Kasutajainfo

Isaac Asimov

2.01.1920–6.04.1992

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Isaac Asimov ·

Second Foundation

(romaan aastast 1953)

eesti keeles: «Teine Asum»
Tallinn «Eesti Raamat» 1996

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
21
13
6
1
0
Keskmine hinne
4.317
Arvustused (41)

Klassikalise triloogia viimane osa. 1996. aastal ka maakeelde ümber pandud. Asimov oli tõsistes raskustes triloogia lõpetamisega, mõtles koguni Seldoni ühestükkis tema psühhoajalooga kurele saata, aga ei. Muul saab kohitsetud ja raamatu teises novellis toimub mõõduvõtmine tehnokraatliku esimese ja psühhohuligaanidest teise Asumi vahel. Pisut totakaks läheb, aga siiski lugeda võib.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Klassikalise triloogia kohta tõeliselt vilets üllitis. Muulal pannaksegi püksid püüli sõeluma ja psühhohuligaanid pidutsevad. Ebausutav ja vilets. Kunstlik. Sensawunda on kuhugi kadunud. Ilmne näide, et Golden Age hakkas lõppema.
Teksti loeti eesti keeles

"Asumite Saaga" tugevuselt teine teos ("Asumi" järel). Kindlasti oleks Asimov saanud ja suutnud jätkata oma pajatusi II Impeeriumi võiduka taasünnini ning "ratastoolis inimkogu" päevakohase sõnavõtuni. I.A. läks teist, kuigi ettekavatsetud, teed - Teine Asum on, muuseas, paika pandud juba esimeses osas! Ilmselt tüütas katkematu progress ja võidumarss orkestrihelide saatel teda ära. Teoses on sära ja värskeid ideid. Pisut on "sugulust" "Igaviku Lõpuga" Mitte põhiidee, kuivõrd meetodite poolest. Tahaks siin puudutada küsimust Asimovi karakterite mannetusest. tihti on kurdetud, et need on igavad ja hallid. Minu arvates ei ole. Lihtsalt siin ei eksiteeri ühtegi isiksust. Isiksust indiviidiumi. Siin eksisteerivad isiksused-tüpaazhid: Meisterkaupmees, Väepealik, Linnapea... Skitseeritud nappide joontega, pigem karikatuurid kui portreed, on nad ometigi selged ja äratuntavad. Vastupidi, nagu laulis tuntud bard: "Tut ne ni odnoi personalnoi sudbõ, Zdez vse sudbõ v jedinuju slitõ!" (V. Võssotski, "Bratskije mogilõ") Muidugi, kui ennast butafooriast pimestada lasta, siis hakkavad nad naljakate pappist figuuridena paistma. Näiteks Hari Seldonit kujutakse tihti PÜHAMEHENA ratastoolis. No mis kuradi pühamees on HS? Et kavatseb kvadriljonid inimesed enam kui tuhandeks aastaks panna arenema suunas, mida TEMA parimaks peab? Minu arvamus nii Hari Seldonist kui Heast Doktorist enesest on: "Vana patukott ja võrukael!" Ja nimbust on neile mõlema sama palju tarvis, kui Kuradile pühitsetud vett. Nõnda siis pole mõtet otsida seda, mida pole. Inimeste ja inimassidega manipuleerimise idee on peamine, mis köidab Head Doktorit. Esimeste "Asumite" massidega manipuleerimise juurest jõuab IA siin indiviididega manipuleerimiseni. Nii tundub mulle isiklikult. "Viis" peamiselt originaalsuse ja (mõtte)julguse eest.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ühinen eelkõnelejatega selles osas, et selle raamatu 'viis' pole enam nii tugev kui eelmiste oma, aga ka mitte nõrk. Raamatu esimene osa meeldis sellelt seisukohalt vaadates rohkem, s.t. sündmustiku areng oli nauditavam ja lihtsalt juhtus rohkem asju. Asimov paistab üldse silma teravmeelsete konstruktsioonidega inimestega manipuleerimise alal - antud juhul on see taas päris hästi välja tulnud.
Teine osa enam nii väga huvitav ei ole - pisut liiga palju on krimka sugemeid, aga see on muidugi maitseasi. Eesti keeles oli Asumi raamatute teise ja kolmanda osa ilmumise vahel võrdlemisi pikk paus, seetõttu on 'Teine Asum' paljudel ikka veel lugemata, nendele soovitan kindlasti, tasub ära.
Teksti loeti eesti keeles

