Kasutajainfo

Clifford D. Simak

03.08.1904–25.04.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Clifford D. Simak ·

They Walked Like Men

(romaan aastast 1962)

eesti keeles: «Libainimesed»
Clifford D. Simak «Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala» 1989

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
13
21
7
1
0
Keskmine hinne
4.095
Arvustused (42)

Maale saabub absoluutse kohastumisvõimega tulnukrass, mis kukub maid ja maju kampaania korras inimeste käest kokku ostma. Kaugema eesmärgiga teha planeedist maa suvitusrajoon galaktilises mastaabis. Kandev idee seisneb ehk järgmises - ainult tundmatu vaenlane on hirmus. Lugeda võib, ja minu meelest järgmised arvustused teevad teosele kohati liiga - meeldejäävaid hetki ja tegelasi teoses ju on. Ja on ka õnnestunud meeleolu. Arvan et parem kui libahundi printsiip.
Teksti loeti eesti keeles

Kui "Nagu õieke väljal" on tugev neli, siis "Libainimesed" on nõrk neli..See sotsiaalne idee on hea: tulnukad ostavad variisikute kaudu kogu kinnisvara kokku ning seeläbi vallutavad maailma. Häirib teostus: tundub, et Simakil tuli kähku romaan avaldada ning siis ta kirjutaski... Higi lõhn on küljes, noh. Samas jääb hindeks siiski neli, sest ka kehv Simak on Simak ning ka olen ma seda romaani neli korda juba lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Konkreetselt selle raamatu juures häiris fakt, et kogu probleemi lahendab ära mingi täiesti suvaline tegelane, kusjuures see maailma päästmine ei tule tal välja mitte niivõrd seetõttu, et ta kohutavalt tark ja tubli ja osav oleks, vaid tal lihtsalt veab. Ridamisi on situatsioone, kus olukord laheneb positiivselt tänu mingile asjaolule, mille asetleidmise tõenäosus on alla ühe protsendi. Kuidagi imelik hakkab seetõttu. Aga Simaki stiil on ikkagi hea.
Teksti loeti eesti keeles

Nigelaim Simak eesti keeles minu meelest, aga teatud määral kannatab isegi lugeda. Samas on paremaid tulnukalugusid piisavalt, et seda teost vältida.
Teksti loeti eesti keeles

Hea kerge lugemine, mitte liialt tõsine, samas on olemas ka minumeelest täiesti tõsine idee. Asja lõpplahendus on muidugi jabur.
Teksti loeti eesti keeles

Parajalt põnev ning koomiline raamat. Eriti meeldis lõpplahendus, mis näitas, et alati ei pea probleemi lahendamiseks mingeid ultrakeerulisi vahendeid kasutama. Häiris see, et kui taheti näidata kuidas tulnukad terve maakera inimeste endi seadusi kasutades täiesti seaduslikult ära ostavad, siis raha mida nad kasutasid oli ikkagi ju valeraha st. koosnes nendest "kuulikestest". Viismiinus.
Teksti loeti eesti keeles

Miks nii halb hinne? Simaki peamine väärtus on inimlikkuse väärtustamise oskus kirjanduslikul teel. Selles raamatus pole see suurt õnnestunud. Hinne on pandud võrrelduna teiste Simaki töödega. Võrrelduna kõigi teiste ulmeraamatutega saaks "Libainimesed" mu käest mõistagi viie.
Teksti loeti eesti keeles

