Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Stephen King ·

Misery

(romaan aastast 1987)

eesti keeles: «Misery»
Tartu «Elmatar» 1998 (Öölane, nr 35)
Tallinn «Eesti Päevaleht» 2007

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
18
3
1
2
1
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (25)

Minu arust Kingi kõige parem romaan üldse. Huvitav jälgida algusest lõpuni. Annie Wilkesiga küll kohtuda ei tahaks. "Kui sa vaatad kaosesse, siis kaos vaatab sinusse"Nietzschelt on loo kreedo, kus Annie on kaos ja Paul Sheldon on sina.
Teksti loeti eesti keeles

Võimas teos.Sisust:Kirjanik satub õnnetusse (auto avarii) ja ta korjatakse üles endise med-õe, hilisema psühhopaadi poolt (vabandust, see eit oli kogu aeg hull olnud). Tädile ei meeldi, et kirjanik lasi oma soparomaani-seriaali kangelannal ära surra ja nüüd nõuab uut raamatut, kus meie Misery kenasti ellu ärkaks.Kirjanik on parasjagu vatti saanud, luud katki, valuvaigistitest sõltuvuses jne., nii et hakkabki kirjutama ja kirjutab valmis oma elu parima raamatu. Tegevus läks lõpus päris veriseks, üks võimsamaid kohti oli politseiniku surm.Olgu, minu poolt kommentaarid: VÄGA HEA RAAMAT, aga kas just ulme... HILISEM KOMMENTAAR: Selle romaani tugev külg on usutavus, tundub, et kirjanik on "oma maailma" sügavalt sisse elanud. Veel oli toredalt ära kasutatud " jutt jutus " stiil, eraldivõetuna ei olnud sisemine lugu küll eriti hea, aga mõjus oma hoopis teistsuguse meeleoluga ja sobis põhilooga kah kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on Stephen Kingil palju paremaid raamatuid, kus ei kirjeldata voodi-külge-kõidetud-seotud-ahistatud inimese läbielamisi. Raamatu süzhee on väga sarnane tema teise raamatuga "Gerald`s Game". Ulmelist pole raamatus samuti eriti midagi......
Teksti loeti eesti keeles

Seisan fakti ees, et neelasin selle raamatu ühtki pausi tegemata viie tunni jooksul. Ainuüksi sellest lähtudes annaksin maksimumpunktid. Lisaks veel ehe sadism Anne Wilkes`i kujul.. väga väga intrigeeriv. Südantsoojendav oli hetk, kui mainiti, et tegevus toimub umbes sealsamas, kus Surmahotelligi sündmused aset leidsid. Igatahes.. hea.

(Hiljem) Nägin filmi kah ära, aga raamatust jäi see kohe väga palju nõrgemaks. Kui oleks filmiga alustanud, siis jäänuks raamat kardetavasti lugemata...

Teksti loeti eesti keeles

Minuarvates oli antud juhul tegu Horror`iga (Psühotriller). Mis seal siis ikka nii erilist oli? Õudust tekitavad elemendid olid küll psühholoogilisele tasandile viidud,mis on tegelikult päris teretulnud nähtus, kuid kahjuks nigelalt väljakukkunud. Meeldis vaid see, et King oskas väga hästi edastada selle med-õe manjakaalsust. See oli tõesti juba mingi kõrgem tase, kuid kahjuks ei leidnud ma sellest raamatust mittemidagi rohkemat, mis oleks huvi pakkunud. Nagu ikka Horrorile kohane oli ka siin rohkesti "asjatut" verd. Teinekord mõjub palju vähem tunduvalt effektivsemana.
Teksti loeti eesti keeles

Õudne, vastik, verine, rõve! Ilmselt on mul psühholoogiline probleem amputeerimistega, muidu nii kole ei tunduks. Annie Wilkesil on igatahes suurepärane skisofreenia, luulud ja puha. Sobib lugemiseks ülikoolis igava (soovitan majanduse) loengu ajal, loengust on igal juhul huvitavam. Saksakeelset varianti ei soovita. Ma ei tea, kes seal maal Kingi tõlgib, aga kõik saksakeelsed tõlked on jubeigavad (vrd kolearmas...).
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
AR