Igal juhul Asumi-sarjas on ta küll kõige nõrgem lugu. Ega ma ise pole ka mingi Asumi fänn. Ei avaldanud kogu see sari erilist muljet ja see viimane jupp veel kõige vähem. Kuidagi kunstlik oli ta tõesti. Tekkis selline tunne, et vaja kähku selle sarjaga ühele poole saada ja siis ruttu ruttu valmis vehitud. Fännid ehk on sillas selle peale, aga mina küll mitte. Asimovil on tunduvalt paremaid tükke kui see Asumi-sari. Lugeda ju võib tegelikult hädapärast. Aga seda ka ainult siis, kui midagi targemat teha pole. Kolm... ei, kaks tegelikult.
Teksti loeti eesti keeles

Lööb välja Asimovile omane (kuigi ta ise seda eitab) armastus kriminullide vastu, teoses on kõvasti spiooniromaani sugemeid. Samas on eksitud elementaarse action-loogika vastu (tüdruk hirmutab noort tugevat meest oma voodi all oleva kaikaga, mida ta ilmselt kättegi ei saaks, kui asi tõsiseks läheks). Nõrgem teos kui triloogia esimesed kaks osa, kuid siiski piisavalt tasemel, et 5 ära teenida. Meeldib elegantne lahendus, millega Teine Asum sündmused taas Seldoni Plaani radadele pöörab.

15.08.2010: hinne alandatud 4 peale.

Lugupeetud kaasarvustajad võiksid üldistusi ikka endasuguste, mitte kõigi eestlaste kohta teha.

Teksti loeti inglise keeles

Ülalpool olevad Salundi ja Sulbi-poiss panevad päris arukat teksti." Õige jutt,õige jutt," kisan ma ainult. Läbi saab ta loetud a nõrk, lihtsalt nõrk. Ei hakkagi pikemalt maha tegema.
Teksti loeti eesti keeles

Tjah, arvamuste kõikumised on siin päris suured: "kahest" kuni "viieni". Mina panin eesti keeles ilmunud triloogia kahele esimesele raamatule "viie" ja ei näe põhjust, miks see mingi erand peaks olema. Teise Asumi "psühhohuligaanid" annavad Muulale rõõmsalt üle küüru. Tuli välja, et teiseasumlased omavad samasugust annet nagu Muulgi. Nimelt suudavad mõjutada inimese mõtteid, samuti ka neid lugeda. Teine osa oli, nagu juba eespool öeldud, konfliktist kahe Asumi vahel. Kuidas siis miski professor leiutab hulga seadmeid teiseasumlaste avastamiseks. Kusjuures mõne saab ta ka kätte. Ja siin on siis sisse toodud ka mõningad kriminaalsugemed. Seesamune professor avastab, et Asumil on spioonid.... Teiselt Asumilt. Lõpp oli ikka ilge shokk. Selgus, et Teine Asum asetseb..... Ah, nagunii on kõik lugenud, asetseb Trantoril, vana (esimese) Impeeriumi keskuses. Ja, et teiseasumlaste abiga võitis asumlaste laevastik pahalasi jne jne. Minule meeldis kogu see sari. Läks päris ilusti peale. Kõik need kolm raamatut olid enam-vähem sama tasemega. Hindeks "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Andis seda tükki ikka oodata. Kui ma asumi esimesi osi lugesin olin nii noor, et ei teadnud veel mida tähendab sõna "triloogia". "Asumi ja impeeriumi" tagakaanele aga oli just märgitud, et triloogiaga tegu. Sai siis asi välja uuritud ja sest peale polnud mul enam aastaid rahu - ootasin muudkui 3. osa.

Ja kui see lõpuks tuli ja häppi end kätte jõudis olin mina hoobilt kaheksandas taevas.
Teksti loeti eesti keeles

See "viis", mis ma nüüd annan, on Asimovi "viis". Mõni teine autor oleks selle eest "nelja" saanud. Kummati meeldis "Teine Asum" enam, kui eelmine osa. Juurde tuli rohkem avarust ja fantaasialendu, lahtised otsad hakkasid kokku sobituma ning tegid seda üpris kummalisel moel. Aga teise Asumi asukoha arvasin ma poole peal ära! Liialt palju kriminulle vist loetud.Ja veel tundub mulle, et selles raamatus on Asimovit ennast rohkem, kui mõnes teises.
Teksti loeti eesti keeles

See romaan ei ole kindlasti Asumi klassikalise triloogia tippsaavutus, sest igal juhul jääb täpselt selline tunne, et autor on asjaga veidi üle pingutanud ega oska lõpuga midagi peale hakata. Siin-seal hakkab silma lausa üleloomulikult lollakaid loogikavigu. No kuidas võib selline mees ja selline ulmekirjanik neid teha? Põnevus on jäänud teisejärguliseks, see tähendab, et seda ei ole. Eelmistele osadele omane intellektuaalsus on kadunud, Asimov on kirjutanud sellise arvestusega, et mida huvitavam, seda parem. Ei olnud huvitavam. Parem ka ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle oli juba "Asumit" lugedes selge, et on see Tähe Tipp kus ta on, aga Trantorile lihtsalt peab keegi jääma.

