1.
3
2.667
2.
8
4.125
4.
1
4.0
5.
2
2.5
6.
42
4.095
7.
30
4.367
8.
50
4.58
9.
5
3.6
10.
46
4.152
11.
59
4.932
12.
2
3.0
13.
1
5.0
14.
10
3.3
15.
4
4.0
16.
3
4.667
17.
13
4.0
18.
4
4.0
19.
1
2.0
20.
2
3.0
21.
13
3.692
22.
3
4.333
24.
2
4.0
25.
3
3.0
26.
3
4.0
1.
1
3.0
4.
3
4.667
5.
1
5.0
6.
27
4.852
7.
2
3.0
8.
4
4.75
9.
2
3.5
10.
2
5.0
11.
1
5.0
12.
1
4.0
1.
2
4.0
4.
1
2.0
5.
1
2.0
6.
1
3.0
10.
2
3.5
12.
2
4.5
15.
1
4.0
17.
1
3.0
21.
1
3.0
24.
3
3.667
25.
6
5.0
26.
6
4.667
27.
1
5.0
30.
1
4.0
31.
1
5.0
39.
2
4.0
40.
3
3.667
41.
1
3.0
42.
15
5.0
43.
4
4.0
46.
1
3.0
50.
1
3.0
51.
1
5.0
52.
3
4.667
53.
2
4.5
56.
1
3.0
57.
1
2.0
58.
1
5.0
59.
2
3.0
61.
8
4.75
62.
3
5.0
63.
2
3.5
64.
2
5.0
65.
2
5.0
66.
3
4.0
68.
3
4.667
69.
2
5.0
70.
2
4.0
72.
2
4.5
73.
1
4.0
74.
3
3.667
75.
1
4.0
76.
3
3.0
77.
1
5.0
79.
5
4.8
80.
5
3.4
81.
3
5.0
82.
6
4.667
83.
2
3.5
84.
1
4.0
85.
1
4.0
86.
18
4.556
87.
1
5.0
88.
3
2.0
89.
3
5.0
90.
1
4.0
92.
2
4.5
93.
4
4.25
94.
1
5.0
96.
2
4.0
98.
1
4.0
102.
1
4.0
103.
1
5.0
106.
2
5.0
108.
2
3.0
109.
1
3.0
1.
12
4.583
8.
1
5.0
10.
1
4.0
13.
1
4.0
15.
1
3.0
16.
1
5.0
18.
1
5.0
19.
1
5.0
20.
1
5.0
21.
1
4.0
22.
1
5.0
25.
45
4.467
27.
1
4.0
28.
1
5.0
30.
14
4.714
(romaan aastast 1965)
eesti keeles: «Nagu õieke väljal»
Tallinn «Eesti Raamat» 1975 (Mirabilia)
Tallinn «Birgitta» 1994
* * *
Nõnda kirjutasin ma 1. juulil 1997! Ilmselt oli mul sel hetkel veel liialt värskelt meeles see tohutu Simaki liiglugemine, millega sain ma hakkama 1992. aasta suvel. Ajad on muutunud ning aastal 2004 leian, et Clifford D. Simak on ikka üks mõnuga loetav autor. Mitte et ma nüüd temasse kriitikavabalt suhtuks, aga märksa leebemalt küll.
Kuigi enamus Clifford D. Simaki tekste on nn. teaduslik fantastika (science fiction), vähemasti on need seda formaalselt, oleks Simakit õigem siiski nimetada muinasjutuvestjaks. Kui tema tekste lugeda kui muinasjutte, millele ajastuhõnguliselt on teaduslik fantastiline rüü ümber mähitud, siis ei tundu kohatud kõik need lapsused, kokkusattumused ning jaburad pseudoteaduslikud seletused.
Olen viimasel ajal märganud, et kui õhtul väsinuna tahan midagi lugeda ning tekib küsimus, et mida lugeda, siis loen Simakit ... loen veel senilugemata tekste ning loen ikka ja jälle üle ka ammuloetud tekste. Vaat ühel õhtul, paar nädalat tagasi võtsin riiulist pisut kapsastunud «Mirabilia» ning veetsin sellega kaks suurepärast õhtut. Pärast raamatu sulgemist tuli meelde, et olen sellele romaanile BAASis nelja pannud, see mõte jäi kripeldama ning sellest tulenevalt sai hinne ära parandatud ja mõni rida seletuseks juurde kirjutatud.
Aga kui see väike viga välja arvata, siis “viite” väärt.
Sai kunagi ammu loetud, ei mäletanudki enam, mis pealkiri ja autor olid (tänu BAASile tuli meelde:}), lugu aga elab ikka veel mälestustes, seal heade asjade poole peal.
Ja pealkirjast:
Isaiah 40:6 (King James version): The voice said, "Cry". And he said, "What shall I cry?" "All flesh is grass , and all the goodliness thereof is as the flower of the field."
Jesaja 40:6 : Hääl ütleb: "Kuuluta!" Ja teine kostab: "Mida ma pean kuulutama?" "Kõik liha on nagu rohi ja kõik tema hiilgus nagu õieke väljal! "
Tänan Ray D. Noperit pealkirja selgituse eest!
Omal ajal Mirabilia sarjas ilmunud "Nagu õieke väljal" ei ole otseselt halb raamat. Kahtlemata on tegemist naivistliku looga ja lahkatakse teemat, mida saaks palju intrigeerivamalt esitada. Ometigi tuleb arvesse võtta teose ilmumisaastat, mil suur osa klassikalisest ulmekirjandusest kõndis veel lapsekingades ja ka kõige labasem lahendus oli teedrajav.
