Kasutajainfo

Robert Sheckley

16.07.1928–09.12.2005

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Sheckley ·

Ghost V

(jutt aastast 1954)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1954; oktoober
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tont nr. 5»
antoloogia «Lilled Algernonile: Anglo-ameerika kirjanike ulmelugusid» 1976

«Tont nr 5»
Robert Sheckley «Tont nr 5» 2016

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
25
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.697
Arvustused (33)

Jutt on oma aujärje kohalikus ulmekultuurikihis igati ära teeninud. Igastahes meeldib ta mulle (ja mitte ainult sentimentaalsetel põhjustel) märksa rohkem kui ylejäänud Gregori ja Arnoldi lood. Lillatriibuline Õgard oli omal ajal ikka vähemasti sama populaarne kirjanduslik kangelane kui Siil Udus.
Teksti loeti eesti keeles

Seda juttu lugesid omal ajal vist kõik.

Mul oli klassivend, kes polnud elus ühtegi raamatut läbi lugenud, kuid mingil hetkel ta vihastus, et kõik räägivad mingist Lillatriibulisest Õgardist ning ta luges ka selle jutu läbi, et oleks võimalik sõna vahele öelda.

Ka tundub see jutt Gregori ja Arnoldi sarjas kõige parem olevat... teised, mida ma olen lugenud jäävad tasemelt pisut allapoole.

Jutu «Tont nr. 5» põhjal olevat kohalikus teles ka miskit lavastust tehtud... otsustades vastukajade järgi, on mul vedanud, et ma seda näinud pole...

Teksti loeti eesti, vene ja inglise keeles

Üheselt, st. viieselt hinnatav lugu. Väga hea igas mõttes: kiire, humoorikas (must), põnev ja muud ei olegi ju vaja.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus-lõbus lugu lastele pimedas toas rääkimiseks. Ega ta endal ka paha lugeda polnud. Aga ärge te jumala pärast seda Eesti telelavastust vaadake.(Aga te nigunii vaatate).
Teksti loeti eesti keeles

Ülesehituselt on tegu üsna tüüpilise Gregori-Arnoldi looga, kuid erilised on need gaasi mõjul alateadvusest ``materialiseeruvad`` kurjamid - Varjumees, Suur Möriseja, Lillatriibuline Õgard. Selliste olevuste väljamõtlemiseks peab fantaasiat ja (heas mõttes) lapsemeelsust olema. Esmatutvus jutuga leidis aset juba varases nooruses, kui ca 70. a. vanune hoidjatädi (!) ta mulle ümber jutustas. Joonistasin pilte Lillatriibulisest Õgardist etc.
Teksti loeti eesti keeles

Väga mõnus jutt, kahtlemata, ... aga Sheckleyl on niisuguseid palju; käesolev on (ehk kergesti kättesaadavuse tõttu) natuke üle kiidetud.
Teksti loeti eesti keeles

Mis siin ikka öelda--klassika.Isegi mingil ajahetkel leidnud igast Lillatriibulisi Õgardeid oma voodi alt ja mujalt.
Teksti loeti eesti keeles

Lillatriibuline õgard paistab ilmselt paljude lemmikloom olevat? ;) Tunnistan isegi nõrkust lillade triipudega loomakeste vastu. Kirjanduse ajalukku läheb see stseen, kui viisaka olemisega õgard-elukas palub ehmunud meesolendil õunu syya - see pidavat liha maitset parandama... Ja milline sõbralikult asjalik suhtumine teise ärasöömisesse! Parim variant, kui seda nagunii teha tuleb ;)
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Jaa. Lapsepõlv tuleb meelde. Tont Hubert ja rohelised piirakad olid vanema õe lemmikterroriseerimisvahendid. Õnneks polnud tema _seda_ juttu lugenud. Muidu oleks mu varane noorus hulga õudsemaks kujunenud.
Teksti loeti eesti keeles

