Kasutajainfo

Laura Loolaid

  • Eesti

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Hištšnõje veštši veka

(romaan aastast 1965)

eesti keeles: «Ajastu ahistavad asjad»
««Loomingu» Raamatukogu» 1968; nr 5–7

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.92
Arvustused (25)

"Ajastu ahistavad asjad" (e.k. 1968 LR). Kurb ja õel antiutoopia. Jutustuses on, nagu see Vendade puhul reegliks on, mitu erinevat plaani ja teemat. Raske, isegi võimatu on otsustada, mis on siin peamine: Hoiatus, et teaduse ja tehnika ande, kaasaegset laiatarbekaupa, saab kasutada mitmel, sealhulgas väga destruktiivsel moel? Hoiatus vaimse entroopia eest, mis muretus ja pingutusteta külluseühiskonnas tohutult kasvab? Meeldetuletus, et ka ees ootavad tormid? Neid küsimisi võiks kaua jätkata. Lugu, mida kõik sotsiaalse ulme austajad peaksid kindlasti lugema. Kuulub tegelaste (Ivan Zhilin) poolest nö "pealiini", mis algab "Purpurpunaste pilvede maa'ga" ja lõpeb "Lained summutavad tuule'ga" (Volnõ gasjat veter). Alates "Teost" ja "Asjadest" on isegi väidetud, et vennad pole mitte ulmekirjanikud, vaid realistid. Erakordselt hea asi. "Viis"
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
tvr

Nii-öelda kohustuslik kirjandus kõigile ulmelugejatele. Eriti eestikeelsetele lugejatele, kuna kuulub vaieldamatult eesti keeles välja antute tippu. Tähelepanuväärne antiutoopia, mille paradoksaalseim omadus on Verne-ga võrreldav tuleviku ettenägemine - kuuekümnendatel kirjutatu haakub tänapäevase reaalsusega ja arvatavasti annab ette ka tee lähitulevikku. Sünge perspektiiv. Alamplaan: kui tunda tolleaegseid poliitilisi olusid läänes ja NLiidus, annab juurde, ehkki kõlbab lugeda ka nö tavalugejale.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga hea raamat, ja mida aeg edasi, seda paremaks ta muutub. Kui nüüd sellest loost rääkida, siis on ta ju praeguse elu suhteliselt täpne kirjeldus: rahvas tõmbleb kuskil tiskudel ja mingid nolgid kribivad seina peale neid seitsmeharulisi lehekesi jne jne. Soovitan soojalt kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Strugatskid kirjutavad alati niiiii kuradi hästi. Kui midagi enam mõtlema ei pane siis see jutt küll. Strugatskid tuleb läbi lugeda, kui mitte see jutt siis mõni teine võiks olla kohustusliku kirjanduse hulgas keskkoolis.
Teksti loeti eesti keeles

Teos, mille väärtus ajas aina kasvab. Kui ta ilmumisajal võis end legaliseerida lääneilma languse kujutamisega, siis nüüdseks on ta omandanud ka hoopis globaalsema sisu. Strugatskid ei ahvi ega proovigi jäljendada anglo-ameerika kirjastandardeid, nad kasutavad oma "korruselist" kirjaviisi, millele pikitakse vahele detektiiv- ja spiooniromaani reegleid. Sellest raamatust saaks ka väga hea filmi teha aga kindlasti mitte Hollywoodis. Aeg muudab selle romaani aina paremaks. "Ajastu..." kirjutamisstiil on mulle väga sügavalt meelde jäänud, osalt meenutab ta le Carre`d, kuid kohati on isegi etem.

Nüüd lugesin selle ka vene keeles üle ja kiidan ka tõlget. Peale Ehini on M.Vaga üks parimaid Str-e eestindajaid. Uue väljaande eessõnas on romaani tegevus dateeritud 2019. aasta 16-18.aprilliga ja kohaks Barcelona. Jutus endas ma nii selgeid vihjeid ei leidnud. Erinevused taastatud autoriversiooni ja tõlkealuseks olnuga on minimaalsed, pea olematud. Artik peab Jurkovskit poolakaks või juudiks; lennujaamas jutu algul sagivad ka Argentina parteibossid, mõne linna nimi on muutunud neis uudistes, mida Zhilin lehest loeb. Aga suuri kärpeid ei iole. Autoriversioonis on ka lõpp pisut lühem (pole seda tulevikupilti Lanist).
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Eelpool on pea kõik ära öeldud, eriti tahaks nõustuda A. Golikovi väitega, et tegemist on romaaniga, mille väärtus aja möödudes tibagi kahanenud pole.
Teksti loeti eesti keeles