Ma ei tea, mis on sensavunda, aga midagi, millele ma nime panna ei oska, on kaduma läinud ega võimalda raamatut nautida. Läbi sai ta muidugi loetud.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin algul inglise keeles. Hiljem tuli ta ka eesti keelde. Lugesin siis sedasi ka läbi. Lootsin, et läheb paremaks. Ei läinud. Neli ja miinusega.

Mis siin oluline on? Oluline on see, et yha enam aj enam hakkavad rolli mängima yksikisikud. Muul hävitatakse nende abil, kriis kaotatakse nende abil. Vabandust, aga esimesed kaks osa meeldisid just tänu sellele fatalismipisikule - et rabeled, mis sa rabeled, aga miskit niikuinii ei muutu, universum ju nii suur ja lai. Nyyd siis muutub. Muula kammitsemine oli veel ilus ja huvitav, sest yksikisikust saab ikka yksikisiku abil lahti, aga edasi... edasi on Asum juba mandunud.

Muidugi on siin ka yks väga hea mõte - nimelt Kalganlaste käitumine. Jälle on see planeet areenil esiplaanil koos Siwennaga, mis olid ilmselt Seldoni lemmikplaneedid. Kalganlaste vaprus ja uskmatus surnud käesse on lihtsalt sympaatsed. kahju ainult, et nad kaotasid...Aga halvasti Asimov siiski ei kirjuta...

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Peale kahe esimese "Asumi" lugemist ei saanud ma muidugi kuidagist ilma kolmandata. Kui ma 6ieti mäletan, lasin selle vist endale j6uludeks kinkida. Ega ma ei kahetse. Samas suurt ja ylevoolavat r66mu selle yle kah ei tunne. K6iksepealt on tegelt t6lge pehmelt öeldes sitake ja teiseks meeldis mulle I asum tunduvalt rohkem, kui Psi-v6imetega II asumi rahvas. Nohjah, eks tehnokraadid olid ehk rohkem inimest moodi, kui II asumi vennikesed. Sellegipoolest: alla viie ei pane masellelegi mitte.
Teksti loeti vene keeles

Mulle ei meeldinud Teise Asumi juures üks asi - see, et peategelaseks oli pisike tüdrukutirts. Kogu raamatu maailm oli projitseeritud läbi tema silmade ja seetõttu tundus lapsikuna. Minu arvates on ulme piisavalt tõsine asi, et temaga mitte liialt palju eksperimenteerida. Sisuga küll, aga mitte vormiga. Samas on ikkagi tegemist Asumiga.
Teksti loeti eesti keeles

Neli. Nii hindan kõgu "Asumi" seeriat. Kuigi "Asum II-s" kohtas uut (värsket, aga mitte ilmtingimata paremat) lähenemisviisi.
Teksti loeti eesti keeles

Asumi sarjast on kõik teosed väärt lugemist. Sellel soovitusel puudub ratsionaalne argumentatisoon, kuna mind isiklikult Asimovi stiil lihtsalt ei haara kaasa sedavõrd, kui nii mõnigi ebaloogiline ja lapsik seiklusulme. Aga mingil seletamatul põhjusel jäävad tema teostest alati väga head mälestused ja esimesel võimalusel võtan käsile järgmise.
Teksti loeti eesti keeles

Eespool kirja pandud arvustustest peegeldab minu arvamust kõige paremini Indrek Hargla oma - ka mulle meeldis "Teine Asum" samadel põhjustel rohkem, kui "Asum ja Impeerium". Eelmise osa juures häiris just see üksikisiku mängutoomine, kuid nüüd oskas Asimov kõik jälle paika loksutada, põhjendades küllaltki veenvalt Muula alistamise ning taastades lõpuks Esimese Asumi (olgugi, et näilise) ülemvõimu.