Võrreldes “Linn”-a ja “Härjapõlvlaste kaitseala”-ga on “Libaininesed” nõrgem, aga ikkagi mõnuga mitu korda loetav. Parimatega võrreldes on tibake vähem soojust ja seda vaikset huumorit.Igal juhul parem kui “Libahundi printsiip”. Hindeks 4.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea raamat. "Härjapõlvlaste kaitseala''le" jääb ta mingil määral küll alla, kuid lugeda tasub igal juhul. Ilgelt huvitavad tegelased olid need "kuulikesed", kes meie palavalt armastatud Maast puhkekuurorti teha tahtsid (pärismaalased oleks nagu tavaliselt pika puuga saanud). Kusjuures eelneva töö eest oleksid nad saanud skungihaisuga sarnast lõhna, mis valmistab sedasorti tulnukatele ülimat naudingut. Mulle jättis veidra mulje see, et need "kuulikesed" ei tutvunud Maaga enne nö. operatsiooni, sest siis oleksid nad selle "lõhna" ju palju kergemini kätte saanud. Aga teos on ikkagi tasemel ja väärib mitmekordset lugemist.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ta ilmus eesti keeles koos Härjapõlvlastega, siis viimasega oli lugemise ajal kontrast nii suur ja seetõttu ta ei meeldinudki. Lugesin hiljem üle ja ikkagi peale paari, kolme idee sealt midagi rohkem silma ei jäänud. Ega seal palju Simakile endale olulist vist sees ei ole, rohkem raha pärast tehtud. Kujutab kap. majandussüsteemis peituvaid ohte. Arvan, et romaani asemel oleks sama ideestikuga saanud ühe mõnusa ja effektse jutustuse.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Hea küll, rääkisite augu pähe. Võibolla oleks isegi viie pannud aga tunnistan, et olen sunnitud nõustume osade eelnevates arvustustes esitatud etteheidetega. Seega 4.
Teksti loeti eesti keeles

Muidu päris hea, aga loogikas olid mitmed lüngad, juba eelpool mainitud tulnukate seadusekuulekus, samal ajal , kui nad valeraha teevad ( USA-s peaks valeraha tegemine vist ebaseaduslik olema?) ning veel oli arusaamatu, miks tulnukad just linna skunkside juurde tormasid, metsas oli neid ju küll...
Teksti loeti eesti keeles

Ma paneks siiski viie, hoolimata nendest loogikavigadest. Raamat oli väga kaasahaarav (lugesin pausideta läbi) ja ka see kohati hüplev meeleolu tuli kasuks. Lugesin peale Härjapõlvlaste Kaitseala, kuigi oli raamatus eespool, see minu jaoks Libainimeste hinnet alla ei tõmmanud, sest need teosed pole eriti võrreldavad.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole üldse paha. Eks see ole ka tiba teistsugune, kui näiteks "Härjapõlvlased", aga see ei tee veel seda raamatut viletsaks. Ja samas, teos, mida ma olen juba oma kuus korda lugenud peab ju midagi mulle andma?

Hindeks "Väga hea".
Teksti loeti eesti keeles

Targo kriitikaga olen 100 % nõus. Kuid mina sain romaanist aru hoopis muudmoodi...

Ameerika vajab happy endi, sest see müüb. Niisiis on tarvis õnnelik lõpp teha. Vaata kust otsast tahad, loogilist õnnelikku lõppu ei tule. Ongi tarvis juurde keevitada midagi kunstlikku, otsitut nagu siin... Sest muudmoodi EI SAAGI!

Teave tulnukate kohta imbus muidugi läbi. Sest mis on ühist informatsioonil ja heeliumil? Mõlemad on ülivoolavad. Kui inimesed polekski midagi aimanud, siis oleks keegi tulnukatest neile ise vihjanud. Ja kui president ning Kongress kõike usukski? Mis siis? Pannakse kõigile ettevõtetele tegevuse lõpetamise keeld? Tulnukad lasevad need pankrotti...

Tuli meelde A. Mireri "Kus on rändurite kodu?", kus tulnukad tahtsid imbuda Nõukogude Liitu. See oli palju parem. Tulnukad said haledalt lakki. Kui Simaki romaanist jäi mulje, et see oli ilge koba, siis Mireri romaanist jääb mulje, et see oli seaduspärane. Ja ongi nii.

Niisiis: kui sellised tulnukad tegelikult ründaksid, oleks kapitalistlik süsteem omadega õhtul. Ja ainult oma äri huvides päästis Simak inimkonna. Vaat selle lugesin ma romaanist välja ning ainult selle pärast tõstan ma hinde neljaks.

