(romaan aastast 1976)
eesti keeles: «Kus on rändurite kodu?»
Tallinn «Eesti Raamat» 1984
Teise osa puudusteks on laialivalguvus ning autori poolt võõrale territooriumile tungimine, kus ta on niisama abitu kui lehm libedal jääl. Kohe, kui läheb mingisuguse raudvara, mis pole tulirelvad, kirjeldamiseks, lõppeb asi fiaskoga. Kaalutuses elavad tegelased, kes 3g kiirenduse peale ainult teadvuse kaotavad, põkkumine, millest reisijad müksude ja müra järgi teada saavad ja mille pehmendamiseks on pontoonid, antenn, mille ühes suunas pööratuna hoidmiseks tehiskaaslase orbiiti muudetakse, selle asemel, et anteni ennast pöörata, kosmoselennu juhtimine valgussignaaliga, mida piloodid "näevad", isikutuvastus pääsikul oleva näopildi järgi, skafandrid, milles külm hakkab, kangelaslikud Maa insenerid, kes mistahes seadme skeemi järgi päevaga kokku panevad (kui õige annaks MANIACI konstrueerijatele PIII skeemi kätte ja käseks oma vahenditega järele teha?), ruumiinverteri valmistamine konservikarpidest... Oehh... :-((
Raamatu esimene osa oli täpselt nii hea, kui Nõukogude korra viljastavates tingimustes selline lugu saab olla. Teine osa oli aga sellest kaugel. Muuseas on teine osa üks neid kohti, kus seksistseen kasuks tuleks -- sellised lapsukesed, kes esimest korda elus vastassoo esindajale sügavamalt silma vaatavad, satuvad äkki võõrastesse, kuid täiskasvanud kehadesse ja saavad kätte ka kõik nende mälestused... Aga sellisest lahendusest Nõukogudemaal võib muidugi vaid unistada.
Eelnevad arvustajad on üsna hästi ära tabanud selle kahetise tunde, mis selle romaani lugejat tabab. Esimene osa tundus lapsepõlves tapvalt põnev, ilmselt sellesama nõukogude ruumis nii ennekuulmatuna tunduva tulnukate invasiooni pärast ja kangelaslike pioneeride tegemisi sai jälgitud hinge kinni pidades. Nüüdseks oli aeg põnevuse üsna maha keeranud ja alles oli jäänud võrdlemisi üllatustevaba sirgjooneline seikluslugu. Kohati eksis autor enda loodud reeglite vastu, näiteks käitusid julmad ja karmid tulnukad kohati üsnagi inimlikult, see oli aga seletatud isiksuse hõivamisel tekkinud omalaadse sümbioosiga võõrast mõistusest ja peremehe omast. No olgu sellega nagu on. Esimene osa üldiselt oli huvitav nõukogude põnevuskirjandus, kurjamite osas keharöövlitest tulnukad.
Teine osa aga siirdus tulnukate koduplaneedile, mis vaatamata võõrapärasele butafooriale ja fantastiliseks teha üritatud olustikule oli ikka nii nõukogude vene kui olla saab. Alates alluvussuhetest, mis oli ehe koopia nõukogude armee alluvussuhetest - igasugu kommodoori proletariaadi moodi vandumine ja samuti alluvate füüsiline mõjutamine - ja lõpetades suht totalitaarse korraga,mis kahtlemata venelasele tundub üsnagi kodune. Ei olnud usutav ühesõnaga, huvitav aga küll. Mis aga puutub lõpus välja tulnud seletusse, et tegelikult saadeti kaugele planeedile laste kopeeritud teadvused ja tagasi tulles koopia ja originaal jälle ühinesid, siis see on, andke andeks, totaalne bullshit. Konservikarpidest kokku pandud ruumikonverterist ma üldse ei räägigi...
Koondhinne tuleb "kolm": romaan on ilmselgelt ajale jalgu jäänud ja mingit ajaga lisanduvat väärtust talle ei tule. Samuti on ülimalt vähetõenäoline et ma kunagi enam seda raamatut loeksin. Ega ta paha polnud, aga ma müün selle raamatu maha, andes sellega võimaluse kellelegi teisele nõukogude ulmega tutvumiseks.
