(romaan aastast 1953)
eesti keeles: «Teine Asum»
Tallinn «Eesti Raamat» 1996
15.08.2010: hinne alandatud 4 peale.
Lugupeetud kaasarvustajad võiksid üldistusi ikka endasuguste, mitte kõigi eestlaste kohta teha.
Ma ei tea, mis on sensavunda, aga midagi, millele ma nime panna ei oska, on kaduma läinud ega võimalda raamatut nautida. Läbi sai ta muidugi loetud.
Mis siin oluline on? Oluline on see, et yha enam aj enam hakkavad rolli mängima yksikisikud. Muul hävitatakse nende abil, kriis kaotatakse nende abil. Vabandust, aga esimesed kaks osa meeldisid just tänu sellele fatalismipisikule - et rabeled, mis sa rabeled, aga miskit niikuinii ei muutu, universum ju nii suur ja lai. Nyyd siis muutub. Muula kammitsemine oli veel ilus ja huvitav, sest yksikisikust saab ikka yksikisiku abil lahti, aga edasi... edasi on Asum juba mandunud.
Muidugi on siin ka yks väga hea mõte - nimelt Kalganlaste käitumine. Jälle on see planeet areenil esiplaanil koos Siwennaga, mis olid ilmselt Seldoni lemmikplaneedid. Kalganlaste vaprus ja uskmatus surnud käesse on lihtsalt sympaatsed. kahju ainult, et nad kaotasid...Aga halvasti Asimov siiski ei kirjuta...
Loomulikult oli teoses ka küsitavusi. Kasvõi seesama Muula mänglev alistamine - miks keegi ta lähikondsetest ometi ei küsinud või temas ei kahelnud, miks ta Teise Asumi otsimise nii järsku lõpetas?
Siiski polnud mõned loogikavead nii suured, et minu hinnet mõjutada. Pigem mõjutas seda jällegi loo lõpp ja seda positiivses suunas. Raamatu viimasel paarikümnel leheküljel arenesid sündmused vägagi pööraselt - Teise Asumi asukohta pakuti ja lükati ümber sama elegantselt nagu püstitaks keegi kaardimajakest, et see siis jälle uppi puhuda. Ning kui lõpuks selgus, kes oli Esimene Rääkija, paigutusid viimasedki mosaiigitükid oma kohtadele.
Eestlasest lugejale annab ühe peategelase nimi Munn mõnusalt nilbe varjundi sellele romaanile.
Sisust väga detailselt rääkida ei saa, et mitte paljastada, kes on Teiselt Asumilt või kes kelle mõju all. Nii palju võib öelda, et algab kahe anonüümse Teise Asumi esindaja nõupidamisega, kus pealikum tüüp selgitab nooremale, miks Muula võitmisest ei olnud piisav, et Seldoni plaan jälle tööle hakkaks. Põhiliselt seepärast, et tänu Muulale saavad Esimese Asumi jõmmid varem või hiljem aru, et Teise Asumi omadel võivad olla samasugused võimed, nad võivad Teist Asumit kartma hakata, või õigupoolest piisab juba sellest, et Teise Asumi olemasolule mõeldakse, et plaan nässu keerata.
Tõepoolest, Esimese Asumi kõvemad ajud mõtlevad Teisele Asumile ja otsustavad seda otsima hakata. Vana Munn saadetakse Muula lossi arhiividesse tuhnima, temaga aga hiilib kaasa terane tütarlaps, eelmise osa kangelanna lapselaps.
Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.
Tegemist on ühe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD sündmused.
Sündmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin töötab, ja mida konkreetselt teha rikete vältimiseks.
Teos köidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu mäletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, sümpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu läbi kõike ja kõiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei pääse kriitikast...
Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede üliküllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja kõrval kõige tugevama maailmaehitamisega, kus läbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu üejäänud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt kõige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.
Kolmas teose tugev külg on huumor. Teos on täis nalju, millest igaüks kui lihvitud briljant, meeldejääv, vapustav ja vahel ka mõtlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...
Neljandaks - üllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat järjest - ja siis veel kord sama kaua. Põhjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. Üllatus üllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist jätkata ei võimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge tõmbama.
Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada võib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka ühe sõbrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda köitis, aga ideed jäid talle häguseks. Sealt pärineb ka kõige kriitilisem ulme määratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."