Teksti loeti eesti keeles

Mõnus, kiire, asjalik ja igati meeldiv lugeda. Kogu aeg midagi toimus. Polnud nii nagu krimkat lugedes, et leheküljetäis igavat (ruumi või toa või mille iganes) kirjeldust, vaid tõsine töö ikka kogu aeg käis, kui nii öel. Kogu raamatus toimus tegevus ainult paari päeva jooksul ja kiiresti. Samas kui oleks võinud arvata, et on juba mitu päeva möödunud. Minu meelest igati viite väärt teos.
Teksti loeti eesti keeles

Njah, raamatut lugedes tekkis imelik tunne. Et millega ikka tegemist on, kas Ludlumi katsega kirjutada ulmet vo~i siis Simakit haaranud paranoiahooga. Paranoiline... Hiljem kasutas samasuguse o~hustiku a"ra X-files, aga Simak oli ju enne... Kindlasti on selles ja ka "Libahundi printsiibis" olev tunne teistsugune, kui muudes Simaki teostes, aga see ei tee neid veel no~rgemaks. Ja iroonia, sotsiaalne kriitika... need on ju ko~ik kehtivad.Kaunis kapitalismi kriitika... Et kas ikka saab ko~ike omandisuhetele usaldada.
Teksti loeti eesti keeles

Libainimesed ja Härjapõlvlaste kaitseala on eestikeeles ühiste kaante vahel. Eksole. Noh ja kuna seetsinane raamat kuulub mul sihukeste hulka mida aastas korra loen (nn.kohustuslik kirjandus). Saab ka libainimesed läbi loetud. Neli punkti igatahes. Ma ei tea kas see tekst on raadios järjejutt olnud aga igatahes audiovariant tundub nagu paremini sobivat. ( Eks vihjatakse ka Wellsi "Maailmade sõjale" seal ühes kohas.)
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis viis kuidas nad kuulikestest lõpuks lahti said - eraomanduse keelamisega. Ja muidu nii sünget hõngu lugu...Simak on pannud siia päris paraja portsu naeruväärset sinisilmsust. Sellist lugu ei juhtu ju... Või loodame nüüd kõik, et juhtuks.
Teksti loeti eesti keeles

Ei tea, miks kõik neid "Libainimesi" materdavad. Minule isiklikult meeldis, kuigi jah, "Härjapõlvlased" on paremad. Igastahes on Simak üks minu lemmikkirjanikke, kellega ma tutvusin just selle kogumiku kaudu.
Teksti loeti eesti keeles

"The Walked Like Men" iseloomustab ladus ja parajalt koomiline jutustamisstiil, minu loetud Simaki raamatutest paremikku kuuluv.

Meeldis idee pallikestena liikuvatest tulnukatest, kellele meeldib end pilve tõmmata. Ja rääkiv koer, kes käis külas presidendik, oli ka lahe. Ning mitte mingil juhul ei tundunud Simaki tegevuskirjeldus jabur.

Tegelik hinne oleks 5-, sest "Goblin Reservationile" jääb see raamat küll alla. See-eest edestab palju muid SF teoseid, mida üliväga kiidetakse, nii et ~5 on ära teenitud.

Teksti loeti eesti keeles

Ja ma polegi arvustanud yhte oma noorp6lve lemmikkirjaniku maakeeli ilmunud teost? Tuleb parandada asja. Niisiis, minu arusaamist mööda on selle tyki ainus viga see, et ta eesti keeles ilmus yhtede kaante vahel "Goblins Reservation"`iga, mis meeldis mulle mäek6rguselt rohkem. Ja selle pärast jääbki Simak selle raamatuga yhe punni kaugusele maksimumist.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu korduvalt eelpoolgi mainitud ilmusid "Libainimesed" ja "Härjapõlvlaste kaitseala" eesti keeles ühiste kaante vahel. Kuna härjapõlvalsed on pea kõigi meelest tugevam jutt, siis enamiku kommentaar on midagi stiilis "..., aga jääb härjapõlvlastele alla", st toimub nende kahe võrdlus ja härjapõlvlaste "parem olemine" on üheks (tihti ka peamiseks) argumendiks kehvema hinde panemisel. Huvitav oleks teada, millised oleksid hinded siis, kui need romaanid oleksid ilmunud eraldi ja vahetu võrdlusvõimalus puuduks? Härjapõlvlaste juures ei põhjenda ju keegi selliselt: "panen viie, kuna oli parem kui "Libainimesed"". See ei tähenda nüüd sugugi, et ma "Libainimesi" fännaksin, aga eelnevaid kommentaare lugedes muutus see pidev võrdlemine häirivaks.
Teksti loeti eesti keeles

Meeleolult on tegu Simakile ebatüüpilise tekstiga, sest soojemate kohtade vahel on suisa õudustki. Lõpu mõte võiks olla see: tulnukatele pakitakse naturaalmajanduse korras lõhna. Naturaalmajanduse puhul on ju ideaalis nii, et selle asemel, et kõigil on natuke raha ja rikkuritel on palju raha ja kogu maailm, saab igaüks seda, mida kõige rohkem vajab-ihkab. Nõustuda võib või mitte, aga allegooria on ju ära teostatud. Ainult kas me Simakki allegooria pärast loeme?