Romaani kõik kolm osa on saadaval autori veebilehel. Pealkirja "Тривселенная" võiks tõlkida kui "Kolmik-Universum". Romaan on kolmeosaline ja osade tegevus toimub põhimõtteliselt erinevartes maailmates.
Esimese osa "Saatana peopesa" tegevus toimub 2074 aasta Moskvas, kus eradetektiiv Arkadi Vinokur uurib ühe bioloogi kummalist surma ja ei suuda leida isegi mõrva motiive. Bioloogi surm ei jää aga ainsaks.
Romaani teises osas "See, kes ootab" kandub tegevus teise maailma. See on maailm, kuhu satuvad inimesed pärast surma Maal. See on Teine Universum, kus erinevalt meile tuttavast maailmast on vaim ja mateeria võrdväärsed - iga idee ja mõte saab materialiseeruda ja iga materiaalset eset võib muundada ideeks. Vinokur osutub siin aga väga eriliseks, sest erinevalt muudest asukatest mäletab ta oma elu Maal ja ühtlasi väga halvasti kohaneb kohaliku eluga. Siin kohtab ka esimeses osas surma saanud tegelasi ja püüab jätkata Maal toimunud kuritegude uurimist.
Romaani kolmas osa "Orbis tetris" viib aga tegelasd kolmandasse maailma, kuhu nad satuvad pärast surma teises maailmas. See on maailm, kus eksisteerivad ainult puhtad ideed, ilma mingi materiaalse sisuta. Vinokur ja tema kaaslased suudava aga luua siin mateeriast saarekese. Alles nüüd hakkavad tasapisi selguma varem toimunud sündmuste põhjused.
Kokkuvõtlikult öeldes algab romaan kui detektiiv, mis muutub järgnevates osades üha esoteerilisemaks. Seda võtet on ta kasutanud ka muudes teostes. Autor on hariduselt füüsik (PhD), tegeles 23 aastat astrofüüsikaga. Samal ajal tundub, et talle pole sugugi võõras ka esoteerika, eelõige judaism. Igal juhul autori kirjeldatud kolmikmaailm paistab üsnagi kooskõlaline. Kolmanda maailma kirjeldus tundus küllaltki skemaatiline, aga materiaalse maailmaga harjunud teadvusele on taolise vaimse maailma kirjeldamine praktiliselt võimatu.
Hindeks tugev neli. Mõõtes hõljus ka nõrk viis, aga vist olen aastatega nõudlikumaks muutunud.
Tegevus on tõesti põnev, keelekasutus on autoril aga alati väga hea olnud. Nii et jällegi sai loetud üsna järjest. Samas aeg-ajalt torkis tunne, et autor ei olnud nagu hingega asja kallal, et kirutati "palja tehnika" ja kogemuste arvelt. Aga see tunne võib olla ka petlik. Nii või teisiti, on lugu ikkagi viit väärt.
Lõpplahendus jätab ukse pärani lahti järje kirjutamiseks. Ja tõtt öelda, mind huvitab juba praegu, mis seal oodata võib.
Romaan on üles ehitatud sellele sarjale igati traditsiooniliselt - kolm osa, igaüks ees- ja järelsõnaga, peategelased on kõik tuttavad, iga osa lõpus üllatus, romaani lõpus suur üllatus.
Tegevusest või ideedest ei tasu siin rääkida - liiga suur on risk, et ütlen liiga palju ja rikun lugemisrõõmu :) Igatahes elnenud romaanidele ei jää antud lugu alla millegi poolest - loetud sai ühe hingetõmbega. Ja meeldiv on see, et romaani lõpp jätab seekord lootust, et siia võib tulla ka järg...
Algus oli isegi päris hea. Peategelsteks on rida ebatavaliste omadustega inimesi, kes kõik eelistavad ajada oma asju omapead. Samal ajal on Maal märgata mingi võõra invasiooni märke. Üksikutel "ebatavalistel" tuleb hakata liituma, sest nad on ainus reaalne jõud, mis võiks invasioonile vastu seista.