Loomulikult oli teoses ka küsitavusi. Kasvõi seesama Muula mänglev alistamine - miks keegi ta lähikondsetest ometi ei küsinud või temas ei kahelnud, miks ta Teise Asumi otsimise nii järsku lõpetas?

Siiski polnud mõned loogikavead nii suured, et minu hinnet mõjutada. Pigem mõjutas seda jällegi loo lõpp ja seda positiivses suunas. Raamatu viimasel paarikümnel leheküljel arenesid sündmused vägagi pööraselt - Teise Asumi asukohta pakuti ja lükati ümber sama elegantselt nagu püstitaks keegi kaardimajakest, et see siis jälle uppi puhuda. Ning kui lõpuks selgus, kes oli Esimene Rääkija, paigutusid viimasedki mosaiigitükid oma kohtadele.

Teksti loeti eesti keeles

Asumi "klassikalise" triloogia kolmas ja kõige nõrgem osa. Maagia on kuhugi ära kadunud, jääb mulje nagu oleks Asimov selle suht vägisi välja punnitanud. Ühtlasi annab see raamat ka hea maigu, mis veel tulema hakkab. Kui keegi kavatseb Asumi - sarja lugema hakata, siis siinkohal soe soovitus: piirdugegi selle triloogiaga, eel-ja järellugudesse pole üldse mõtet süvenedagi.

Eestlasest lugejale annab ühe peategelase nimi Munn mõnusalt nilbe varjundi sellele romaanile.

Teksti loeti eesti keeles

Mina ka mõtlesin, et kolmandas osas on midagi kaduma läinud, sest kui ma seda esimest korda lugesin, olin igatahes pettunud. Nüüd lugesin üle, seadmata kõrgeid ootusi, ja oli tegelikult täitsa mõnus lugemine. Äkki oli asi lihtsalt selles, et kümne aastaga, mis teise ja selle osa eesti keeles ilmumise vahele oli jäänud, olin ma ise suureks kasvanud ja natuke nõudlikumaks muutunud.

Sisust väga detailselt rääkida ei saa, et mitte paljastada, kes on Teiselt Asumilt või kes kelle mõju all. Nii palju võib öelda, et algab kahe anonüümse Teise Asumi esindaja nõupidamisega, kus pealikum tüüp selgitab nooremale, miks Muula võitmisest ei olnud piisav, et Seldoni plaan jälle tööle hakkaks. Põhiliselt seepärast, et tänu Muulale saavad Esimese Asumi jõmmid varem või hiljem aru, et Teise Asumi omadel võivad olla samasugused võimed, nad võivad Teist Asumit kartma hakata, või õigupoolest piisab juba sellest, et Teise Asumi olemasolule mõeldakse, et plaan nässu keerata.

Tõepoolest, Esimese Asumi kõvemad ajud mõtlevad Teisele Asumile ja otsustavad seda otsima hakata. Vana Munn saadetakse Muula lossi arhiividesse tuhnima, temaga aga hiilib kaasa terane tütarlaps, eelmise osa kangelanna lapselaps.

Teksti loeti eesti keeles

Võibolla on triloogia kolmas osa pisut nõrgem, kui esimesed kaks, aga see ei muuda tõika, et nad kõik on minu jaoks meistritööd. Raamat on täis ootamatuid pöördeid ja mõttekäike. Tegemist on väärilise järjega eelmistele raamatutele.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Miinusega viis; miinus peamiselt selle psii-värgiga liialdamise eest. Nigu söör Arthur vanast peast.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Kalevipoeg
15.04.1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Pean nõustuma, et nõrgem, kui sarja esimene osa - aga lõbusam. Lõpp aga... Tegelikult see mulle isegi meeldis. Ehkki alguses oli see teatav pettumus, mõistsin raamatu üle järele mõeldes, et see oli tegelikult ainuvõimalik lõpplahendus. Mustandi mässajad on inimlikult mõistetavamad, neile on kergem kaasa tunda, nad on isegi sümpaatsemad, aga tüüpiline inimene, kes sellisesse olukorda satuks, astuks ilmselt esimesel võimalusel ikkagi rajalt maha. Funktsionaalid ajavad oma asju? Ja siis? Keda see morjendab? Suurkorporatsioonid ajavad ka oma asju, ehk isegi jõhkramalt - ja enamik inimesi ei hakka mässama. Ja sellise äärmiselt olulise tõe raamatusse raiumine on üks harukordselt julge tegu. Mingi muu lahendus oleks tegelasega (keda hr. Tänav äärmiselt täpselt iseloomustas) vastuollu läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Hullemaks läks...Teine episood oli hea. Väga hea kohe, aga episoodid üks ja kolm? Panid õlgu kehitama. Laulud, mis kellelegi midagi öelda võivad, on minu jaoks tundmatud, lugude ülesehitus sarnaneb esimese raamatu omale (esimesel ja kolmandal). Ei midagi uut. (P.S. Ei tasu tõlkijat kividega loopida. Kui on Ollõkainen, siis milleks, härra Meelis Sepp, tõlkija selle siis väänutama peaks? Ollökainen? Ollykainen? Ei, see poleks hea tõlkimine. Ehk oleks ta pidanud selle teise autori vea, eesnime Raivo, kah ära muutma? Mitte, et ma kividega nõus ei ole, aga tõlkija pole milleski süüdi.)
Teksti loeti eesti keeles

