Kasutajainfo

Arvo Vallikivi

14.12.1935-

  • Eesti

Teosed

· Clifford D. Simak ·

The Werewolf Principle

(romaan aastast 1967)

eesti keeles: «Libahundi printsiip»
Tallinn «Kupar» 1997 (Thriller)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
18
18
9
1
0
Keskmine hinne
4.152
Arvustused (46)

Simak jälle eesti keeles ja ikka oma tuntud headuses. Sisetunne ütleb, et raamat võiks meeldida neile, kellele omal ajal meeldis ''Härjapõlvlaste kaitseala'', mõlemas esineb sarnaseid jooni. Muuseas, kas keegi teab, mis eriline suhe oli Simakil pesukarudega? Nii ''Härjapõlvlastes'' kui ka ''Libahundis'' figureerib Pesukarunaha tähesüsteem, ''Libainimestes'' mainitakse ka pesukarusid ja ka antud teoses vilksavad nad läbi. Oleks tore, kui keegi mõistaks kommenteerida.
Nüüd lühidalt toimuvast: Kunagi ammu, kahekümne kolmandal sajandil (tegevus ise toimub kahekümne viiendal) nuputasid kavalad Maa teadlased välja tehnoloogia, mis võimaldas toota nn. lõpetamata androide - organisme, mis on oma struktuurilt veel poolikud ja võivad seetõttu omandada veel mistahes kuju. Kogu selle asja teaduslikust põhjendusest libisetakse võrdlemisi kiiresti üle ja see jääb kaunis põgusaks, aga sellel ei peagi rõhk olema. Süsteemi ennast nimetataksegi libahundi printsiibiks. Androide oleks muidu kasutatud järgmisel viisil: maandutakse tundmatule planeedile, nabitakse kinni mõni kohalik elusolend ja analüüsitakse seda, android omastab selle olendi väliskuju ja ka teadvuse, uurib pisut aega planeeti ja tuleb seejärel tagasi, kaasas suurel hulgal väärtuslikku infot. Kaks sellist androidi tehaksegi valmis ja lähetatakse, kuid siis läheb miskit valesti ja ekspeditsioonidest ei kuule keegi enam midagi. Kogu lugu vaikitakse kahesajaks aastaks maha, kuni üks neist androididest leitakse külmutatud kujul kapslist ümber mingi suvalise asteroidi tiirlemas. Raamatu tegevustik algabki sellega, et peategelane, Andrew Blake, lõpetamata android, leiab end taas Maa elanike seast ja temaga juhtub kõiksugu kummalisi asju. Hiljem selgub, et kogemata on tema organismi jäänud peale tema enese oma jäänud jagama veel kaks teadvust, mis kusagilt mujalt üles korjatud. Sellisel kolmikul on hulk huvitavaid võimeid kujumuutmisest mingit laadi telepaatiani välja. Tavalise homo sapiens sapiensi esindajad saavad asjast muidugi omamoodi aru ja lähebki igaveseks madinaks... Lugeda tasub kindlasti, igav ei tohiks hakata. Simakil on tulevikumaailmast mõned võrdlemisi lahedad visioonid, lisaks veel selle kolmiku omavahelise läbisaamise kirjeldus - minu arvates hästi kirjutatud. Kui puudusi otsida, siis see happy end, kus mees- ja naispeategelane igaveseks ajaks õnnelikult kokku juhitakse, tundus hirmus otsituna, aga las ta olla, on hullematki ette tulnud, kokkuvõttes on siiski hea raamat.
PS Ühinen Andri Riidi ühes teises arvustuses esinenud arvamusega, et antud raamat originaalis võrdlemisi raske lugeda on, proovisin ise ka, aga Simaki keelekasutus on pisut liiga laiahaardeline siiski.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Leitakse kosmosest külmutatud sell ja tuuakse maale. Kes ta on või mis ta on, seda ei tea mitte keegi, ka peategelane mitte. Ja ülejäänud lugu tiirlebki selle selle selli (Andrew Blake`i) eneseavastamise ümber, ehk kes ta siis on või mis ta siis on: Inimene, libahunt või veel keegi teine??? (Otsija, Mõtleja, Muutuja, Android teise mehe mõistusega). Lugesin ja meeldis, ei ütle ühtegi halba sõna. Viimasel ajal üks paremaid mis eesti keeles ilmunud.
Teksti loeti eesti keeles