Loo alguses pannakse ühe väikelinna elanikud elastse läbipaistva kupli alla, millest piisavalt arenenud eluvormid ennast läbi litsuda ei suuda. Pisitasa selgub, et tegemist on juba mõnda aega väldanud protsessi kulminatsiooniga, mille käigus on erinevate näiliselt suvaliste inimestega ühendust võtnud salapärased isikutega, kes paluvad neil mõistliku tasu eest ühest küljest lihtsaid, kuid samas arusaamatu eesmärgiga teenuseid. Näiteks paluvad nad mõnedel oma kontaktisikutel raamatuid ette lugeda, teistel lihtsalt arutleda mingite päevakajaliste teemade üle, jne.
Loo arenedes selgub, et enamusi taoliseid juhtumeid on ühte- või teistmoodi seotud eelpoolnimetatud väikelinnaga (Millville), kust on sirgunud üles ootamatult palju tähelepanuväärseid tegelasi. Kui mängu tulevad müstilised kaablita telefoniaparaadid ning olulise pidepunktina tuuakse ära peategelase varalahkunud isa, hakkab selguma, et mingit pidi on kõige sellega seotud veidrad tulipunase õiega lilled.
Ma pean paraku nentima, et raamatu tõlge oli eelkõige just vormilt kehvake, samas oli tegemist ühega vähestest pimedal nõukaajal välja antud ulmeraamatutest. Tänu sellele on paljudel antud teosega nostalgilisi elamusi, mis sundisid ka mind seda uuesti lugema. Kobe lugu, aga viite väärt ei ole.
Ajarännu osa tavapärasus ja vähene uudsus mattub siin populaarteadusliku käsitlemisele sarnaneva ajaloo alla, selgelt on tunda, kumb osa teosest autorile endale hingelähedasem on.
Tegemist on ühe minu lemmikuga ulmevallas. Teosel puudub kindel tegevusliin, tegelane lihtsalt elab oma elu, satub omavahel kaudselt seotud seiklustesse, ja kuna ta ametiks on ajakirjanik, siis on ta ka pidevalt seal, kus toimuvad OLULISIMAD sündmused.
Sündmused toimuvad inimkonna poolt olude sunnil (planeedil Maa looduskaitsega aktiivselt tegelema hakanud tulnukad, kelle lahendus k&oigile keskkonnakaitselistele probleemidele oli lihtne, geniaalne ja veidi ka traagiline) Kuul, kus inimeste elu korraldab superkompuuter. Paraku ei suuda keegi enam ette kujutada, KUIDAS see masin töötab, ja mida konkreetselt teha rikete vältimiseks.
Teos köidab esiteks juba oma peategelasega. Hildy, nii on selle ajakirjaniku nimi (tema algset sugu mäletab vist vaid veel tema ema, kui temagi) on fantastiline suuvooder, killuviskaja, iroonitseja, sümpaatselt hoolimatu ja literaat. Mitmes sarnase arendusega ja samuti minavormis raamatus esinevad peategelased on paraku vaid Hildy kahvatud varjud. Autor pilkab Hildy suu läbi kõike ja kõiki. Ja isegi raamatus "positiivse hinnangu saanud tulevikukontseptsioonid ei pääse kriitikast...
Teine raamatu suurematest voorustest oleks ideede üliküllus. Tegemist on "The Tortureri" sarja kõrval kõige tugevama maailmaehitamisega, kus läbisegi koos fantastiline nanotehnoloogia, arvutite arengu, geneetika ja kogu üejäänud teaduse arengu prognoos ja suht detailne kujutamine. Tegemist on ilmselt kõige tugevama teaduslik-tehnilise ulme esindajaga, mis mu lugemislauale on sattunud. Ja kogu sellest "rauapeost" hoolimata on tugev ka sotsiaalne plaan, teatri, kunsti ja muu kultuuri arengu kujutamine.
Kolmas teose tugev külg on huumor. Teos on täis nalju, millest igaüks kui lihvitud briljant, meeldejääv, vapustav ja vahel ka mõtlemapanev. Parem on mitte kokku lugeda neid naerukrampide hoogusid, mis mind seda raamatut lugedes tabasid...
Neljandaks - üllatused. Lugesin seda raamatut neli aastat järjest - ja siis veel kord sama kaua. Põhjuseks olid pikad pausid, mida ma lugemisse tegin. Üllatus üllatuse otsa - sellest tekkis selline tappev segu, mis mul lugemist jätkata ei võimaldanud. Pidin lihtsalt vahepeal pausi tegema ja raamatust hinge tõmbama.
Muide, raamat ise on selline, mis ulmekauget inimest ka ulmest eemaldada võib. Seda lugedes ei suutnud ma enda elamusi ainult enesele hoida ja jagasin muljeid ka ühe sõbrannaga. Kahjuks ei saanud ta osa raamatust kui tervikust, ainult kohtadest, mis mulle eriti meeldisid. Huumor teda köitis, aga ideed jäid talle häguseks. Sealt pärineb ka kõige kriitilisem ulme määratlus, mida ma kuulnud olen - "Dinosaurused Kuu peal ringi trallitamas, no kas pole see jama, mida sa loed."