Jordanil ja Jordanil on suur vahe. Eepiline tellis kannatab enamat, kui sadakond lehekülge. Jordanile nii omane ja hiljem levinud jututeemade vahetamine ei sega lugemist, kui lehekülgi on tuhat, pigem tõstab ehk pinget. Aga New Spring ei ole eepiline tellis ja süžeeliinid ei vaheldu, ent ometi on neid kaks - ja sealt tekkis küsimus, miks oli need kaks eri lugu ühte kokku susida? Mõlemad olid ju omaette loetavad lookesed, täiesti neljaväärilised. Aga koos nemad olid ja sestap ka kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane raamat on oma kvaliteedilt keskmisel kohal. Suur labürint (Hrad Spein) meeldis mulle väga, oli ainult peategelane ise ja fantastiline keskkond. Meenutas esimese raamatu tsooni, ainult et enam ei olnud Strugatskite stiilis, vaid midagi uut, omapärast ja ainulaadset. See, mille suunas autor tegelast kogu aja lükkas, loo kandev idee. Ja kui lugu oleks sealkandis lõppenudki, oleks hinne tulnud kõrgeim ja Martiniga võrdlemist oleks pahaks pannud (mikroskoopilise putuka osas oleks olnud Martin). Aga... sellele järgnes suure lahingu pikk kirjeldus, mis ei olnud ju paha, aga oli hoopis teine ooper ja mille sarnast on läbi aegade korduvalt kirjandusse jõudnud. Ajas haigutama ja kaaluma teist kolme. Ent siiski - taas meenus Hrad Spein (Martinil pole sellele midagi samas kaalukategoorias vastu panna). Kokkuvõttes leppisin endaga nelja peale kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja kõige nõrgem raamat, tegevus ei liigu praktiliselt üldse edasi, naljad tundusid olevat naljade pärast ja midagi ilusat/vägevat/eepilist ka sisse ei mahtunud.
Teksti loeti eesti keeles

Pole suurem asi arvutimängude mängija, sestap ei mõista selleteemalist kriitikat. Raamat oli kirjutatud lääne turule ja mina kui läänlane võtsin selle lääne turul ebastandartse teosena rõõmuga vastu. Sarnaseim teos on ehk tõesti Ashinari kroonikad, aga Belials (siis veel) kirjutada ei osanud, jalutas loost kiiresti läbi. Pehhov aga suutis kirjeldada, nalja visata ja teha kummardusi teistele autoritele - elik teha just seda, mida heast loost ootan.
Teksti loeti eesti keeles

