Kasutajainfo

Isaac Asimov

2.01.1920–6.04.1992

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Isaac Asimov ·

Foundation and Empire

(romaan aastast 1952)

eesti keeles: «Asum ja Impeerium»
Tallinn «Eesti Raamat» 1989 (Mirabilia)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
33
11
2
0
0
Keskmine hinne
4.674
Arvustused (46)

Kronoloogiliselt Asumi-sarja neljas, ilmumise järgi teine osa. Peaaegu sama hea kui klassikalise triloogia esimene osa. Koosneb kahest novellist. Ühes üritab Impeerium viimast korda Asumit maha suruda, teises kerkib esile saladuslik Muul, keda Hari Seldon oma arvutuslükati taga kuidagi ette ei suutnud näha. Novellid on pikemad, löövust vähem, kuid lugeda saab.
Teksti loeti eesti keeles

Sama hea kui esimene raamat. Kaks raamatusse mahtunud juttu on läinud isegi sügavamaks kui esimesed lood. Ning teemat on Asimovil õnnestund esialgu ülesmäge minnes arendada. Raamatu lõpus antakse mõista, et Muula püksid pannakse varsti püüli sõeluma. Asumid on kõikvõimsad...sensawunda sees. Jutud ilmusid Astoundingis 1945 ja viimasel Worldconil L.A.-s pälvis Muul romaani kategoorias Retro-Hugo. Teenitult.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jätkub Hari Seldoni poolt kavalal kombel kokku kombineeritud tulevikuajalugu - kuna kõik on jällegi lugenud, siis pole sisuseletusel taas eriti mõtet. Mainida võiks vaid veel üks kord, et jutustamislaadilt on tegu tõesti hea saavutusega - eriti esimese osa puhul, kus kirjeldatakse Impeeriumi viimseid ponnistusi. Taas võib välja tuua moraali - märksa mõnusam on olla väike ja kaval kui suur ja kohmakas.
Teises osas kerkib esile Muul - minu arvamuse kohaselt üks isikupärasemaid ja paremini õnnestunumaid tegelasi Asimovi loomingus üldse. Igatpidi värdjalikuks sündinud õnnetu olevus asumiaegse inimkonna vastu võitlemas - hea idee veel paremas teostuses. Selle värdjalikkusega on muidugi nii, et isegi tänapäeva tehnoloogia abil oleks võimalik olnud enamik neid vigu ära parandada, aga siis poleks loost jälle midagi välja tulnud, seega endiselt maksimumhinne Asimovile, Asumile ja Muulale. Ainus, millest Muula puhul kahju on, on asjaolu, et talle hiljem Gaialt väljaheidetu staatus omistati - asja kogu võlu kadus niiviisi ära, aga see on juba järgmine lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tore on vaadata, kuidas AI areneb. Esimene lugu on ilus pilt ajalooprotsesside (Seldoni "surnud käe") vääramatust toimimisest. Kui "A1" puhul võis artleda, kas, ja kui palju, on jutte inspireeritud Lääne-Rooma langemisest, siis "A2" manab minu silma ette II MS rindeteated Vaikselt ookeanilt. Tohutud, igasugu relvi täis tuubitud ja soomustatud koletised kündmas lõputuid Avarusi, raevukad võitlused mabuvate dessantidega, soodes, kõrbetes ja lumeväljadel kükitavad ning surevad sõdurid, konditsioneeride vaikne undamine ülemjuhatajate staapides... Ja kõige selle taga matemaatilise rangusega tõestatud psühhoajaloo teoreemid. Mõnus lugemisvara. Teine osa tõstis tunduvalt minu arvamist Heast Doktorist. Võib-olla, et Muul jätabki kunstliku mulje (kuigi reaalses ajaloos võib ette tulla palju veidraimaid tegelasi), see, et AI julgeb "edukalt müüva" teema rööpast välja keerata ja uusi vagusid ajada, on vaimustav. Lasta võidukalt sammuval Asumil, omaenda lapsukesel, armutult lüüa saada (võinuks ju planeeritud tuhandeaastase segadusteaja sisse mahutada n+1 Seldoni Kriisi, mis alati "heade" võiduga laheneksid), nõuab piisavat enesekindlust. Aga sellest, puhuti ülbusega piirnevast enesekindlusest ei jäänud Heal Doktoril iialgi vajaka.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kehtib peaaegu sama, mis "Asumi" kohta. Ent ikkagi ei köitnud piisavalt, et "hea" asemel oleks "väga hea" panna saanud. Esimest korda, kui selle raamatu kätte võtsin, panin ta vist igavuse pärast küllalt ruttu käest ära ja nii ta siis ootas mõnda aega. Uuesti proovides oli ehk natuke parem, kuid ikkagi mitte midagi erilist. Samasugune ümar nagu Asumgi. Täiesti neljavääriline raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Mis siin ikka lobiseda. Mulle meeldis.Muidugi oleks võinud ju tahta, et tegevus sutsu äkilisem oleks olnud: sõda ja surma ja kõik need teised sõnad. A ei kurda.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis vähem kui "Asum". Asi läks loogiliselt edasi. Kui Seldoni projekt oleks jätkunud oleks muidugi veel igavam olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan on muutunud, nagu kogu eesti keeles avaldatud triloogia, klassikaks. Sarjal on varastele ulmeromaanidele omaseid puudusi: ühemõõtmelised tegelased, mitteusutav ajalooline areng jne. Kuigi raamatu sisu on üsna ununenud, ei ole mul aega seda teistkordselt lugeda. Sedavõrd palju häid raamatuid on veel riiulil ootamas. Seega 3
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis. Annaks isegi üle "viie", kui saaks. Olen tegelikult päris mitu korda käesolevat raamatukest lugenud. See näitab, et tegu on millegi heaga. Kui võrrelda "Asum'iga" siis ütleks, et sama võimas. Eks need tegelased olid jah sellised suhteliselt lihtsad ja mitte eriti erilised, aga lugu ise oli ju ometi päris vinge.... minu arvates. Ma vaidleks natuke eelkirjutajale vastu: minu meelest oli küll "midagi suurt, midagi head". Kuid njah, see on tegelikult selline subjektiivne värk (kellele meeldib, kellele mitte). Raamatu esimene osa näitas, et Impeerium on Asumiga ühel pulgal, vaata et nõrgemgi. Teises osas oli ikka ilge tüng, et Asum, mis eelmistes osades oli päris suureks ja tugevaks muutunud, sai miski ühe värdjaliku Muula käest peksa nagu koer. Mis siin ikka enam jutustada, panen "viie" paari plussiga ära ja kogu lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan ausalt, et see raamat ei jätnud nii head muljet kui "Asum", ent võrreldes paljude teiste autorite teostega, oli ta siiski klass omaette. Tundub nii, et Asimov on siin üritanud juba ka veidi inimlikkumaid tegelasi mängu tuua, kes ei ole lihtsalt mingid tühjad olendid (sellised paistsid mulle "Foundation`i" tegelased, kellel emotsioone vist ei olnudki), vaid kes suudavad ka tunda. Kirevamaid ja mulle sümpaatseimaid tegelasi oli Muul, kes oli igati hästi kirjeldatud ning kelle "kurb" saatus meele kurvaks tegi. Et kõik suured vallutajad varem või hiljem langema peavad!!!
Teksti loeti eesti keeles