Sai üle loetud ja tõesti ei tundunud sugugi vähemhuvitav või vähemsisukas kui kunagi ammu. Üldiaselt mulle meeldivad sellised lood, kus alguses eriti aru ei saa, millest jutt käib. Seetõttu pole lõpp, kus 1+1+1 kokku pannakse ja natukese moraliseeritakse, ehk nii haarav. Liiatigi tuli see nagu varavõitu, sest igasuguseid toredaid vihjeid ja otsakesi jäi veel hargnema.
Kuigi kõiki tehnikasaavutusi õnnestub kurjasti kasutada, oli siin ehk point selleski, et (vene) inimese leidlik hing suudab leida äärmiselt lihtsaid lahendusi, kuidas oma kaifi kätte saada.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin romaani üle ja olen nõus Andreiga - romaani väärtus aja möödudes ainult kasvab. Väike illustratsioon - tänapäeva diskod. Lugu on väga mitmeplaaniline ja mõtlemapanev. Strugatskite üks paremaid lugusid (kuigi neid on väga raske kuidagimoodigi reastada), kõhkluseta "viis".
Teksti loeti vene keeles

Lugu maailmast, mis tehnoloogia arenedes tehnoloogia poolt nahka pistetud saab.... Inimene ei suuda tehnikaga kaasas ka"ia, ei suuda sellest yle olla. Tehnik on meie Pyha Lehm, kelle poole me palvetame, aga mis tunded on Tehnikal meie vastu? Neid ei olegi ju! Seda on juba o"eldud, et teose va"a"rtus ajas kasvab. Nii on ka hinnaguga sellele teosele. Esimesel korral, kui teda lugesin, oli see ammu, ajal, mil maailm veel palju teistsugusem oli. Hinnang oli madal. Teos kippus ja"a"ma arusaamatuks. Uuesti lugedes aga nautisin teose igat lehekylge. Yks konkreetne p6hjus, miks ammuloetud asju tasub ikka yle lugeda, isegi kui algul ja"a"b teosest mulje, kui saastast... See, kas suudad end millelegi pyhenduma sundida, mis su juba tule ja rauaga endast eemale peletanud on, on juba iseasi... Aga et ohustuslik kirjandus - selleks sobiks ta kindlasti. On ta ju ysna lyhike, haaravalt kirjutatud, sygavasisuline ja minu arust peaks praegusel ajal raamatu sisu olema selge ka ilma mo~tlemata. Strugatskid oskavad va"ga ha"sti kirjutada, see on kindel.
Teksti loeti eesti keeles

Masendav, täielikult masendav. Parim raamat, mis siiani loetud. Täitsa õige mõte -koolis kohustusliku kirjanduse nimekirja. Kahe käega poolt.
Teksti loeti eesti keeles

Jällegi raamat, millele on raske midagi ette heita. Isegi ettenägemisvõimet on siin ämbriga rohkem, kui keskmises ulmekas - tehnoloogilisi leiutisi kasutavad töllmokad hoopis muuks, ja seda on pea võimatu kontrollida, kui inimene ise on mäda.
Teksti loeti eesti keeles

"...tehnoloogilisi leiutisi kasutavad töllmokad hoopis muuks, ja seda on pea võimatu kontrollida, kui inimene ise on mäda."

Ja just see on ka yks aspekt, mille poolest Strugatski eristusid nõukogude ulmekirjanduse yldiselt foonilt - Strugatskite väike inimene, mitte suure Ч-ga nagu kosmosekangelane-luuraja-progressor, vaid sihuke pisike, tavapärane strugatski istub kommunaalkorteris, peksab keelt ja leiab igas systeemis äärmise leidlikkusega yles lähima võimaluse kärss likku panna. Sama räägivad nad "Jumalas", sama "Asjades". Tahaks nagu loota kõike sellesse lubatud helgesse, nende tulevikus on kommunism ja puha, aga samas on ka kõikeläbistav pessimism või lihtsalt тоска зелёная, mis tuleneb inimloomusest. Mitte ykski optimism ei saa selle vastu, kui vaatad sedasama tavalist inimest, kelle igapäevast vegeteerimist kõik kangelased kaitsma peaksid (ja kaitsevadki, hoolimata kõigest, vere ja higi hinnaga). No mis kurat sa sellisega teed? Ja tema ei muutu, hoolimata yhiskonnast, tehnikast või teadusest... Ime, et sellist teksti yldse trykki lubati.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kirjutatud ja esmaavaldatud üle viiekümne aasta tagasi. Eesti keeles ka juba üle viiekümne aasta olemas. Iga paari aasta tagant kirjutab keegi siia – enamast sellest kui väga hea asi see ikka on. Kirjutan minagi. Lisaks sellele, et minagi arvan sellest raamatust ja autoritest väga hästi, tundub mulle, et midagi olulist sisu kohta on veel (siin) ütlemata.

Alguses tuleb lõunamaisesse linna vana võtleja Ivan. Ta tunneb põlgust ja üleolekut peaaegu kõige suhtes, mida näeb ja keda kohtab. Tal on kaunid mälestused oma kunagistest lahingutest ja oma sõpradest, kellega koos ta (fašistide vastu) võitles. Tõeline mees on ikka see, kes valmis relv käes vastu astuma kõigele kurjale. Tasapisi selgub tema siiatuleku põhjus, vaja on üles leida ja lokaliseerida see kuri, mille vastu saaksid siis head rünnakrühmlased võitlusesse asuda. Kusagil on ootamas lahinguvalmis (sõja)jõud – tema asi on sihtmärk selgeks teha.