Sparhawk on oma kivikese kätte saanud - ja nüüd läheb asi tõsiseks. Kivi nimega Bhelliom enese kätte saamine on nimelt ka tema vastaste sihtmärgiks ja selle nimel ei kohku nad tagasi mitte millegi eest. Mis aga raamatu omataoliste seas tõeliselt eriliseks muudab, on raamatu keskel olev keeruka sisepoliitika ajamine ja arhiprelaadi valimine. Kui see tehtud, siis on raamat praktiliselt läbi ka ja pahluaste nahutamine tundub seal juba täiesti kõrvalisena.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes esimese osaga on siin tuurid alla keeratud -sellest siis ka neli. Okei, Eddings kirjutab väga hästi, aga lugeda terve raamatu vältel sellest, kuidas mööda vihmaseid ja süngeid tasandikke ühteainsat kivi taga aetakse, läheb siiski veidike tüütuks. Selle osa pisiseiklused on vähemtähenduslikud ja teiste osadega nõrgemini seotud - ja vaid Eddingsi suurepärane jutustamisoskus muudab selle tegelikult tüütu sisu loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on tõeliselt hea raamatuga, kus ulme on teisejärguline - maagia on vaid veidike vürtsi loole, kus sündmused hoopis muude põhimõtete järgi toimuvad. Hargla on selle looga saanud lahti oma vahepealsest kammitsetud olekust ja jõudnud uuele headuse tasemele. Loos on palju erinevaid ja häid ideesid, mis kokku segatud seni IMHO autori parimaks looks. Kui võrrelda seda romaani teiste teostega, mida pean Indreku tippsaavutusteks, ehk siis "Pan Grpowski jõulude" ja "Uskmatuse hinnaga", siis on see tekst palju lihvitum. Teises osas on küll paar konarust, osad vahelduvad minu maitse jaoks liialt kiiresti ja tekst jätab liialt hüpleva mulje, ent algus ja lõpp on sellestki puudusest vabad. Sisu kohta nii palju, et maailm on siin võõras, aga samas on romaanis palju lõbusaid momente, mille tähendust võiks mõista ainult meie maailmale mõeldes. Nii näiteks on teise osa õiglaste liikumine peaaegu äravahetamiseni sarnane maffia tekkelooga. Nimedki jutustavad päris palju: põhjas skandinaaviapärased, lõuna pool tundusid romaani elementidega olevat, esimese osa peategelane oli Blagomir... Kõik see andis loole hoogu juurde enam, kui katsetused Sindbadi retkede vallas muinasjuttu, maailma legende, hilisaegade kirjandust, araabia õhustikku ja ajalugu kokku sulatada. Kes raamatu kaanelt sisututvustust loeb, arvestagu sellega, et see on alles algus. Tegelik raamat algab alles seal, kus raamatu kirjeldus lõpeb. Kiidusõnad Harglale - tema uus romaan tõukas "Matagoonia" minu isikliku lemmiku kohalt eestlaste kirjutatud ulmeraamatute seas. Mortis on surnud, elagu Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu võis juba ilma igasuguse kõhkluseta "Algernonile" saata. Kallis Kristin - sa oskad päris hästi kirjutada - ehk ei olegi selle lõpuga nii palju vaeva näha vaja. See kirjeldamise pool on Sul ju fantastiline. Praegusel kujul on aga see lõpp väga higine ja pingutatud.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpust ei saanud mitte vähimalgi määral aru. Algus oli aga piisavalt lustakas, et seda teksti isegi nautida võiks. Kokku siis kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üleüldiselt tundus see raamat olevat palju ladusam ja mõnusam, kui oli seda Stone of Tears. Paraku kippus selle ladususe juures puudu jääma sellisest "ideelisest poolest". Naljategemine naljategemise pärast ja seiklemine seikluste pärast võivad mõlemad ju olla head lugeda, kuid mind ennast nad ei kütkesta kahjuks kuigivõrd. No hüva, see "ideeline pool" ideeliseks pooleks, aga teine asi, mid häirima kippus, oli lõpp. Erinevad tegevusliinid läksid minu jaoks liialt umbe ja omandasid sellise keskmise hollivuudiliku märuli kirjanduslikud mõõtmed. Kakeldakse, tormatakse, äsatakse mõõga ja maagiaga ja raske on aru saada, kes või miks või mismoodi nüüd see kõik TÄPSELT oli. elukad nimega miswrithid ja nende relvad yabreed ja hõbesülfid segunesid kõik üheks pudruks, kus kaotasid oma näo. Idee on muidu selline, et maailmas, kus Richard elab, käib ringi üks paha, kel on Freddy Krügeriga sarnased omadused. Erinevalt vanast heast Freddyst ei ole ta aga mitte tapahimuline maniakk, vaid hoopis sihikindel ja salakaval maailmavallutaja. Richard peab siis talle algul oma kodumaal ja pärast Vanas Maailmas, kust see freddylik imperaator pärit on, vastu astuma. Asja käigus jääb talle ette üks imperaatori kasutuses olev liik, mis pärastpoole on täielikult välja surnud liik. Elagu keskkonna ja looduse kaitse fantasyraamatutes!
Teksti loeti inglise keeles

Kaunis igav ja mõttetu lugu, aga ühte ka panema ei hakka. Selle teose lugemine on aja raiskamine, aga mitte kuritarvitamine.
Teksti loeti eesti keeles