Lootsin raamatut kätte võttes saada positiivse elamuse lugedes Asumi võidukäigust, universumi vallutamisest ja vaprate kangelaste vägitöödest :-)

Algul paistiski kõik tore aga... raamatu lõpuks oli õnnenaeratus mu näolt kadunud ja heldimuspisarad jäid ka seekord pühkimata.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks jäi Seldonit väheks! Kohati kippusid Asimovi igipuudused liialt häirima, aga Muul oli asjalik tegelane ja päästis päeva. Raamat on üsna värvikas, fantaasiat Asimovil puudu ei jää. Keerulisemad skeemid tegevuse taustal on kah justkui paigas...aga "neli" siiski.
Teksti loeti eesti keeles

Minu silmis on ta nõrgem kui "Asum", sest Asimov arvab, et lõppkokkuvõttes jääb demokraatlik ühiskond totalitaarsele alla (igas riigis tuleb lõpuks võimule totalitaarne klikk). Samuti häirib, et Asimovil on kõik head tegelased suitsetajad ja kõik mittesuitsetajad halvad.
Minu sümpaatia kuulub Muulale. Tema asemel oleksin ma Seldoni surnud käe oma propaganda teenistusse pannud: oleksin rääkinud, et Muula juhtimisel täidetakse Seldoni plaan ennetähtaegselt (väga punaselt kõlab, mis siis).
Teksti loeti eesti keeles

Igati uhkem, kui esimene osa... See impeeriumlik kindral, kes surnud käe vastu võtlusesse asus, taas Impeeriumit au sisse tõsta yritas... Ta oli lihtsalt sympaatne... mul hakkas temast kahju... Ja kahju oli ka Muulast, kes oli yksi, nii yksi... Olles juba harjunud sellega, et Muul on see ylisuperpaha, ja imestades tasahilju happy endi võimalikkuse yle, oli lõpp ikka suureks ning meeldivaks Yllatuseks.

