamat, tegevus ei liigu praktiliselt üldse edasi, naljad tundusid olevat naljade pärast ja midagi ilusat/vägevat/eepilist ka sisse ei mahtunud.
Teksti loeti eesti keeles

Pole suurem asi arvutimängude mängija, sestap ei mõista selleteemalist kriitikat. Raamat oli kirjutatud lääne turule ja mina kui läänlane võtsin selle lääne turul ebastandartse teosena rõõmuga vastu. Sarnaseim teos on ehk tõesti Ashinari kroonikad, aga Belials (siis veel) kirjutada ei osanud, jalutas loost kiiresti läbi. Pehhov aga suutis kirjeldada, nalja visata ja teha kummardusi teistele autoritele - elik teha just seda, mida heast loost ootan.
Teksti loeti eesti keeles

Sparhawk on oma kivikese kätte saanud - ja nüüd läheb asi tõsiseks. Kivi nimega Bhelliom enese kätte saamine on nimelt ka tema vastaste sihtmärgiks ja selle nimel ei kohku nad tagasi mitte millegi eest. Mis aga raamatu omataoliste seas tõeliselt eriliseks muudab, on raamatu keskel olev keeruka sisepoliitika ajamine ja arhiprelaadi valimine. Kui see tehtud, siis on raamat praktiliselt läbi ka ja pahluaste nahutamine tundub seal juba täiesti kõrvalisena.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes esimese osaga on siin tuurid alla keeratud -sellest siis ka neli. Okei, Eddings kirjutab väga hästi, aga lugeda terve raamatu vältel sellest, kuidas mööda vihmaseid ja süngeid tasandikke ühteainsat kivi taga aetakse, läheb siiski veidike tüütuks. Selle osa pisiseiklused on vähemtähenduslikud ja teiste osadega nõrgemini seotud - ja vaid Eddingsi suurepärane jutustamisoskus muudab selle tegelikult tüütu sisu loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on tõeliselt hea raamatuga, kus ulme on teisejärguline - maagia on vaid veidike vürtsi loole, kus sündmused hoopis muude põhimõtete järgi toimuvad. Hargla on selle looga saanud lahti oma vahepealsest kammitsetud olekust ja jõudnud uuele headuse tasemele. Loos on palju erinevaid ja häid ideesid, mis kokku segatud seni IMHO autori parimaks looks. Kui võrrelda seda romaani teiste teostega, mida pean Indreku tippsaavutusteks, ehk siis "Pan Grpowski jõulude" ja "Uskmatuse hinnaga", siis on see tekst palju lihvitum. Teises osas on küll paar konarust, osad vahelduvad minu maitse jaoks liialt kiiresti ja tekst jätab liialt hüpleva mulje, ent algus ja lõpp on sellestki puudusest vabad. Sisu kohta nii palju, et maailm on siin võõras, aga samas on romaanis palju lõbusaid momente, mille tähendust võiks mõista ainult meie maailmale mõeldes. Nii näiteks on teise osa õiglaste liikumine peaaegu äravahetamiseni sarnane maffia tekkelooga. Nimedki jutustavad päris palju: põhjas skandinaaviapärased, lõuna pool tundusid romaani elementidega olevat, esimese osa peategelane oli Blagomir... Kõik see andis loole hoogu juurde enam, kui katsetused Sindbadi retkede vallas muinasjuttu, maailma legende, hilisaegade kirjandust, araabia õhustikku ja ajalugu kokku sulatada. Kes raamatu kaanelt sisututvustust loeb, arvestagu sellega, et see on alles algus. Tegelik raamat algab alles seal, kus raamatu kirjeldus lõpeb. Kiidusõnad Harglale - tema uus romaan tõukas "Matagoonia" minu isikliku lemmiku kohalt eestlaste kirjutatud ulmeraamatute seas. Mortis on surnud, elagu Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu võis juba ilma igasuguse kõhkluseta "Algernonile" saata. Kallis Kristin - sa oskad päris hästi kirjutada - ehk ei olegi selle lõpuga nii palju vaeva näha vaja. See kirjeldamise pool on Sul ju fantastiline. Praegusel kujul on aga see lõpp väga higine ja pingutatud.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpust ei saanud mitte vähimalgi määral aru. Algus oli aga piisavalt lustakas, et seda teksti isegi nautida võiks. Kokku siis kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üleüldiselt tundus see raamat olevat palju ladusam ja mõnusam, kui oli seda Stone of Tears. Paraku kippus selle ladususe juures puudu jääma sellisest "ideelisest poolest". Naljategemine naljategemise pärast ja seiklemine seikluste pärast võivad mõlemad ju olla head lugeda, kuid mind ennast nad ei kütkesta kahjuks kuigivõrd. No hüva, see "ideeline pool" ideeliseks pooleks, aga teine asi, mid häirima kippus, oli lõpp. Erinevad tegevusliinid läksid minu jaoks liialt umbe ja omandasid sellise keskmise hollivuudiliku märuli kirjanduslikud mõõtmed. Kakeldakse, tormatakse, äsatakse mõõga ja maagiaga ja raske on aru saada, kes või miks või mismoodi nüüd see kõik TÄPSELT oli. elukad nimega miswrithid ja nende relvad yabreed ja hõbesülfid segunesid kõik üheks pudruks, kus kaotasid oma näo. Idee on muidu selline, et maailmas, kus Richard elab, käib ringi üks paha, kel on Freddy Krügeriga sarnased omadused. Erinevalt vanast heast Freddyst ei ole ta aga mitte tapahimuline maniakk, vaid hoopis sihikindel ja salakaval maailmavallutaja. Richard peab siis talle algul oma kodumaal ja pärast Vanas Maailmas, kust see freddylik imperaator pärit on, vastu astuma. Asja käigus jääb talle ette üks imperaatori kasutuses olev liik, mis pärastpoole on täielikult välja surnud liik. Elagu keskkonna ja looduse kaitse fantasyraamatutes!
Teksti loeti inglise keeles

