Millisest otsast see raamat küll ulme on, ei oska ma välja mõelda. Horror ta küll on, aga väga kaudselt. Jubedusmomendid tulevad inimesest enesest, sellest, et me oleme niisgused nagu oleme. Ent raamat ise on fantastiline ja kõik teised sõnad takkapihta. Tegelased on nii nelja kuni kaheteist aastased poisid (autor kommenteeris, et ei taha kujutada sugudevahelisi probleeme ega ka teismeliste omi). Nagu eelpool mainitud, satuvad nad lennuõnnetuse tagajärjel ühele saarele (saare kirjeldus on tohutu haarav, imeline). Kuna täiskasvanuid ei ole hakkavad nad oma ühiskonda looma.. Alguses on kena, võetakse eeskujuks "Korallsaar" ja puha... Edasi läheb aga kõik realistlikult, ei mingit korraldatust... Raamatus on 4 peategelast, väga uhke karakterid kõik... Väga inimlikud, niisugused ühed inglise poisid just on. Kaks neist saavad loo käigus surma: tapetakse teiste poolt... Lapsed on julmad, näitab Golding, eriti siis kui valvajat ei ole... Ja lapsed ei suuda end ise kasvatada. Veel leiab ta inimese hirm on kõige jubedam asi. Hirm ja viha teistuguse vastu paneb tegelased Põssat narrima: on ju too neist ehk targem, kuid saamatum. Autori sümpaatia tundub kalduvat Simonile, tagasihoidlikule, mõtlikule poisile... Mina aga ei oska niisugust tüüpi päriselt hinnata ja seetõttu ka tähele panna. Mulle meeldis Põssa, tema trahulik mõistlikus ja kummaline oskamatus (ja ehk ka tahtmatus) positsioone luua. Kõige huvitavam aga on ehk Ralphi areng: sündinud poliitik (nagu ka Jack). Ent kui Jack oli jõupoliitik, siis Ralph oli arenenud ühiskonna poliitik, "aumees". Ent laste ühiskond ei ole arenenud, ei saagi olla... Ehk ainult siis kui Ralphi suguseid oleks rohkem (neid on kahjuks aga alati vähe). Ta tundub vanem kui teised, ideaalide ja unistustega. Loo alguses on ta siiski vaid poisike, kes teoreetiliselt teab, kuidas on hea ja kuidas tuleb käituda... ja tahab seda kõike teha... Loo käigus hakkab ta järjest rohkem ja rohkem mõtlema. Tema saab targemaks, inimlikumaks, sel ajal, kui teised rohkem metsistuvad, või alluvad hirmule (mitte küll Põssa, aga tema saab surma, enne kui probleem täiesti teravaks läheb. Simon ka vähem, tema jääb endassetõmbunuks). Lapsed hakkavad sõdima... Kõigepealt nad mängivad, aga mängu käigus kaotavad nad tõelisusetaju... Sellele aitab kaasa söögihankimine: oma esimest siga ei suuda nad tappa, aga pärast ei tunta tapmise ees enam mingit hirmu, ega vastikust. Tantsitakse ümber lõkke, sõjamaalingud näol ja kätel... Võigas, kuid ometi nii usutav, nii realistlik. Kui hulk lapsi niiviisi omapäi jääks, siis midagi taolist kindlasti ka juhtuks. Metsikus on meis kõigis olemas. See kaob pikapeale, ideaalid saavad omaks... Kuidas? Erinevalt. Ralphi näide on raamatus toodud. Aga niisugusi on vähe. Ise tahaks endast teda uskuda, tahaks, olen palju mõelnud, aga ei suuda vastata. Ehkiki imetlen ikkagi Põssat. Tema oli tulevane suur teadlane, nagu Ralph tulevane poliitik... Mis sai teistest? Ei tea.. Usutatavasti muutusid nad taas vanemate (või kasvatajate) kuulekateks lasteks ja neist said päris mõistlikud inimesed... Üks asi väärib veel mainimist: merekarp, karp mis teeb puhudes suursugust häält. Karp, mis muutub korra sümboliks (ja näitab kuivõrd vastuvõtlikud me oleme kõiksugu sümbolitele). Karbi hääl kutsub kokku koosoleku, karp on võim. Ja selle purunemisega (ja Põssa surmaga) algab anarhia... Samuti jääb meelde Ralphi mõte raamatu lõpust, kui teised plaanivad teda tappa. On öö. Ralph teab, et järgmine hommik tuleb ajujaht ja et "üks teivas tehti mõlemast otsast teravaks". Siis mõtleb Ralph: mis oleks, kui ma nüüd läheksin laagrisse ja ütleksin "mul on praegu tsurr". Heidaksin magama ja sööks." Aga ta teab, ta tunneb, et see ei ole enam võimalik. Miski asi, miski harjumus ja usk on kadunud... Kui lihtsalt harjumused hävivad. Raamatu lõpp on ka ilus.. ma ei ootanud, et selline raamat niimoodi lõpeb... Eriti see osa kus Ralph vaatab saarele: "hetkeks vilksatas ta ajus hägune mälestus kummalisest võlusärast, mis kunagi oli hõljunud selle ranna kohal. Aga nüüd oli saar nagu kuivanud, kõrbenud puutükk". Kogu teoses on fanatstiline sümboolika, kuid mitte ülespuhutud, häiriv, vaid vajalik, sümboolika, mis teose nii sügavaks teeb.... Ja lõpuks, päris lõpuks, täiskasvanu ilmumise tõttu, hakkavad nad siiski inimesteks.. Ja Ralph, kes on vahepeal palju vanemaks saanud, lapseeast välja kasvanud, nutab "kaotatud süütuse pärast ja pimeduse pärast, mis on inimese südames ja sellepärast, kuidas lendas sügavikku truu ja tark sõber, keda hüüti Põssaks".
