Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Georgi Martõnov ·

220 dnei na zvjozdoljote

(romaan aastast 1955)

eesti keeles: «220 päeva tähelaevas», Tallinn, ERK, 1960

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
1
3
7
6
Keskmine hinne
2.111
Arvustused (18)

Üldiselt on 1 erakordne hinne, mille saavad ainult raamatud, mis on mind tõsiselt endast välja viinud. Närvi ajanud, st. ''220 päeva tähelaevas'' on käkk igas elemendis. Teaduslikult abitu, kirjanduslikult sisutu, ideoloogiliselt fikseeritud. Raamatu eesmärgiks näib olevat tõestada vene inimese ja kommunistliku riigikorra ülimust. SSSR-i paremust on tõestama valitud fakt, et Nõukogude mehitatud rakett jõuab Marsile varem kui Ameerika analoog. Hoolimata kõikvõimalikest alatutest nippidest, mida imperialismi käsilased kasutavad. Ja muidugi, kui nõukogude inimesed on mehised, ausad ja inimlikud, siis Ameerika rakett kannab endas kahte inimest, kellest üks on hull teadlane, teine alkohoolikust ajakirjanik. Inimlikud jooned on mõlemad kapitalistliku riigikorra tingimustes täielikult minetanud. Tegu on võib-olla et etaloniga halvast Nõukogude ulmest. Vältida, vältida, vältida.
Teksti loeti eesti keeles

No nii pahasti, et kohe iga hinna eest vältida mina selle tyki kohta ka ei ytleks. Kunagi sygavas lapsepõlves kui teda loetud sai, ei paistnudki asi kõige jubedam. Samas, paara aastat tagasi jäi see raamat mull yhel synnipäeval riiulis silma ja sai paari esimest lehekylge uuesti proovitud. Mnjahh.. tänapäeval võib seda vist siiski ainult anektoodina lugeda. Ja sellisena ta äkki ei olegi *kõige* hullem.
Teksti loeti eesti keeles

No mida ikka hindeks panna kui kohe üldse ei meeldi. Eks loomulikult 1. Vähemalt mulle tundus antud teos küll üheselt hinnatav. Mitte midagi erilist peale sellesamuse punase ideoloogia ta ei sisaldanudki (peaaegu). Juba alguses kätte võttes võis aimata, millega teos lõpeb (võimalike variatsioonidega). Põnevust sellepärast seal ka peaaegu et ei olnud. No mida selle teose kohta veel öelda. Punane ta ju oli nigu peet ja otse loomulikult tundus see tegevus seal suht absurdne. Praegu tundub küll et vene ja ameerika kosmosetegevuses on suhtumine veidi vastupidine olnud kui antud teoses, aga no see selleks. Kuidagi imal tundub see jutt, et venelased on nüüd oioioi kui head ja ameeriklased niiiiii pahad. Tegelikult ei viitsi rohkem viriseda ka. Kuid tegelikult oli seal üks hea koht kah, nimelt suhteliselt alguses. Selle lause peale irvitas meil millegipärast kogu selyskond. Lause kõlas sedasi: Järgmisel hommikul ütlesin toimetajale, et olen valmis lendama ükskõik kuhu. Vat niipalju siis sellest raamatust. Teist korda lugeda ei kavatse. Teistele ka ei soovita.
Teksti loeti eesti keeles

Idee - külastada kaht planeeti ühe korraga, polegi nii paha. Tegelikult tänapäeval umbes-täpselt nii tehaksegi. Eks selle taevamehaanikat puudutava osa eest raamat kahe saabki. Mis muud "teaduslikku" osa puudutab, siis paistab autori eesmärgiks olevat nõukogude astrobioloogia "isa" Tihhovi vaadete propageerimise. Üsna üheülbane ja lame sealjuures. Kui aga rääkida raamatus ohtralt esinevast "raudbetoonist", siis on seegi nii klisheedest kubisev, et ei viitsi isegi kiruda.
Teksti loeti eesti keeles

Olge nüüd, poisid. Kas teil on Kandõba/Lukin/Ohhotnikov meelest läinud. Nende «kotkaste» kõrval on ju Martõnov suisa sõnameister. Meenutage või Vjatsheslav Palmani ja tema debüütromaani «Ershoti kraater», mis ilmus Martõnovi oopusest ju kaks-kolm aastat hiljem.

Ka «220 päeva tähelaevas» on debüütromaan, aga minu arust on see Palmanist tunduvalt kaasaegsem. Loomulikult on see punane raamat, aga ilmus ju 1955. aastal. Loomulikult on jänkid ebaelulised karikatuurid, aga millised nad sel ajal Nõukogude Liidu kirjanduses üldse veel tohtisid olla. Loomulikult on vene (korrektsem oleks öelda, et nõukogude) inimesed igasuguste ülluste kogumid, suisa elus pühakud. Loomulikult on see hüppav sisalikulaadne seal Marsil üks ilge pulpklishee, mis muide selleaegses vene ulmes võis üsna värskelt mõjuda. Aga lugeda ju kõlbas, üsna hoogsalt (ajuti muidugi) läks ju edasi. Seiklusromaan ta ju on.