Jyrka!!! Kui sa tõesti mõtlesid seda, mida sa eesti keeles ilmumise kohta ütlesid, siis avaldan sulle austust. Tegemist on tõeliselt laheda lugemisvaraga, mis sundis suvi otsa ringi käima, kõht naerust kõveras. Pole kohanud veel teist sellist Strugatskite raamatut, kus tegelaskujud oleks nõnda värvikad ja samas elavad. Lugedes kippusin mitmes kohas kõhklema, mõeldes tõlgetele. See on tõepoolest täis pärleid, mis eriti hästi tunduvad kõlavat just vene keeles. Kes iganes soovib Strugatskite loomingut lähemalt tundma õppida, peab lugema ka seda raamatut.
Teksti loeti vene keeles

Rõhuvalt ilmetu ja igav, mõttetult allegooritsev... Enamust selle raamatu sisust näeb naasama all tänaval ka. Destruktiivne kriitika kriitika enese pärast. Hulk lakkumist(mida ei tee ise ega mõista ka teiste juures)ja null tegevust. Üks ebameeldivamaid raamatuid, mida lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Olin arvanud, et peale Gulagi Arhipelaagi lugemist ei suuda mind üllatada mitte üheski maailma raamatus leiduv sadism, vägivald ja jõhkrus. Eksisin rängasti. Goodkindi lugedes poetasin raamatu poole lehekülje pealt käest ja suutsin end vaid suure sundimisega jätkama panna. Selle eest kindel viis! Pole lihtsalt teisi selliseid raamatuid, mis suudaks nii veenvalt teha selgeks, et pahad on ikka tõesti pahad ja et neid on vaja mättasse lüüa. Terry Goodkind on suutnud seda vägagi edukalt ära põhjendada. Raamat on palju hajusam, kui esimene tellis. Kahlan ja Richard seiklevad maailma täiesti erinevates otstes. Alguses ei liigu tegevus eriti, ta kipub venima. Sealt oleks andnud oma sada head lehekülge koomale tõmmata küll. Aga pärastpoole tuleb Goodkindi spetsiaalteema ehk siis sadomasostssenid, teos muutub mõnes mõttes (küll kahtlases mõttes) klassikaks, ja see päästab hinde. Raamatu tekitatud tunne oli lihtsalt liiga võimas, et saaksin alla viie panna. Lõpp on aga taas esimese raamatu kerge ja humoorikas partner. Paar tuttavat muuseas lugesid Goodkindi minuga samal ajal ja leidsid, et tema maagia kirjeldused ja omadused on seni kohatud teoste kohta parimad. Ei ole selles ise küll nii kindel, aga kuna nemad ei ole BAASi arvustajad, siis leidsin, et peaksin selle ära märkima.
Teksti loeti inglise keeles

Tundus olevat hale Tolkieni kloon - Sõrmuste isandale mõeldes oskasin kuni raamatu viimase kolmandikuni täpselt ennustada, mida tegelased teevad või ütlevad. See mulle aga ei meeldinud. Mis huvi on asja lugeda, kui midagi uut pole raamatust leida? Lõpp muutus aga tugevamaks, eriti lahingustseenid ja linna piiramine. Taplusest oskab see autor tõepoolest hästi kirjutada, igasugused võitluste kohad raamatu esimeses kahes kolmandikuski teevad teose päris loetavaks - aga kahjuks on seal raamatus palju muud ka.
Teksti loeti inglise keeles

Peab tunnistama, et autor on palju lugenud. Eriti palju veel igasuguseid teoseid, kus kirjeldatakse sadismi ja piinamisi. Need stseenid olid tal tõepoolest IMHO parimad, mis ükskõik millises ulme alaliigis ükskõik mis ajal ükskõik kelle poolt kirja on pandud. Aeg-ajalt on Goodkindi lugedes lausa selline tunne, et nii haiglase fantaasiaga tüüp ei saa olla terve mõistusega. See, mis sadismi kõrval on, enam nii ainulaadne ei ole. Kohati on väga head huumorit, põnevust jagub samuti. Igati loetav. Sisust: Maailm on maagia abil jagatud kolmeks. Ühes osas elab nooruke Richard. Ühel päeval kohtab ta kurja võluri Darken Rahli eest kaitset otsivat neidu - kes pole aga mitte tavaline neiu. Richard, neiu kahlan ja kaks Richardi sõpra, Zedd ning Chase, asuvad päästma maailma.
Teksti loeti inglise keeles

Kindlasti väga professionaalselt kirjutatud teos inimeselt, kes ajalugu tunneb. Seetõttu on ka ta vahva ajarännuraamat igati hariv lugemismaterjal, mis teeb kaunis täpselt selgeks, kuidas, miks ja millises õhustikus tekkis U.S.A, mis oleks selle riigi tekkimise ära hoidnud, mis tagajärjed oleks olnud sellistel ja teistsugustel sündmustel...

Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.

Teksti loeti inglise keeles

Algus ei tundunudki kõige hullem, oli võetud hulk klisheesid ja need tempokaks teoseks kokku miksitud. Lugedes oli iga hetk tuttavlik tunne, et näed, nüüd võtab siit ja nüüd sealt. Paraku - mida edasi raamat läks, seda hullemaks läks. Laenatud teemad kippusid venima, teos kaotas oma hoogsuse, ja ajas lõpuks lausa ahastuse äärele. Ei suutnud minu vaene pea mõista, milleks seda mitut maailma vaja oli. Erinevatest maailmadest, maailmade vahel rändamisest - köigest sellest on ka enne Belialsi kirjutatud, seda on tehtud ÄÄRMISELT palju, ja äärmiselt palju paremini. Kui algus veel tänu kiirele laenude vaheldumisele mingi oma näo sai, siis lõpp oli vaid võõraste eeskujude matkimine - vähemalt selline mulje asjast jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on suhteliselt talutava raamatuga, kus seekord ei olnud küll nii palju huumorit, kui eelnevates osades, aga see-eest veidi rohkem inimlikku lähenemist. Seekord ei tundunudki raamat nii vastikult - või naljakalt - üheülbaline. Ja veel üks asi, mis meeldis, oli lõpp. Siin ei olnudki suurt ja au ning kuulsust toovat kangelastegu. Hea vägitegu ning pinev probleemile lahenduse leidmine küll olid, aga seda, et Harry asja taga, võisid teada vaid neli isikut. Otse loomulikult ei ole viis puhas, vaid miinusega, aga siiski - piisavalt hea raamat, et aega maha võtta ja end lugema unustada.
Teksti loeti eesti keeles

Lastekirjandus või mitte, aga see konkreetne ood Harry Potteri vahvusele ja muudele õilsatele omadustele ei meeldinud. Ja olen täiesti kindel ka selles, et see ei oleks meeldinud isegi mitte siis, kui ma oleks olnud noorem. Tegelased olid loo nautimise jaoks liiga üheplaanilised ja lamedad - nende käitumist prognoosida oli enamasti lihtsam, kui homset ilma ennustada. Otse loomulikult ei ole ta mitte kõige hullem kraam, mida lugeda, paaril korral suutis Rowling siiski üllatada, ja selle eest tuleb olla vaid tänulik. Lisaks pean tunnistama, et olles lugenud teksti nii inglise kui ka eesti keeles, leidsin, et need, kes vaid eestikeelsega lepivad, kannatavad rängalt. Ingliskeelne Rowling on kohe märkimisväärselt parem!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kohe alguse tasuks &aumlra m&aumlrkida, et John Varley sari "Eight Worlds" ei ole v&aumlhemasti autori enda poolt sarjaks kavandatud. Autor lihtsalt kasutas juba valmis tausta eri romaanide s&uumlndmuste jaoks, muutes isegi seda raamatust raamatusse. Nii et neile, kes "Eight Worldsi" raamatuid kui sarja lugeda tahavad, v&aumlike hoiatus

Tegemist on &uumlhe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD s&uumlndmused.

S&uumlndmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin t&ouml&oumltab, ja mida konkreetselt teha rikete v&aumlltimiseks.

Teos k&oumlidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu m&aumlletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, s&uumlmpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu l&aumlbi k&otildeike ja k&otildeiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei p&auml&aumlse kriitikast...

Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede &uumllik&uumlllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja k&otilderval k&otildeige tugevama maailmaehitamisega, kus l&aumlbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu &uumlej&auml&aumlnud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt k&otildeige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.

Kolmas teose tugev k&uumllg on huumor. Teos on t&aumlis nalju, millest iga&uumlks kui lihvitud briljant, meeldej&auml&aumlv, vapustav ja vahel ka m&otildetlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...

Neljandaks - &uumlllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat j&aumlrjest - ja siis veel kord sama kaua. P&otildehjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. &Uumlllatus &uumlllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist j&aumltkata ei v&otildeimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge t&otildembama.

Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada v&otildeib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka &uumlhe s&otildebrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda k&oumlitis, aga ideed j&aumlid talle h&aumlguseks. Sealt p&aumlrineb ka k&otildeige kriitilisem ulme m&auml&aumlratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."

Teksti loeti inglise keeles