Viis aastat tagasi mõtlesin, et olen juba kõva keelemees ja võtsin ette paar-kolm ulmeraamatut, paar Asimovi (''Nine Tomorrows'', ''Foundation and Earth'') ja käesoleva. Olgu nüüd Asimovidega kuidas on, 'Libahundi printsiip' käis mulle selgelt üle jõu ja kuskil poole peal loobusin raamatu lehitsemisest. Küll jäi mulje kui hästi segasest ja müstilisest teosest. Nüüd kui raamat ka maakeeles olemas ja läbi loetud, on ta kaotanud suure osa oma salapärasusest ja mõjub hämmastavalt üheplaanilisena. Suurejooneline idee ühes mateeriatombus paiknevast kolmest eri mõistusest ja füüsisest on ju tore küll, aga kuidagi ei jõua pärale, mida sellega öelda tahetakse. Lisaks hakkab suuremas koguses Simaki lugemisel häirima kirjaniku pehmelt öeldes nõrk teaduslik ettevalmistus. Raamatu lõpp sarnanes oma fiilingult vägagi Simaki ühe varasema teosega (''Time and Again'')... mulle selline lahendus puhtfüüsiliselt ei meeldi. Clifford Donald on oluliselt paremaid raamatuid kirjutanud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tüüpiline Simak. See libahundi printsiip ise on muidugi ehk liialt optimistlik fantaasia, kuid eks need "Simaki printsiibil" loodud olendid kipuvadki sellised olema. Teadus seda meest küll ei pidurdanud, kuigi tema looming on ikka eelkõige SF. Täitsa loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelkirjutajate kiidusõnadega. Simaki plussiks on tema südamlik jutustamisviis, milles oma osa sellelgi, et kirjutamine ei muutunud tal mingiks massproduktsiooni vorpimiseks. Teaduse ja tehnoloogia areng pole autori jaoks peamine - aga kloonimise värgi üle on ta siiski ju üsna ammu mõtisklenud. Antud juhul miinuseks magusavõitu happy end. Tähelepanuks neile, kes vaid eestikeelset tõlget loevad: algupärandi brownie on siiski midagi muud kui tõlkija pakutud haldjas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga vahva raamat. Kui seda esimest korda lugesin, siis lugesin emale aeg-ajalt üksikuid lõike ette. "Mis raamat see on mida sa loed, nii palju mõtteid ühel leheküljel?" Sellest arvamusest oleks võib-olla retsensiooniks küllalt... Just mõtted, ideed olidki olulised... ja mitte niivõrd ulmelised ideed, kui lihtsalt filosoofilised mõtted. Ja loomulikult Simaki kirjutusviis.. Sõnavara on siin eespool juba kiidetud, mina mainin siis ära omapärase lauseehituse. Nauding oli lugeda... Lõpp jah, see oli nõrk. Aga see on Simaki viga üldse ("They walked like men" ntx ja "City"). Ja tegelikult on eelpoolmainitud ideed ka lihtsalt Simaki pluss. Sellepärast ma teda loengi. Aga lõpetada ta ei oska.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Olin 70-ndate lõpuks läbi lugenud kaks suurepärast Simaki romaani: “Nagu õieke väljal” ja “Härjapõlvlaste kaitseala” (see vene keeles). Võlusid tema lahedad inimtüübid ning soe ja südamlik meeleolu. Eelöeldu põhjal ilmselge, et ostsin võimaluse avanedes ingliskeelse “Libahundi printsiibi”. See oli mu esimene inglise keeles loetud ulmeraamat ja algul arvasin, et romaani mittesimaklik kuiv atmosfäär on mu konarlikust keeleoskusest tulenev. Kuid ei! Teised ingliskeelsed raamatud pärast seda jätsid hea mulje. Kümmekond aastat hiljem kättesattunud arvustusi lugedes selgus, et seda romaani peetakse Simaki nõrgemate hulka kuuluvaks. Müüsin ingliskeelse raamatu rõõmuga ära ja arvasin, et ei kunagi enam... Kui romaan lõpuks eesti keeles ilmus (oli seda nüüd vaja!?), otsustasin ta kindluse mõttes uuesti läbi lugeda. Mulje on sama: ülejäänud 4 eestikeelset ja päris mitu muukeelset on kõvasti paremad. Kahju paberist, võinuks valida paremini.
Teksti loeti eesti keeles

Omapärane raamat ja muidu tore, ainult, et viimane peatükk solgib kõik ära - kogu eelneva jutuga kokkusobimatu ning vastuoluline.
Teksti loeti eesti keeles

Hea märul, aga Simakilt ootaks enamat. Samas on ta ikkagi parem, kui need teised kaks tema 1967. aasta romaani... Omal ajal oli see raamat siin rublade eest müügil ning seetõttu on ta pea igas raamatukogus olemas. Ilmselt just seetõttu oli antud volume ka esimene minu originaalis loetud Simak... minu arust suht lihtne lugu, mis professionaalselt keeruliseks aetud. Mäletan, et kui perestroikajärgse kirjastamislaine harjal see romaan vene keeles ilmus, siis lugesin ma seda otsekui esimest korda: kõik oli ununenud. Ilmselt on sama rõõm mul taas, kui eestikeelse väljaande kunagi kätte võtan... Minu jaoks jääb see romaan sinna kusagile "Nagu õike väljal" ja "Libainimesed" vahele... õieke on parem, libad aga hundist kehvem... tegelikult on need kolm kõik sihukesed meistri keskpärase argipäeva ilmingud... ainult, et meister on sedavõrd kõva tegija, et tema keskpära juhuslikud helgid varjutavad enamike tavategijate tipphetked.
Teksti loeti inglise ja vene keeles