Igatahes lugesin ta hiljuti üle ning hing sees ja puha, naersin mitu korda üsna laia suuga. Ilmselt autor neid kohti ju naljakateks ei mõelnud, aga see on ikka nii, et ettenähtud naerukohad pole pooltki nii naljakad, kui need teised...

Vene nõukogude kirjastuselus on romaanil veel üks lisaväärtus: sellega algas ulmekirjanduse taasavaldamine Leningradi kirjastustes. Asjaks seegi.

Igatahes on see romaan ulmekirjanduse ajaloo (ilgema poolega) tutvumiseks märksa tervislikum, kui Fjodor Kandõba «Kuum maa» või Aleksandr Kazantsevi «Polaarunistus». Nikolai Lukini suurromaanist «Leiutise saatus» ma parem ei räägigi.

Teksti loeti eesti keeles

Jaburus jääb jaburuseks, kuid erinevalt mõnest muust analoogilisest taiesest tundub autoril paras annus absurditaju olevat. Ka ei pea ma seda raamatut kehvemaks tavalisest läänes ilmuvast pahnast. Mis vahet seal - on vaenlaseks astronaudist alkohoolik või kaugelt planeedilt pärit ablas kaslane, kuni jutustus jääb ainult midagi kirjeldama, puudub temas jääv väärtus.
Teksti loeti eesti keeles

8-aastaselt: igavesti äge raamat,... küll need nõukogude inimesed on ikka targad & tublid! 15-aastaselt: saasta etaloon. (millalgi hiljem): lugege seda, kuidas usamaa ajakirjanik napsi kosmoselaeva pardale smugeldab. 11.08.2021: olen siit Baasist lugenud, justkui oleks kõnealuses raamatus astronavigatsioon õige tõepäraselt esitatud. See on puhas jama. 1. Jah, üks Marsi ja Maa vaheline trajektoor käib tõesti Veenuse kaudu, kuid ainult sellepärast, et Veenust saab kiirendina kasutada. Martõnovi laev lendab kohale, pidurdab ja siis kiirendab uuesti. Energeetilist kasu ei mingisugust, pigem vastupidi. A' noh, Veenus sai ära vaadeldud. 2. Mis kõige hullem, autor võis ju elliptilisi trajektoore joonistada, aga kosmoselennust ta ikka aru ei saanud küll. Tema jutu järgi on kosmoselend midagi autovõidusõidu taolist -- kuna venelaste laeva kiirus on 28 km/s, Maa kiirus orbiidil aga 30 km/s, siis laev Maale järele ei jõua... Tegelikult peab Marsi-laev ületama vaid Maa ja Marsi orbitaalkiiruste vahe, mis on 30 km/s - 24 km/s. Nii et vajalik delta-vee on ülimalt 6 km/s. Ühe reisi kestel kuus korda 28 km/s arendava laevaga (delta V = 168 km/s) poleks mingi Marsi-ots üldse probleem. Mis tähendab, et ka selle vooruse võib raamatu küljest ära raputada. Miinimumhindest ühe palli kõrgemale viib hinde endiselt raamatu jaburus. Minu jaoks oli teose tipphetkeks ajakirjanik Melnikovi lause "Palja silmaga võib näha, et üks täht on lähemal, teine kaugemal". 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

1 boonuspunkt põnevuse eest mida see raamat kunagi ammu-ammu pakkus. Muidu oleks 1, nüüd on 2.
Teksti loeti eesti keeles

Teos on üldjoontes küllalt hästi meeles ka aastakümnete järel. Hindamisel võtsin arvesse, et paar Asimovi romaani olid saanud hindeks 2, ja et vaadeldav kirjatöö on igatpidi mitu suurusjärku nõrgem. Järelikult 1.
Teksti loeti eesti keeles

Hehee, raske kohe midagi öeldagi. Esmakordselt loetud miski paarkümmend aastat tagasi. Ja juba sel ajal suutsin raevu minna. Eriti jäi meelde miski koht, kus keegi tegelane parasjagu filmis midagi huvitavat, siis tõmbas mingi muu värk hetkeks ta tähelepanu kõrvale ning ta "lakkas filmikaamera vänta pööramast".Hei-hei! Usun, et isegi viiekümne viiendal oli olemas ilma vändata kaameraid. A võib-olla venes põld. Hiljaaegu üritasin üle lugeda, sisendades endale, et autor ongi mõelnud asja paroodiana. Krt võtaks, isegi siis oli jube! Jyrka vedas paralleele "Kuuma maa", "Ershoti kraatri" ja "Polaarunistusega"... Veider, ka need on hämaras lapsepõlves läbi käidud, aga absoluutselt ühtegi mälestust pole. Isegi ähmaselt ei suuda meenutada, millest need võisid rääkida. Et äkki peaks üle lugema vä...?
Teksti loeti eesti keeles