Siin raamatus on juba tegelaskujud... ja mõned on neist isegi huvitavad. Mitte ainult kindral, mitte ainult Muul, vaid ka mässuline Asumi ametnik. Kõik nad on hästi välja joonistatud tegelaskujud. Lugu ei ole enam puhas matemaatika, vaidinimlik lugu yhest plaanist ja selle saatusest.

Kusjuures... selle loo lõpus tekib tunne, et asi on nyyd lõpetatud. See koht on minu jaoks Asumi sarja loogiline ots. Mis tuleb hiljem, on juba muu lugu, kuigi mitte sugugi paha. Aga Asum leab oma lõpu Muula käe läbi ja ta ei synni enam kunagi.

Teksti loeti inglise keeles

"Asum" ja selle järjed moodustavad kahtlemata ulmekirjanduse põhialustalad. Aga hiljem kirjutatud SF raamatute hulgast leiab arvukalt paremaid.
Teksti loeti eesti keeles

paistab, et ma ei ole siiski päris ainuke, kellele Asum ja Impeerium ei meeldinud. Minu jaokks jäi jutu voolavus väiksemaks kui esimeses osas, Muul tegelasena ei mmeedinud kohe üldse. Ehk oli viga lugemise ajas, kuigi 1989 oleks pidanud juba piisavalt täiskasvanu olema. Kunagi sunnin end seda üle lugema, ehk siis suhtumine muutub.
Teksti loeti eesti keeles

Esimesed kaks ilmunud asumi lugu (vastavalt siis sarja kolmas ja neljas raamat) on imho sarja tugevaimad. Maitse asi muidugi, aga kellele meeldis "Asum", sellele meeldib ka "Asum ja Impeerium".
Teksti loeti eesti keeles

Selle osa kohta ütleksin kirjeldamiseks kaks sõna - ettearvatav ja ettearvamatu. Ettearvatav oli selle idee - inimesed, kellel on võimu oma püha eesmärgi tõttu langevad oma ülbuse tõttu sama madalale, kui ollakse tänapäeval. Tähtsaimaks on võim, raha, mugav elu. Võitlus parema Impeeriumi nimel ei ole enam peaeesmärk, vaid julgestus. Julgestus, mille pani paika Seldon ja mis kaitseb neid saatuse löökide eest. Ja siin tuleb mängu ettearvamatus - Asumis ja suuremas osas Asum ja Impeeriumis kiidetakse Seldoni tarkust ja eksimatust, Asumi vägevust ja võitmatust, teiste planeetide tühjust Asumi kõrval ja see toobki mängu ettearvamatuse. Inimene harjub ära sellega, elab kaasa ja äkki hüppab Seldon välja ja virutab kõik uskumused vastu maad. Ja just selle pärast panen ma viie. Just selle pärast, et raamatut lugedes mõtlesin tihti, et millest ta küll veel kirjutada saab? Kuid ta kirjutas ja kirjutas hästi ja huvitavalt. Mida veel tahta?
Teksti loeti eesti keeles

"Asumi ja Impeeriumi" näol on jällegi tegemist raamatuga, mida olen lugenud loendamatu arv kordi, seega on väga raske seda teost just tänases kontekstis hinnata.

Muula lugu mulle ei meeldinud, sest see üksikisiku mõju ületähtsustamine oli kogu eelneva stooriga kokkusobimatu. Annan endale aru, et selles idee peituski, kuid miskipärast oli see siiski ebausutav...

Romaani esimene pool meeldis mulle palju rohkem, sest Kindrali kaotamine oli Seldoni plaaniga igati kooskõlas ja kogu stoori lugejale korralikult ära põhjendatud.

Kokkuvõttes otsustasin hindeks panna ikkagi "viie", sest raamat tervikuna, eriti teise osa lootusetult dramaatiline lõpp, on väga meeldejääv ning lausa kutsub sarja edasi lugema.

Teksti loeti eesti keeles

"Asum ja impeerium" koosneb kahest osast. Esimene illustreerib psühhoajaloolist paratamatust. Paarsada aastat on Asumi loomisest möödas, Asum on oma ümbruskonnas juba kõva tegija ja valitseja, aga galaktika-suuruse Impeeriumiga võrreldes siiski tolmukübe ääremaal. Impeerium ise on suurusele vaatamata juba põlvkondi lagunenud, ääremaade asevalitsejad kuulutavad endid iseseisvaks, keskuses on rohkem tegemist paleepööretega ja vallutustele pole kellelgi aega mõelda.

