Marion Zimmer Bradley

Kuuba novelliantoloogias «Korallhobu» 1963. aastal eesti keeles ilmunud «Rännak lättele» võiks kanda ka pealkirja «Teekond üska», mis oleks mõnes mõttes natuke otsesem ja samas ka täpsem tõlge, kuna surmasuus vanainimese järjest nooremaks muutumisest ja teekonnast tagasi emaüska see lugu räägibki. Carpentieri, kes on mu jaoks alati García Márquezest huvitavam ja kuidagi veregrupilt sobivam kirjanik tundunud, jutt on klassikaline maagiline realism või siis tema enda ristitud ja defineeritud 'imepärase tõeluse' (lo real maravilloso) nimelise nähtuse esindaja, mis ongi siis Ladina-Ameerika maagilise realismi keskne kontseptsioon.

Loo alguses hakkavad ehitajad lammutama üht vana koloniaalstiilis häärberit, seda tuleb vaatama üks kummaline neegrist vanamees, kes ehitajate lahkudes ja õhtu saabudes teeb oma karguga mingi maagilise tšiki-briki liigutuse, mispeale hakkab poolenisti lammutatud maja võluväel tükkidest tagasi kokku, tervikuks muutuma, kuni saavutab oma endisaegse, ammu enne lammutuse algust kadunud hiilguse. Ka on ühel hetkel seal häärberis surivoodil vana markii Marcial de Capellanías ning tema surivoodi ääres küünlajalgades asuvad küünlad hakkavad aeglaselt kasvama ning nende vahatilgad kaduma. Aafrika juurtega nõid-vanamees oli pannud aja tagurpidi käima.

Selles kogu loo ulmelisus ka seisneb ja meie ulmefännidele ma seda kindlasti ei soovita, sest ega siin «suurt midagi ju ei juhtugi», mingeid põnevaid sündmusi ega puänteeritud lõpplahendust ju ei tule. Aga lihtsalt maagilise kirjanduse sõber saab nautida Alejo Carpentieri lummavat kirjeldus- ja sõnaseadmisoskust, kuidas ta kirjeldab algul maailma ja füüsiliste asjade ajas tagasikulgemist ja muutumist ning keskendub siis üha enam järjest nooremaks ja tervemaks muutuva don Marciali silme läbi nähtud tagurpidi elule, mis lõppeb ju paratamatult tagasi lapseks ja siis imikuks muutumisega. Kuidas tema maailmanägemine ja tajumine muutub.

Üpris meisterlik lühipala, mis paarkümmend aastat varem ilmunud esmapilgul ju sarnast teemat käsitlevast F. Scott Fitzgeraldi Benjamin Buttoni loost siiski oluliselt erineb, kuna Button sünnib vanurina ja muutub pika elu jooksul järjest nooremaks, markii de Capellaníase maailmas on aga aeg pandud tagurpidi käima.

«Tuzun Thune’i peeglitega» on mul oma suhe. Kui see 1995. aasta alguspoolel Marduses ilmus, ei olnud 17-aastane hardcore fantasyfänn Raul sellega üldse rahul. Mingi ilma erilise tegevuseta uimane ja fantasmagoorilistest peeglitagustest ulmadest koosnev pala. Olin toona ikka seda meelt, et kogu see napp lehe- ja ajakirjaruum, mis meil ulmele pühendatakse, peaks olema täis esmaklassilist kraami, kõige ehedamat ja kõige karmimat andmist, raskekahurlikke tekste, mitte mingit tundlemist ja huina-muina ulmlemist. Ega sealt Marduse Robert E. Howardi erinumbrist mulle «Elevanditorn» ka absoluutselt ei meeldinud: mingi eriti higine ja kökats Conani-lugu. Noor vargapoiss Conan ronib üle aia mingisse linnamajja ja kohtab seal elevandi väljanägemisega kosmosetulnukat. Suht kõik. Mida hekki nagu, eksole?! Pärast poliitikat, nõidust, suuri lahinguid, maa-aluseid tunneleid, intriige ja mida kõike veel täis «Draakoni tundi» Põhjanaelast oli see nagu selline kukkumine tüütuse kloaaki, et hoia ja keela...

Nüüd, ligi 30 aastat ei olnud ma «Tuzun Thune’i» puutunud. Ja üle lugedes oli hoopis teine lugu: see on suurepärane fantaasiapala ja üks kuningas Kulli maailma parimaid! Nüüd seda meelde tuletades lugesin paralleelselt mõlemat eestikeelset tõlget, nii 1995. aasta Marek Laane oma kui 2008. aasta Kristi Liivamägi versiooni mu kokku pandud kirjastuse Fantaasia kogumikust «Kuningas Kull ja Bran Mak Morn». Kuigi viimane on täiesti pädev tõlge ja seda ei pea üldse häbenema, on 1995. aasta Laane versioon ikka peajagu üle, sõnavaras ja lauseehituses on veel sees see 1980ndate–1990ndate vibe, mil eesti tõlkekultuuris ei olnud maksvusele pääsenud bukvalistlik tõlge, vaid domineeris selgelt kirjanduslik tõlge, stiil luges rohkem kui originaali lauseehituse võimalikult täpne järgimine. Ka on selles 1990ndate tõlkes märksa rohkem seda vana head 20. sajandi teise poole sõnavara, mis 2008. aastaks on paratamatult taandunud moodsama ja kuidagi plassima keele ees. Aga mis siin ikka nutta, prorgressi vastu ei saa.

Objektiivsuse huvides:

«Isegi kuningail saabub aeg, mil nad väsivad. Siis muutub trooni ümbritsev kuld kassikullaks ja lossis olev siid luitub. Kalliskivid diadeemides ja naiste sõrmis sätendavad jäise mere üksluisusega, inimkond tundub narri tühja lobana ja esemed ebareaalsetena, isegi päike taevas helgib vasksena, ka suure ookeani hingus ei värskenda enam.» (Laane 1995)

«Mõnikord tunnevad isegi kuningad suurt tüdimist. Trooni kuld näib siis messingina, palee siid paistab luitununa. Kalliskivid kroonil sätendavad rõõmutult nagu külmade merede jää, inimeste jutt näib tühine nagu kojanarri kella kõlin ning paljud asjad tunduvad ebareaalsed. Isegi päike taevas paistab vasksena ning rohelise ookeani hingus ei ole enam värske.» (Liivamägi 2008)

Mõlemad on täiesti aktseptaablid, lihtsalt ühe rütm ja viis istub mulle paremini. Ja neist lõikudest ei tule nüüd seda literatuurse tõlke versus bukvalistliku vastasseisu välja. Aga tekst ise näitab jällegi seda, et REHil oli tegelikult ambitsiooni tõusta lihtsa action-pulpsteri rollist kuhugi kõrgemale. Eks neid näiteid sellistest ambitsioonidest leiab ta loomingust muidugi veel üksjagu.