*Uuendatud 8.04.2009
Jälle olen ma enda tõlgendusse nii sisse elanud, et selle taga raamatut ei näegi, siiski tahaks küsida, kas ei ole tegu väga vasakpoolse raamatuga? See jabur eesti isehakanud majandusmõtleja ajab umbes sama juttu, et raha on ebatõeline ja siit samm edasi ongi Libainimesed: mitte ainult raha vaid ka asjad (ka auto laguneb kuulikesteks) osutuvad selles raamatus ebatõelisteks.
Talismani vennaskonna vaimus oleks võinud mängu tulla Piibel mammona taganema panijana, Libainimesed lõppeb aga kosmosest pärit "võõrandunud kapitalistide" Maa ressursidest sõltuma panemisega. Skunksinõre on Maa Nokia :D

Teksti loeti eesti keeles

Targo Tennisbergi kahe aastakümne tagusele arvustusele vaidlen vastu ses mõttes, et peategelane pole päris suvaline tegelane, vaid enesest lugupidava ajalehe teaduskorrespondent, ja seda sel ajal, kui ajalehed veel klikke püûdma ei pidanud. Mistõttu talle võiski ilmneda "vaade kõrgelt", nagu Hea Doktor ühele oma raamatule pealkirjaks pani.
Pealegi on siin kuldne sügis. Ja pesukarud. Ja ilus ja tark tüdruk. Mida te veel tahate?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Kalevipoeg
15.04.1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Pean nõustuma, et nõrgem, kui sarja esimene osa - aga lõbusam. Lõpp aga... Tegelikult see mulle isegi meeldis. Ehkki alguses oli see teatav pettumus, mõistsin raamatu üle järele mõeldes, et see oli tegelikult ainuvõimalik lõpplahendus. Mustandi mässajad on inimlikult mõistetavamad, neile on kergem kaasa tunda, nad on isegi sümpaatsemad, aga tüüpiline inimene, kes sellisesse olukorda satuks, astuks ilmselt esimesel võimalusel ikkagi rajalt maha. Funktsionaalid ajavad oma asju? Ja siis? Keda see morjendab? Suurkorporatsioonid ajavad ka oma asju, ehk isegi jõhkramalt - ja enamik inimesi ei hakka mässama. Ja sellise äärmiselt olulise tõe raamatusse raiumine on üks harukordselt julge tegu. Mingi muu lahendus oleks tegelasega (keda hr. Tänav äärmiselt täpselt iseloomustas) vastuollu läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Hullemaks läks...Teine episood oli hea. Väga hea kohe, aga episoodid üks ja kolm? Panid õlgu kehitama. Laulud, mis kellelegi midagi öelda võivad, on minu jaoks tundmatud, lugude ülesehitus sarnaneb esimese raamatu omale (esimesel ja kolmandal). Ei midagi uut. (P.S. Ei tasu tõlkijat kividega loopida. Kui on Ollõkainen, siis milleks, härra Meelis Sepp, tõlkija selle siis väänutama peaks? Ollökainen? Ollykainen? Ei, see poleks hea tõlkimine. Ehk oleks ta pidanud selle teise autori vea, eesnime Raivo, kah ära muutma? Mitte, et ma kividega nõus ei ole, aga tõlkija pole milleski süüdi.)
Teksti loeti eesti keeles