Siiski juhtub sel segaduste ajastul, et korraga on võimul tugev imperaator ja esile kerkib võimekas kindral, kes tahab pidada vallutussõdu. Tükk aega näibki, et Asumil ei ole tuhandeid kordi võimsama vastase vastu mingeid võimalusi, kuni “nähtamatu käsi” Asumi jaoks soodsalt asjad paika paneb. Asumi-lugudest üks mu lemmikuid.

Raamatu teises pooles laseb Seldon oma armsale Asumile ja Seldoni plaanile kallale esimese tõelise vastase. Ühiskonna ajaloo ette-ennustamise teadus arvestab paratamatult mingite konstantidega, nagu näiteks, et inimesed jäävad inimesteks või et ei avastata/leiutata midagi seni mõeldamatukspeetut. Nüüd aga hakkab kusagilt provintsist oma vallutuskäiguga peale müstiline Muul, kelle kohta sosistatakse, et ta on mutant. Muula impeerium laieneb hirmsa kiirusega ja enne kui Asumi stagneerunud valitsejad arugi saavad, on Muul nende taevas. Samal ajal ilmutab ennast eelsalvestatud Hari Seldon, et soovida Asumile õnne järjekordse kriisi ületamise puhul, kuid Muula kohta ei räägi ta sõnagi.

Asum langeb, riburada pidi varisevad ka kõik Asumi vasallid, keskuse vastu mässu plaaninud sõltumatute kaupmeeste kolooniad ja isegi sellised sektorid, kuhu Asum jõudnud polnudki. Tundub, et miski ei peata Muula.

Loo peategelased on mässajatega väheke seotud suhteliselt juhuslik noorpaar, kes satuvad oma pulmareisil ära päästma äbariku, kes väidab ennast olnud Muula õukonnanarri. Muula mehed asuvad neid jälitama, kuid häving jääb peategelastest alati sammu võrra maha. Seltskonnas on ka Asumi esimene psühhoajaloolane Ebling Mis, kes pakub välja, et mentaalsete ülivõimetega Muula ainaks peatajaks saab olla vaid müütiline Teine Asum, kuhu Seldon omal ajal koondas püsühhoajaloolased. Paraku ei aima keegi, kus Teine Asum olla võiks.

Vaatamata sellele, et Muula-lugu on senistest Asumi-lugudest päris teistsugune, on see siiski hea. Eriti esimest korda lugedes on saladusi viimaste lehekülgedeni ja põnevust ning pinget päris viimaste ridadeni. Meeldejääv on ka galaktikakeskuse Trantori langus - paarsada aastat tagasi oli see linnasuurune planeet, mille pind oli sada protsenti metalliga kaetud, nüüd aga tegutsevad varemete vahel põllumehed, kes müüvad külalistele vanarauda.

Kahjuks torkab just Muula-loo juures silma, et Asimov vist ise ei suuda ka hoomata, kui suureks ta oma galaktikaimpeeriumi on teinud. Ta räägib paarikümnest miljonist tähest ja siis, et Muul suudab kümne aastaga sellest umbes kolmandiku enda võimu alla ühendada. Kusjuures on ju aimata, et Muul peab päris paljudele meist kasvõi hetkeks ka ise nägu näitama. Või et otsib ise ja koos mõne lähema abilisega umbes viis aastat Teist Asumit ja siis tunnistab, et no ei ole kusagil. Kakskümmend miljonit tähte!