Conani-versioon jutust «Selle sõjakirvega ma valitsengi!» algab aga erinevalt oma eelkäijast klassikalise seikluskirjandusele omase värvika kirjeldusega:

«Varjutaoliste tornitippude ja kumavate tornide üle laotus tontlik pimedus ja vaikus nagu ikka koidu eel. Hämarale põiktänavale, mis oli üheks osakeseks salapäraste käänuliste tänavakeste labürindist, astus neli maskides kogu, väljudes tõtlikult uksest, mille neile vargsi avas üks tõmmu käsi.»

Nagu juba sõjakirve-loo arvustuses öeldud, on see tekst oluliselt viimistletum, klassikalistes pulpulme värvides maalitud rikkalik ja täievereline fantasytekst. Aga kuna lõpus puudub sõjakirve / seadusetahvlite motiiv, jääb ka eelmise loo katarsis siit ära. Igatahes oleks selle versiooni jutust, ma arvan, Argosy või Adventure kindlasti ära ostnud. Ei teagi, miks Howard neile Weird Talesist oluliselt suurema tiraaži ja honorarimääradega ajakirjadele just seda toorest algversiooni pakkus ja siis nišika ulmepulpi WT jaoks sellise viimistletud professionaalse variandi tegi.

Iga põlvepikkunegi ulmefänn teab, et esimene barbar Conani tsükli tekst «Fööniks mõõgateral» oli alguses hoopis Valuusia kuningas Kulli sarja jutt «Selle sõjakirvega ma valitsengi!», mida aga Robert E. Howardil kuhugi maha müüa ei õnnestunud, misjärel ta selle Conani looks ümber kirjutas. Sellest teadmisest ja kõikjal sekundaarkirjanduses korratud lausest, et lood on kohati pikkade tekstilõikude ulatuses identsed, võiks järeldada, et tegu ongi põhimõtteliselt sama looga, milles vaid tegelaste nimed ja muud nipet näpet ümber tehtud. Noh, näiteks nagu eluajal maha müümata jäänud Conani-lühiromaani «Must võõras» kirjutas Howard ümber Kariibi mere piraadilooks «Punase vennaskonna mõõgad» iiri mereröövli Terence Vulmeaga peaosas. Sel puhul muutis kirjanik tõesti ära vaid kõik isiku- ja kohanimed, tekst ja sündmustik on muidu nii 95% ulatuses identne. Paradoksaalsel moel mõjub lühiromaan 17. sajandi piraadiloona oluliselt autentsemalt ja ehedamalt kui Conani-tekstina. Eestikeelset versiooni sellest piraadiloost saavad huvilised lugeda mu koostatud ja kirjastatud REHi pseudoajaloolisi seiklusjutte koondavast kogumikust «Põhjamere mõõgad» (2019). 

«Fööniks mõõgateral» pole aga üldsegi «ümber kirjutatud» versioon jutust «Selle sõjakirvega ma valitsengi!». Sekundaarkirjanduses korratud väide tuleneb ilmselt tõsiasjast, et enamik kirjutajaid pole vaevunud teksti algset varianti kunagi välja otsimagi. Kuna see algne, kuningas Kulli vastast vandenõud ja kuninga tapmiskatset kirjeldav pala pole ka vabavarana internetis ühe-kahe hiirekliki kauguselt leitav, siis selline müüt levibki.

Tegelikkuses on need tekstid aga kaks üsna erineva arenguga lugu samal teemal. Sama motiivi kaks variatsiooni. Ja kohati on tõesti vandenõulaste dialoogid ning suurem osa võitlusstseenist kuninga magamiskambris edasi antud identselt. Aga erinevusi on oluliselt rohkem ja ma ei pea siin silmas vandenõulaste nimede muutmist stiilis: rändlaulik Ridondo muutub Conani-versioonis Rinaldoks. Mida pealegi tegi pärast kirjaniku surma ta agendiks hakanud Glenn Lord.

Tekstid on väga erinevad oluliselt sügavamal tasandil. Esiteks on algne sõjakirve-versioon ligi 2X lühem, selles praktiliselt puuduvad kirjeldused, õigupoolest algabki see pala vandenõulaste dialoogiga, stseeniga, mis Conani-versioonist on hoopis välja jäetud.

«At midnight the king must die!» The speaker was tall, lean and dark; a crooked scar close to his mouth lent him an unusually sinister cast of countenance.

Ja edasi jätkub tekst mitme lehekülje ulatuses dialoogiga, milles praktiliselt puuduvad saatelaused, rääkimata ümbruse kirjeldusest. Lühidalt kirjeldatakse vaid stseenis osalevaid tegelasi: kes on paks, kes krahv, kes kääbus. Kuigi suurem osa tegelastüüpe on samad mõlemas jutus, siis üks oluline kõrvalliin on kahes loos lahendatud hoopis erinevalt. Seal, kus Conani jutus on põhivandenõulase Ascalante (pidin endale kogu aeg korrutama, et see on meestegelane) orjaks varasem õel Stüügia võlur Thoth-Amon, kelle independentse intriigi tulemusena vandenõu lõpuks läbi kukub, on Kulli loos sees hoopis noorte armastajate liin: heasüdamlik ja vapper aadlinooruk Seno val Dor tahab abielluda orjatüdruk Alaga, kes kuulub vandenõus osalevale Komahari krahv Ducalonile.

Paraku keelavad Valuusia seadused sellise mesalliansi igas võimalikus vormis (nii tüdruku orjastaatusest vabastamise kui ka aadlimehe orjusse astumise korral) ning kuningas Kull peab nukrameelselt talle sümpaatsele noormehele ära ütlema, et tema käed on seotud iidsetele seadusetahvlitele raiutud reeglitega. 

Nii tormavadki saatuslikul hetkel keset magamiskambri võitlusstseeni kuningas Kullile appi salaja oma isanda aias vandenõust kuulnud orjatüdruk ja tema armastatu, Conani versioonis puudub see liin sootuks ning kuningat tolle magamistoas tappa püüdvate vandenõulaste ridades tekitab kaose ootamatult teispoolsusest ilmunud ja võlur Thoth-Amoni saadetud koletis. 

Ning kuigi mõlemas loos mängib võitlusstseenis keskset rolli magamiskambri seinalt haaratud iidne sõjakirves, siis Conani loos on olulisem ikkagi kuninga murdunud mõõk, mille terale üleöö maagia läbi tekkinud rituaalne fööniksimärk suudab võita teispoolsuse koletise. Kulli loos kaob murdunud mõõk aga kaadrist ning just selle sõjakirvega võidab kuningas oma vaenlased ning lööb lõpuks puruks ka Valuusia iidsed seadusetahvlid, kuulutades õigusriigi lõppenuks ning sedastades, et enam ei seo tema käsi mingid igivanad seadused, vaid nüüdsest valitseb ta selle sõjakirve läbi! 

See on võimas ja märgiline stseen, kus konstitutsiooniline monarhia asendub absoluutsega, täieliku autokraatiaga. Muidugi õilsal eesmärgil: et orjatüdruk ja aadlinooruk saaksid kaadri taha abielurõõme maitsma suunduda. 