Tasapisi ilmuvad nähtavale vanad kamraadid, selgub, nemadki on juba mädad. Tähendab – kuri on eriti kuri, tähendab – tuleb rakendada veel rohkem vägesid. Kuri on eriti kuri! Ümberingi on ainult juhmid. Juhmid ei saa aru, kuidas kuri neid ähvardab salakavala narkootikumi läbi. Narkootikume on ümberringi kõik kohad täis, aga üks on eriti tappev. Vaat selle eriti tapva tee tulebki vägedega läb lõigata.

Siis jõuab kohale lõpp. Lõpp on kohalejõudev salaorganiasatsiooni (alamaastme?) juht hüüdnimega Maria. Raamatu lõpus saabub Ivanile ka teadmine/arusaamine vägivalla lootusetusest selles võitluses. Võitlus ei käi tegelikult mingi teise (sala)organiastsiooniga. Võitlus käib tegelikult tühjusega inimese hinges. Ivan saab aru, et selle võitluse vajadust on enne teda taibatud, need on need tobedad käsitööringide üleskutsed, need on need tobedad intelid (intelligendid), kes on valmis ka ennast ohverdama, peaasi, et millegagi täita inimeste hingetühjust – kasvõi vihaga, kasvõi vihaga endi vastu ...

See, kuidas Ivan loobub salaagendi tööst (kui loobub?) ja kuidas ta asub tegelema kasvava põlvkonnaga, räägitakse lõppsõnas lühidalt.

Mul puudub teadmine, kas see lõpp on tsensorite jaoks külge poogitud. See lõpu osa (kasvava põlvkonna minek paranemise teele) on terviku hindamisel suht ükskõik. Olulise ja orgaanilisena mõjub Ivani arusaamise tekkimine. Oluline on Strugatskitele nii tavalise supermäni vaimne krahh – arusaam enda mõttetusest. Mõttetusest salateenistuse supermehena.

Ma ei olnud vahepeal vist oma kümme aastat seda lugenud (vana inimene, silmad viletsad, raamat hallil paberil ja väikeste tähtedega), nüüd lugesin taas. Lugesin Seda vana Loomingu Raamatukogu trükki – alles siit (UB) sain aru ja teada, et eksisteerib uus väljaanne … Mäletan, kunagi tundusid juba esimesed leheküljed olevat eriti ängistava atmosfääriga – nüüd seda uuesti ei kogenud. Aga haaras ikka, kuigi natuke hiljem. Ka atmosfäär oli täiesti olemas, taas sama masendav, kuigi natuke hilisema algusega, seekord.

Tegemist on prohvetliku tervikuga – mida aeg edasi seda kaasaegsemalt ta mõjub. Kahju ainult sellest, et Vendade areng toimus teises suunas. Enamik hiljem kirjutatust asub justkui vaidlema selle raamatu lõppjäreldusega – ikka tahaks kuhugi vägesid (või salateenistuse supermäne) saata, ikka küsimused vägivaldse sekkumise võimalustest ja eetikast. See sedalaadi sekkumine on juba varem samade meeste (Vendade) poolt prügikasti saadetud … Järsku nad ise selles nii kindlad ei olnudki (?) või arvasid olevat vajaliku näidata teist teed samade järeldusteni ... Et nad arvasid, justkui neil ei olnud õnnestunud esimese raamatuga (Ajastu Asjadega) lugejaid piisavalt veenda. Mind õnnestus.

Tuleb sama asja veel korra üle rääkida, seekord kõvema häälega ja aeglasemalt (Ivan Zilin sünnib uuesti, seekord Maksim Kammereri nime all)!

Teksti loeti eesti keeles

Strugatskid mulle meeldivad, kuid siiski tundub, et antud raamat on tiba üle hinnatud. Kirjutamisstiil on hea, mõned teemad haakuvad ka tänapäeva, kuid siiski on Strugatskitel PALJU paremaid raamatuid

Eelpool arvustajad on eelkõige võrrelnud raamatus kirjeldatud sisutühje massmeelelahutusi diskode (või reividega), kuid mulle haakus raamatu-sisu-tooduna-tänapäeva pigem see, et kuidas üksinda meelt lahutatakse. Raamatus kirjeldatakse seda tegevust kui istun-üksinda-vannis-imen-tableti-sisse-ja-keeran-(raadio)tehnikaga-ajud-sõlme, tänapäevases kontekstis aga kerkis silme ette eelkõige MMORPG-sse mattunud mängur.