Teksti loeti eesti keeles

Arvustada-kirjeldada siin enam midagi ei ole, lihtsalt tuleb teha samm Baasi täielikkuse poole.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Kalevipoeg
15.04.1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Pean nõustuma, et nõrgem, kui sarja esimene osa - aga lõbusam. Lõpp aga... Tegelikult see mulle isegi meeldis. Ehkki alguses oli see teatav pettumus, mõistsin raamatu üle järele mõeldes, et see oli tegelikult ainuvõimalik lõpplahendus. Mustandi mässajad on inimlikult mõistetavamad, neile on kergem kaasa tunda, nad on isegi sümpaatsemad, aga tüüpiline inimene, kes sellisesse olukorda satuks, astuks ilmselt esimesel võimalusel ikkagi rajalt maha. Funktsionaalid ajavad oma asju? Ja siis? Keda see morjendab? Suurkorporatsioonid ajavad ka oma asju, ehk isegi jõhkramalt - ja enamik inimesi ei hakka mässama. Ja sellise äärmiselt olulise tõe raamatusse raiumine on üks harukordselt julge tegu. Mingi muu lahendus oleks tegelasega (keda hr. Tänav äärmiselt täpselt iseloomustas) vastuollu läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Hullemaks läks...Teine episood oli hea. Väga hea kohe, aga episoodid üks ja kolm? Panid õlgu kehitama. Laulud, mis kellelegi midagi öelda võivad, on minu jaoks tundmatud, lugude ülesehitus sarnaneb esimese raamatu omale (esimesel ja kolmandal). Ei midagi uut. (P.S. Ei tasu tõlkijat kividega loopida. Kui on Ollõkainen, siis milleks, härra Meelis Sepp, tõlkija selle siis väänutama peaks? Ollökainen? Ollykainen? Ei, see poleks hea tõlkimine. Ehk oleks ta pidanud selle teise autori vea, eesnime Raivo, kah ära muutma? Mitte, et ma kividega nõus ei ole, aga tõlkija pole milleski süüdi.)
Teksti loeti eesti keeles

Jordanil ja Jordanil on suur vahe. Eepiline tellis kannatab enamat, kui sadakond lehekülge. Jordanile nii omane ja hiljem levinud jututeemade vahetamine ei sega lugemist, kui lehekülgi on tuhat, pigem tõstab ehk pinget. Aga New Spring ei ole eepiline tellis ja süžeeliinid ei vaheldu, ent ometi on neid kaks - ja sealt tekkis küsimus, miks oli need kaks eri lugu ühte kokku susida? Mõlemad olid ju omaette loetavad lookesed, täiesti neljaväärilised. Aga koos nemad olid ja sestap ka kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane raamat on oma kvaliteedilt keskmisel kohal. Suur labürint (Hrad Spein) meeldis mulle väga, oli ainult peategelane ise ja fantastiline keskkond. Meenutas esimese raamatu tsooni, ainult et enam ei olnud Strugatskite stiilis, vaid midagi uut, omapärast ja ainulaadset. See, mille suunas autor tegelast kogu aja lükkas, loo kandev idee. Ja kui lugu oleks sealkandis lõppenudki, oleks hinne tulnud kõrgeim ja Martiniga võrdlemist oleks pahaks pannud (mikroskoopilise putuka osas oleks olnud Martin). Aga... sellele järgnes suure lahingu pikk kirjeldus, mis ei olnud ju paha, aga oli hoopis teine ooper ja mille sarnast on läbi aegade korduvalt kirjandusse jõudnud. Ajas haigutama ja kaaluma teist kolme. Ent siiski - taas meenus Hrad Spein (Martinil pole sellele midagi samas kaalukategoorias vastu panna). Kokkuvõttes leppisin endaga nelja peale kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja kõige nõrgem raamat, tegevus ei liigu praktiliselt üldse edasi, naljad tundusid olevat naljade pärast ja midagi ilusat/vägevat/eepilist ka sisse ei mahtunud.
Teksti loeti eesti keeles

Pole suurem asi arvutimängude mängija, sestap ei mõista selleteemalist kriitikat. Raamat oli kirjutatud lääne turule ja mina kui läänlane võtsin selle lääne turul ebastandartse teosena rõõmuga vastu. Sarnaseim teos on ehk tõesti Ashinari kroonikad, aga Belials (siis veel) kirjutada ei osanud, jalutas loost kiiresti läbi. Pehhov aga suutis kirjeldada, nalja visata ja teha kummardusi teistele autoritele - elik teha just seda, mida heast loost ootan.
Teksti loeti eesti keeles