Kuningas Kulli lugu on mõistagi oluliselt toorem kui ümberkirjutatud fööniksi-versioon, millele on ikka oluliselt enam liha luudele kasvatatud. Ei maksa end lasta eksitada tõigast, et eestikeelne versioon võttis Elmatari 2000. aasta väljaandes «Conan ja Punane Kants» enda alla 20 lehekülge – keskmise tänapäeva eesti ulmeraamatu küljenduses oleks see tekst ligi 40 lehekülge pikk. Kulli pala on, aga nagu juba öeldud, sellest ligi poole lühem. 

Kuigi Kulli versioonil on omad võlud (mingi tahumatus, algaja toores ind – kogu see garaažibändi värk ühesõnaga), ei imesta ma küll sugugi, et seikluskirjanduse pulpajakirjad Argosy ja Adventure, kuhu Howard seda pakkus, mõlemad loo tagasi lükkasid. See on oluliselt viimistletuma Conani-versiooniga, mille Howard saatis toimetaja Farnsworth Wrightile ajakirja Weird Tales, võrreldes ikka üsna higine ja ebaküps.

Loomingu värskes numbris ilmus üle pika aja üks Indrek Hargla lühiproosapala. Vist esimene pärast «Sõstart ja käokinga» 2015. aasta mainumbris. Jutustuse «Mõrv Ulmeühingu aastakoosolekul» pealkiri lubaks seda pidada omamoodi paralleelteoseks mõned aastad tagasi ilmunud lühijutule «Mõrv Reaktori toimetuses». Toonasest tekstist eristab seda peamiselt tõsiasi, et Loomingus ilmunud pala stiil ei ole selline «lõtv lödistamine» nagu oli veebi paisatud palal. Aga pealkirjas mainitud mõrvaloo tegevus toimub põhimõtteliselt samas kõverpeeglimaailmas, kus ulmel on tavakirjandusega enamvähem võrdne positsioon ühiskonnas ja kirjandusel üleüldse on absurdselt kõrge renomee ja sellest tulenevad võimalused («Tartule on märtsis toimuv Ulmeühingu üldkoosolek tähtis aeg, käib meeletu sagimine, hotellid reserveeritakse juba mitu kuud ette, mitmed kõrtsid on hommikuni tihkelt rahvast täis, Tartusse saabub korraga palju tähtsaid ühiskonna- ja kultuuritegelasi, prominente ja ärimehi. Traditsiooniliselt kestab aastakoosolek kaks päeva, esimesel toimuvad Vanemuise kontserdisaalis ettekanded ja vestlusringid, vestibüülis töötab staap, kus saab kirjastuste ja filmitegijatega lepinguid sõlmida. Teisel päeval ettekanded jätkuvad ja õhtul toimub Vanemuise fuajees Ulmeühingu presidendi vastuvõtt-bankett valitud liikmetele ja külalistele ning on ütlematagi selge, et kogu Tartu eliit üritab ennast sinna sisse mehkeldada.»).   

     Nagu hea lugeja siit juba aru on saanud, et käi jutt ju tegeliku ulmeühingu tegelikust aastakoosolekust ega näiteks Estconist, mille programmielemente Hargla siin küll paistab kergelt pilavat («Teiseks tipphetkeks on ulmekirjanik Kauri-Marvet Kõuriku tavapärane ettekanne – ja sel aastal tähistati selle juubelit, kuna Kõurik pidas seda kahekümne viiendat korda - «Kuidas ma osalesin romaanivõistluse žüriis». Ettekandele oli nende pikkade aastate jooksul tekkinud suur fänkond, sellest oli kirjutatud mitu teadustööd ning paljud fraasid sellest olid muutunud kultuslikuks ja liikmetele lausa pähe kulunud. Kõuriku esinemist kuulati alati suure hardusega.»). Üksikuid pilkenooli Eesti tegeliku ulmeelu kohta Hargla ju teeb («Näiteks finantseeris Ulmeühing juba pikemat aega Tartu Ülikooli kirjandusteaduse õppetooli oroloogilist teadustegevust uute ulmežanrite avastamisel ja liigitamisel ja senise liigituse edasiarendamisel» - otsene vihje Andrus Orgi leiutatud absurdselt suurele hulgale ulme uutele alažanritele oma doktoritöös), aga need on rohkem nagu vürtsiks toidule lisatud, loo kirjutamise eesmärk need ju ometi pole. Pole ka mõrvalugu, sest sarnaselt eelmisele palale ei ole mõrvalugu oluline, kuna kõik see leiab aset erakordselt absurdses kõverpeeglimaailmas üsna karikatuursete tegelastega. Lugejat ei koti, kes neist jaburalt käituvaist komödiantlikest toladest on mõrvar ja kes mitte.   

     Kui see lugu üldisemas plaanis üldse midagi pilama peaks, siis mida ikkagi? See ei saa ju olla kriitika selle kohta, et kirjandusel pole maailmas päriselt sellist rolli, nagu on selles peeglitaguses absurdimaailmas või et Eesti Ulmeühing pole Eestis päriselt Eesti Kirjanike Liiduga võrdne ülivõimas ja rahakas organisatsioon? Või koosnebki lugu neist pisikestest pilaobjektidest, väikestest «ärapanemistest»? Raske uskuda... Või on Harglal juba teist korda poolkogemata õnnestunud pilada midagi, mis pole veel toimunud, teoks saanud – nagu tal eelmisel korral kukkus Erektori esimeses numbris ilmunud palas välja tollesama numbri idee pilkamine? Ja nüüd saab seda enam kui pool aastat tagasi kirjutatud lugu võtta kriitikana näiteks Estconi programmi aadressil, mis paistab sel aastal olevat erakordselt hõredavõitu ja kirjandusvaene, koosnedes kõiksugu zombiõppustest, lemmmikloomadest, ulmekaugetest mälumängudest ja lauamängudest? Ei tea.   

     Jah, nalja, paroodia kirjutamine on Indrek Hargla loomingule iseloomulik olnud päris algusest peale. Meenutagem kasvõi koos Veiko Belialsiga kirjutatud portsu paroodiaid konkreetsete eesti ulmeautorite loomingule (2001) või kaks aastat hiljem valminud samasugust teist, paraku käsikirja jäänud kimpu lugusid, mis sündis koostöös Janusz A. Grinewskiga ja mida Algernoni toimetus omal ajal nende esimesest paketist oluliselt teravama ja valusama pilkelaadi tõttu keeldus avaldamast – ilmselt seetõttu, et valusa pilke objektiks langes ka üks Hiire toonaseid toimetajaid. Ja siis muidugi ülivõimsalt Stalkeri auhinna võitnud lühiromaani «Jõgeva elavad surnud» (2011), mis küll mu meelest on üsna kahvatu pala. Ja ega fändomgi Hargla hilisemaid pilkelugusid eriti kõrgelt pole hinnanud, nii jäid «Mõrv Reaktori toimetuses» ja «Per homicidium ad astra» 2019. aastal Stalkeri-karussellis omades kategooriates vastavalt 6.–8. ja 13.–15. kohta jagama. Lugejad ei talu tänases ülitõsises solvumiste ja vabandamiste maailmas enam pilget? Või oli «Jõgeva elavate surnute» pila kuidagi omamehelikum ja õlalepatsutavam? Vist küll. 