Eesti lugejal on tõepoolest vedanud, et tutvumist Simakiga alustati "Nagu õieke..." ja "Härjapõlvlastest" (Algernoni kogumik muidugi ka). Seetõttu ongi Simak Eestis kultusautor. Oleks esimesed tõlketeosed olnud "Libahunt" või "They Walked Like Men", poleks Simak meil niisuurt populaarsust saavutanud. Sellega on vist kõik öeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat ja huvitav lugeda, aga kui läbi olin lugenud ei tekkinud sellist head tunnet, et nüüd on midagi täiuslikku loetud.. sestap neli.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin ja ei meeldinud. Igav kuidagi. Ja muidugi see kohatu lõpp. Igavene üksindus ja väljatõugatus on hirmus küll, aga oli ju varem kulutatud hulk lehekülgi tõestamaks, et "üksi" on sellise olendi puhul suhteline mõiste. Ja siis lükata neid keha- ja hingeväänajaid ühte kohta mitu...
Teksti loeti eesti keeles

Üldkokkuvõttes mitte eriti hea lugu. Libahundi printsiip on tüüpiline ühele ideele üles ehitatud raamat. Nelja sundis siiski panema asjaolu, et vaatamata kesisele ideestikule õhkus raamatust tublisti Simakilikku inimlikkust.
Teksti loeti eesti keeles

Paar selgitavat märkust vastuseks mõnele eelnenud arvustustes esitatud küsimusele.Brownie tähendab tõepoolest pisut enam kui lihtsalt haldjat, kuid häda on selles, et eesti mütoloogiast ei leidunud niisugusele olevusele tabavamat nime. Seda küsimust sai arutatud päris mitme küllalt kompetentse inimesega, paremat vastet aga kahjuks välja ei tulnud. Oleks väga huvitav teie arvamust teada.Ühest põhjust, miks on tõlkimiseks valitud just see raamat, ei ole olemas. Kogu lugu sai alguse EV segastel algusaegadel, kui tuli leppida sellega, mis saadaval oli (copyright jms.). Muidugi on Simakil raamatuid, mis oleksid rohkem tõlkimist väärt (näiteks "Way Station"), kuid ma arvan millegipärast, et "Libahundi printsiip" ei jää viimaseks. Ja veel - ei usu, et lugejad või eesti kultuur "LP" ilmumisega midagi kaotanud oleks. Ning kui see raamat ongi halvem kõigist varem eesti keeles ilmunuist, nagu mitmed arvustajad arvanud on, siis ei tule seegi kahjuks - võrdlusmomendist on alati kasu.Esitaksin ühe endapoolse versiooni romaani tõepoolest totra lõpu selgitamiseks. Simak juba on kord niisugune autor, kellele meeldib teha ootamatuid, suisa absurdseid süzheepöördeid, üllatada lugejat siis, kui too seda kõige vähem ootab. Tasub meelde tuletada näiteks romaani "Time and Again", kus algul õnnelikuna tundunud lõpuosale järgneb hoopis teises laadis lõpp - "LP" puhul on vastupidi: stiilse kurva lõpu asemel ootab lugejat viimastel lehekülgedel hoopis ülimagus (lausa nõme) happy end. "Libahundi printsiibi" puhul on säärane võte kalliks maksma läinud, kuid mulle tundub, et Simak ei ole kirjanikuna nii loll, et ta poleks selle absurdsust tajunud. Vahest tahtis ta hoopis lugejatele väikest vingerpussi mängida, itsitades kahjurõõmsalt pihku ajal, mili kõik tema rumalust siunavad?Simaki kui autori suurimaks plussiks ja miinuseks on minu arvates see, et tema raamatud kas meeldivad või üldse ei meeldi. Mulle nad meeldivad. Sellega peaks kõik öeldud olema. Tore, et niisuguseid inimesi on veel.Tõlget puudutavate märkustega võib pöörduda aadressil lenx@uninet.ee
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Hea raamat. Seda lugedes tuleb mulle alati silmade ette soe sügispäike mänglemas punakuldsetel lehtedel... Umbes sama fiiling mis "Härjapõlvlaste kaitsealas". Mõnus!
Teksti loeti eesti keeles

See on siiani kõige värskemalt loetud Simaki romaan ning siiani ka kõige vähem meeldinud. Raamat ei ole küll halb, kuid lõpp on liiga lääge ja on paremaidki tekste ette tulnud. Samas tundus seal lugemise ajal olevat ka toredaid momente. Needsamad Brownie`d näiteks.
Teksti loeti eesti keeles

Libahundi printsiip on parim ulmeteos, mida olen lugenud.Algus tundub arusaamatu ja samas arusaadav.Simakil on palju häid teoseid, kuid see lööb kõik yle.Meister-likult kirjutatud teos!!!
Teksti loeti eesti keeles