Mulgi viimne lugemine kusagil 10-15 aasta tagune. No oli ikka asi kyll, siiamaani ei tea kas nutta või naerda. Pigem tuleb kyll nutt peale. Vat ei saa aru, mille poolest ta "Ershoti kraatrist" või "Kuumast maast" prem oli. "Leiutise satusega" läks mul hästi, nimelt läks see kuidagist hämaral viisil kaduma, kui ma teda kunagi lugema akkasin. Ausalt, ise läks. Ma siiamaani arvan, et ehk hakkas paberil enda peale trükitu pärast häbi. Algus oli igal juhul jube kyll. Samas nõustun, et ega va jänkilandi pahnameistrid sugugist paremad põle.
Teksti loeti eesti keeles

Varajases teismeliseeas korduvalt loetud (koos triloogia järgnevate osadega), lugesin ka praegu, enne arvustamist, üle. Ja ellu jäin, otsin nüüd järgesid (mis vahepeal kaduma on läinud ja on mälu järgi märgatavalt paremad).

Selle loo juures tuleb arvestada aega, millal see kirjutatud on - 1954 (ilmus 1955). Tol ajal ei saanudki teisiti kirjutada. Heal juhul ei avaldtatud, halbadest juhtudest teavad tollel ajal elanud inimesed paremini. Ideoloogiline jah, aga kogu romaani tekstis on vaid _üks_ lühike Stalini tsitaat. Ning see on ka kõik, ei _mingit_ järgnevat ega eelnenud KPSS ja Sotsialistliku Paradiisi kiitmist - lihtsalt seiklused kosmoses. Kapitlalistid on tõesti kujutatud karikatuurselt ja tendentslikult. Kuid just nii neid kujutati tollel ajal igal pool sotsialismilaagris, muud võimalust lihtsalt ei olnud. Mis puutub aga "filmikaamera vända pööramise lõpetamisesse", siis see on kivi tõlkijate, mitte autori kapsaaeda. Originaalis sellist kohta küll ei olnud.

Kui nüüd selle ajastu poliitika kõrvale heita, pole sellel lool väga hirmsasti häda midagi. Kujutletetakse tegelikult üsna lähitulevikku, ja seda isegi küllaltki realistlikult. Suur tähelepanu on taevamehhaanikal ja planeetide ning kosmoslaevade liikumisel, ja need on olulised ka kõige viimaste Päikesesüsteemi uurivate zondide juures. Huvitav, et ameeriklaste esimene kosmoselend oligi (nagu raamatus kirjeldatud) mitte lend ümber maa, vaid lühke ballistiline lend. Midagi liigset "leiutatud" ei ole ja see on suureks plussiks. Näiteks Strugatskid kasutasid (mitu aastat hiljem kirjutatud) romaanis "Purpurpunaste pilvede maa" lennuks Veenusele footonraketti, millega nad väga kõvasti pange astusid. Teoreetiliselt võimalik, kuid praktiliselt vaevalt et kunagi realiseeritav. Tänpäevalgi pole näha mingeid teid ületada põhimõttelisi tehnilisi (tehnoloogilisi) raskusi taolise raketi loomisel. Ja üks autoritest astronoom, sega reaalainete teadlane! (Keda see footonrakettide probleem huvitab, võib lugeda J.Shklovski raamatut "Vselennaja, zhizn, razum", kirutatud kah umbes samal ajal). Ega asjata pole footonraketid ulmest ammu kadunud kui (praktiliselt) võimatud.

Kokkuvõttes oma ajastu mälestusmärk ja sugugi mitte kõige hullem. Lisaks avaromaan kokkuvõttes märgatavalt paremas triloogias. Kokku veab küll miinusega, aga kolme välja.