Väga hea teos. Stephen King on näidanud, et ta on ka midagi muud kui ainult ulmekirjanik. Annie Wilkes on tõeliselt õudne kuju. Ja veel Paul Sheldon peab üle elama sellise õuduse nagu on Annie Wilkes. Kõige vastikum koht oli amputeerimine - see oli tõeliselt vastik koht. Väljendid olid ka raamatus head (kolearmas, räpalind jt.). Tekkis ehtne Annie Wilkesi tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Küllaltki räme terrorism, mis vaatamata sellele, et Kingil mitmeid paremaid teoseid leidub, siiski viievääriline on.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole ulme, aga horror on. Ja hea horror veel pealegi. Eriti kena oli lo~pp - autori tegelike kiindumuste ilmsikstulek.
Teksti loeti eesti keeles

Stephen King oskab õudne olla ka üleloomulikkust sisse toomata. Lihalõikamise kohtade pealt hoidsin lausa hinge kinni, pisike lootus sees kõditamas, et vast läheb teisiti... Siiski oleksin selle lootuse täitumise korral olnud pettunud. Õnneks nii ei läinud. Film oli küll vähem verine (tuleb ju siiski vaatajate närvidele mõelda...), aga vääris ikkagi vaatamist. Hullud meditsiinitöötajad on küll fictionitegelastena nauditavad, kuid südamesse toovad alateadliku hirmu ise haiglasse sattumise ees...
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole ulme, ei ole usutav jne. Kui te juhtute vihkama ennast ja maailma, siis soovitan seda teost viimaseks meelelahutuseks enne kavandatavat enesetappu.

Kiidetakse lõppu ja mõnd lõikamisekohta - ehk peab veel lehitsema, sest tõtt-öelda jäi pooleli - mina ennast ja maailma ei vihka ning ajaga on parematki teha. Näiteks lilli nuusutada.

Teksti loeti eesti keeles

"Misery" on kirjanduslikult kõige lihvitum Stephan King, mis mulle on näppu juhtunud. No võrrelge "Carriet" ja "Miseryt" - vahe on mäekõrgune. Juba ainuüksi psühholoogilise efekti pärast paneksin viie, nüüd siis ka kirjanduslik väärtus. Kokku viis ruudus!
Teksti loeti eesti keeles

Võiks võtta kui kaasaegset sadismi käsiraamatut, kui teatav tegelane ei kalduks nii selgetesse psühhopaadi tunnustesse. Aga hea raamat, kui kõrvale lugeda veel de Sade´t. Paralleel-mõtteid tekib kuhjaga!
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei usu, et King kunagi paremini on kirjutanud. Idee, atmosfääri ja pingelisuse poole pealt kindlasti mitte, hea tahtmise juures võiks ehk vaid ette heita just nimetatutesse takerdumist -- muude väärtustega välja tulla ei proovitagi. Aga Cujo lamedusest jääb asi kaugele ning kõike arvesse võttes suurepäraselt naudinguline lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen kõigi kiidusõnadega. Tundsin lausa füüsiliselt Kingi meisterlikust, kui lugedes seda jäseme amputeerimise kohta, märkasin äkki, et mu jalg valutas. Kordumatu elamus.
Teksti loeti eesti keeles

King oli Annie Wilkesi näol loonud tõeliselt jubeda tegelase, kes oma eesmärkide saavutamiseks kasutas ülema osavusega kirvest ja muud, mis tal kodus leidus. Tõeliselt jube.
Teksti loeti eesti keeles

Stephen King´i „Surmahotellist“ on möödas vast aasta ja siiani on meeles milliseid hirmuäratavaid emotsioone see pakkus. Peale selle lugemise ei paistnud enam kuskilt, et midagi nii hirmuäratavat, justnimelt hirmuäratavat, ja huvitavat leiaks (kui välja arvata mõned E. A. Poe lühijutud). Aga siis võtsin käsile „Misery“ ja see oli mu parim lugemine.

Enne raamatu lugemist sai filmi vaadatud, mis juba siis tundus üpriski räme olevat, ma mõtlen eelkõige Sheldon´i jalgade katki löömine “igati meeldiva“ Annie Wilkesi poolt, kuid nüüd kus raamatuga tutvus tehtud, ütleks et lavastaja ei julgenud raamatut järgida ning sellepärast on filmis niipalju teist.