Kui lo~pp a"ra unustada, oli see parim Simak, aga selle imaluse to~ttu hindan ""Ha"rjapo~lvlaste kaitseala" rohkem. Loos ko"itis just see ma"ng inimene inimese vastu. Inimene inimkonna vastu. Ja ka Simak na"is arvavat, et inimkonna yldhuvid ja soovid ei olesee ylim, millest juhinduma peaks. Jah, peategelane ei olnud pa"ris puhas inimene. Samas oli inimlik ta olemus, ta pa"ritolu... Olen igatahes to~lkijale selle teose eest ta"nulik.
Teksti loeti eesti keeles

Simakil on läinud korda teha üliinimene ja seejuures jätta ta väga maalähedaseks. Blake on päris mõnus mees ning tema teele ette jääv Maa uus asustus on samuti päris mõnus lugeda - pesukarud, haldjad jms.Teose nõrkuseks võib lugeda selle imelikku tausta alates inimestest ja lõpetades riigikorra ning loomadega.
Teksti loeti eesti keeles

Simakile omane mõnusalt hoogne, kergelt seeditav tekst, neelasin alla ühe suure suutäiena. Peategelane on igati sümpaatne tüüp (selline omamoodi kolmainus), teisedki kahejalgsed mõjuvad sobivalt. Ainult nood haldjad tunduvad olevat kuidagi veidi vägisi suurde skeemi sisse surutud, et asja müstilisemaks muuta. Omaette tüübid on Majad, selliseid oma silmaga parem ei näeks, nii jubedalt tüütud!

Loo ideestik pole küll midagi eriti suurejoonelist, kuid mind see ei häirinud, meeldis aga see, et lugejat ei hakatud vaevama teaduslike terminite hordidega.

Teksti loeti eesti keeles

Üks hea idee ja hästi palju andmist. Selles mõttes hea Simak, et tema ideed on teinekord päris võimsad. Ja madinal ei ole ka viga. Aga lõpp... nojah.
Teksti loeti eesti keeles

Eestikeelse väljaande kaanel reklaamitud "haarav ja intelligentne põnevuslugu" osutus tegelikult suhteliselt normaalseks ulmekaks. Mõningaid paralleele saab tõmmata Goblin Reservationiga, kus samuti kosmosest tagasi tulnud peategelane ei tea, kes või mis ta õieti on ja mida temast tahetakse. Siin aga saabub selgus ruttu ja see röövib loolt üksjagu seda "haaravat ja intelligentset põnevust".

Ka ei saa jätta kurtmata, et umbes 50 lehekülge enne lõppu saab lugu otsa. Kõik, mis toimub peale seda, kui Andrew Blake on otsustanud, mida oma eluga ette võtta, jätab kuidagi otsitud mulje ja oleks justkui pärit mingist teisest romaanist.

Aga ega Simak vist päris halba asja ei oskagi kirjutada. See kolm, mille ma talle panen, on igatahes rasvase plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Olen viimasel ajal sattunud lugema enam kui viletsaid ulmekaid. Sealhulgas "Consider Phlebas" oli väga kohutav. Nii oli "The Werewolf Principle" täiesti värskendav selle kommertsliku saasta (vabandust!) kõrval.

Tõepoolest, "Goblin Reservation" jääb ületamata, paneksin ka "They walked like men" libahundist ettepoole. Et libahunt on minu jaoks umbes võrdne kunagi Mirabelia-sarjas ilmunud "All Flesh Is Grass".

Nüüd sisust: põhiideele ei heida midagi ette, ent lööb välja õikese-romaani suur puudus - mingit muud tegevusliini eriti ei olegi. Nojah, senaator (oma tütrega)... aga see ei osutunud piisavaks.

Minu poolt Simakile 4. Ilus hinne ja ega teoselgi suurt viga polnud. Aga raamat ei sädelenud.

Teksti loeti eesti keeles

Simak on ja jääb üheks mu lemmik kirjanikuks. Ma ei saa sinna midagi parata. Mulle meeldib tema stiil, ideed ja probleemide käsitlus. Pole mingeid keerulisi tehnikaimesid, kõik on lihtne ning arusaadav, isegi inimlik ja vähe kurb.
Teksti loeti eesti keeles

44. arvustajana midagi uut öelda pole kerge... Mis mulle meeldis? Esiteks sisetrialoogid, väljapeetud ja vaimukad, natuke nagu Aldissi loos "Kes suudab asendada inimest". Teiseks Simakile igiomane joon - mõnusus. Simak on kõige mõnusam Anglo-Ameerika ulmekirjanik. Simak kirjutab nii, et lugejal hakkab hea, soe ja õdus. Vaadates salamõrtsuka sarja populaarsust, tekib natuke lootust, et ehk hakatakse jälle rohkem niimoodi kirjutama ning pühitakse tolm ka Simaki loomingult. Ameerika ulme suurtest meistritest on tema vist üks kõige rohkem unustatutumaid. Kolmandaks on Simak vististi üks väheseid tuntud ulmekirjanikke, kes kirjutab USA maakohtadest ja väikelinnadest (vähesel määral teeb seda ka Bradbury, kuigi "Võilillevein" pole eriti ulme). Simak kirjutab sellisest Ameerikast, kus isegi elada võiks, mitte betoonraamidesse pressitud klaasi, hamburgerite, laia lõuaga püstolikangelaste, räpparite ja muude ropparite Ameerikast.