Teksti loeti vene keeles

raudne viis. iga asja tuleks hinnata ikka selles kategoorias kuhu ta kuulub. see on äraspidine lugemisnauding ja ideed mida mees välja käib on ehtsad vene hullumeelsused. ameeriklane kes vahetab omatahtsi raketis hapniku viski vastu. kosmoselaev, milles realiseerub vene inimese unistus - miski millega on kaasas nii palju varuosi, et neist võiks kolm samasugust miskit kokku panna (eksole, maakera, mille sees on teine, suurem ja kandiline). nõukogude teadlane, kes tõmbab käega matemaatiliselt perfektse ringjoone. loed ja oled kõveras laua all. zhanrimääratlus võiks olla ehtne vene camp. ja camp on nauditav teatavasti ainult siis, kui me oleme lineaarsetest ja tõsistest väärtushinnangutest suutnud loobuda ja oskame lugu pidada nihestuste ja läbikukkumiste ilust (eksole, campi lihtsaim definitsioon on _suurejooneline_ läbikukkumine)
Teksti loeti eesti keeles

Kui camp, siis jah, ehk saaks isegi "2", aga on teist keegi üritanud seda soperdist viimasel ajal lugeda? Ei ole naljakas, tekst on mõeldud täpselt sellena, mis ta on, poliitilise üllitisena kitsapiirilises kontekstis. Õigus kirjutamata jätta oli kõigil ja kuna see ilgus olemas on, on tegu kuriteoga inimsuse vastu.
Teksti loeti eesti keeles

Ütlen ausalt, panen hinde lapsepõlve mälestuste järgi ning ei kavatsegi üle lugema hakata. Teismelisele poisile oli see antud ajal päris hea lugemine ja sai ka ise paar-kolm korda üle loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Selliste ulmelugude, mille toimumisaeg on sätitud lähitulevikku, säilivustähtaeg möödub kiiresti. Nii on ka selle raamatuga. Lugeja teadmised on võrreldes selle ajaga, mil see teos kirjutati, mõõtmatult suurenenud nii Marsi, Veenuse kui ka kosmosereiside osas. Seetõttu võibki tekkida kahtlus, kas autor on kirjutanud tõsiselt või loonud paroodia. Kindlasti tõsiselt, raudkindlalt. Lihtsalt see tekst mõjub naiivselt ja kohati jaburalt, rääkimata punasest vahust. Kartsin seda punast vahtu isegi eelnevate kommentaaride tõttu rohkem, kui tegelikult oli. Muidugi see nõukogude inimeste üllus, tarkus, isetus, töökus ning sellele vastukaaluks mandunud Lääne inimeste ahnus, lollus, kõlblusetus, kurjus, alatus mõjus okserefleksi tekitavalt, aga las ta olla.  Häiris ka, kuidas pisikesest faktist tehti suurejooneline ja vastuvaidlematu järeldus. Isegi mitte teooria, vaid lausa teaduslik järeldus. Näiteks see, kuidas pisut Veenuse kohal lennates ja seda aknast jälgides tehti lõplik teaduslik järeldus, et sellel planeedil elu puudub, sest ükski kaelkirjak ega vaal silma alla ei sattunud. Veel häiris see tollel ajal väga levinud lähenemine, et võõraste maailmadega kokku puutudes hakatakse esimese asjana püssiga kohalikke eluvorme tapma. Teaduse nimel!  Siiski, vaatamata tõsistele puudustele oli raamat kirjutatud siiski ladusalt ja suhteliselt huvitavalt.
Teksti loeti eesti keeles
x
Valentin Abramov
24.05.1953
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

 

Romaani kõik kolm osa on saadaval autori veebilehel. Pealkirja "Тривселенная" võiks tõlkida kui "Kolmik-Universum". Romaan on kolmeosaline ja osade tegevus toimub põhimõtteliselt erinevartes maailmates.  

Esimese osa "Saatana peopesa" tegevus toimub 2074 aasta Moskvas, kus eradetektiiv Arkadi Vinokur uurib ühe bioloogi kummalist surma ja ei suuda leida isegi mõrva motiive. Bioloogi surm ei jää aga ainsaks.  

Romaani teises osas "See, kes ootab" kandub tegevus teise maailma. See on maailm, kuhu satuvad inimesed pärast surma Maal. See on Teine Universum, kus erinevalt meile tuttavast maailmast on vaim ja mateeria võrdväärsed - iga idee ja mõte saab materialiseeruda ja iga materiaalset eset võib muundada ideeks. Vinokur osutub siin aga väga eriliseks, sest erinevalt muudest asukatest mäletab ta oma elu Maal ja ühtlasi väga halvasti kohaneb kohaliku eluga. Siin kohtab ka esimeses osas surma saanud tegelasi ja püüab jätkata Maal toimunud kuritegude uurimist.  

Romaani kolmas osa "Orbis tetris" viib aga tegelasd kolmandasse maailma, kuhu nad satuvad pärast surma teises maailmas. See on maailm, kus eksisteerivad ainult puhtad ideed, ilma mingi materiaalse sisuta. Vinokur ja tema kaaslased suudava aga luua siin mateeriast saarekese. Alles nüüd hakkavad tasapisi selguma varem toimunud sündmuste põhjused.  