Raamat on täis julmust ja õudust, mis kõikidele ei saa meeldida. Seda võib võtta kui omamoodi õpikut, mis annab õpetust õuduse, hullumeelsuse, hirmu ja tapmise teemadel.

Väga meeldis kuidas enesekindlast Paul Sheldonist sai hull ning muidugi oli huvitav jälgida Annie tegevust, kusjuures alati kui räägiti temast oli mul silme ees Kathy Bates!

Kindel 5, parim õudukas siiani!

Meeldivaid õhtuid selle raamatu seltsis!

Teksti loeti eesti keeles

Õudust ei olnud, aga sadismist põhjustatud hirmu oli küll. Raamat oli kahtlemata hästi kirjutatud, kuid antud lahjast ainesest oli vist maksimum välja pigistatud (kivist vett välja pigistama). Wilkesi tegelaskuju oli loomulikult meeldejääv, kuid kogu sündmuste ahel väga ei paelunud. Tekstis äratoodud pikad lõigud kirjutatavast Misery-raamatust olid selgelt liiast - ei andnud nad raamatule suurt midagi juurde, vaid vastupidi, tõmbasid alla tempot, meeleolu ja huvi.
Teksti loeti eesti keeles



Sisust lühidalt - armastatud rahvakirjanik Paul Sheldon (kes kirjutab muuhulgas siirupisi naistekaid, kus peategelaseks naine nimega Misery) teeb napsus peaga autoga teel mitu head tiiru ning saab rängalt viga. Kirjaniku avastab lumehangest endine medõde Annie Wilkes, kes Pauli elu päästab ja enda juurde võtab. Naine poputab kirjaniku enam-vähem kõbusaks aga kuna mehe jalad on saanud õnnetuses rängalt viga siis tulevad mängu ka tugevad valuvaigistid, mille tõttu Paul jääb nende konksu otsa. Lisaks ei taha Annie mõteldagi sellele, et kirjanik võiks ta juurest lahkuda. Siis selgub, et Annie on suur-suur Misery fänn, küll aga pole ta veel jõudnud värskelt ilmunud viimast Misery raamatut lugeda. Kui see raamat saab loetud ning selgub, et Misery saab surma - siis on kuri karjas ja hakkab Annie tegelik pale paljastuma. Rohkem ei tahaks detaili minnagi, seda enam, et...


...stiili poolest on tegu psühholoogilise romaaniga. Mõned nimetavad seda psühholoogiliseks õuduseks. Osad lausa psühholoogiliseks õuduspõnevikuks. Enda jaoks on see ilma mingi kahtluseta endiselt kõige õudsem raamat, mida olen lugenud. Ma ei taha selle väitega kedagi lugemisest eemale peletada kuna see raamat pole mingi lihtne veristamine või GRRMilik vägivallapulm. Ei, kõik on kenasti paigas ning tegu on kahtlemata maailmakirjanduse klassikasse kuuluva teosega. See raamat on mu jaoks üks hea näide sellest, et hea raamat on hea raamat, olenemata sellest, mis žanrisse ta kuulub. Jah, kohati on ikka väga jälke stseene, eriti kuna King on sinna ümber pununud väga huvitava sisedialoogi. Verisemad-karmimad kohad pole eesmärgiks per se vaid üks paljudes vahenditest, millega jutustada meeldejääv ja mõtlemapanev lugu.


Esimest korda lugesin raamatut ilmselt ca 20 aastat tagasi, ilmus Elmatari Öölase sarjas. Tollal jättis kustumatu mulje, praegu uuesti ingliskeeles üle lugedes olid nö. olulised murdepunktid seni kenasti meeles. Mis oli aga huvitav - omal ajal lugedes ei tajunud üldse, kuivõrd erinevatest teemades on raamat kokku laotud, kui kihiline see teos on. Üks osa on tõesti kahe peategelase vahel toimuv, kus on sadismi algul ühel, hiljem mõlemal pool. Või siis Stockholmi sündroom, mis pani kohati täitsa mõtlema, et kui pea peale võib teinekord kassi küünte vahel oleva hiire mõttemaailm keerduda. Küll aga oli praegu uuesti üle lugedes täiesti uus mõõde sisevaade kirjaniku mõttemaailma. Kuidas ta ideid saab, kuidas kirjutatakse erakordselt keerulistel hetkedel, kuidas põimuvad päriselu ja verivärskelt arenev käsikiri. See oli ikka pagana põnev vaatenurk, mis esimesel lugemisel ilmselt üldse tähelepanu ei tõmmanud.