Miinuste osas tuleb nõustuda eelkõnelejatega: lõpp oli muidugi jama, Simaki kõikvõimalikud printsiibid on teaduslikule maailmapildile näkku naermine ja nii edasi. Minu jaoks seisnebki Simaki erilisus selles, et hoolimata tema ülbevõitu kombest teadusulme sildi all teaduslikule tõepärale demonstratiivselt vilistada, peaaegu igasse juttu Towseri nimelist peni (või vähemalt pesukarusid) toppida ja nii edasi, kaaluvad tavaliselt plussid miinused üles. Väheste autorite kohta võib niimoodi öelda. Simak oma kõikjalt piiluva Väikese Rahvaga on nagu ulmemaailma Joan Miró. Või vähemalt midagi sinnapoole.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kalevipoeg
15.04.1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Pean nõustuma, et nõrgem, kui sarja esimene osa - aga lõbusam. Lõpp aga... Tegelikult see mulle isegi meeldis. Ehkki alguses oli see teatav pettumus, mõistsin raamatu üle järele mõeldes, et see oli tegelikult ainuvõimalik lõpplahendus. Mustandi mässajad on inimlikult mõistetavamad, neile on kergem kaasa tunda, nad on isegi sümpaatsemad, aga tüüpiline inimene, kes sellisesse olukorda satuks, astuks ilmselt esimesel võimalusel ikkagi rajalt maha. Funktsionaalid ajavad oma asju? Ja siis? Keda see morjendab? Suurkorporatsioonid ajavad ka oma asju, ehk isegi jõhkramalt - ja enamik inimesi ei hakka mässama. Ja sellise äärmiselt olulise tõe raamatusse raiumine on üks harukordselt julge tegu. Mingi muu lahendus oleks tegelasega (keda hr. Tänav äärmiselt täpselt iseloomustas) vastuollu läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Hullemaks läks...Teine episood oli hea. Väga hea kohe, aga episoodid üks ja kolm? Panid õlgu kehitama. Laulud, mis kellelegi midagi öelda võivad, on minu jaoks tundmatud, lugude ülesehitus sarnaneb esimese raamatu omale (esimesel ja kolmandal). Ei midagi uut. (P.S. Ei tasu tõlkijat kividega loopida. Kui on Ollõkainen, siis milleks, härra Meelis Sepp, tõlkija selle siis väänutama peaks? Ollökainen? Ollykainen? Ei, see poleks hea tõlkimine. Ehk oleks ta pidanud selle teise autori vea, eesnime Raivo, kah ära muutma? Mitte, et ma kividega nõus ei ole, aga tõlkija pole milleski süüdi.)
Teksti loeti eesti keeles

Jordanil ja Jordanil on suur vahe. Eepiline tellis kannatab enamat, kui sadakond lehekülge. Jordanile nii omane ja hiljem levinud jututeemade vahetamine ei sega lugemist, kui lehekülgi on tuhat, pigem tõstab ehk pinget. Aga New Spring ei ole eepiline tellis ja süžeeliinid ei vaheldu, ent ometi on neid kaks - ja sealt tekkis küsimus, miks oli need kaks eri lugu ühte kokku susida? Mõlemad olid ju omaette loetavad lookesed, täiesti neljaväärilised. Aga koos nemad olid ja sestap ka kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane raamat on oma kvaliteedilt keskmisel kohal. Suur labürint (Hrad Spein) meeldis mulle väga, oli ainult peategelane ise ja fantastiline keskkond. Meenutas esimese raamatu tsooni, ainult et enam ei olnud Strugatskite stiilis, vaid midagi uut, omapärast ja ainulaadset. See, mille suunas autor tegelast kogu aja lükkas, loo kandev idee. Ja kui lugu oleks sealkandis lõppenudki, oleks hinne tulnud kõrgeim ja Martiniga võrdlemist oleks pahaks pannud (mikroskoopilise putuka osas oleks olnud Martin). Aga... sellele järgnes suure lahingu pikk kirjeldus, mis ei olnud ju paha, aga oli hoopis teine ooper ja mille sarnast on läbi aegade korduvalt kirjandusse jõudnud. Ajas haigutama ja kaaluma teist kolme. Ent siiski - taas meenus Hrad Spein (Martinil pole sellele midagi samas kaalukategoorias vastu panna). Kokkuvõttes leppisin endaga nelja peale kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja kõige nõrgem raamat, tegevus ei liigu praktiliselt üldse edasi, naljad tundusid olevat naljade pärast ja midagi ilusat/vägevat/eepilist ka sisse ei mahtunud.
Teksti loeti eesti keeles