Kokkuvõtlikult öeldes algab romaan kui detektiiv, mis muutub järgnevates osades üha esoteerilisemaks. Seda võtet on ta kasutanud ka muudes teostes. Autor on hariduselt füüsik (PhD), tegeles 23 aastat astrofüüsikaga. Samal ajal tundub, et talle pole sugugi võõras ka esoteerika, eelõige judaism. Igal juhul autori kirjeldatud kolmikmaailm paistab üsnagi kooskõlaline. Kolmanda maailma kirjeldus tundus küllaltki skemaatiline, aga materiaalse maailmaga harjunud teadvusele on taolise vaimse maailma kirjeldamine praktiliselt võimatu.  

Hindeks tugev neli. Mõõtes hõljus ka nõrk viis, aga vist olen aastatega nõudlikumaks muutunud.     

Teksti loeti vene keeles

Romaani tagakaanel on lihtne tekst: "Sinu korteris elavad võõrad inimesed. Sinu töökoht on hõivatud teise poolt. Sind ei tunne ära ei sinu sõbrad ega sinu armastatu. Sind kustutatakse sellest maailmast. Kes?" Aga see tekst ütleb romaanist väga vähe, see on tegelikult päris-päris algus. Edasi läheb aga järjest põnevamaks. Esimesed seletused (paralleelsete maailmate olemasolu) toovad aga uusi ja suuremaid mõistatusi, väänates arusaamise olukorrast hoopis teistsuguseks, ja nii see mõistatuste ja lahenduste ahel veereb kuni viimase leheküljeni. Ja üsna loomulikult on need lahendused seotud uute ja uute seiklustega.

Tegevus on tõesti põnev, keelekasutus on autoril aga alati väga hea olnud. Nii et jällegi sai loetud üsna järjest. Samas aeg-ajalt torkis tunne, et autor ei olnud nagu hingega asja kallal, et kirutati "palja tehnika" ja kogemuste arvelt. Aga see tunne võib olla ka petlik. Nii või teisiti, on lugu ikkagi viit väärt.

Lõpplahendus jätab ukse pärani lahti järje kirjutamiseks. Ja tõtt öelda, mind huvitab juba praegu, mis seal oodata võib.

Teksti loeti vene keeles

Romaan "Sumeretðnõi Dozor" tundus olevat triloogia viimane. Kõik kolm jõudu (Valged, Mustad, Inkvisitsioon e. taskaal) võtsid sõna ja tervik paistis koos olevat. Kuid Lukjanenko oskas leida uue teema, mis ühendab kõiki kolme jõude või seisab neist kõrgemalgi. Ja esmapilgul lõpetatud triloogiale tuli loogiline järg.

Romaan on üles ehitatud sellele sarjale igati traditsiooniliselt - kolm osa, igaüks ees- ja järelsõnaga, peategelased on kõik tuttavad, iga osa lõpus üllatus, romaani lõpus suur üllatus.

Tegevusest või ideedest ei tasu siin rääkida - liiga suur on risk, et ütlen liiga palju ja rikun lugemisrõõmu :) Igatahes elnenud romaanidele ei jää antud lugu alla millegi poolest - loetud sai ühe hingetõmbega. Ja meeldiv on see, et romaani lõpp jätab seekord lootust, et siia võib tulla ka järg...

Teksti loeti vene keeles

Moskva kirjastuse ACT 2004. a. kogumikus on see romaan koos romaanidega "The Lavalite World" ja "More Than Fire", ja juttu on seal ka Red Orc`ist ning muudest "Issandatest", kuid sarja "The World of Tiers" see romaan siiski ei kuulu. Romaani peategelane on ravil psühiaatriakliinikus ja ravi hulka kuulub mõtteline seiklemine Philip Hose Farmeri loodud maalimates, personifitseerides ennast ühega romaanide kangelastest. Antud juhul siis Red Orc`iga. Kuigi need seiklused on üsna samas stiilis, kui sarja "The World of Tiers" romaanides ning tulevad ka mõned vihjed, et need mõtterännakud võib olla ei olegi ainult mõttelised, jättis see romaan mind üsna külmaks. Red Orc`i (mõttelised) seiklused ongi ainus side sarjaga ja see side on liialt nõrk, et pidada seda romaani kuuluvaks mainitud sarja.
Teksti loeti vene keeles

Triloogia kolmas osa ei petnud lootusi. Pigem vastupidi. Ja juba lugemise alguses oli väga selge, et pole mingit mõtet lugeda seda romaani eraldi (jättes lugemata triloogia kaks esimest osa). Kogu triloogia moodustab ühtse terviku, kus sündmusi vaadetakse erinevatelt, järjerst kõrgematelt tasanditelt. Esimese osas Valgus võtleb Pimedusega - lihtne ja selge. Teises osas tulevad mängu ka varjundid - maailm ei ole enam pelgalt must-valge. Komas osa kroonib kogu triloogiat - minnakse veel kaugemale. Mõnes mõttes võib seda nimetada inimese ja tema maailmavaate arenguks. Selle arengu teeb läbi ka triloogia peategelane Gorodetski.Siin võiks välja tuua romaani mitu põhiideed, mul jäi kõlama mõte, et tasuta lõunaid pole olemas. "Stchastja vsem, darom" - seda ei juhtu isegi muinasjuttudes. Igati vääriline lõpetus triloogiale.
Teksti loeti vene keeles