 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
AR
1983
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
AR

Eesti keeles on raamatu pealkirjaks "Ajarännak".Enne lugema hakkamist ei uurinud ma raamatu tausta ning üllatus oli suur, kui selgus, et tegemist on triloogia esimese raamatuga. Raamatu tiitellehel ega ka sisukokkuvõttes viidet sellele ei olnud. Nii et tuleb oodata veel mõned aastad triloogia järgmisi raamatuid.Raamatu eestikeelne pealkiri on minu meelest natukene ebaõnnestunud, kuid sellest ei tasu ennast häirida lasta. Tegemist on üsna huvitava lähenemisega erinevate ajahetkede üksteisega põimumisele, inimeste kehavälisele kogemusele ning sellele miks neandertaallased ca 40 000 aastat tagasi välja surid. Sisu on üsna kaasahaarav ning pinge ei kao raamatu esimestest lehekülgedest kuni viimasteni. Tegelkult isegi mitte viimasel, sest tegemist on triloogiaga.Minule raamat meeldis ning ootan põnevusega järgmist osa.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Tüüpiline Tarzani stiilis raamat. Loed selle ühe hingetõmbega läbi ning pärast mõtled, mis siin siis ikka nii erilist oli.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Kirjanik julges kirjutada kuidas "maailma tsiviliseeritumad inimesed" nö inglased muutusid teatud aja möödudes, vastavates tingimustes muidugi, metslasteks. Kindlasti ei ole Golding mingi marurahvuslane ega ülista inglaseks olemise ülimust. Sisu on üpris korralik ning ma usun, et ta vääris Nobeli preemiat.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Hea asi oli. Lugesin raamatu ühe hingetõmbega läbi. Muidugi olen ka paremaid lugenud aga see meeldis mulle väga. Nõustun ka Katariinaga, sest raamatu tagakaanel asuv lühikirjeldus oli küll pettev.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Algus hea, lõpp langes ära. Kui oleks olnud vastupidi poleks läbi lugenud. Vahepeal kasvab asi juba üle mõistuse.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Pole viga. Üpris kiiduväärt teos. Algus läks vaevaliselt, kuid viimased sada lehekülge olid päris põnevad. Mõnele mehele võis see teos tunduda küll liiga diskrimineeriv või tema mehelikku uhkust riivav, kuid see ei heida küll raamatule halba varju. Ühiskond on üsna omapärane. Naised valitsevad, teenijamehed annavad nõu ja abistavad. Sõdurid elavad oma elu garnisonis. Sõdurid on täielkult poliitilisest elust eraldatud, neid ei lasta võimu juurde kuna kardetakse uut kohutavat ja laastavat sõda nagu selleks oli nn. vaplus. Kuna naised üksi ei saa ka hakkama, peavad teenijamehed täitma selles osas meeste rolli. Nemad on ka naiste laste isad. Teenijamehed on saanud ka sõdurikoolituse, kuid lahkusid omal soovil garnisonist 15. eluaastal.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Hea raamat. KETTAMAAILM on muidugi midagi teisest klassist, kuid VAIBARAHVAS on hoopis midagi uut. Elu vaibal - tõesti huvitav mõte. Veidi kummitab sarnasus Tolkieniga aga see ei mängi minu arvates siin erilist rolli. Raamat paneb ennastki küsima, mis asi see elu siis ikkagi on. Üks asi meeldis mulle veel. Siin esitati küsimus, kas me siis ise ka kunagi rahus saame elada. Ikka ja jälle tekib mõni sõjakolle ning suurriigid relvastuvad pidevalt. Kas siis meie saame ka kunagi rahu maailma. Dumiidi keisririik juba oli selle poole teel.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Eriti isukalt ausaltöelda raamatut ei lugenud. Ja raamatupõletamine on Bradburyle vist tõsiselt hinge läinud. Inimesed on allakäinud, lõbutsevad nii kuis hing lubab. Mõelda inimesed ei tohi. Riik hoolitseb inimeste eest. Lõpuks hakkab Montag mõtlema, et mis elu see selline on ja satub seadustega pahuksisse.