Jutuke oli nigel ja seda sõna otseses mõttes. Nimelt liiga lapsik. See sobikski rohkem mingitele pägalikele lugemiseks kuidmitte mingile vanemale ulmefännile. Kuid selle raamatu paremaks küljek oli nimelt humoorikas teksti kujundus. Nimelt nalja sai seal hulgaliselt. Kuid veel halbadest külgedest nimelt see jutt ei ole vist mitte mõeldud õudusena kuna midagi õudsat sealt ma ei leidnud. Nii, et seda on raske kuhugi kategooriasse liigitada, kuna otseselt õudne see ei olnu, fantasy on sellest kaugel ja sciens-fiction...vaevalt. Juttu lugesin kui rohkem nalja.
Teksti loeti eesti keeles

Humoristlikus laadis küll, aga siiski üsna mittemidagi ütlev jutt. Üldse paistab, et need Gregori ja Arnoldi lood on suhteliselt iseäralikud selle poolest, et neis pole midagi iseäralikku. Küll tuleb nentida, et need kollid-trollid olid ikka lahedada küll. Ideed lapsikuks pidada? Nojah, eks igal ole omad arvamused. Ent ehkki kirjastiili üle võib siiski vaielda ning kohatistele ebaloogilisustele vaatamata on lugu siiski loetav ning huvitav.
Teksti loeti eesti keeles

Klassiku tunnuseks on tema teoste olemasolu kohustusliku kirjanduse nimestikus. "Tont nr. 5" on Mihkel Rebase 8. klassi kirjanduse õpikus sees. See on juba kvaliteedimärk.
Teksti loeti eesti keeles

On ikka kole küll kui oma sügavaimad hirmud tegelikuks saavad ning sinuga siis seda teevad, mida kõige rohkem kardad. Ei julge magama jääda, sest siis tuleb voodi alt koll välja, ei julge üles tõusta, siis võtab koll jalast kinni, ei julge silmi lahti teha, sest siis äkki vaatab koll otsa. Äkki on koll juba siin. Appi!!
Teksti loeti eesti keeles
AR

Väga hea lugu, mida on üsna põnev lugeda. Lapsepõlve koletiste elluärkamine on vist kõige kohutavam asi, mis sinuga juhtuda võib.
Teksti loeti eesti keeles

Ehkki ta veidi lapsemeelne ja "Lilled Algernonile" kogumiku tekstidest keskmisel (OK, tugevama poole keskmisel) tasemel, on tegemist siiski millegagi, mis meelde jääb. Seda just tänu õuntele. Nujah, ma ise olen ikka mitu korda jäänud mõtlema, kuidas käituksin, kui keegi soovitaks mul mu liha maitse parandamiseks õunu syya.

Igati lahe lugemisr&otil;õm ta igatahes on; ja kirjanduse õpikus on ta sees ka. Osad teda sellest viimasest kohast nagu vaid teavadki.

Teksti loeti eesti keeles

Saan hakkama p6hjalikuma pyhaduse ryvetamisega ja panen Eesti ulmehulludele kanoonilises teoses ilmunud jutule "kolme". Mitte selle pärast, et ta halb oleks. Juhul, kui see oleks ainus Sheckley, mida lugenud olen, saaks ta viie, aga... Aga tema pole ainus mitte ja IMHO on onu Robertil tuntavalt tugevamaid/t6husamid lugusid. "Tondist" jääb piiizut puudu Shekley nii armsast kyynilisest suhtumisest endasse, oma tegelastesse ja oma ehitatud maailma. Sorry, aga ei venita yle kolme kuidagi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Peaks kah oma viie ära lajatama. Üks esimesi ulmejutte üldse, mis ma läbi lugesin ja tollal jättis vägagi positiivse mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Tõenäoliselt üks esimesi ulmelisi tekste, mida ma lugenud olen. Robert Shekley kirjutas oma eluajal palju häid ja humoorikaid tekste, kuid see on kindlasti tema üks parimaid. "Tont nr. 5" on nii lihtne ja loogiline, et veab iga kord suu muigvele. Tõesti hea jutt, kindlasti viite väärt.
Teksti loeti eesti keeles

Aastaid tagasi sai seda lugu "Lilledest Algernonile" loetud ja nüüd, kus lõpuks ilmus Sheckley´ esimene eestikeelne jutukogu, mis "Tont nr 5-t" ava- ning nimiloona sisaldab, lugesin loo uuesti läbi. (Kodumaist telelavastust näinud pole, mida ka ei kahetse.)