Kaunis igav ja mõttetu lugu, aga ühte ka panema ei hakka. Selle teose lugemine on aja raiskamine, aga mitte kuritarvitamine.
Teksti loeti eesti keeles

Jyrka!!! Kui sa tõesti mõtlesid seda, mida sa eesti keeles ilmumise kohta ütlesid, siis avaldan sulle austust. Tegemist on tõeliselt laheda lugemisvaraga, mis sundis suvi otsa ringi käima, kõht naerust kõveras. Pole kohanud veel teist sellist Strugatskite raamatut, kus tegelaskujud oleks nõnda värvikad ja samas elavad. Lugedes kippusin mitmes kohas kõhklema, mõeldes tõlgetele. See on tõepoolest täis pärleid, mis eriti hästi tunduvad kõlavat just vene keeles. Kes iganes soovib Strugatskite loomingut lähemalt tundma õppida, peab lugema ka seda raamatut.
Teksti loeti vene keeles

Rõhuvalt ilmetu ja igav, mõttetult allegooritsev... Enamust selle raamatu sisust näeb naasama all tänaval ka. Destruktiivne kriitika kriitika enese pärast. Hulk lakkumist(mida ei tee ise ega mõista ka teiste juures)ja null tegevust. Üks ebameeldivamaid raamatuid, mida lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Olin arvanud, et peale Gulagi Arhipelaagi lugemist ei suuda mind üllatada mitte üheski maailma raamatus leiduv sadism, vägivald ja jõhkrus. Eksisin rängasti. Goodkindi lugedes poetasin raamatu poole lehekülje pealt käest ja suutsin end vaid suure sundimisega jätkama panna. Selle eest kindel viis! Pole lihtsalt teisi selliseid raamatuid, mis suudaks nii veenvalt teha selgeks, et pahad on ikka tõesti pahad ja et neid on vaja mättasse lüüa. Terry Goodkind on suutnud seda vägagi edukalt ära põhjendada. Raamat on palju hajusam, kui esimene tellis. Kahlan ja Richard seiklevad maailma täiesti erinevates otstes. Alguses ei liigu tegevus eriti, ta kipub venima. Sealt oleks andnud oma sada head lehekülge koomale tõmmata küll. Aga pärastpoole tuleb Goodkindi spetsiaalteema ehk siis sadomasostssenid, teos muutub mõnes mõttes (küll kahtlases mõttes) klassikaks, ja see päästab hinde. Raamatu tekitatud tunne oli lihtsalt liiga võimas, et saaksin alla viie panna. Lõpp on aga taas esimese raamatu kerge ja humoorikas partner. Paar tuttavat muuseas lugesid Goodkindi minuga samal ajal ja leidsid, et tema maagia kirjeldused ja omadused on seni kohatud teoste kohta parimad. Ei ole selles ise küll nii kindel, aga kuna nemad ei ole BAASi arvustajad, siis leidsin, et peaksin selle ära märkima.
Teksti loeti inglise keeles

Tundus olevat hale Tolkieni kloon - Sõrmuste isandale mõeldes oskasin kuni raamatu viimase kolmandikuni täpselt ennustada, mida tegelased teevad või ütlevad. See mulle aga ei meeldinud. Mis huvi on asja lugeda, kui midagi uut pole raamatust leida? Lõpp muutus aga tugevamaks, eriti lahingustseenid ja linna piiramine. Taplusest oskab see autor tõepoolest hästi kirjutada, igasugused võitluste kohad raamatu esimeses kahes kolmandikuski teevad teose päris loetavaks - aga kahjuks on seal raamatus palju muud ka.
Teksti loeti inglise keeles

Peab tunnistama, et autor on palju lugenud. Eriti palju veel igasuguseid teoseid, kus kirjeldatakse sadismi ja piinamisi. Need stseenid olid tal tõepoolest IMHO parimad, mis ükskõik millises ulme alaliigis ükskõik mis ajal ükskõik kelle poolt kirja on pandud. Aeg-ajalt on Goodkindi lugedes lausa selline tunne, et nii haiglase fantaasiaga tüüp ei saa olla terve mõistusega. See, mis sadismi kõrval on, enam nii ainulaadne ei ole. Kohati on väga head huumorit, põnevust jagub samuti. Igati loetav. Sisust: Maailm on maagia abil jagatud kolmeks. Ühes osas elab nooruke Richard. Ühel päeval kohtab ta kurja võluri Darken Rahli eest kaitset otsivat neidu - kes pole aga mitte tavaline neiu. Richard, neiu kahlan ja kaks Richardi sõpra, Zedd ning Chase, asuvad päästma maailma.
Teksti loeti inglise keeles