    Aga lugesin ma seda absurdipala muidugi vahetpidamata naeru lagistades ja turtsudes, mida peegeldab ka antud hinne. Miks oli kirjanik valinud minategelase jutustamislaadiks sellise kuidagi ärkamisaegselt suurustlevate sõnade ja tähtsusest puhevil poosidega lause, jäi ka natuke arusaamatuks. Aga kuidas saab mulle mitte meeldida tekst, milles Nõos elavad Eesti ulmeprominendid («Ma arvasin, et mind sõidutatakse Tammelinna, kuid nii see ei olnud, me sõitsime linnast sootuks välja ja Lõunakeskuse juures keeras juht viadukti pealt maha kiireteele – me tuhisesime lõuna poole. Mul ei olnud läbimõeldud plaani, kui mind tõepoolest sõidutatakse nüüd Kolme Nõukogu salajasse staapi. Asus see Elvas? Või koguni Nõos? Ma ei oleks imestunud, paljude Eesti ulmeprominentide residentsid asuvad just Nõos. Nii see paistis tõesti olevat, takso keeras juba seitsme kilomeetri pärast maha haruteele, mis viis Nõo eeslinnadeni.»).  

On kummaline anno 2021 leida BAASist veebis tasuta kättesaadava sisuga ajakirjas Reaktor enam kui kolm aastat tagasi ilmunud Indrek Hargla pikema lühijutu mahtu teksti, mis on tänaseni arvustamata. Just nii on aga lood jutuga «Mõrv Reaktori toimetuses». Tekst pole siiski päriselt arvustamata. Sellest on ajakirja enda järgmises numbris lühidalt kirjutanud J. Kallas ja T. Hallaste. Esimene neist nimetab juttu «Hargla skaalal suht lõdva randmega lödistamiseks» ja eks sellega saab nõustuda, teksti stiil ei meenuta mitte kirja pandud ilukirjandusteost, vaid õlleses seltskonnas lõkke ümber purjakil inimeste vahelesegamiste kiuste pajatatud lobajuttu. 

     Pean tunnistama, et pala tekitab mus parajat kimbatust. Mis ta pidi olema? Paroodia? Aga mille? Pila? Aga mida pilkav? Selles paralleelreaalsuses on ulmeajakirja Reaktor toimetus Tartu kesklinnas Plasku kõrghoone 7. korrusel («Toimetusele kuulus seal üks tiib, ühtekokku neliteist kabinetti, vestibüül, baar, nõupidamisruum, väiksem banketisaal vastuvõttude korraldamiseks ja peatoimetaja – mõne meelest üleliia luksuslik – kabinet koos väikese spaa-kompleksiga.»). Eks see kirjeldus annab kätte võtme loo mõistmiseks: tegu ei saa olla kriitikaga Eesti kirjandus- ja kirjastuselu aadressil, kuna sellist luksust ja tähtsust ei naudi ulme kusagil maailmas. Nii et tegu on miski kummalise kõverpeeglimaailmaga, kus ulme on kirjanduse keskseim ja tähtsaim ala, ja ka kirjandus ise on ühiskonnas oluliselt hinnatum, kui see tänapäeval kusagil maakera nurgas on («Me maksame ühe poogna ilukirjandusliku teksti eest 1000 eurot pluss maksud. Metakirjanduse eest 200 eurot lehekülg. Illustratsioonide eest 300 eurot tükk.»). 

     Igatahes on ajakirja peatoimetaja Roomas Kingu mõrvatud. Siit liigub Hargla-lugeja mõte muidugi sinna, et Kingu oli ju see kirjandusmuuseumi teadur, kes esmakordselt astus lugejate ette võrratus lühiromaanis «Väendru», kus tema isikuprofiilile lisati mh kuulumine EÜSi. Hiljem on Kingu figureerinud siin-seal Hargla folkõuduse tekstides («Viljakoll», «Tontla metsas» jm), mis ometi omavahel mingisse sisulisse vastuollu pole läinud. Siis tuli aga «Süvahavva» esimene raamat ja esimene hooaeg (2013), kus Bornhöhe/Kromanovi loomingust tuttava Hans von Risbieteri laadse nimega Ivo Uukkivi Madis Kalmeti näoga Roomas Kingu Süvahavva lähedal metsas maha laskis ja külmkappi pani. See Roomas Kingu eksisteeris meie reaalsuses, meie päevil. Möödunud aastal ilmunud jutustuses «Toonela tagasitulek», saan aru, on Roomas Kingu aga kirjandusmuuseumi folklorist kauges tulevikus? Pole seda teksti veel lugema sattunud. Igatahes siin loos on Roomas Kingu siis ulmeajakirja Reaktor peatoimetaja selles kõverpeeglimaailma Tartus. Ja ta saab samuti mõrvatud.  

     Konkreetse mõrvaloo lahendamine, nagu krimikirjanduses üldse, ei ole enamasti huvitav ega oluline. Krimilugudest parimad teevad tõeliselt heaks sinna sisse joonistatud karakterid, nende omamaailmad ja nois maailmades valitsev fiiling, peategelaste omavahelised suhted ja dialoogid. Kui peategelased on kõverpeegellikud inimkarikatuurid, nagu selles loos, kus ulmeajakirja peatoimetaja on mõrvatud vahetult pärast erootilise ulme erinumbri Erektor ilmumist, ei ole huvitav ka mõrvaloo uurimine ega lahendus. Aprillis 2018 ilmus ka päris Reaktori esimene erootilise ulme erinumber Erektor, kus see pala õieti avaldatigi. Millega Hargla siin loos kummalisel kombel paistab tegelevat, on, et ta pilabki minu jaoks kõige rohkem sedasama sammu: Erektori erinumbri tegemist ja seal sees ilmuvaid lugusid, pakkudes oma loos, kõverpeegellikus omailmas välja terve kataloogitäie erootilise ulme süžeid ja pealkirju, üks jaburam ja debiilsem kui teine («Nekrofiili nikupidu», «Tulnukate lõbumaja turvamehe mälestused», «Mina, minu pere, kits ja muud loomad», «Pepupoiste külakuhi», «Millest sa järeldad, et sinu naisel on kahes kohas hambad», «Kuidas kuningas Kuu peal nikkus», «Enese sees ja järel», «Menstrueerivad vampiirid», «Tarzan ja gei», «Kubemepunk»). Hargla justkui pilab seda «seksi-eri» nimelist mängu, näitab, et mäng mängu pärast tapab ära igasuguse kunsti. Aga mängijail-taidlejail on kindlasti vahva ja pulli saab kõvasti. 

     Umbes samal ajal selle palaga ilmus kogumikus «Kolmevaimukivi» teadupärast ka jutustus «Per homicidium ad astra», kus mõrvalugu toimub kosmoselaevas ja tegelaste nimed ning mitme puhul ka karakterid ja väljanägemine on laenatud kodumaisest ulmefändomist (Luarvik Berg, Yoel Yakovic, Christoph Snyder jne). Siinses mõrvaloos mängib Hargla samuti ulmefändomi nimedega (Leelo Laheots, Hindrek Härgla, Callas ja Flooren, Jaak Mähkra jmt), aga peale nimede siit sarnasusi tegelike inimestega otsida ei maksa. Nii et see mäng jääb selle võrra lahjemaks ja tühjemaks. 