Mis häiris? Eelkõige see, et peaaegu iga peategelase poolt kohatud tegelane oli venelane. Nimest ja rahvusest hoolimata.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene pool raamatut läks vaevaliselt - lugesin ja mõtlesin "milline jamps!". Isenesest hästi kirjutatud kommunismi- ja ühiskonnakriitika aga suhteliselt sihitu. On mingi kirjanik, kes sõitnud õitsvast kommunismist mingisse ex-kapitalistlikusse riiki, kuhu on saabunud teaduse abil küllus, kaotatud nälg ja haigused. Misjärel on ainult kogu elanikond andunud hedonistlikele mõnudele. Kepitakse, õgitakse ja juuakse nagu pöörased. Lisaks tarbitakse avalikel väljakutel värina nimelist neurostimulaatorit (mingit narkootilist ultrahelilainetel ja heli-valgusemängul põhinevat mõnuvahendit).

Alates aga metrootseenist, kus peategelane kohtus hullunud kosmoserobotiga, hakkasid asjad paika liikuma. Selgus peategelase motiiv ja lugu noh võttis viimaks hoo üles ning minul liikus ka peas kõik varasem paika. Teagi palju peaksin sellest paljastama ja mishetkest võib ümberjutustamine minna spoilerdamiseks. Igaljuhul on asja segatud värinast veelgi kangem neuronarkootikum nimega slegg.

Ilmselt on tegu ühe üsnagi hästi ajaproovile vastu pidanud Strugatskite looga. Elu kirjeldatud kapitalistlikus riigis meenutab ju vägagi palju meie tänapäevast maailma - tarbimisühiskond oma mõnulemise ja nautimisega on üsna hästi kirja pandud, koos rahulolematute terroristide ja mässavate organisatsioonidega. See, kuidas heas usus tehtud leiutised saavad loova ja igavleva mõistuse käes hoopis uue sisu võib samuti näha igalpool. Heaks näiteks 3d pritnerid, mida saab kasutada relvade tootmiseks. Fantaasiamaailma sisepooleelamise võib tinglikult kanda üle virtuaalmaailmale ja arvutimängudele. See ongi teatudmõttes see sooja veega täidetud küna koos sleggiga, mida Strugatskid kartsid - asjad mis võtnud inimestelt huvi ehitada mesonreaktoreid ja lennata tähtedele. Ja meil pole ka ühtki agentuuri kaugel imeliselt komunismimaal, kust tuleksid head mehed ja alustaksid meie ümberravimist.
Teksti loeti eesti keeles

Kohutavalt hea raamat. Ses mõttes, et kohutav. Ja hea. Minu arvates haakub Lemi "Tagasitulekuga tähtede juurest". Näidates, et see, kui me Väikese Inimese elu paremaks muudame, ei tähenda sugugi, et Väike Inimene sellest paremaks muutub. -- Või, nagu Rumata mängis mõttega kirjeldada tuleviku Maa ühiskonda Arkanari elanikele ja kujutles, mida öelnuks don Sera: "Jah, kõik see on muidugi väga ... phee..een, aga kuidas seal naistega lood on?"
 
Teisalt ei jäta raamat ka lõpliku lootusetuse muljet. On imepisike võimalus, et kui inimkonna ette kerkivad uued RASKED ülesanded, saab meist veel asja. Nagu sai kuuekümnendate Ameerikast John Kennedy juhtimisel...
 
A' lihtsam võimalus on muidugi olemasolevate mõnude nautimisse sukelduda ja edasiminek unustada. Olgu, võiks veel palju arutleda, aga ma ootan, kuni teie kõik ka selle raamatu olete läbi lugenud ja mulle vastu vaidlema hakkate.
 
P.S. Amatöörtõlkijana tahaksin eestindatud teose pealkirja nähes kadedusest mööda seina üles ronida.  
 
P.P.S. Ei mäleta enam, kas üks Vendadest või keegi nende lähedal seisjatest, kuid see keegi ütles, et teoses kujutatud ühiskonda võib ju ka vaadata selle nurga alt, et inimestele on antud peaaegu täielik valikuvabadus. Tahad, joo, kepi, käi värinal, roni sleggiga vanni. Tahad, loe raamatuid -- saad tasuta nii klassikuid kui eile kirjutatuid. Tahad, õpi. Tahad, otsi mõttekaaslased kokku ja ehita tähelaeva.... Kommunism missugune :P  Ja taas paralleel "Tagasitulekuga tähtede juurest".
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Valentin Abramov
24.05.1953
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

 

Romaani kõik kolm osa on saadaval autori veebilehel. Pealkirja "Тривселенная" võiks tõlkida kui "Kolmik-Universum". Romaan on kolmeosaline ja osade tegevus toimub põhimõtteliselt erinevartes maailmates.  

Esimese osa "Saatana peopesa" tegevus toimub 2074 aasta Moskvas, kus eradetektiiv Arkadi Vinokur uurib ühe bioloogi kummalist surma ja ei suuda leida isegi mõrva motiive. Bioloogi surm ei jää aga ainsaks.  