Jordanil ja Jordanil on suur vahe. Eepiline tellis kannatab enamat, kui sadakond lehekülge. Jordanile nii omane ja hiljem levinud jututeemade vahetamine ei sega lugemist, kui lehekülgi on tuhat, pigem tõstab ehk pinget. Aga New Spring ei ole eepiline tellis ja süžeeliinid ei vaheldu, ent ometi on neid kaks - ja sealt tekkis küsimus, miks oli need kaks eri lugu ühte kokku susida? Mõlemad olid ju omaette loetavad lookesed, täiesti neljaväärilised. Aga koos nemad olid ja sestap ka kolm.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja viimane raamat on oma kvaliteedilt keskmisel kohal. Suur labürint (Hrad Spein) meeldis mulle väga, oli ainult peategelane ise ja fantastiline keskkond. Meenutas esimese raamatu tsooni, ainult et enam ei olnud Strugatskite stiilis, vaid midagi uut, omapärast ja ainulaadset. See, mille suunas autor tegelast kogu aja lükkas, loo kandev idee. Ja kui lugu oleks sealkandis lõppenudki, oleks hinne tulnud kõrgeim ja Martiniga võrdlemist oleks pahaks pannud (mikroskoopilise putuka osas oleks olnud Martin). Aga... sellele järgnes suure lahingu pikk kirjeldus, mis ei olnud ju paha, aga oli hoopis teine ooper ja mille sarnast on läbi aegade korduvalt kirjandusse jõudnud. Ajas haigutama ja kaaluma teist kolme. Ent siiski - taas meenus Hrad Spein (Martinil pole sellele midagi samas kaalukategoorias vastu panna). Kokkuvõttes leppisin endaga nelja peale kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja kõige nõrgem raamat, tegevus ei liigu praktiliselt üldse edasi, naljad tundusid olevat naljade pärast ja midagi ilusat/vägevat/eepilist ka sisse ei mahtunud.
Teksti loeti eesti keeles

Pole suurem asi arvutimängude mängija, sestap ei mõista selleteemalist kriitikat. Raamat oli kirjutatud lääne turule ja mina kui läänlane võtsin selle lääne turul ebastandartse teosena rõõmuga vastu. Sarnaseim teos on ehk tõesti Ashinari kroonikad, aga Belials (siis veel) kirjutada ei osanud, jalutas loost kiiresti läbi. Pehhov aga suutis kirjeldada, nalja visata ja teha kummardusi teistele autoritele - elik teha just seda, mida heast loost ootan.
Teksti loeti eesti keeles

Sparhawk on oma kivikese kätte saanud - ja nüüd läheb asi tõsiseks. Kivi nimega Bhelliom enese kätte saamine on nimelt ka tema vastaste sihtmärgiks ja selle nimel ei kohku nad tagasi mitte millegi eest. Mis aga raamatu omataoliste seas tõeliselt eriliseks muudab, on raamatu keskel olev keeruka sisepoliitika ajamine ja arhiprelaadi valimine. Kui see tehtud, siis on raamat praktiliselt läbi ka ja pahluaste nahutamine tundub seal juba täiesti kõrvalisena.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes esimese osaga on siin tuurid alla keeratud -sellest siis ka neli. Okei, Eddings kirjutab väga hästi, aga lugeda terve raamatu vältel sellest, kuidas mööda vihmaseid ja süngeid tasandikke ühteainsat kivi taga aetakse, läheb siiski veidike tüütuks. Selle osa pisiseiklused on vähemtähenduslikud ja teiste osadega nõrgemini seotud - ja vaid Eddingsi suurepärane jutustamisoskus muudab selle tegelikult tüütu sisu loetavaks.
Teksti loeti inglise keeles