     Jah, ka mina lagistasin ja turtsusin seda lugedes vahetpidamata naerda ja seda peegeldab siis ka see hinne. Aga lugu on kuidagi häirivalt laadnas ja suvalises stiilis jutustatud. Lõtv lödistamine, nagu J. Kallas ütles.  

Ma ei kannata silma otsaski alternatiivajalugusid, kus peale selle ajalooalternatiivi enda on sees mingi oluline fantastiline komponent. Noh, võimalus ajareisiks või paralleelmaailmades liikumiseks välja arvata, kui see on seotud selle ajalooalternatiivsuse tekke või muutmisega. Kui aga alternatiivajaloos kappavad ringi ükssarvikud ja lendavad lohed ning võlurid saadavad vaenuvägede suunas põlevaid tulekerasid, on asi jama. Alternatiivajalugu peab olema puhas, realistlik (noh, muidugi võib seda ka romantismile või naturalismile omaste kaamerafiltritega teha). Aga mingeid kummitusi, zombisid, maagihakatisi ega paravõimete paraadi ma alt.ajaloos näha ei taha. Ajalugu on mu jaoks niivõrd püha distsipliin ja alternatiivajalugu niivõrd lemmik ulme alažanr, et ma tahan seda tarbida puhtalt. Alternatiivajalugu tegelegu ajaloo muutuste ja nende mõjudega ühiskonnale, tegelastele jne. Kuna ajalugu on vaieldamatult teadus, siis alternatiivajalugu on minu jaoks üks tõsiteadusliku fantastika (hard SF) alaliike. Vastavas ulme alaliigis kasutatava teadusharu suhtes peab autoril olema pieteet ja seda distsipliini tuleb tunda ning sellega ümber käia nii, et see oleks usutav ja teadusharu reeglite järgi põhimõtteliselt võimalik. 

Sedasi siis. Heinrich Weinbergi «Vabavalla kaotamine» on vist parim Eesti ajaloo aineline alternatiivajalugu eesti ulmes. Vähemalt ei suutnud ma meenutada midagi etemat. Hargla ei ole oma alt.ajalugudes ülearu palju kodukamarale keskendunud (meenub «Novembrivalss vanal väljakul»), sest kui näiteks Koulu ja Frenchi lood toimuvad ju huvitavas alternatiivses maailmas, siis paraku meile seda ajalooalternatiivi kuigivõrd ei avata, kolm paksu köidet on täidetud eksituste komöödia, jantliku farsiga. Ning «Raudrästiku ajaga» on mul oma suhe. Kaplinskil on selliseid heietusi-mõtisklusi, aga need pole narratiivikeskse kirjandusena kuigi tugevad («Loojak Hiiumaa rannal») ja mingitest vellolattikutest («Lend Kanaari saartele») ärme parem üldse räägi, eksole. Ning antoloogias «Eestid, mida ei olnud», kus siinarvustatav lühiromaan ilmus, on ülejäänud tekstid kas hästi vaieldavalt ja hästi tinglikult alt.ajalood (Laurik, Krafinna, MSander jt) või siis töötavad mu jaoks tugevamalt just niisama ajaloolise proosana, nende aja- ja kohavaim on suurepäraselt välja tulnud ja loodki on väga head, aga põnevat alternatiivsust nagu napib (Loper, Hargla, Mahkra jt). Napib kohe kõvasti. 

Weinbergi «Vabavalla kaotamine» (mis tuli Stalkeri-küsitlusel aasta eest uhkele 13. kohale) on seevastu aga just täpselt sellist sorti alternatiivajalugu, milliseid ma oleksin nõus Eesti keskaja kohta lugema köidete kaupa. Siin on ajaloo alternatiivsus kesksel kohal, siin on huvitavad tegelased oma probleemide ja valikutega, neid valikuid tagant sundivad ühiskondlikud arenguprotsessid, seiklusromaanilik süžee, poliitintriigid. No mida veel tahta? Võibolla veelgi suuremat detailsust poliitintriigide osas ja lihtsalt rohkem mahtu, rohkem sellist alternatiivajaloolist seiklust, rohkem sarnaselt voogavat teksti. Eks oma osa mängib minu praeguses selle teksti lembuses ka see, et tegevus on paigutatud just sellesse ajaperioodi, millele isegi ülikooli ajal rohkem keskendusin (12.–15. sajand). Kui kunagi ammu määratles Hargla Loomingu-intervjuus ühte Grinewski-oopust kui hard alternate history teksti, siis see Weinberg on hard alternate history!

Miinuseid on. Tekstis esineb paar ajalooreaaliate seisukohalt ebausutavat apsakat (kristluse roll), mis sellisel kombel väljamängituna vajanuks veidi suuremat ja leidlikumat põhjendamist. Ning kasutamata on jäetud paar tegelaste emotsionaalsete dilemmade ja isiklike tragöödiate seisukohast suurepärast momenti (Aire oleks võinud oma last Meelist just väga kirglikult armastada, ükskõiksuse asemel oleks see loonud nii palju põnevaid võimalusi). Ja siis muidugi see, et Meelise, Tiina ja Antsu liin kaob paadiga jõge mööda ööpimedusse. Või, noh, alla sama hea järje ma siin ei lepi. Ja see «Tõrkeotsing» on hoopis midagi muud, see ei tule arvesse. Tahan otsest järge.  

Esimene lugu Loomingu «ulme-erinumbrist», mida lugema sattusin. Mokk vajus töllakile. Asta Põldmäe, tõesti?!

Sest see hale käkk ei ole ainult Kristjan Sandri süü, see on samapalju Loomingu kirjandustoimetaja Põldmäe süü. Sellise teksti läbilaskmine näitab lihtsalt täielikku ebaprofessionaalsust. Sest lugu pole väärtusetu mitte ainult ulmena, vaid selles puuduvad üleüldse igasugused vähegi adutavad väärt ilukirjandusele omased tunnused.

Nii. Mõtleme nüüd korraks. Sa oled kogemustega ulmeautor, sul on tehnilised oskused, suur lugemus jmt. Hüva, sa mõtled välja mingi sellise haledalt kesise ulmeidee, nagu narkootikum, mis muudab täiskasvanud leludega mängivateks lasteks… oot-oot! Kas see filmis «Supilinna salaselts» juba ei juhtunud? Hmm, juhtus jah!

Hüva, hüva. Võibolla pole Sander seda filmi näinud. Mõtleme edasi. Ulmekirjaniku mõte on ju mingi ulmeline asi välja pakkudes näidata, kuidas see inimeseks olemist, ühiskonda ja meie omavahelisi suhteid mõjutab ja muudab. Siinsel puhul on meil aga kokku mingi 2-3 stseenikest ja seegi napp maht raisatakse ära mingi Tartu aguliromantika/sotsiaalporno peale, mingid mehisheinsaared istuvad kampsunis kuskil köögilaua taga ja «vilusuhveerivad», aga loos ju mingitki arengut, arendust selle õblukese ulmeideega ei toimu…

Kuidas see juba sajandivanune soovitus ulmekirjanikele käiski… et ärge leiutage autot, vaid näidake, kuidas autoavariid meie ühiskonda muudavad või midagi taolist. Mõte on arusaadav, eksole. Kristjan Sander on meile siinkohal visandanud ühe eriti kipaka auto joonise ja pannud siis oma loole punkti.