Romaani teises osas "See, kes ootab" kandub tegevus teise maailma. See on maailm, kuhu satuvad inimesed pärast surma Maal. See on Teine Universum, kus erinevalt meile tuttavast maailmast on vaim ja mateeria võrdväärsed - iga idee ja mõte saab materialiseeruda ja iga materiaalset eset võib muundada ideeks. Vinokur osutub siin aga väga eriliseks, sest erinevalt muudest asukatest mäletab ta oma elu Maal ja ühtlasi väga halvasti kohaneb kohaliku eluga. Siin kohtab ka esimeses osas surma saanud tegelasi ja püüab jätkata Maal toimunud kuritegude uurimist.  

Romaani kolmas osa "Orbis tetris" viib aga tegelasd kolmandasse maailma, kuhu nad satuvad pärast surma teises maailmas. See on maailm, kus eksisteerivad ainult puhtad ideed, ilma mingi materiaalse sisuta. Vinokur ja tema kaaslased suudava aga luua siin mateeriast saarekese. Alles nüüd hakkavad tasapisi selguma varem toimunud sündmuste põhjused.  

Kokkuvõtlikult öeldes algab romaan kui detektiiv, mis muutub järgnevates osades üha esoteerilisemaks. Seda võtet on ta kasutanud ka muudes teostes. Autor on hariduselt füüsik (PhD), tegeles 23 aastat astrofüüsikaga. Samal ajal tundub, et talle pole sugugi võõras ka esoteerika, eelõige judaism. Igal juhul autori kirjeldatud kolmikmaailm paistab üsnagi kooskõlaline. Kolmanda maailma kirjeldus tundus küllaltki skemaatiline, aga materiaalse maailmaga harjunud teadvusele on taolise vaimse maailma kirjeldamine praktiliselt võimatu.  

Hindeks tugev neli. Mõõtes hõljus ka nõrk viis, aga vist olen aastatega nõudlikumaks muutunud.     

Teksti loeti vene keeles

Romaani tagakaanel on lihtne tekst: "Sinu korteris elavad võõrad inimesed. Sinu töökoht on hõivatud teise poolt. Sind ei tunne ära ei sinu sõbrad ega sinu armastatu. Sind kustutatakse sellest maailmast. Kes?" Aga see tekst ütleb romaanist väga vähe, see on tegelikult päris-päris algus. Edasi läheb aga järjest põnevamaks. Esimesed seletused (paralleelsete maailmate olemasolu) toovad aga uusi ja suuremaid mõistatusi, väänates arusaamise olukorrast hoopis teistsuguseks, ja nii see mõistatuste ja lahenduste ahel veereb kuni viimase leheküljeni. Ja üsna loomulikult on need lahendused seotud uute ja uute seiklustega.

Tegevus on tõesti põnev, keelekasutus on autoril aga alati väga hea olnud. Nii et jällegi sai loetud üsna järjest. Samas aeg-ajalt torkis tunne, et autor ei olnud nagu hingega asja kallal, et kirutati "palja tehnika" ja kogemuste arvelt. Aga see tunne võib olla ka petlik. Nii või teisiti, on lugu ikkagi viit väärt.

Lõpplahendus jätab ukse pärani lahti järje kirjutamiseks. Ja tõtt öelda, mind huvitab juba praegu, mis seal oodata võib.

Teksti loeti vene keeles

Romaan "Sumeretðnõi Dozor" tundus olevat triloogia viimane. Kõik kolm jõudu (Valged, Mustad, Inkvisitsioon e. taskaal) võtsid sõna ja tervik paistis koos olevat. Kuid Lukjanenko oskas leida uue teema, mis ühendab kõiki kolme jõude või seisab neist kõrgemalgi. Ja esmapilgul lõpetatud triloogiale tuli loogiline järg.

Romaan on üles ehitatud sellele sarjale igati traditsiooniliselt - kolm osa, igaüks ees- ja järelsõnaga, peategelased on kõik tuttavad, iga osa lõpus üllatus, romaani lõpus suur üllatus.

Tegevusest või ideedest ei tasu siin rääkida - liiga suur on risk, et ütlen liiga palju ja rikun lugemisrõõmu :) Igatahes elnenud romaanidele ei jää antud lugu alla millegi poolest - loetud sai ühe hingetõmbega. Ja meeldiv on see, et romaani lõpp jätab seekord lootust, et siia võib tulla ka järg...

Teksti loeti vene keeles

Moskva kirjastuse ACT 2004. a. kogumikus on see romaan koos romaanidega "The Lavalite World" ja "More Than Fire", ja juttu on seal ka Red Orc`ist ning muudest "Issandatest", kuid sarja "The World of Tiers" see romaan siiski ei kuulu. Romaani peategelane on ravil psühiaatriakliinikus ja ravi hulka kuulub mõtteline seiklemine Philip Hose Farmeri loodud maalimates, personifitseerides ennast ühega romaanide kangelastest. Antud juhul siis Red Orc`iga. Kuigi need seiklused on üsna samas stiilis, kui sarja "The World of Tiers" romaanides ning tulevad ka mõned vihjed, et need mõtterännakud võib olla ei olegi ainult mõttelised, jättis see romaan mind üsna külmaks. Red Orc`i (mõttelised) seiklused ongi ainus side sarjaga ja see side on liialt nõrk, et pidada seda romaani kuuluvaks mainitud sarja.
Teksti loeti vene keeles