Tegemist on tõeliselt hea raamatuga, kus ulme on teisejärguline - maagia on vaid veidike vürtsi loole, kus sündmused hoopis muude põhimõtete järgi toimuvad. Hargla on selle looga saanud lahti oma vahepealsest kammitsetud olekust ja jõudnud uuele headuse tasemele. Loos on palju erinevaid ja häid ideesid, mis kokku segatud seni IMHO autori parimaks looks. Kui võrrelda seda romaani teiste teostega, mida pean Indreku tippsaavutusteks, ehk siis "Pan Grpowski jõulude" ja "Uskmatuse hinnaga", siis on see tekst palju lihvitum. Teises osas on küll paar konarust, osad vahelduvad minu maitse jaoks liialt kiiresti ja tekst jätab liialt hüpleva mulje, ent algus ja lõpp on sellestki puudusest vabad. Sisu kohta nii palju, et maailm on siin võõras, aga samas on romaanis palju lõbusaid momente, mille tähendust võiks mõista ainult meie maailmale mõeldes. Nii näiteks on teise osa õiglaste liikumine peaaegu äravahetamiseni sarnane maffia tekkelooga. Nimedki jutustavad päris palju: põhjas skandinaaviapärased, lõuna pool tundusid romaani elementidega olevat, esimese osa peategelane oli Blagomir... Kõik see andis loole hoogu juurde enam, kui katsetused Sindbadi retkede vallas muinasjuttu, maailma legende, hilisaegade kirjandust, araabia õhustikku ja ajalugu kokku sulatada. Kes raamatu kaanelt sisututvustust loeb, arvestagu sellega, et see on alles algus. Tegelik raamat algab alles seal, kus raamatu kirjeldus lõpeb. Kiidusõnad Harglale - tema uus romaan tõukas "Matagoonia" minu isikliku lemmiku kohalt eestlaste kirjutatud ulmeraamatute seas. Mortis on surnud, elagu Hargla.
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu võis juba ilma igasuguse kõhkluseta "Algernonile" saata. Kallis Kristin - sa oskad päris hästi kirjutada - ehk ei olegi selle lõpuga nii palju vaeva näha vaja. See kirjeldamise pool on Sul ju fantastiline. Praegusel kujul on aga see lõpp väga higine ja pingutatud.
Teksti loeti eesti keeles

Lõpust ei saanud mitte vähimalgi määral aru. Algus oli aga piisavalt lustakas, et seda teksti isegi nautida võiks. Kokku siis kaks.
Teksti loeti eesti keeles

Üleüldiselt tundus see raamat olevat palju ladusam ja mõnusam, kui oli seda Stone of Tears. Paraku kippus selle ladususe juures puudu jääma sellisest "ideelisest poolest". Naljategemine naljategemise pärast ja seiklemine seikluste pärast võivad mõlemad ju olla head lugeda, kuid mind ennast nad ei kütkesta kahjuks kuigivõrd. No hüva, see "ideeline pool" ideeliseks pooleks, aga teine asi, mid häirima kippus, oli lõpp. Erinevad tegevusliinid läksid minu jaoks liialt umbe ja omandasid sellise keskmise hollivuudiliku märuli kirjanduslikud mõõtmed. Kakeldakse, tormatakse, äsatakse mõõga ja maagiaga ja raske on aru saada, kes või miks või mismoodi nüüd see kõik TÄPSELT oli. elukad nimega miswrithid ja nende relvad yabreed ja hõbesülfid segunesid kõik üheks pudruks, kus kaotasid oma näo. Idee on muidu selline, et maailmas, kus Richard elab, käib ringi üks paha, kel on Freddy Krügeriga sarnased omadused. Erinevalt vanast heast Freddyst ei ole ta aga mitte tapahimuline maniakk, vaid hoopis sihikindel ja salakaval maailmavallutaja. Richard peab siis talle algul oma kodumaal ja pärast Vanas Maailmas, kust see freddylik imperaator pärit on, vastu astuma. Asja käigus jääb talle ette üks imperaatori kasutuses olev liik, mis pärastpoole on täielikult välja surnud liik. Elagu keskkonna ja looduse kaitse fantasyraamatutes!
Teksti loeti inglise keeles

Kaunis igav ja mõttetu lugu, aga ühte ka panema ei hakka. Selle teose lugemine on aja raiskamine, aga mitte kuritarvitamine.
Teksti loeti eesti keeles

Jyrka!!! Kui sa tõesti mõtlesid seda, mida sa eesti keeles ilmumise kohta ütlesid, siis avaldan sulle austust. Tegemist on tõeliselt laheda lugemisvaraga, mis sundis suvi otsa ringi käima, kõht naerust kõveras. Pole kohanud veel teist sellist Strugatskite raamatut, kus tegelaskujud oleks nõnda värvikad ja samas elavad. Lugedes kippusin mitmes kohas kõhklema, mõeldes tõlgetele. See on tõepoolest täis pärleid, mis eriti hästi tunduvad kõlavat just vene keeles. Kes iganes soovib Strugatskite loomingut lähemalt tundma õppida, peab lugema ka seda raamatut.
Teksti loeti vene keeles