Raamat jättis väga hea mulje juba aastaid tagasi - kui esimest korda loetud sai. Praegu sattusin peale vene samanimelisele filmile (huvitav, et ameeriklased midagi taolist ei teinud. Ja ongi vist parem, venelaste filmile pole midagi ette heita). Ja käsi haaras raamatu järgi. Ei taha filosofeerida, kumb on parem. Film on üsna täpselt raamatu järgi, aga mittte nii põhjalik. Ja tabas väga hästi meeleolu (eks näitlejad ole kah head). Aga raamat väärib viit, mingit kahtlust.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus on seotud arheoloogiaga ja toimub Egiptuses. On leitud viiteid uuele vaarao hauakambrile ja seda minnaksegi otsima-uurima. On aga teada, et igaühte, kes söandab rikkuda vaaraote igavest rahu, ootab karm karistus.Romaani tegevus ongi parasjagu seikluslik, ei puudu ka saladuslikud surmad. Peategelasi on paras ports, tõsimeelsetest arheoloogidest kuni avantüristideni. Kirjutatud on üsna ladusalt, paraja annuse huumoriga. Romaani põhiidee jääb aga (vähemalt minule) veidi ebaveenvaks. Kokkuvõttes nõrgapoolne (pika miinusega) neli. Lugeda võib, midagi erilist oodata aga ei maksa.
Teksti loeti vene keeles

Ostsin selle romaani lootuses, et autor siiski pöördub tagasi oma eimeste romaanide stiili ja taseme juurde. Kahjuks ootas mind pettumus.

Algus oli isegi päris hea. Peategelsteks on rida ebatavaliste omadustega inimesi, kes kõik eelistavad ajada oma asju omapead. Samal ajal on Maal märgata mingi võõra invasiooni märke. Üksikutel "ebatavalistel" tuleb hakata liituma, sest nad on ainus reaalne jõud, mis võiks invasioonile vastu seista.

Pikapeale hakkab aga romaan järjest rohkem meenutama "Ogranda" sarja viimaseid (ja kehvemaid) romaane. Vahepeal juba arvasingi, et see romaan on samast sarjast. Kuid ei, see on hoopis romaani "Kentavr na rasputje" järg. Lõpp läks juba väga vaevaliselt, diagonaalis üle lehe. Eelnevat romaani lugema küll ei kutsu. Muutumatu on aga autori kergelt seksuaalne orientatsioon.

Kahju, autori kaks esimest romaani olid paljulubavad, aga sellega kõik piirduski. Rohkem lugema ei kutsu. (Kunagi juhtus mul sama asi Golovatshoviga).

Teksti loeti vene keeles

Lugu läheb ikka päris karmiks kätte! Kui siiani oli asi veel mingitpidigi reaalsuse piirides, siis nende "puust tähelaevadega" planeetidevaheline lend on juba liiast. Tuletaks rahvale meelde, et vaatamata suurele eufooriale, ei ole inimkond siiski Kuust kaugemal jõudnud, lend Marsile on siiani üle jõu käiv lübu :)
Teksti loeti vene keeles

Minu poolt "harju keskmine". Iseenesest on kahe "lähedalt seotud" planeedi idee päris huvitav, aga antud juhul pealiskaudselt läbi mõeldud. Pole viitsinud (ja ilmselt ei viitsigi) läbi mõelda taolise süsteemi stabiilsust ja muid kõrvalefekte. Aga see ongi ainus asi, mis loole plusse annab.
Teksti loeti vene keeles

Raamatut kutsus ostma pealkiri (venekeelsel väljaandel lihtsalt "Atlantis"). Siis aga sattusin lugem "Raise the Titanic!" arvustust ja lugema asusin märksa väiksema õhinaga.

Peategelaseks on siingi Dirk Pitt, ka siin võitleb ta "pahadega" (ja muidugi võidab). Seekord on "pahadeks" natsliku Saksamaa põgenenud ladviku järglased, kes on ehitanud Antarktikasse salajase baasi ja valmistavad ette ei vähem ega rohkem kui maailmakatastroofi, kavatsedes ise muidugi pääseda. Atlantisest niipalju, et need natside järglased on leidnud atlantide vana linna ja toetuvad atlantide kadunud teadmistele.