Triloogia kolmas osa ei petnud lootusi. Pigem vastupidi. Ja juba lugemise alguses oli väga selge, et pole mingit mõtet lugeda seda romaani eraldi (jättes lugemata triloogia kaks esimest osa). Kogu triloogia moodustab ühtse terviku, kus sündmusi vaadetakse erinevatelt, järjerst kõrgematelt tasanditelt. Esimese osas Valgus võtleb Pimedusega - lihtne ja selge. Teises osas tulevad mängu ka varjundid - maailm ei ole enam pelgalt must-valge. Komas osa kroonib kogu triloogiat - minnakse veel kaugemale. Mõnes mõttes võib seda nimetada inimese ja tema maailmavaate arenguks. Selle arengu teeb läbi ka triloogia peategelane Gorodetski.Siin võiks välja tuua romaani mitu põhiideed, mul jäi kõlama mõte, et tasuta lõunaid pole olemas. "Stchastja vsem, darom" - seda ei juhtu isegi muinasjuttudes. Igati vääriline lõpetus triloogiale.
Teksti loeti vene keeles

Raamat jättis väga hea mulje juba aastaid tagasi - kui esimest korda loetud sai. Praegu sattusin peale vene samanimelisele filmile (huvitav, et ameeriklased midagi taolist ei teinud. Ja ongi vist parem, venelaste filmile pole midagi ette heita). Ja käsi haaras raamatu järgi. Ei taha filosofeerida, kumb on parem. Film on üsna täpselt raamatu järgi, aga mittte nii põhjalik. Ja tabas väga hästi meeleolu (eks näitlejad ole kah head). Aga raamat väärib viit, mingit kahtlust.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus on seotud arheoloogiaga ja toimub Egiptuses. On leitud viiteid uuele vaarao hauakambrile ja seda minnaksegi otsima-uurima. On aga teada, et igaühte, kes söandab rikkuda vaaraote igavest rahu, ootab karm karistus.Romaani tegevus ongi parasjagu seikluslik, ei puudu ka saladuslikud surmad. Peategelasi on paras ports, tõsimeelsetest arheoloogidest kuni avantüristideni. Kirjutatud on üsna ladusalt, paraja annuse huumoriga. Romaani põhiidee jääb aga (vähemalt minule) veidi ebaveenvaks. Kokkuvõttes nõrgapoolne (pika miinusega) neli. Lugeda võib, midagi erilist oodata aga ei maksa.
Teksti loeti vene keeles

Ostsin selle romaani lootuses, et autor siiski pöördub tagasi oma eimeste romaanide stiili ja taseme juurde. Kahjuks ootas mind pettumus.

Algus oli isegi päris hea. Peategelsteks on rida ebatavaliste omadustega inimesi, kes kõik eelistavad ajada oma asju omapead. Samal ajal on Maal märgata mingi võõra invasiooni märke. Üksikutel "ebatavalistel" tuleb hakata liituma, sest nad on ainus reaalne jõud, mis võiks invasioonile vastu seista.

Pikapeale hakkab aga romaan järjest rohkem meenutama "Ogranda" sarja viimaseid (ja kehvemaid) romaane. Vahepeal juba arvasingi, et see romaan on samast sarjast. Kuid ei, see on hoopis romaani "Kentavr na rasputje" järg. Lõpp läks juba väga vaevaliselt, diagonaalis üle lehe. Eelnevat romaani lugema küll ei kutsu. Muutumatu on aga autori kergelt seksuaalne orientatsioon.

Kahju, autori kaks esimest romaani olid paljulubavad, aga sellega kõik piirduski. Rohkem lugema ei kutsu. (Kunagi juhtus mul sama asi Golovatshoviga).

Teksti loeti vene keeles

Lugu läheb ikka päris karmiks kätte! Kui siiani oli asi veel mingitpidigi reaalsuse piirides, siis nende "puust tähelaevadega" planeetidevaheline lend on juba liiast. Tuletaks rahvale meelde, et vaatamata suurele eufooriale, ei ole inimkond siiski Kuust kaugemal jõudnud, lend Marsile on siiani üle jõu käiv lübu :)
Teksti loeti vene keeles

Minu poolt "harju keskmine". Iseenesest on kahe "lähedalt seotud" planeedi idee päris huvitav, aga antud juhul pealiskaudselt läbi mõeldud. Pole viitsinud (ja ilmselt ei viitsigi) läbi mõelda taolise süsteemi stabiilsust ja muid kõrvalefekte. Aga see ongi ainus asi, mis loole plusse annab.
Teksti loeti vene keeles

Raamatut kutsus ostma pealkiri (venekeelsel väljaandel lihtsalt "Atlantis"). Siis aga sattusin lugem "Raise the Titanic!" arvustust ja lugema asusin märksa väiksema õhinaga.