Aga kui ka loo olematu ulmeplaan korraks unustada, pole siin ka üldkirjanduslikult ikka lihtsalt absoluutselt üleüldse mitte midagi. Jahmatamapanevalt tühi lora, mille kirjutamise ajenditest mul ei õnnestu aru saada. Miks? Mida? Autor nagu ei soovigi lugejale midagi öelda, lihtsalt näitab mingit suvalist kahte õlgukehitamapanevat stseeni humanitaarkampsikute elust.

Mis mõtet on Loomingusse mõne oma tippsoorituse asemel saata selline lati alt läbiloperdamine? Nõutus, nõutus, nõutus on minu emotsioon.  

Tekkis tahtmine ühe temaatilise õudusantoloogia jaoks toormaterjali läbi töötades väike paus sisse teha ja midagi mitte-temaatilist lugeda. 20. sajandi II poole olulisima briti õuduskirjaniku (kui sa pole just raskelt psühholoogilise Ramsey Campbelli fänn või kommertsõudust viljelevate Brian Lumley, James Herberti, Clive Barkeri talendi austaja) Robert Aickmani postuumselt ilmunud 5-leheküljeline pala «Kirstude maja» sobis ilusti.  

   See kümmekond aastat enne autori ametlikku debüüti, 1941. aasta paiku kirjutatud jutt ilmus 2015. aastal seni avaldamata lühiproosat ja esseistikat ning luulet koondavas esinduslikus valimikus «The Strangers and Other Writings», mille kirjaniku 100. sünniaastapäeva tähistamise tuules avaldas väikekirjastus Tartarus Press. Mõistagi taastrükkis selle praegusaja pikaealisemas ja õnnestunuimate valikutega aasta parimate õuduslugude kogumike sarjas «Best New Horror» legendaarne antologist Stephen Jones.  

   Lühikese loo tegevus toimub samuti 1941. aastal ning selle keskmes on kaks «maatüdrukut» – nii kutsuti II MS ajal põllutöid tegevaid Briti tsiviilteenistuse Women’s Land Army liikmeid. Neiud kasutavad jõuluõhtul nappi vaba aega, et minna loodusse jalutama. Järsku aga ilm muutub, hakkab tihedat vihma sadama ning kisub tormiks. Tormiks sobimatult riides tütarlapsed leiavad peavarju ühe hurtsiku räästa alt. Kuni selgub, et see polegi inimtühi. Järsku on selle uks avali ja seal seisab apaatse olekuga suure kondiga kogukas vanem naine, kes soovitab neil üsna kummalises ükskõikses sõnastuses («I should come in if I were you...») sisse tulla. Hurtsikus jätkab ta nendega sama kummalises vormis suhtlust («I should take off your coats and sit down. I should have some tea.»). Lugeja jaoks aga pinge muudkui kruvib. Ja midagi kummalist tõesti juhtub – on ju Aickman siiski just «kummaliste juttude» (strange tales) suurmeister.  

   Jutt on tegelikult üsna eba-aickmanlik, tema jaoks pisut liigagi konkreetne ja sirgjooneline (aga 1941. aastal polnud 27-aastane Aickman veel see ütlematajätmiste ja vihjamiste meister, kelleks ta kujunes 1960–1970ndatel). Samas on see eesti lugeja (või peaksin ütlema hoopis tüüpilise BAASiarvustaja?) jaoks täiesti sobimatu, kuna sellel puudub lisaks märulirohkele süžeele ka selgelt ja üheselt arusaadav lõpp. Kirjanduses on selline võte üsna levinud, aga kõigi selle loo tulevaste eesti keeles lugejate ees vabandan kohe ette! Mul on südamest kahju, et te niimoodi petta peate saama! (Vabandan seepärast, et kui kunagi 4–5 aasta pärast õnnestub ehk kokku panna Aickmani eestikeelne ’best of’, on see seal kindlasti avalugu.)  

Jutustus «Shanidar» on äsja ilmunud Arvi Nikkarevi järjekordse angloameerika ulme antoloogia nimilooks. Ma ei ole seda raamatut veel näinud, aga kõnealune lugu tõi kunagi uue sajandi alguses kirjanik David Zindelli mu huviorbiiti. Õieti olin juba 1998. aastal Locusest lugenud arvustust ta neljaköitelise massiivse romaanisarja viimasele osale, sarja, mille algimpulsiks, nukleuseks see L. Ron Hubbardi nimelisel uute autorite võistlusel (Writers of the Future Contest) 1985. aastal edukalt esinenud jutt on. Sari tundus tolle arvustuse järgi oma mastaabilt ja käsitletavate teemade poolest olevat midagi Dan Simmonsi «Hyperioni»-tetraloogia laadset. 

Shanidar tähendab kohta Iraagis, kust leiti miski neandertallaste matmispaik... Jutustuse tegevus toimub aga kauges tulevikus veelgi kaugemas galaktikas planeedil Icefall, kus asub linn Neverness, mida kutsutakse ka Valu Linnaks (neid kohanimesid ma siin rohkem tõlkida ei proovigi, kuna ei tea, kuidas Arvi need eesti keelde ümber on pannud). Kuskil galaktikas on ka plahvatavate tähtede vöönd Vild... Loo tegevus toimub aga valdavalt sellel talvise kärekülma kliimaga planeedil ning on edasi antud Lõikaja Raineri minajutustusena. Lõikaja tähendab siis ametit, mille pidaja suudab inimesi muuta, anda neile uue keha, uue näo, kuid ei tohi minna nende DNA kallale. Raineri juurde tuleb üks nooruk, kes tahab lasta end muuta alaloi'ks, mis tähistab siis ühte neandertallaste sarnast rassi. Aga ta ei soovi vaid väliselt samasuguseks tugevaks ja karvaseks olendiks muutuda, vaid soovib, et Lõikaja ta täielikult alaloi'ks muudaks... Raineri keeldumise peale tuletab ta Lõikajale meelde Goshevani, legendaarset inimest, kelle Lõikaja olla lõpuks päris alaloi'ks muutnud. Seepeale hakkabki Rainer jutustama noorukile Goshevani lugu ja mida kõike traagilist ning võigast see tema DNA kallale minek kaasa tõi. 

Kuigi kaugtuleviku ulmejutt, on «Shanidar» hästi pastoraalses võtmes ja veidi sellises mineviku legende või muinaslugusid pajatavas kõrgfantaasia võtmes kirja pandud, aga mitte matsakas-labaselt, vaid just kuidagi ülevalt ja pühalikult. Ja nii sisendusjõuliselt, et seda südasuvelgi lugedes talvisest tegevuskohast tingitud külmavärinad ihule tulevad. 