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Täitsa loetav ja põnev raamat. See ajavahele minek oleks võinud ära jääda aga muidu täitsa normis. Nojah veel see raamatu pikkus, oleks võinud olla veidikene lühem F`lar oli ka üpris mõnus tegelane koos Lessaga. Negatiivseid tegelasi peale Faxi praktiliselt ei olnud. Tema sai juba üsna alguses surma. Põhiliselt keskendutakse siiski võitlemisele sissetungijatega Punaselt Tähelt. Ma ootan põnevil järgmisi Anne McCaffrey raamatuid.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Juba parem kui "Võlukunsti värv". Juba toimus selline konkreetsem tegevus, mitte nagu esimeses osas, kus ei olnud sellist keskset sündmustikku. Lõpp oleks võinud olla veel põnevam ja muljetavaldavam.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Kindlasti parem kui teised Kettamaailma osad. Raamat muutus järjest põnevamaks. Pratchett on vist selline kirjanik, kes õpib tehtud vigadest ja üritab igat järgnevat teost paremaks teha kui eelnev oli. Ootan põnevusega järgmisi Pratchetti raamatuid. Raamatus võis olla vihje sellele, et ei tohi leppida oma saatusega vaid kogu aeg edasi võitlema ja püüdlema. Ega kõik siin ilmas pole saatuse poolt määratud. Inimene kujundab iseenda saatust. Mort oli selline karakter, kes ei leppinud tulevaga ja võitles isegi Surma endaga.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Ausalt öeldes ei ole see minu Ray Bradbury lemmikteos. See on küll omapärane aga mõned novellid sarnanevad Wellsiga. Näiteks nagu tuulerõuged marslastel.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Vahepeal meenutas Tolkieni. Kuskil läks asi jälle nii segaseks, et pidin mitu korda tähelepanelikult lugema, et arus saada. Muidu igati korralik raamat. Muidugi oli siin igasuguseid uusi väljendeid ja sõnu, millest vist ei pidanudki aru saama.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Päris hea muinasjutt. "Kääbikule" jääb alla. Tegevus keerleb ühe sõrmuse ümber, mida vajab kurjus, et saavutada täielik võim. Seda sõrmust aga valdab parasjagu kääbik Frodo. Kohati muutub jutt venivaks. Viimane osa triloogiast oli kõige parem.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Väga hea teos. Stephen King on näidanud, et ta on ka midagi muud kui ainult ulmekirjanik. Annie Wilkes on tõeliselt õudne kuju. Ja veel Paul Sheldon peab üle elama sellise õuduse nagu on Annie Wilkes. Kõige vastikum koht oli amputeerimine - see oli tõeliselt vastik koht. Väljendid olid ka raamatus head (kolearmas, räpalind jt.). Tekkis ehtne Annie Wilkesi tunne.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Väga hea lugu, mida on üsna põnev lugeda. Lapsepõlve koletiste elluärkamine on vist kõige kohutavam asi, mis sinuga juhtuda võib.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Mitte just lemmik Lingreni teos. Filmi ei vaadanud ka just suure huviga. See oleks võinud olla "Vennad Lõvisüdamed" taoline raamat. Kohati läks üpris igavaks. Lõpuni sai vähemalt loetud ja "4" panen sellepärast, et Lindgren on lihtsalt hea.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Lindgren on parim lastekirjanik. Raamat oli huvitav ja põnev. Film oli ka hea. Eriti jäi meelde paanimuusika.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Minule küll meeldis. Iseloomulik on palju vägivalda aga ikkagi üks parimaid ERB teoseid. Lugu sellest kuidas hukkunud sõjalendur satub tundmatule planeedile, kus sõdivad omavahel kaks linna.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Pealkiri tõmbab ligi, kuid pärast läbilugemist sain aru, et ega ta teistest Marsi raamatutest ei erine.
Teksti loeti eesti keeles