Pole suurem asi arvutimängude mängija, sestap ei mõista selleteemalist kriitikat. Raamat oli kirjutatud lääne turule ja mina kui läänlane võtsin selle lääne turul ebastandartse teosena rõõmuga vastu. Sarnaseim teos on ehk tõesti Ashinari kroonikad, aga Belials (siis veel) kirjutada ei osanud, jalutas loost kiiresti läbi. Pehhov aga suutis kirjeldada, nalja visata ja teha kummardusi teistele autoritele - elik teha just seda, mida heast loost ootan.
Teksti loeti eesti keeles

Sparhawk on oma kivikese kätte saanud - ja nüüd läheb asi tõsiseks. Kivi nimega Bhelliom enese kätte saamine on nimelt ka tema vastaste sihtmärgiks ja selle nimel ei kohku nad tagasi mitte millegi eest. Mis aga raamatu omataoliste seas tõeliselt eriliseks muudab, on raamatu keskel olev keeruka sisepoliitika ajamine ja arhiprelaadi valimine. Kui see tehtud, siis on raamat praktiliselt läbi ka ja pahluaste nahutamine tundub seal juba täiesti kõrvalisena.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes esimese osaga on siin tuurid alla keeratud -sellest siis ka neli. Okei, Eddings kirjutab väga hästi, aga lugeda terve raamatu vältel sellest, kuidas mööda vihmaseid ja süngeid tasandikke ühteainsat kivi taga aetakse, läheb siiski veidike tüütuks. Selle osa pisiseiklused on vähemtähenduslikud ja teiste osadega nõrgemini seotud - ja vaid Eddingsi suurepärane jutustamisoskus muudab selle tegelikult tüütu sisu loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on tõeliselt hea raamatuga, kus ulme on teisejärguline - maagia on vaid veidike vürtsi loole, kus sündmused hoopis muude põhimõtete järgi toimuvad. Hargla on selle looga saanud lahti oma vahepealsest kammitsetud olekust ja jõudnud uuele headuse tasemele. Loos on palju erinevaid ja häid ideesid, mis kokku segatud seni IMHO autori parimaks looks. Kui võrrelda seda romaani teiste teostega, mida pean Indreku tippsaavutusteks, ehk siis "Pan Grpowski jõulude" ja "Uskmatuse hinnaga", siis on see tekst palju lihvitum. Teises osas on küll paar konarust, osad vahelduvad minu maitse jaoks liialt kiiresti ja tekst jätab liialt hüpleva mulje, ent algus ja lõpp on sellestki puudusest vabad. Sisu kohta nii palju, et maailm on siin võõras, aga samas on romaanis palju lõbusaid momente, mille tähendust võiks mõista ainult meie maailmale mõeldes. Nii näiteks on teise osa õiglaste liikumine peaaegu äravahetamiseni sarnane maffia tekkelooga. Nimedki jutustavad päris palju: põhjas skandinaaviapärased, lõuna pool tundusid romaani elementidega olevat, esimese osa peategelane oli Blagomir... Kõik see andis loole hoogu juurde enam, kui katsetused Sindbadi retkede vallas muinasjuttu, maailma legende, hilisaegade kirjandust, araabia õhustikku ja ajalugu kokku sulatada. Kes raamatu kaanelt sisututvustust loeb, arvestagu sellega, et see on alles algus. Tegelik raamat algab alles seal, kus raamatu kirjeldus lõpeb. Kiidusõnad Harglale - tema uus romaan tõukas "Matagoonia" minu isikliku lemmiku kohalt eestlaste kirjutatud ulmeraamatute seas. Mortis on surnud, elagu Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu võis juba ilma igasuguse kõhkluseta "Algernonile" saata. Kallis Kristin - sa oskad päris hästi kirjutada - ehk ei olegi selle lõpuga nii palju vaeva näha vaja. See kirjeldamise pool on Sul ju fantastiline. Praegusel kujul on aga see lõpp väga higine ja pingutatud.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpust ei saanud mitte vähimalgi määral aru. Algus oli aga piisavalt lustakas, et seda teksti isegi nautida võiks. Kokku siis kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üleüldiselt tundus see raamat olevat palju ladusam ja mõnusam, kui oli seda Stone of Tears. Paraku kippus selle ladususe juures puudu jääma sellisest "ideelisest poolest". Naljategemine naljategemise pärast ja seiklemine seikluste pärast võivad mõlemad ju olla head lugeda, kuid mind ennast nad ei kütkesta kahjuks kuigivõrd. No hüva, see "ideeline pool" ideeliseks pooleks, aga teine asi, mid häirima kippus, oli lõpp. Erinevad tegevusliinid läksid minu jaoks liialt umbe ja omandasid sellise keskmise hollivuudiliku märuli kirjanduslikud mõõtmed. Kakeldakse, tormatakse, äsatakse mõõga ja maagiaga ja raske on aru saada, kes või miks või mismoodi nüüd see kõik TÄPSELT oli. elukad nimega miswrithid ja nende relvad yabreed ja hõbesülfid segunesid kõik üheks pudruks, kus kaotasid oma näo. Idee on muidu selline, et maailmas, kus Richard elab, käib ringi üks paha, kel on Freddy Krügeriga sarnased omadused. Erinevalt vanast heast Freddyst ei ole ta aga mitte tapahimuline maniakk, vaid hoopis sihikindel ja salakaval maailmavallutaja. Richard peab siis talle algul oma kodumaal ja pärast Vanas Maailmas, kust see freddylik imperaator pärit on, vastu astuma. Asja käigus jääb talle ette üks imperaatori kasutuses olev liik, mis pärastpoole on täielikult välja surnud liik. Elagu keskkonna ja looduse kaitse fantasyraamatutes!
Teksti loeti inglise keeles