Peategelaseks on siingi Dirk Pitt, ka siin võitleb ta "pahadega" (ja muidugi võidab). Seekord on "pahadeks" natsliku Saksamaa põgenenud ladviku järglased, kes on ehitanud Antarktikasse salajase baasi ja valmistavad ette ei vähem ega rohkem kui maailmakatastroofi, kavatsedes ise muidugi pääseda. Atlantisest niipalju, et need natside järglased on leidnud atlantide vana linna ja toetuvad atlantide kadunud teadmistele.

Vahepeal muutus raamat üsnagi loetavaks, kuid kokkuvõttes üle nõrga kolme küll ei raatsi panna.

Teksti loeti vene keeles

Romaani tegevuspaik meenutab keskaegset Araabiamaade kõrbepiirkonda. Kuid see ei ole Maa. Piirkondadest väljaspool kõrbe teatakse väga vähe, merest liiguvad kõikvõimalikud legendid - alates sellest, et see on surnute asupaik ja lõpetades sellega, et merevees supelnu saab surematuks. Kõrbes sõidavad ringi kõrbelaevad - ratastel ja purjedega. Et tuulevaikuses liikuda, kasutatakse orjade füüsilist jõudu.

Romaani peategelane on kõrgest soost aadlik Ar-Sharlahi, kes on pärast järjekordset paleepööret sattunud orjaks ühele taolistest "kõrbegaleeridest". Kuid nagu merelgi, on ka kõrbes röövleid ja Ar-Sharahi saatuses hakkavad toimuma ootamatud ja suured muutused. Tasapisi hakkab ka selguma, et see kõrbemaailm pole sugugi nii lihtne, kui esialgu paistab.

Seikluslik, põnev ja kergelt loetav romaan, kuid jääb veidi kergekaaluliseks. Siit ka hinne - neli.

Teksti loeti vene keeles

Kuulus südametemurdja Don Juan vaevleb põrgus oma pattude eest juba nelisada aastat, jõudes selle ajaga muuhulgas oma saatusekaaslaselt ka vene keele ära õppida. Ja koos sellesama saatusekaaslasega ta põrgust ka põgeneb, tagasi Maale, elavate hulka, haarates pimedas endale esimese ettejuhtuva keha. Ja oh õudust, see keha osutub noore kena naise kehaks :)

Põgenikke asutakse muidugi otsima, põgenikud omaltpoolt püüavad tänapäeva Venemaa tingimustes mitte vahele jääda.

Väga vahva ja humoorikas lugu, naerda sai ikka päris kõvasti. Veider, et seda siiani keegi arvustanud ei ole. Hindeks muidugi viis.

Teksti loeti vene keeles

Sisust saab lugeda Avo arvustusest. Minule lugu päris meeldis, nii idee ise kui ka teostus. Igav küll ei onud. Viieline ta ei ole, aga alla nelja kah panna ei saa.
Teksti loeti vene keeles

Esmapilgul toimub romaani tegevus muistsel Venemaal, kuid tasapisi hakkab selguma, et päris nii see ei ole. Üks peategelastest on ehitanud endale kella (tegevus, mis üldsegi soositud ei ole, pigem vastupidi) ja märkab, et päevade pikkust mõõdab kell korralikult, kuid öö pikkust pole kell kunagi õigesti näidanud. Ja ööd ongi seal erineva pikkusega, kord pikemad, kord lühemad. Eripärasusi kuhjub veelgi, näiteks paaritutel päevadel on Päike ilma laiguta, paarispäevadel aga laiguga (ebasoodne päev), kuni lõpuks kujuneb välja selle maailma omapärane "kosmogoonia".

Tekst on väga humoorikas, kasutatud on rohkesti arhailisi väljendeid ja sõnu (mida on seletatud teiste, kohati mitte vähem arhailist väljenditega), nimed on kõik tähenduslikud.

Tulemus on igati hea ja lugemine oli nauditav, maailm on väga vahva. Kerge miinusega viis.

Teksti loeti vene keeles

Öisel linnatänaval ajab miilits taga noort huligaani, kes oli just lammutanud telefoniputkat ja nüüd põgeneb, telefonitoru peos. Paarike jõuab endise pargini, kus on käimas suured lammutustööd. Seal, pimedas, põõsaste ja ehitusprahi ning -tehnika vahel on põgenejal head väljavaated pääseda. Kuid põgeneja valib vale tee ja satub tupikusse, kust on vaid üks pääsemistee - mingi metallpaagi küljel olevasse avasse. Peagi on kohal ka miilits, kes näeb ... lahtise uksega lendavat taldrikut. Miilits astub vapralt sisse - seekord põgenejat päästma. Niipea kui mõlemad on sees, sulgeb taldrik uksed. Need küll kohe avanevad uuesti, kuid taldrik on vahepeal jõudnud kuskile mujale lennata.

Mäinitud sündmused toimuvad romaani esimestel lehekülgedel, kuid edasi ei tahaks süzheed ümber jutustada, et mitte rikkuda esmalugemise rõõmu. Sest üllatusi jätkub romaani lõpuni.