Rõhuvalt ilmetu ja igav, mõttetult allegooritsev... Enamust selle raamatu sisust näeb naasama all tänaval ka. Destruktiivne kriitika kriitika enese pärast. Hulk lakkumist(mida ei tee ise ega mõista ka teiste juures)ja null tegevust. Üks ebameeldivamaid raamatuid, mida lugenud olen.
Teksti loeti eesti keeles

Olin arvanud, et peale Gulagi Arhipelaagi lugemist ei suuda mind üllatada mitte üheski maailma raamatus leiduv sadism, vägivald ja jõhkrus. Eksisin rängasti. Goodkindi lugedes poetasin raamatu poole lehekülje pealt käest ja suutsin end vaid suure sundimisega jätkama panna. Selle eest kindel viis! Pole lihtsalt teisi selliseid raamatuid, mis suudaks nii veenvalt teha selgeks, et pahad on ikka tõesti pahad ja et neid on vaja mättasse lüüa. Terry Goodkind on suutnud seda vägagi edukalt ära põhjendada. Raamat on palju hajusam, kui esimene tellis. Kahlan ja Richard seiklevad maailma täiesti erinevates otstes. Alguses ei liigu tegevus eriti, ta kipub venima. Sealt oleks andnud oma sada head lehekülge koomale tõmmata küll. Aga pärastpoole tuleb Goodkindi spetsiaalteema ehk siis sadomasostssenid, teos muutub mõnes mõttes (küll kahtlases mõttes) klassikaks, ja see päästab hinde. Raamatu tekitatud tunne oli lihtsalt liiga võimas, et saaksin alla viie panna. Lõpp on aga taas esimese raamatu kerge ja humoorikas partner. Paar tuttavat muuseas lugesid Goodkindi minuga samal ajal ja leidsid, et tema maagia kirjeldused ja omadused on seni kohatud teoste kohta parimad. Ei ole selles ise küll nii kindel, aga kuna nemad ei ole BAASi arvustajad, siis leidsin, et peaksin selle ära märkima.
Teksti loeti inglise keeles

Tundus olevat hale Tolkieni kloon - Sõrmuste isandale mõeldes oskasin kuni raamatu viimase kolmandikuni täpselt ennustada, mida tegelased teevad või ütlevad. See mulle aga ei meeldinud. Mis huvi on asja lugeda, kui midagi uut pole raamatust leida? Lõpp muutus aga tugevamaks, eriti lahingustseenid ja linna piiramine. Taplusest oskab see autor tõepoolest hästi kirjutada, igasugused võitluste kohad raamatu esimeses kahes kolmandikuski teevad teose päris loetavaks - aga kahjuks on seal raamatus palju muud ka.
Teksti loeti inglise keeles

Peab tunnistama, et autor on palju lugenud. Eriti palju veel igasuguseid teoseid, kus kirjeldatakse sadismi ja piinamisi. Need stseenid olid tal tõepoolest IMHO parimad, mis ükskõik millises ulme alaliigis ükskõik mis ajal ükskõik kelle poolt kirja on pandud. Aeg-ajalt on Goodkindi lugedes lausa selline tunne, et nii haiglase fantaasiaga tüüp ei saa olla terve mõistusega. See, mis sadismi kõrval on, enam nii ainulaadne ei ole. Kohati on väga head huumorit, põnevust jagub samuti. Igati loetav. Sisust: Maailm on maagia abil jagatud kolmeks. Ühes osas elab nooruke Richard. Ühel päeval kohtab ta kurja võluri Darken Rahli eest kaitset otsivat neidu - kes pole aga mitte tavaline neiu. Richard, neiu kahlan ja kaks Richardi sõpra, Zedd ning Chase, asuvad päästma maailma.
Teksti loeti inglise keeles

Kindlasti väga professionaalselt kirjutatud teos inimeselt, kes ajalugu tunneb. Seetõttu on ka ta vahva ajarännuraamat igati hariv lugemismaterjal, mis teeb kaunis täpselt selgeks, kuidas, miks ja millises õhustikus tekkis U.S.A, mis oleks selle riigi tekkimise ära hoidnud, mis tagajärjed oleks olnud sellistel ja teistsugustel sündmustel...

Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.