"Tont nr V" pole otseselt paha lugu, aga eks ta veidi lapsik on küll... ja nagu eelnevatest arvustustest aru saada võib, tuleneb loo kultuslik maine kohalike ulmefännide seas just teatud põlvkonna lapsepõlvenostalgiast. Raske on hoiduda mõttemängust, et kuidas oleks sarnase sündmustikuga teksti pannud kirja Stephen King-igatahes Lillatriibuline Õgard ja muud lapsepõlvekollid oleks märksa jubedamaks kirjutatud.

Loo hindeks "4-".

Teksti loeti eesti keeles
x
AR
1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
AR

Eesti keeles on raamatu pealkirjaks "Ajarännak".Enne lugema hakkamist ei uurinud ma raamatu tausta ning üllatus oli suur, kui selgus, et tegemist on triloogia esimese raamatuga. Raamatu tiitellehel ega ka sisukokkuvõttes viidet sellele ei olnud. Nii et tuleb oodata veel mõned aastad triloogia järgmisi raamatuid.Raamatu eestikeelne pealkiri on minu meelest natukene ebaõnnestunud, kuid sellest ei tasu ennast häirida lasta. Tegemist on üsna huvitava lähenemisega erinevate ajahetkede üksteisega põimumisele, inimeste kehavälisele kogemusele ning sellele miks neandertaallased ca 40 000 aastat tagasi välja surid. Sisu on üsna kaasahaarav ning pinge ei kao raamatu esimestest lehekülgedest kuni viimasteni. Tegelkult isegi mitte viimasel, sest tegemist on triloogiaga.Minule raamat meeldis ning ootan põnevusega järgmist osa.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Tüüpiline Tarzani stiilis raamat. Loed selle ühe hingetõmbega läbi ning pärast mõtled, mis siin siis ikka nii erilist oli.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Kirjanik julges kirjutada kuidas "maailma tsiviliseeritumad inimesed" nö inglased muutusid teatud aja möödudes, vastavates tingimustes muidugi, metslasteks. Kindlasti ei ole Golding mingi marurahvuslane ega ülista inglaseks olemise ülimust. Sisu on üpris korralik ning ma usun, et ta vääris Nobeli preemiat.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Hea asi oli. Lugesin raamatu ühe hingetõmbega läbi. Muidugi olen ka paremaid lugenud aga see meeldis mulle väga. Nõustun ka Katariinaga, sest raamatu tagakaanel asuv lühikirjeldus oli küll pettev.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Algus hea, lõpp langes ära. Kui oleks olnud vastupidi poleks läbi lugenud. Vahepeal kasvab asi juba üle mõistuse.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Pole viga. Üpris kiiduväärt teos. Algus läks vaevaliselt, kuid viimased sada lehekülge olid päris põnevad. Mõnele mehele võis see teos tunduda küll liiga diskrimineeriv või tema mehelikku uhkust riivav, kuid see ei heida küll raamatule halba varju. Ühiskond on üsna omapärane. Naised valitsevad, teenijamehed annavad nõu ja abistavad. Sõdurid elavad oma elu garnisonis. Sõdurid on täielkult poliitilisest elust eraldatud, neid ei lasta võimu juurde kuna kardetakse uut kohutavat ja laastavat sõda nagu selleks oli nn. vaplus. Kuna naised üksi ei saa ka hakkama, peavad teenijamehed täitma selles osas meeste rolli. Nemad on ka naiste laste isad. Teenijamehed on saanud ka sõdurikoolituse, kuid lahkusid omal soovil garnisonist 15. eluaastal.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Hea raamat. KETTAMAAILM on muidugi midagi teisest klassist, kuid VAIBARAHVAS on hoopis midagi uut. Elu vaibal - tõesti huvitav mõte. Veidi kummitab sarnasus Tolkieniga aga see ei mängi minu arvates siin erilist rolli. Raamat paneb ennastki küsima, mis asi see elu siis ikkagi on. Üks asi meeldis mulle veel. Siin esitati küsimus, kas me siis ise ka kunagi rahus saame elada. Ikka ja jälle tekib mõni sõjakolle ning suurriigid relvastuvad pidevalt. Kas siis meie saame ka kunagi rahu maailma. Dumiidi keisririik juba oli selle poole teel.