On ette heidetud, et «Shanidaris» on jutustuse jaoks liialt palju materjali ja sellest kapatakse liiga kiiresti üle ning et selle läbilugemise järel on tunne, nagu oleks just paksu romaaniga mäele jõudnud. Tõsi ta on, et Hubbardi-konkursil võidukaks osutunud lugu tõi kirjanikule ta esimese romaanilepingu ning 1988. aastal ilmunud 700-leheküljeline «Neverness» kirjutab jutustuse teemasid põhjalikumalt lahti. Lisaks paljule muule. Aga ka sellele debüütromaanile heitis kriitika (lisaks ohtrale kiitusele) ette, et seal on ühe köite jaoks liiga palju materjali sisse kuhjatud ning Zindell kirjutas romaani peategelase Mallory Ringessi poja Danlo (samalaadsetest) seiklustest ja otsingutest veelgi mahukamatest romaanidest koosneva triloogia «Reekviem homo sapiensile» (1993–1998). 

Zindelli enda skaalal oleks hindeks «4», eriti silmas pidades seda hullumeelset ja võõrapärast maailma, mis avaneb järgmises teoses, romaanis «Neverness», mille peatükkideks see lugu on muudetud, ja milles laotatakse lugejate ees lahti märksa kosmoseooperlikum ning märksa transtsendentaalsem ja kosmogoonilisem odüsseia jumalate ja iseenda otsinguist, aga just see jutt pani mind 2010. aastal Zindelli neljaköitelist romaanisarja hankima ja sellesse uppuma ning armuma. Olgu siis sel puhul hindeks maksimum, mida ta ka BAASi üldskaalal minu jaoks kindlasti väärib.  

Minu kogemused John Scalzi loominguga on olnud üsna napid ja seda segasemad on tunded pärast tema uusima romaani läbilugemist. Olen aru saanud, et autorit peetakse tänapäeva angloameerika ulme absoluutseks superstaariks ja uueks imelapseks. Sellest raamatust seda aru ei saa. Või, noh, kui tänapäeva imelaps ja superstaar suudab kirjutada vaid sellise raamatu, siis on ulmekirjanike tõug koos ülejäänud inimkonnaga alla käima hakanud. 

Vale oleks öelda, et tegu oli kehva raamatuga, aga omad suured ja sügavad struktuursed probleemid selles ometi peitusid. Teos läks huvitavaks 90. leheküljel, mis ei oleks iseenesest traagiline, kui raamatus poleks kokku vaid veidi üle 300 lehekülje. Aga jah, esimesed tõeliselt huvitavad tegelased ilmusid lavale ja dialoogid läksid scalzilikult kildurebivaks ning teravmeelseks alles raamatu teisest kolmandikust. Ka algasid siis sündmused, mis loo süžeed reaalselt edasi viima hakkasid. Enne seda käis mingi üsna suvaline ja uimane säbelemine, mille läbimise jooksul mõtlesin ma kramplikult, milliseid solvavaid ja õelaid võrdlusi ning verbaalseid nätakaid arvustuses raamatu kohta öelda. No ei ole hea, kui sellised mõtted lugemise ajal pead täidavad. 

Mõtlesin näiteks, et kas keeleliselt nii primitiivsed ja lühikesed laused ongi tänapäeva ulme tipp. Või siis, et seda raamatut võiks põhimõtteliselt Google Translate tõlkida. Kuna olin enne läbi lugenud raamatu lõpus autori tänusõnade rubriigi (3 lk!), kus Scalzi kurtis romaani raskete sünnivalude üle ja raputas endale tuhka pähe, et kirjastusele lubatud tähtaegadest kinni pidada ei suutnud ja käsikirjaga korralikult hiljaks jäi, siis sain muidugi lugemise ajal kogu aeg selle peale mõelda. Noh, mõtlesin peamiselt seda, et sellise hõredas kirjas 300-leheküljelise romaani oleks professionaalne pulpulme autor kahe maailmasõja vahel või 1950-60ndatel valmis kirjutanud maksimaalselt kahe kuuga, nii et pole asigi. Pole ju «Kokkuvariseva impeeriumi» näol tegu mingi stiilipiruette täis hõrgu sõnameisterlikkuse etaloni, vaid üsna primitiivses keeles ja üsna hõredalt tegevust täis raamatukesega. Veel tuli pähe mõte, et 1950ndatel olekski sellest sisust jätkunud Poul Andersonil, H. Beam Piperil, Gordon R. Dicksonil või Robert Silverbergil ühe keskmise novella mõõtu teksti jaoks, mille kirjutamisele oleks kulunud nädal. Ja paradoksaalsel kombel oleks nonde autorite kujutletav lühiromaan olnud oma lause ja sõnavara poolest ikkagi käesolevast moodsast sooritusest märksa rikkalikum ja mitmekihilisem. 

Ja ometi pärast romaani teise ja kolmanda kolmandiku läbimist olen ma selles esitatud ideest üsna vaimustuses ja ei suuda anda teosele kehvemat hinnet kui 4/5. Aga selle hinde saab siis pigem idee, mõned lahedad ja vinge suuvärgiga tegelased, mitte aga romaani kui terviku teostus, kompositsioon, mis lonkab kõiki jalgu. 

Teose sisu on siis lühidalt selles, et Galaktikaimpeeriumi trooni ootamatult pärinud keisri abieluvälisest suhtest pärit tütarlaps seisab silmitsi olukorraga, kus tema impeerium hakkab ootamatult kiiresti kokku varisema: tähesüsteemide vahel peetakse ühendust omalaadsete hüperruumi kontseptsiooni meenutavate koridoride - The Flow - abil, mis aga järsku sulguma ja kaduma hakkavad. Mis omakorda tähendab, et impeeriumi maailmad kaotavad üksteisega igaveseks kontakti ja on määratud kiratsema, alla käima või veelgi kaootilisemates rahvarahutustes kokku varisema. Lisaks sellele intrigeerivad üksteise vastu keisririigi tähtsaimad kaubandusperekonnad, kõrgaadel, mille kujutamine meenutab üsna «Troonide mängu» rivaalitsevaid aadlisuguvõsasid. Ehk siis maffiatülid Asimovi barbaarsusse langeva Galaktikaimpeeriumi foonil. Väga põnev kontsept, eksole. Ongi, ja selle eest ka nii kõrge hinne, kuigi veel üks faktor oleks äärepealt sundinud teosele hindeks andma äärmiselt pahase ja rahulolematu «kolme». Nimelt saab selle romaani lõpuks alles see justkirjeldatud probleem impeeriumi valitsusaparaadi jaoks ära sõnastatud, kaugemale autor süžeed siin arendada ei jõuagi, sisuliselt on see «romaan» vaid uue sarja probleemi püstitus ning selle lahendamise või sellega hakkamasaamise kirjeldust tuleb oodata järgmise köite ilmumiseni, mis võib vabalt juhtuda alles aasta pärast. Ehk siis järjejutu algus, mis lugeja näljasena edasisi osi ootama jätab, samas neid osi mitte eriti kiiresti lugejale pakkudes.   