Teksti loeti inglise keeles

Algus ei tundunudki kõige hullem, oli võetud hulk klisheesid ja need tempokaks teoseks kokku miksitud. Lugedes oli iga hetk tuttavlik tunne, et näed, nüüd võtab siit ja nüüd sealt. Paraku - mida edasi raamat läks, seda hullemaks läks. Laenatud teemad kippusid venima, teos kaotas oma hoogsuse, ja ajas lõpuks lausa ahastuse äärele. Ei suutnud minu vaene pea mõista, milleks seda mitut maailma vaja oli. Erinevatest maailmadest, maailmade vahel rändamisest - köigest sellest on ka enne Belialsi kirjutatud, seda on tehtud ÄÄRMISELT palju, ja äärmiselt palju paremini. Kui algus veel tänu kiirele laenude vaheldumisele mingi oma näo sai, siis lõpp oli vaid võõraste eeskujude matkimine - vähemalt selline mulje asjast jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on suhteliselt talutava raamatuga, kus seekord ei olnud küll nii palju huumorit, kui eelnevates osades, aga see-eest veidi rohkem inimlikku lähenemist. Seekord ei tundunudki raamat nii vastikult - või naljakalt - üheülbaline. Ja veel üks asi, mis meeldis, oli lõpp. Siin ei olnudki suurt ja au ning kuulsust toovat kangelastegu. Hea vägitegu ning pinev probleemile lahenduse leidmine küll olid, aga seda, et Harry asja taga, võisid teada vaid neli isikut. Otse loomulikult ei ole viis puhas, vaid miinusega, aga siiski - piisavalt hea raamat, et aega maha võtta ja end lugema unustada.
Teksti loeti eesti keeles

Lastekirjandus või mitte, aga see konkreetne ood Harry Potteri vahvusele ja muudele õilsatele omadustele ei meeldinud. Ja olen täiesti kindel ka selles, et see ei oleks meeldinud isegi mitte siis, kui ma oleks olnud noorem. Tegelased olid loo nautimise jaoks liiga üheplaanilised ja lamedad - nende käitumist prognoosida oli enamasti lihtsam, kui homset ilma ennustada. Otse loomulikult ei ole ta mitte kõige hullem kraam, mida lugeda, paaril korral suutis Rowling siiski üllatada, ja selle eest tuleb olla vaid tänulik. Lisaks pean tunnistama, et olles lugenud teksti nii inglise kui ka eesti keeles, leidsin, et need, kes vaid eestikeelsega lepivad, kannatavad rängalt. Ingliskeelne Rowling on kohe märkimisväärselt parem!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kohe alguse tasuks &aumlra m&aumlrkida, et John Varley sari "Eight Worlds" ei ole v&aumlhemasti autori enda poolt sarjaks kavandatud. Autor lihtsalt kasutas juba valmis tausta eri romaanide s&uumlndmuste jaoks, muutes isegi seda raamatust raamatusse. Nii et neile, kes "Eight Worldsi" raamatuid kui sarja lugeda tahavad, v&aumlike hoiatus

Tegemist on &uumlhe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD s&uumlndmused.

S&uumlndmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin t&ouml&oumltab, ja mida konkreetselt teha rikete v&aumlltimiseks.

Teos k&oumlidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu m&aumlletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, s&uumlmpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu l&aumlbi k&otildeike ja k&otildeiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei p&auml&aumlse kriitikast...

Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede &uumllik&uumlllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja k&otilderval k&otildeige tugevama maailmaehitamisega, kus l&aumlbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu &uumlej&auml&aumlnud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt k&otildeige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.

Kolmas teose tugev k&uumllg on huumor. Teos on t&aumlis nalju, millest iga&uumlks kui lihvitud briljant, meeldej&auml&aumlv, vapustav ja vahel ka m&otildetlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...

Neljandaks - &uumlllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat j&aumlrjest - ja siis veel kord sama kaua. P&otildehjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. &Uumlllatus &uumlllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist j&aumltkata ei v&otildeimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge t&otildembama.

Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada v&otildeib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka &uumlhe s&otildebrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda k&oumlitis, aga ideed j&aumlid talle h&aumlguseks. Sealt p&aumlrineb ka k&otildeige kriitilisem ulme m&auml&aumlratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."

Teksti loeti inglise keeles