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Eriti isukalt ausaltöelda raamatut ei lugenud. Ja raamatupõletamine on Bradburyle vist tõsiselt hinge läinud. Inimesed on allakäinud, lõbutsevad nii kuis hing lubab. Mõelda inimesed ei tohi. Riik hoolitseb inimeste eest. Lõpuks hakkab Montag mõtlema, et mis elu see selline on ja satub seadustega pahuksisse.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Täitsa loetav ja põnev raamat. See ajavahele minek oleks võinud ära jääda aga muidu täitsa normis. Nojah veel see raamatu pikkus, oleks võinud olla veidikene lühem F`lar oli ka üpris mõnus tegelane koos Lessaga. Negatiivseid tegelasi peale Faxi praktiliselt ei olnud. Tema sai juba üsna alguses surma. Põhiliselt keskendutakse siiski võitlemisele sissetungijatega Punaselt Tähelt. Ma ootan põnevil järgmisi Anne McCaffrey raamatuid.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Juba parem kui "Võlukunsti värv". Juba toimus selline konkreetsem tegevus, mitte nagu esimeses osas, kus ei olnud sellist keskset sündmustikku. Lõpp oleks võinud olla veel põnevam ja muljetavaldavam.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Kindlasti parem kui teised Kettamaailma osad. Raamat muutus järjest põnevamaks. Pratchett on vist selline kirjanik, kes õpib tehtud vigadest ja üritab igat järgnevat teost paremaks teha kui eelnev oli. Ootan põnevusega järgmisi Pratchetti raamatuid. Raamatus võis olla vihje sellele, et ei tohi leppida oma saatusega vaid kogu aeg edasi võitlema ja püüdlema. Ega kõik siin ilmas pole saatuse poolt määratud. Inimene kujundab iseenda saatust. Mort oli selline karakter, kes ei leppinud tulevaga ja võitles isegi Surma endaga.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Ausalt öeldes ei ole see minu Ray Bradbury lemmikteos. See on küll omapärane aga mõned novellid sarnanevad Wellsiga. Näiteks nagu tuulerõuged marslastel.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Vahepeal meenutas Tolkieni. Kuskil läks asi jälle nii segaseks, et pidin mitu korda tähelepanelikult lugema, et arus saada. Muidu igati korralik raamat. Muidugi oli siin igasuguseid uusi väljendeid ja sõnu, millest vist ei pidanudki aru saama.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Päris hea muinasjutt. "Kääbikule" jääb alla. Tegevus keerleb ühe sõrmuse ümber, mida vajab kurjus, et saavutada täielik võim. Seda sõrmust aga valdab parasjagu kääbik Frodo. Kohati muutub jutt venivaks. Viimane osa triloogiast oli kõige parem.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Väga hea teos. Stephen King on näidanud, et ta on ka midagi muud kui ainult ulmekirjanik. Annie Wilkes on tõeliselt õudne kuju. Ja veel Paul Sheldon peab üle elama sellise õuduse nagu on Annie Wilkes. Kõige vastikum koht oli amputeerimine - see oli tõeliselt vastik koht. Väljendid olid ka raamatus head (kolearmas, räpalind jt.). Tekkis ehtne Annie Wilkesi tunne.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Väga hea lugu, mida on üsna põnev lugeda. Lapsepõlve koletiste elluärkamine on vist kõige kohutavam asi, mis sinuga juhtuda võib.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Mitte just lemmik Lingreni teos. Filmi ei vaadanud ka just suure huviga. See oleks võinud olla "Vennad Lõvisüdamed" taoline raamat. Kohati läks üpris igavaks. Lõpuni sai vähemalt loetud ja "4" panen sellepärast, et Lindgren on lihtsalt hea.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Lindgren on parim lastekirjanik. Raamat oli huvitav ja põnev. Film oli ka hea. Eriti jäi meelde paanimuusika.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Minule küll meeldis. Iseloomulik on palju vägivalda aga ikkagi üks parimaid ERB teoseid. Lugu sellest kuidas hukkunud sõjalendur satub tundmatule planeedile, kus sõdivad omavahel kaks linna.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Pealkiri tõmbab ligi, kuid pärast läbilugemist sain aru, et ega ta teistest Marsi raamatutest ei erine.
Teksti loeti eesti keeles