Sparhawk on oma kivikese kätte saanud - ja nüüd läheb asi tõsiseks. Kivi nimega Bhelliom enese kätte saamine on nimelt ka tema vastaste sihtmärgiks ja selle nimel ei kohku nad tagasi mitte millegi eest. Mis aga raamatu omataoliste seas tõeliselt eriliseks muudab, on raamatu keskel olev keeruka sisepoliitika ajamine ja arhiprelaadi valimine. Kui see tehtud, siis on raamat praktiliselt läbi ka ja pahluaste nahutamine tundub seal juba täiesti kõrvalisena.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes esimese osaga on siin tuurid alla keeratud -sellest siis ka neli. Okei, Eddings kirjutab väga hästi, aga lugeda terve raamatu vältel sellest, kuidas mööda vihmaseid ja süngeid tasandikke ühteainsat kivi taga aetakse, läheb siiski veidike tüütuks. Selle osa pisiseiklused on vähemtähenduslikud ja teiste osadega nõrgemini seotud - ja vaid Eddingsi suurepärane jutustamisoskus muudab selle tegelikult tüütu sisu loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on tõeliselt hea raamatuga, kus ulme on teisejärguline - maagia on vaid veidike vürtsi loole, kus sündmused hoopis muude põhimõtete järgi toimuvad. Hargla on selle looga saanud lahti oma vahepealsest kammitsetud olekust ja jõudnud uuele headuse tasemele. Loos on palju erinevaid ja häid ideesid, mis kokku segatud seni IMHO autori parimaks looks. Kui võrrelda seda romaani teiste teostega, mida pean Indreku tippsaavutusteks, ehk siis "Pan Grpowski jõulude" ja "Uskmatuse hinnaga", siis on see tekst palju lihvitum. Teises osas on küll paar konarust, osad vahelduvad minu maitse jaoks liialt kiiresti ja tekst jätab liialt hüpleva mulje, ent algus ja lõpp on sellestki puudusest vabad. Sisu kohta nii palju, et maailm on siin võõras, aga samas on romaanis palju lõbusaid momente, mille tähendust võiks mõista ainult meie maailmale mõeldes. Nii näiteks on teise osa õiglaste liikumine peaaegu äravahetamiseni sarnane maffia tekkelooga. Nimedki jutustavad päris palju: põhjas skandinaaviapärased, lõuna pool tundusid romaani elementidega olevat, esimese osa peategelane oli Blagomir... Kõik see andis loole hoogu juurde enam, kui katsetused Sindbadi retkede vallas muinasjuttu, maailma legende, hilisaegade kirjandust, araabia õhustikku ja ajalugu kokku sulatada. Kes raamatu kaanelt sisututvustust loeb, arvestagu sellega, et see on alles algus. Tegelik raamat algab alles seal, kus raamatu kirjeldus lõpeb. Kiidusõnad Harglale - tema uus romaan tõukas "Matagoonia" minu isikliku lemmiku kohalt eestlaste kirjutatud ulmeraamatute seas. Mortis on surnud, elagu Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu võis juba ilma igasuguse kõhkluseta "Algernonile" saata. Kallis Kristin - sa oskad päris hästi kirjutada - ehk ei olegi selle lõpuga nii palju vaeva näha vaja. See kirjeldamise pool on Sul ju fantastiline. Praegusel kujul on aga see lõpp väga higine ja pingutatud.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpust ei saanud mitte vähimalgi määral aru. Algus oli aga piisavalt lustakas, et seda teksti isegi nautida võiks. Kokku siis kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üleüldiselt tundus see raamat olevat palju ladusam ja mõnusam, kui oli seda Stone of Tears. Paraku kippus selle ladususe juures puudu jääma sellisest "ideelisest poolest". Naljategemine naljategemise pärast ja seiklemine seikluste pärast võivad mõlemad ju olla head lugeda, kuid mind ennast nad ei kütkesta kahjuks kuigivõrd. No hüva, see "ideeline pool" ideeliseks pooleks, aga teine asi, mid häirima kippus, oli lõpp. Erinevad tegevusliinid läksid minu jaoks liialt umbe ja omandasid sellise keskmise hollivuudiliku märuli kirjanduslikud mõõtmed. Kakeldakse, tormatakse, äsatakse mõõga ja maagiaga ja raske on aru saada, kes või miks või mismoodi nüüd see kõik TÄPSELT oli. elukad nimega miswrithid ja nende relvad yabreed ja hõbesülfid segunesid kõik üheks pudruks, kus kaotasid oma näo. Idee on muidu selline, et maailmas, kus Richard elab, käib ringi üks paha, kel on Freddy Krügeriga sarnased omadused. Erinevalt vanast heast Freddyst ei ole ta aga mitte tapahimuline maniakk, vaid hoopis sihikindel ja salakaval maailmavallutaja. Richard peab siis talle algul oma kodumaal ja pärast Vanas Maailmas, kust see freddylik imperaator pärit on, vastu astuma. Asja käigus jääb talle ette üks imperaatori kasutuses olev liik, mis pärastpoole on täielikult välja surnud liik. Elagu keskkonna ja looduse kaitse fantasyraamatutes!
Teksti loeti inglise keeles

Kaunis igav ja mõttetu lugu, aga ühte ka panema ei hakka. Selle teose lugemine on aja raiskamine, aga mitte kuritarvitamine.
Teksti loeti eesti keeles