Mis mind veidi vanema kirjandusega rohkem harjunud inimesena veel häiris, oli lavadekoratsioonide täielik puudumine, isegi Asimov tundus oma rääkivate peade ümbrust rohkem kirjeldavat. Ja see on juba väga halb võrdlus. Üldse hakkasin mõtlema, et selles osade inimeste poolt nii palavalt armastatud moodsas ulmes on lavadekoratsioone, ümbrust, maailma pigem harvemini kirjeldatud kui vanemas, klassikalise ajastu ulmes. Jah, see on autoriti väga erinev ja on ka uuema aja autoreid, kes seda väga korralikult teevad (Reynolds, McDevitt jpt), aga mingis mõttes esindab Scalzi selle teosega sedasama stiili (mida fantasy's näiteks teine wunderkind Abercrombie), kus kogu aur paistab minevat actioni ja tegelaste vaimutsemiste ja ropu suuvärgi ekspluatatsioonile, selmet maalida veidi tegevuskohti seintele ja taustale. Ja siis ikkagi see lause... miks pagana pärast nii piiratud sõnavara?! Scalzi ise on noorena kindlasti väga palju lugenud, mis peaks tähendama, et tema enda tarvitatav sõnavara võiks olla üsna korralik, ometi vaatab meile teosest vastu ülimalt piiratud moodsale kirjandusele omane sõnavara, mille kõrval isegi Jack McDevitt tundub suure sõnameistri ja klassikuna. Ja seegi on väga halb võrdlus! Kas tõesti turg ja lugejate maitse sunnib autoreid tänapäeval nii primitiivselt kirjutama? Ja kui lugeda välismaiseid arvustusi, jääb mulje, et see on absoluutne tipp, milleks kirjandus tänapäeval võimeline on... 

Kokkuvõttes siis väga põnev ja leidlik idee, mõned väga lahedad tegelased, aga täiesti problemaatiline teostus, kompositsioon ja õieti mitte kuhugi välja jõudev arendus. Normaalne muna, aga kas just sellist kaagutamist väärt?

Alternatiivajaloona erakordselt saamatu käkk: nii ideede originaalsuse kui nende teostuse meisterlikkuse poolest. Kirjandusena piinlikkust valmistav... asi.

Veetsin selle 80-leheküljelise vihiku seltsis ligemale pool tundi, mis kulus maaliinibussil Tartust Nõkku jõudmiseks. Raamatukese jätsin seejärel bussi, nagu sedasorti kirjanduse puhul vist loomulik ongi. Õnneks maksis vaid 2 rubla kopikatega.

«Teos» tõestab veel kord, et reeglina ei ole rootslased raamatute kirjutamiseks välja mõeldud. Neil on looduses ilmselt mingi teine tähtis funktsioon.

Bussist väljudes tegin igatahes 3 suitsu järjest, et halba maitset suust ära saada. Maal avasin aga Silverbergi «Roma Eterna» suvalisest kohast ning veendusin taas kord, et head kirjandust ja head alternatiivajalugu tehakse ikka ka. Lihtsalt Loomingu Raamatukokku see tänapäeval enam kuidagi ei jõua. Selle heftikese ainus maakeeles ilmumise põhjus ongi ju fakt, et raamatu tõlkija ja LRi pikaaegne peatoimetaja Anu Saluäär on Rootsi kirjanduse fanaatik.

Ahjaa, USA ühe lahedaima välisministri John Foster Dullese keskmine nimi ei ole Forster, nagu autor või tõlkija ekslikult on kirja pannud. Forster oli näiteks loodusteadlastest isa ja poja nimi, kes saatsid James Cooki tema teisel ümbermaailmareisil. Forster on ka üks tänapäeva filmilavastaja.

Raamatukese žanrit (alternatiivajalugu, sest see see väliste tunnuste järgi paraku siiski on!) järelsõnas ega tagakaanetekstis kordagi mainitud ei ole. Ma ei usu, et tõlkijale see termin tundmatu on. Vt ka suure osa eesti kirjastajate hirm sõna `ulme` ees.

Erinevalt Allen Steele’ist Lavie Tidhar igatahes kaifib 1930–1940ndate retro-Veenuse kujutamist täiega: ta on loonud pea täiusliku pastišši C. L. Moore’i ja Leigh Bracketti Veenuse–lugudele. Jutustus algab Port Smithi (sic!) nimelises asunduses «Medusa pea» (sic!) nime kandvas kõrtsis kaardilaua taga:

This was an old Venus, ancient and most decadent of planets. It was a dismal Earth outpost, stranded somewhere on a solid strip of land amidst Venusian swamps. Violet clouds capped it like a forest of mushrooms, and the thick, green-leafed jungle sprouted at the edges of the swamps on all sides, enclosing the port in its relentless grip.

Ühesõnaga mängib peategelane Colt, maalane, kõrtsitoas kaarte, temaga on laua taga veel maalane Carter ning kaks veenuslast, taamal nurgas mängib pime muusik Ishmael mingit pilli… Pole vaja olla kirjandusteadlane, aru saamaks, et peagi puhkeb lööming: õieti ründavad mingid kahtlased olendid kõrtsi väljastpoolt. Colt satub tulevahetuses ühele poole koos veenuslase Sharoliga (C. L. Moore’i «Loodekaare Smithi» lugenud noogutavad äratundvalt), kelle mänguvõidu ta just hetk enne märuli puhkemist oli valemängusüüdistusega vaidlustanud. Üks surev mees pomiseb midagi keset džunglit vanade atlantislaste või lemuurlaste templisse peidetud varandusest, kuid ei jõua enne siit ilmast lahkumist aarde asukohta paljastada. Peagi ründavad ainsana ellu jäänud Colti ja Sharoli ReplicAnts’ide nime kandvad Jupiteri sõdade tarbeks ehitatud androidsed sõjamasinad.

Ja nii edasi ja nii edasi :) Kui meie kangelased on nendega ühele poole saanud, haarab Sharol aardest soninud mehe pea kaasa ja tõttab džungli poole, seletades Coltile, et neil on tarvis leida nõid, kes suudaks pea veel korraks rääkima panna…

Kogu see 30-leheküljeline jutustus on tihkelt täis vihjeid ja viiteid pulpajastu Veenuse-lugudele (ka Heinleini pime poeet Rhysling on selles maailmas reaalselt eksisteeriv isik, muidugi mainitakse Shambleau’d jmt). Lisaks kirjeldab Tidhar Veenuse loodust ja meie kangelaste seiklusi sellise rikkaliku ja värvika laadiga, et aegajalt tabad end copyrighti-lehelt kontrollimast, ega see jutt ikka 1940ndatel kirjutatud pole… Ning see atmosfäär, mille kirjanik oma Vanal Veenusel taasloob, see on nii ehe Moore’i ja Bracketti planetary romance’i miljöö, et midagi enamat tahta hing lihtsalt ei oskagi.

Hindeks viis mitme rasvase plussiga. Viimaste aegade lahedaim lugemiselamus. Aga maitse on muidugi kange ja spetsiifiline: sobib ainult teatud liiki ulme gurmaanidele.