Romaan algab kui lõbus pilalugu, tõsisemad noodid hiilivad sisse aegamööda ja peaaegu märkamatult, lõpus aga kriibivad üsna valusalt. Lugemise ajal meenus mulle korduvalt Gromovi "Zapretnõi mir". Kuigi tegu on täiesti erinevate lugudega, on neis midagi olemuslikult ühist - lõbusa huumori pealispinna all on peidus tõsised ja valusadmõtted.

Hea vene keele oskus tuleb lugmisel abiks, vastasel juhul jääb ilmselt suur osa võlust kaduma. Kord juba alustanud lugemist, ei saanud ma enne lõppu enam pidama. Naerda sai kogu aeg, kuid loo lõpus oli see naer juba hoopis teise varjundiga. Tõsiselt hea lugu.

Romaan on saadav ka võrgust, Lukinite ametlikult koduleheküljelt nime all Rõtsari kuvaldõ.

Teksti loeti vene keeles

Raske, lummav ja masendav lugu - esimest kontakti sellisena küll ette ei kujuta. Ja meisterlikult kirjutatud, lugesin lausa ühe hingetõmbega. Kõhkluseta viis.
Teksti loeti vene keeles

Omaette loona oleks see romaan minult vast nõrga nelja teeninud, sest lugesin järjest, pooleli jätta küll ei tahtnud. Kuid silme ees oli kogu aeg "Missionerõ", mille eelloona käesolev romaan mõeldud oli. Ja seda ülesannet "Slepõje povodõri" küll ei täitnud. Lool pole kandvat ideed, ka sündmustik läheb "põhiteosega" mitmeski olulises kohas vastuollu. Kuigi jah, siin on tegelased noored, kuuekümne aasta pärast võivad nad aga nii mõndagi teistmoodi mäletada.

Seega head hinnet panna kuidagi ei saa, kolme teenib aga lugu küll, mingit tõrget lugemisel küll ei olnud.

Teksti loeti vene keeles

Ühinen eelarvustajaetga, tõesti väga hea lugu, viimasel ajal loetud lugudest üks parimaid. See, millest kirjutas Avo, on allest ettevalmistus võimsale lõpule (kuigi viie mõõt oli täis tükk maad enne lõppu).
Teksti loeti vene keeles

Planeedile Smertelnaja (Surmav) saabub järjekordne turistide rühm. Planeet on nii hirmus, et keegi ei võta endale vastutust turistide elu eest ja osa neist loobub juba enne maandumist, ridamisi jääb neid kõrvale veelgi, ning planeedi põlismetsa astub juba väike salk (loomulikult kogenud jäägri juhtimisel). Ja planeet on karm.

Ilus lugu, hea puändiga ja ajab ka parasjagu naerma :)

Teksti loeti vene keeles

Kaugesse tähesüsteemi saadetud ekspeditsiooni tabab katastroof ja tähesüsteemi uuringutest ei saa enam mõelda, annaks jumal kojugi jõuda. Siiski saadetakse neljanda planeedi juurde pisike ühekohaline laevuke - tolle atmosfääris avastati hapnikku ja loodeti leida mingitki elu.

Laev oli maandumiseks ebasobiv, kuid piisas kahtlusest, et planeedil on ehitisi, ja piloot otsustas maanduda. Ehitised olidkiolemas, piloot sisenes ühte ja sattus pidevate katsete ja testide karusselli. Paistis, et tundmatud ehitajad mängivad ja katsetavd temaga nagu laborihiirega.

Loetav lugu ja puänt pole paha (kuigi tundus kuidagi tuttav). Nõrgapoolne neli.

Teksti loeti vene keeles

Metallurgiatehasesse tuleb uus ja küllaltki veider tööline. Kõrgharidust pole, kuid kuskil töötanud kah ei ole, kartlik, peale tööd ajab selga riietuse, mille õige koht oleks prügimäel, üle muruplatsi ei lähe, sest "murul käimine keelatud". Ühesõnaga, nagu polekski meie ilmast. Ja varsti selgub, et ei olegi. Hoopis põgenik maailmast, kus valvet kuskil pole, sildist "Sissepääs keelatud" täiesti piisab, kõik on ausad, heatahtlikud - ühesõnaga inglitega paradiis. Kuid meie tegelane siiski otsustas põgeneda, ta otsis vabadust... mõelda. Mudugi põgenikule saadakse jälile, ja elu läheb kohe märksa põnevamaks.

Huvitavad tegelased, lugu on kuidagi inimlikult liigutav. Lugesin heameelega, kuid hinnet panna oli väga raske. Viiest jääb siski miskit puudu.

Teksti loeti vene keeles

Ilus lingvistilne harjutus, kena järg natsionaal-lingvistide partei manifestile. Seekord on üldisema jutu asemel konkreetsem teema - määramata artikkel vene keeles :)

Lühike ja väga lõbus jutt. Nu, on tipa togo, tchto kak bõ lingvist.

Teksti loeti vene keeles