Vahepeal muutus raamat üsnagi loetavaks, kuid kokkuvõttes üle nõrga kolme küll ei raatsi panna.

Teksti loeti vene keeles

Romaani tegevuspaik meenutab keskaegset Araabiamaade kõrbepiirkonda. Kuid see ei ole Maa. Piirkondadest väljaspool kõrbe teatakse väga vähe, merest liiguvad kõikvõimalikud legendid - alates sellest, et see on surnute asupaik ja lõpetades sellega, et merevees supelnu saab surematuks. Kõrbes sõidavad ringi kõrbelaevad - ratastel ja purjedega. Et tuulevaikuses liikuda, kasutatakse orjade füüsilist jõudu.

Romaani peategelane on kõrgest soost aadlik Ar-Sharlahi, kes on pärast järjekordset paleepööret sattunud orjaks ühele taolistest "kõrbegaleeridest". Kuid nagu merelgi, on ka kõrbes röövleid ja Ar-Sharahi saatuses hakkavad toimuma ootamatud ja suured muutused. Tasapisi hakkab ka selguma, et see kõrbemaailm pole sugugi nii lihtne, kui esialgu paistab.

Seikluslik, põnev ja kergelt loetav romaan, kuid jääb veidi kergekaaluliseks. Siit ka hinne - neli.

Teksti loeti vene keeles

Kuulus südametemurdja Don Juan vaevleb põrgus oma pattude eest juba nelisada aastat, jõudes selle ajaga muuhulgas oma saatusekaaslaselt ka vene keele ära õppida. Ja koos sellesama saatusekaaslasega ta põrgust ka põgeneb, tagasi Maale, elavate hulka, haarates pimedas endale esimese ettejuhtuva keha. Ja oh õudust, see keha osutub noore kena naise kehaks :)

Põgenikke asutakse muidugi otsima, põgenikud omaltpoolt püüavad tänapäeva Venemaa tingimustes mitte vahele jääda.

Väga vahva ja humoorikas lugu, naerda sai ikka päris kõvasti. Veider, et seda siiani keegi arvustanud ei ole. Hindeks muidugi viis.

Teksti loeti vene keeles

Sisust saab lugeda Avo arvustusest. Minule lugu päris meeldis, nii idee ise kui ka teostus. Igav küll ei onud. Viieline ta ei ole, aga alla nelja kah panna ei saa.
Teksti loeti vene keeles

Esmapilgul toimub romaani tegevus muistsel Venemaal, kuid tasapisi hakkab selguma, et päris nii see ei ole. Üks peategelastest on ehitanud endale kella (tegevus, mis üldsegi soositud ei ole, pigem vastupidi) ja märkab, et päevade pikkust mõõdab kell korralikult, kuid öö pikkust pole kell kunagi õigesti näidanud. Ja ööd ongi seal erineva pikkusega, kord pikemad, kord lühemad. Eripärasusi kuhjub veelgi, näiteks paaritutel päevadel on Päike ilma laiguta, paarispäevadel aga laiguga (ebasoodne päev), kuni lõpuks kujuneb välja selle maailma omapärane "kosmogoonia".

Tekst on väga humoorikas, kasutatud on rohkesti arhailisi väljendeid ja sõnu (mida on seletatud teiste, kohati mitte vähem arhailist väljenditega), nimed on kõik tähenduslikud.

Tulemus on igati hea ja lugemine oli nauditav, maailm on väga vahva. Kerge miinusega viis.

Teksti loeti vene keeles

Öisel linnatänaval ajab miilits taga noort huligaani, kes oli just lammutanud telefoniputkat ja nüüd põgeneb, telefonitoru peos. Paarike jõuab endise pargini, kus on käimas suured lammutustööd. Seal, pimedas, põõsaste ja ehitusprahi ning -tehnika vahel on põgenejal head väljavaated pääseda. Kuid põgeneja valib vale tee ja satub tupikusse, kust on vaid üks pääsemistee - mingi metallpaagi küljel olevasse avasse. Peagi on kohal ka miilits, kes näeb ... lahtise uksega lendavat taldrikut. Miilits astub vapralt sisse - seekord põgenejat päästma. Niipea kui mõlemad on sees, sulgeb taldrik uksed. Need küll kohe avanevad uuesti, kuid taldrik on vahepeal jõudnud kuskile mujale lennata.

Mäinitud sündmused toimuvad romaani esimestel lehekülgedel, kuid edasi ei tahaks süzheed ümber jutustada, et mitte rikkuda esmalugemise rõõmu. Sest üllatusi jätkub romaani lõpuni.