Kindlasti väga professionaalselt kirjutatud teos inimeselt, kes ajalugu tunneb. Seetõttu on ka ta vahva ajarännuraamat igati hariv lugemismaterjal, mis teeb kaunis täpselt selgeks, kuidas, miks ja millises õhustikus tekkis U.S.A, mis oleks selle riigi tekkimise ära hoidnud, mis tagajärjed oleks olnud sellistel ja teistsugustel sündmustel...

Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.

Teksti loeti inglise keeles

Algus ei tundunudki kõige hullem, oli võetud hulk klisheesid ja need tempokaks teoseks kokku miksitud. Lugedes oli iga hetk tuttavlik tunne, et näed, nüüd võtab siit ja nüüd sealt. Paraku - mida edasi raamat läks, seda hullemaks läks. Laenatud teemad kippusid venima, teos kaotas oma hoogsuse, ja ajas lõpuks lausa ahastuse äärele. Ei suutnud minu vaene pea mõista, milleks seda mitut maailma vaja oli. Erinevatest maailmadest, maailmade vahel rändamisest - köigest sellest on ka enne Belialsi kirjutatud, seda on tehtud ÄÄRMISELT palju, ja äärmiselt palju paremini. Kui algus veel tänu kiirele laenude vaheldumisele mingi oma näo sai, siis lõpp oli vaid võõraste eeskujude matkimine - vähemalt selline mulje asjast jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on suhteliselt talutava raamatuga, kus seekord ei olnud küll nii palju huumorit, kui eelnevates osades, aga see-eest veidi rohkem inimlikku lähenemist. Seekord ei tundunudki raamat nii vastikult - või naljakalt - üheülbaline. Ja veel üks asi, mis meeldis, oli lõpp. Siin ei olnudki suurt ja au ning kuulsust toovat kangelastegu. Hea vägitegu ning pinev probleemile lahenduse leidmine küll olid, aga seda, et Harry asja taga, võisid teada vaid neli isikut. Otse loomulikult ei ole viis puhas, vaid miinusega, aga siiski - piisavalt hea raamat, et aega maha võtta ja end lugema unustada.
Teksti loeti eesti keeles

Lastekirjandus või mitte, aga see konkreetne ood Harry Potteri vahvusele ja muudele õilsatele omadustele ei meeldinud. Ja olen täiesti kindel ka selles, et see ei oleks meeldinud isegi mitte siis, kui ma oleks olnud noorem. Tegelased olid loo nautimise jaoks liiga üheplaanilised ja lamedad - nende käitumist prognoosida oli enamasti lihtsam, kui homset ilma ennustada. Otse loomulikult ei ole ta mitte kõige hullem kraam, mida lugeda, paaril korral suutis Rowling siiski üllatada, ja selle eest tuleb olla vaid tänulik. Lisaks pean tunnistama, et olles lugenud teksti nii inglise kui ka eesti keeles, leidsin, et need, kes vaid eestikeelsega lepivad, kannatavad rängalt. Ingliskeelne Rowling on kohe märkimisväärselt parem!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kohe alguse tasuks &aumlra m&aumlrkida, et John Varley sari "Eight Worlds" ei ole v&aumlhemasti autori enda poolt sarjaks kavandatud. Autor lihtsalt kasutas juba valmis tausta eri romaanide s&uumlndmuste jaoks, muutes isegi seda raamatust raamatusse. Nii et neile, kes "Eight Worldsi" raamatuid kui sarja lugeda tahavad, v&aumlike hoiatus

Tegemist on &uumlhe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD s&uumlndmused.

S&uumlndmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin t&ouml&oumltab, ja mida konkreetselt teha rikete v&aumlltimiseks.

Teos k&oumlidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu m&aumlletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, s&uumlmpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu l&aumlbi k&otildeike ja k&otildeiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei p&auml&aumlse kriitikast...

Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede &uumllik&uumlllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja k&otilderval k&otildeige tugevama maailmaehitamisega, kus l&aumlbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu &uumlej&auml&aumlnud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt k&otildeige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.

Kolmas teose tugev k&uumllg on huumor. Teos on t&aumlis nalju, millest iga&uumlks kui lihvitud briljant, meeldej&auml&aumlv, vapustav ja vahel ka m&otildetlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...

Neljandaks - &uumlllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat j&aumlrjest - ja siis veel kord sama kaua. P&otildehjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. &Uumlllatus &uumlllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist j&aumltkata ei v&otildeimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge t&otildembama.

Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada v&otildeib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka &uumlhe s&otildebrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda k&oumlitis, aga ideed j&aumlid talle h&aumlguseks. Sealt p&aumlrineb ka k&otildeige kriitilisem ulme m&auml&aumlratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."

Teksti loeti inglise keeles