Kaunis igav ja mõttetu lugu, aga ühte ka panema ei hakka. Selle teose lugemine on aja raiskamine, aga mitte kuritarvitamine.
Teksti loeti eesti keeles

Jyrka!!! Kui sa tõesti mõtlesid seda, mida sa eesti keeles ilmumise kohta ütlesid, siis avaldan sulle austust. Tegemist on tõeliselt laheda lugemisvaraga, mis sundis suvi otsa ringi käima, kõht naerust kõveras. Pole kohanud veel teist sellist Strugatskite raamatut, kus tegelaskujud oleks nõnda värvikad ja samas elavad. Lugedes kippusin mitmes kohas kõhklema, mõeldes tõlgetele. See on tõepoolest täis pärleid, mis eriti hästi tunduvad kõlavat just vene keeles. Kes iganes soovib Strugatskite loomingut lähemalt tundma õppida, peab lugema ka seda raamatut.
Teksti loeti vene keeles

Rõhuvalt ilmetu ja igav, mõttetult allegooritsev... Enamust selle raamatu sisust näeb naasama all tänaval ka. Destruktiivne kriitika kriitika enese pärast. Hulk lakkumist(mida ei tee ise ega mõista ka teiste juures)ja null tegevust. Üks ebameeldivamaid raamatuid, mida lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Olin arvanud, et peale Gulagi Arhipelaagi lugemist ei suuda mind üllatada mitte üheski maailma raamatus leiduv sadism, vägivald ja jõhkrus. Eksisin rängasti. Goodkindi lugedes poetasin raamatu poole lehekülje pealt käest ja suutsin end vaid suure sundimisega jätkama panna. Selle eest kindel viis! Pole lihtsalt teisi selliseid raamatuid, mis suudaks nii veenvalt teha selgeks, et pahad on ikka tõesti pahad ja et neid on vaja mättasse lüüa. Terry Goodkind on suutnud seda vägagi edukalt ära põhjendada. Raamat on palju hajusam, kui esimene tellis. Kahlan ja Richard seiklevad maailma täiesti erinevates otstes. Alguses ei liigu tegevus eriti, ta kipub venima. Sealt oleks andnud oma sada head lehekülge koomale tõmmata küll. Aga pärastpoole tuleb Goodkindi spetsiaalteema ehk siis sadomasostssenid, teos muutub mõnes mõttes (küll kahtlases mõttes) klassikaks, ja see päästab hinde. Raamatu tekitatud tunne oli lihtsalt liiga võimas, et saaksin alla viie panna. Lõpp on aga taas esimese raamatu kerge ja humoorikas partner. Paar tuttavat muuseas lugesid Goodkindi minuga samal ajal ja leidsid, et tema maagia kirjeldused ja omadused on seni kohatud teoste kohta parimad. Ei ole selles ise küll nii kindel, aga kuna nemad ei ole BAASi arvustajad, siis leidsin, et peaksin selle ära märkima.
Teksti loeti inglise keeles

Tundus olevat hale Tolkieni kloon - Sõrmuste isandale mõeldes oskasin kuni raamatu viimase kolmandikuni täpselt ennustada, mida tegelased teevad või ütlevad. See mulle aga ei meeldinud. Mis huvi on asja lugeda, kui midagi uut pole raamatust leida? Lõpp muutus aga tugevamaks, eriti lahingustseenid ja linna piiramine. Taplusest oskab see autor tõepoolest hästi kirjutada, igasugused võitluste kohad raamatu esimeses kahes kolmandikuski teevad teose päris loetavaks - aga kahjuks on seal raamatus palju muud ka.
Teksti loeti inglise keeles

Peab tunnistama, et autor on palju lugenud. Eriti palju veel igasuguseid teoseid, kus kirjeldatakse sadismi ja piinamisi. Need stseenid olid tal tõepoolest IMHO parimad, mis ükskõik millises ulme alaliigis ükskõik mis ajal ükskõik kelle poolt kirja on pandud. Aeg-ajalt on Goodkindi lugedes lausa selline tunne, et nii haiglase fantaasiaga tüüp ei saa olla terve mõistusega. See, mis sadismi kõrval on, enam nii ainulaadne ei ole. Kohati on väga head huumorit, põnevust jagub samuti. Igati loetav. Sisust: Maailm on maagia abil jagatud kolmeks. Ühes osas elab nooruke Richard. Ühel päeval kohtab ta kurja võluri Darken Rahli eest kaitset otsivat neidu - kes pole aga mitte tavaline neiu. Richard, neiu kahlan ja kaks Richardi sõpra, Zedd ning Chase, asuvad päästma maailma.
Teksti loeti inglise keeles

Kindlasti väga professionaalselt kirjutatud teos inimeselt, kes ajalugu tunneb. Seetõttu on ka ta vahva ajarännuraamat igati hariv lugemismaterjal, mis teeb kaunis täpselt selgeks, kuidas, miks ja millises õhustikus tekkis U.S.A, mis oleks selle riigi tekkimise ära hoidnud, mis tagajärjed oleks olnud sellistel ja teistsugustel sündmustel...

Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.

Teksti loeti inglise keeles

Algus ei tundunudki kõige hullem, oli võetud hulk klisheesid ja need tempokaks teoseks kokku miksitud. Lugedes oli iga hetk tuttavlik tunne, et näed, nüüd võtab siit ja nüüd sealt. Paraku - mida edasi raamat läks, seda hullemaks läks. Laenatud teemad kippusid venima, teos kaotas oma hoogsuse, ja ajas lõpuks lausa ahastuse äärele. Ei suutnud minu vaene pea mõista, milleks seda mitut maailma vaja oli. Erinevatest maailmadest, maailmade vahel rändamisest - köigest sellest on ka enne Belialsi kirjutatud, seda on tehtud ÄÄRMISELT palju, ja äärmiselt palju paremini. Kui algus veel tänu kiirele laenude vaheldumisele mingi oma näo sai, siis lõpp oli vaid võõraste eeskujude matkimine - vähemalt selline mulje asjast jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on suhteliselt talutava raamatuga, kus seekord ei olnud küll nii palju huumorit, kui eelnevates osades, aga see-eest veidi rohkem inimlikku lähenemist. Seekord ei tundunudki raamat nii vastikult - või naljakalt - üheülbaline. Ja veel üks asi, mis meeldis, oli lõpp. Siin ei olnudki suurt ja au ning kuulsust toovat kangelastegu. Hea vägitegu ning pinev probleemile lahenduse leidmine küll olid, aga seda, et Harry asja taga, võisid teada vaid neli isikut. Otse loomulikult ei ole viis puhas, vaid miinusega, aga siiski - piisavalt hea raamat, et aega maha võtta ja end lugema unustada.
Teksti loeti eesti keeles

Lastekirjandus või mitte, aga see konkreetne ood Harry Potteri vahvusele ja muudele õilsatele omadustele ei meeldinud. Ja olen täiesti kindel ka selles, et see ei oleks meeldinud isegi mitte siis, kui ma oleks olnud noorem. Tegelased olid loo nautimise jaoks liiga üheplaanilised ja lamedad - nende käitumist prognoosida oli enamasti lihtsam, kui homset ilma ennustada. Otse loomulikult ei ole ta mitte kõige hullem kraam, mida lugeda, paaril korral suutis Rowling siiski üllatada, ja selle eest tuleb olla vaid tänulik. Lisaks pean tunnistama, et olles lugenud teksti nii inglise kui ka eesti keeles, leidsin, et need, kes vaid eestikeelsega lepivad, kannatavad rängalt. Ingliskeelne Rowling on kohe märkimisväärselt parem!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kohe alguse tasuks &aumlra m&aumlrkida, et John Varley sari "Eight Worlds" ei ole v&aumlhemasti autori enda poolt sarjaks kavandatud. Autor lihtsalt kasutas juba valmis tausta eri romaanide s&uumlndmuste jaoks, muutes isegi seda raamatust raamatusse. Nii et neile, kes "Eight Worldsi" raamatuid kui sarja lugeda tahavad, v&aumlike hoiatus

Tegemist on &uumlhe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD s&uumlndmused.

S&uumlndmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin t&ouml&oumltab, ja mida konkreetselt teha rikete v&aumlltimiseks.

Teos k&oumlidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu m&aumlletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, s&uumlmpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu l&aumlbi k&otildeike ja k&otildeiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei p&auml&aumlse kriitikast...

Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede &uumllik&uumlllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja k&otilderval k&otildeige tugevama maailmaehitamisega, kus l&aumlbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu &uumlej&auml&aumlnud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt k&otildeige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.

Kolmas teose tugev k&uumllg on huumor. Teos on t&aumlis nalju, millest iga&uumlks kui lihvitud briljant, meeldej&auml&aumlv, vapustav ja vahel ka m&otildetlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...

Neljandaks - &uumlllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat j&aumlrjest - ja siis veel kord sama kaua. P&otildehjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. &Uumlllatus &uumlllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist j&aumltkata ei v&otildeimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge t&otildembama.

Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada v&otildeib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka &uumlhe s&otildebrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda k&oumlitis, aga ideed j&aumlid talle h&aumlguseks. Sealt p&aumlrineb ka k&otildeige kriitilisem ulme m&auml&aumlratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."

Teksti loeti inglise keeles