Jyrka!!! Kui sa tõesti mõtlesid seda, mida sa eesti keeles ilmumise kohta ütlesid, siis avaldan sulle austust. Tegemist on tõeliselt laheda lugemisvaraga, mis sundis suvi otsa ringi käima, kõht naerust kõveras. Pole kohanud veel teist sellist Strugatskite raamatut, kus tegelaskujud oleks nõnda värvikad ja samas elavad. Lugedes kippusin mitmes kohas kõhklema, mõeldes tõlgetele. See on tõepoolest täis pärleid, mis eriti hästi tunduvad kõlavat just vene keeles. Kes iganes soovib Strugatskite loomingut lähemalt tundma õppida, peab lugema ka seda raamatut.
Teksti loeti vene keeles

Rõhuvalt ilmetu ja igav, mõttetult allegooritsev... Enamust selle raamatu sisust näeb naasama all tänaval ka. Destruktiivne kriitika kriitika enese pärast. Hulk lakkumist(mida ei tee ise ega mõista ka teiste juures)ja null tegevust. Üks ebameeldivamaid raamatuid, mida lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Olin arvanud, et peale Gulagi Arhipelaagi lugemist ei suuda mind üllatada mitte üheski maailma raamatus leiduv sadism, vägivald ja jõhkrus. Eksisin rängasti. Goodkindi lugedes poetasin raamatu poole lehekülje pealt käest ja suutsin end vaid suure sundimisega jätkama panna. Selle eest kindel viis! Pole lihtsalt teisi selliseid raamatuid, mis suudaks nii veenvalt teha selgeks, et pahad on ikka tõesti pahad ja et neid on vaja mättasse lüüa. Terry Goodkind on suutnud seda vägagi edukalt ära põhjendada. Raamat on palju hajusam, kui esimene tellis. Kahlan ja Richard seiklevad maailma täiesti erinevates otstes. Alguses ei liigu tegevus eriti, ta kipub venima. Sealt oleks andnud oma sada head lehekülge koomale tõmmata küll. Aga pärastpoole tuleb Goodkindi spetsiaalteema ehk siis sadomasostssenid, teos muutub mõnes mõttes (küll kahtlases mõttes) klassikaks, ja see päästab hinde. Raamatu tekitatud tunne oli lihtsalt liiga võimas, et saaksin alla viie panna. Lõpp on aga taas esimese raamatu kerge ja humoorikas partner. Paar tuttavat muuseas lugesid Goodkindi minuga samal ajal ja leidsid, et tema maagia kirjeldused ja omadused on seni kohatud teoste kohta parimad. Ei ole selles ise küll nii kindel, aga kuna nemad ei ole BAASi arvustajad, siis leidsin, et peaksin selle ära märkima.
Teksti loeti inglise keeles

Tundus olevat hale Tolkieni kloon - Sõrmuste isandale mõeldes oskasin kuni raamatu viimase kolmandikuni täpselt ennustada, mida tegelased teevad või ütlevad. See mulle aga ei meeldinud. Mis huvi on asja lugeda, kui midagi uut pole raamatust leida? Lõpp muutus aga tugevamaks, eriti lahingustseenid ja linna piiramine. Taplusest oskab see autor tõepoolest hästi kirjutada, igasugused võitluste kohad raamatu esimeses kahes kolmandikuski teevad teose päris loetavaks - aga kahjuks on seal raamatus palju muud ka.
Teksti loeti inglise keeles

Peab tunnistama, et autor on palju lugenud. Eriti palju veel igasuguseid teoseid, kus kirjeldatakse sadismi ja piinamisi. Need stseenid olid tal tõepoolest IMHO parimad, mis ükskõik millises ulme alaliigis ükskõik mis ajal ükskõik kelle poolt kirja on pandud. Aeg-ajalt on Goodkindi lugedes lausa selline tunne, et nii haiglase fantaasiaga tüüp ei saa olla terve mõistusega. See, mis sadismi kõrval on, enam nii ainulaadne ei ole. Kohati on väga head huumorit, põnevust jagub samuti. Igati loetav. Sisust: Maailm on maagia abil jagatud kolmeks. Ühes osas elab nooruke Richard. Ühel päeval kohtab ta kurja võluri Darken Rahli eest kaitset otsivat neidu - kes pole aga mitte tavaline neiu. Richard, neiu kahlan ja kaks Richardi sõpra, Zedd ning Chase, asuvad päästma maailma.
Teksti loeti inglise keeles

Kindlasti väga professionaalselt kirjutatud teos inimeselt, kes ajalugu tunneb. Seetõttu on ka ta vahva ajarännuraamat igati hariv lugemismaterjal, mis teeb kaunis täpselt selgeks, kuidas, miks ja millises õhustikus tekkis U.S.A, mis oleks selle riigi tekkimise ära hoidnud, mis tagajärjed oleks olnud sellistel ja teistsugustel sündmustel...

Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.

Teksti loeti inglise keeles

Algus ei tundunudki kõige hullem, oli võetud hulk klisheesid ja need tempokaks teoseks kokku miksitud. Lugedes oli iga hetk tuttavlik tunne, et näed, nüüd võtab siit ja nüüd sealt. Paraku - mida edasi raamat läks, seda hullemaks läks. Laenatud teemad kippusid venima, teos kaotas oma hoogsuse, ja ajas lõpuks lausa ahastuse äärele. Ei suutnud minu vaene pea mõista, milleks seda mitut maailma vaja oli. Erinevatest maailmadest, maailmade vahel rändamisest - köigest sellest on ka enne Belialsi kirjutatud, seda on tehtud ÄÄRMISELT palju, ja äärmiselt palju paremini. Kui algus veel tänu kiirele laenude vaheldumisele mingi oma näo sai, siis lõpp oli vaid võõraste eeskujude matkimine - vähemalt selline mulje asjast jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on suhteliselt talutava raamatuga, kus seekord ei olnud küll nii palju huumorit, kui eelnevates osades, aga see-eest veidi rohkem inimlikku lähenemist. Seekord ei tundunudki raamat nii vastikult - või naljakalt - üheülbaline. Ja veel üks asi, mis meeldis, oli lõpp. Siin ei olnudki suurt ja au ning kuulsust toovat kangelastegu. Hea vägitegu ning pinev probleemile lahenduse leidmine küll olid, aga seda, et Harry asja taga, võisid teada vaid neli isikut. Otse loomulikult ei ole viis puhas, vaid miinusega, aga siiski - piisavalt hea raamat, et aega maha võtta ja end lugema unustada.
Teksti loeti eesti keeles

Lastekirjandus või mitte, aga see konkreetne ood Harry Potteri vahvusele ja muudele õilsatele omadustele ei meeldinud. Ja olen täiesti kindel ka selles, et see ei oleks meeldinud isegi mitte siis, kui ma oleks olnud noorem. Tegelased olid loo nautimise jaoks liiga üheplaanilised ja lamedad - nende käitumist prognoosida oli enamasti lihtsam, kui homset ilma ennustada. Otse loomulikult ei ole ta mitte kõige hullem kraam, mida lugeda, paaril korral suutis Rowling siiski üllatada, ja selle eest tuleb olla vaid tänulik. Lisaks pean tunnistama, et olles lugenud teksti nii inglise kui ka eesti keeles, leidsin, et need, kes vaid eestikeelsega lepivad, kannatavad rängalt. Ingliskeelne Rowling on kohe märkimisväärselt parem!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kohe alguse tasuks &aumlra m&aumlrkida, et John Varley sari "Eight Worlds" ei ole v&aumlhemasti autori enda poolt sarjaks kavandatud. Autor lihtsalt kasutas juba valmis tausta eri romaanide s&uumlndmuste jaoks, muutes isegi seda raamatust raamatusse. Nii et neile, kes "Eight Worldsi" raamatuid kui sarja lugeda tahavad, v&aumlike hoiatus

Tegemist on &uumlhe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD s&uumlndmused.

S&uumlndmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin t&ouml&oumltab, ja mida konkreetselt teha rikete v&aumlltimiseks.

Teos k&oumlidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu m&aumlletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, s&uumlmpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu l&aumlbi k&otildeike ja k&otildeiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei p&auml&aumlse kriitikast...

Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede &uumllik&uumlllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja k&otilderval k&otildeige tugevama maailmaehitamisega, kus l&aumlbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu &uumlej&auml&aumlnud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt k&otildeige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.

Kolmas teose tugev k&uumllg on huumor. Teos on t&aumlis nalju, millest iga&uumlks kui lihvitud briljant, meeldej&auml&aumlv, vapustav ja vahel ka m&otildetlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...

Neljandaks - &uumlllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat j&aumlrjest - ja siis veel kord sama kaua. P&otildehjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. &Uumlllatus &uumlllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist j&aumltkata ei v&otildeimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge t&otildembama.

Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada v&otildeib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka &uumlhe s&otildebrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda k&oumlitis, aga ideed j&aumlid talle h&aumlguseks. Sealt p&aumlrineb ka k&otildeige kriitilisem ulme m&auml&aumlratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."

Teksti loeti inglise keeles