Romaan algab kui lõbus pilalugu, tõsisemad noodid hiilivad sisse aegamööda ja peaaegu märkamatult, lõpus aga kriibivad üsna valusalt. Lugemise ajal meenus mulle korduvalt Gromovi "Zapretnõi mir". Kuigi tegu on täiesti erinevate lugudega, on neis midagi olemuslikult ühist - lõbusa huumori pealispinna all on peidus tõsised ja valusadmõtted.

Hea vene keele oskus tuleb lugmisel abiks, vastasel juhul jääb ilmselt suur osa võlust kaduma. Kord juba alustanud lugemist, ei saanud ma enne lõppu enam pidama. Naerda sai kogu aeg, kuid loo lõpus oli see naer juba hoopis teise varjundiga. Tõsiselt hea lugu.

Romaan on saadav ka võrgust, Lukinite ametlikult koduleheküljelt nime all Rõtsari kuvaldõ.

Teksti loeti vene keeles

Raske, lummav ja masendav lugu - esimest kontakti sellisena küll ette ei kujuta. Ja meisterlikult kirjutatud, lugesin lausa ühe hingetõmbega. Kõhkluseta viis.
Teksti loeti vene keeles

Omaette loona oleks see romaan minult vast nõrga nelja teeninud, sest lugesin järjest, pooleli jätta küll ei tahtnud. Kuid silme ees oli kogu aeg "Missionerõ", mille eelloona käesolev romaan mõeldud oli. Ja seda ülesannet "Slepõje povodõri" küll ei täitnud. Lool pole kandvat ideed, ka sündmustik läheb "põhiteosega" mitmeski olulises kohas vastuollu. Kuigi jah, siin on tegelased noored, kuuekümne aasta pärast võivad nad aga nii mõndagi teistmoodi mäletada.

Seega head hinnet panna kuidagi ei saa, kolme teenib aga lugu küll, mingit tõrget lugemisel küll ei olnud.

Teksti loeti vene keeles

Ühinen eelarvustajaetga, tõesti väga hea lugu, viimasel ajal loetud lugudest üks parimaid. See, millest kirjutas Avo, on allest ettevalmistus võimsale lõpule (kuigi viie mõõt oli täis tükk maad enne lõppu).
Teksti loeti vene keeles

Planeedile Smertelnaja (Surmav) saabub järjekordne turistide rühm. Planeet on nii hirmus, et keegi ei võta endale vastutust turistide elu eest ja osa neist loobub juba enne maandumist, ridamisi jääb neid kõrvale veelgi, ning planeedi põlismetsa astub juba väike salk (loomulikult kogenud jäägri juhtimisel). Ja planeet on karm.

Ilus lugu, hea puändiga ja ajab ka parasjagu naerma :)

Teksti loeti vene keeles

Kaugesse tähesüsteemi saadetud ekspeditsiooni tabab katastroof ja tähesüsteemi uuringutest ei saa enam mõelda, annaks jumal kojugi jõuda. Siiski saadetakse neljanda planeedi juurde pisike ühekohaline laevuke - tolle atmosfääris avastati hapnikku ja loodeti leida mingitki elu.

Laev oli maandumiseks ebasobiv, kuid piisas kahtlusest, et planeedil on ehitisi, ja piloot otsustas maanduda. Ehitised olidkiolemas, piloot sisenes ühte ja sattus pidevate katsete ja testide karusselli. Paistis, et tundmatud ehitajad mängivad ja katsetavd temaga nagu laborihiirega.

Loetav lugu ja puänt pole paha (kuigi tundus kuidagi tuttav). Nõrgapoolne neli.

Teksti loeti vene keeles

Metallurgiatehasesse tuleb uus ja küllaltki veider tööline. Kõrgharidust pole, kuid kuskil töötanud kah ei ole, kartlik, peale tööd ajab selga riietuse, mille õige koht oleks prügimäel, üle muruplatsi ei lähe, sest "murul käimine keelatud". Ühesõnaga, nagu polekski meie ilmast. Ja varsti selgub, et ei olegi. Hoopis põgenik maailmast, kus valvet kuskil pole, sildist "Sissepääs keelatud" täiesti piisab, kõik on ausad, heatahtlikud - ühesõnaga inglitega paradiis. Kuid meie tegelane siiski otsustas põgeneda, ta otsis vabadust... mõelda. Mudugi põgenikule saadakse jälile, ja elu läheb kohe märksa põnevamaks.

Huvitavad tegelased, lugu on kuidagi inimlikult liigutav. Lugesin heameelega, kuid hinnet panna oli väga raske. Viiest jääb siski miskit puudu.

Teksti loeti vene keeles

Ilus lingvistilne harjutus, kena järg natsionaal-lingvistide partei manifestile. Seekord on üldisema jutu asemel konkreetsem teema - määramata artikkel vene keeles :)

Lühike ja väga lõbus jutt. Nu, on tipa togo, tchto kak bõ lingvist.

Teksti loeti vene keeles