Pikapeale hakkab aga romaan järjest rohkem meenutama "Ogranda" sarja viimaseid (ja kehvemaid) romaane. Vahepeal juba arvasingi, et see romaan on samast sarjast. Kuid ei, see on hoopis romaani "Kentavr na rasputje" järg. Lõpp läks juba väga vaevaliselt, diagonaalis üle lehe. Eelnevat romaani lugema küll ei kutsu. Muutumatu on aga autori kergelt seksuaalne orientatsioon.
Kahju, autori kaks esimest romaani olid paljulubavad, aga sellega kõik piirduski. Rohkem lugema ei kutsu. (Kunagi juhtus mul sama asi Golovatshoviga).
Peategelaseks on siingi Dirk Pitt, ka siin võitleb ta "pahadega" (ja muidugi võidab). Seekord on "pahadeks" natsliku Saksamaa põgenenud ladviku järglased, kes on ehitanud Antarktikasse salajase baasi ja valmistavad ette ei vähem ega rohkem kui maailmakatastroofi, kavatsedes ise muidugi pääseda. Atlantisest niipalju, et need natside järglased on leidnud atlantide vana linna ja toetuvad atlantide kadunud teadmistele.
Vahepeal muutus raamat üsnagi loetavaks, kuid kokkuvõttes üle nõrga kolme küll ei raatsi panna.
Romaani peategelane on kõrgest soost aadlik Ar-Sharlahi, kes on pärast järjekordset paleepööret sattunud orjaks ühele taolistest "kõrbegaleeridest". Kuid nagu merelgi, on ka kõrbes röövleid ja Ar-Sharahi saatuses hakkavad toimuma ootamatud ja suured muutused. Tasapisi hakkab ka selguma, et see kõrbemaailm pole sugugi nii lihtne, kui esialgu paistab.
Seikluslik, põnev ja kergelt loetav romaan, kuid jääb veidi kergekaaluliseks. Siit ka hinne - neli.
Põgenikke asutakse muidugi otsima, põgenikud omaltpoolt püüavad tänapäeva Venemaa tingimustes mitte vahele jääda.
Väga vahva ja humoorikas lugu, naerda sai ikka päris kõvasti. Veider, et seda siiani keegi arvustanud ei ole. Hindeks muidugi viis.
Tekst on väga humoorikas, kasutatud on rohkesti arhailisi väljendeid ja sõnu (mida on seletatud teiste, kohati mitte vähem arhailist väljenditega), nimed on kõik tähenduslikud.
Tulemus on igati hea ja lugemine oli nauditav, maailm on väga vahva. Kerge miinusega viis.
Mäinitud sündmused toimuvad romaani esimestel lehekülgedel, kuid edasi ei tahaks süzheed ümber jutustada, et mitte rikkuda esmalugemise rõõmu. Sest üllatusi jätkub romaani lõpuni.
Romaan algab kui lõbus pilalugu, tõsisemad noodid hiilivad sisse aegamööda ja peaaegu märkamatult, lõpus aga kriibivad üsna valusalt. Lugemise ajal meenus mulle korduvalt Gromovi "Zapretnõi mir". Kuigi tegu on täiesti erinevate lugudega, on neis midagi olemuslikult ühist - lõbusa huumori pealispinna all on peidus tõsised ja valusadmõtted.
Hea vene keele oskus tuleb lugmisel abiks, vastasel juhul jääb ilmselt suur osa võlust kaduma. Kord juba alustanud lugemist, ei saanud ma enne lõppu enam pidama. Naerda sai kogu aeg, kuid loo lõpus oli see naer juba hoopis teise varjundiga. Tõsiselt hea lugu.
Romaan on saadav ka võrgust, Lukinite ametlikult koduleheküljelt nime all Rõtsari kuvaldõ.
Seega head hinnet panna kuidagi ei saa, kolme teenib aga lugu küll, mingit tõrget lugemisel küll ei olnud.
Ilus lugu, hea puändiga ja ajab ka parasjagu naerma :)
Laev oli maandumiseks ebasobiv, kuid piisas kahtlusest, et planeedil on ehitisi, ja piloot otsustas maanduda. Ehitised olidkiolemas, piloot sisenes ühte ja sattus pidevate katsete ja testide karusselli. Paistis, et tundmatud ehitajad mängivad ja katsetavd temaga nagu laborihiirega.
Loetav lugu ja puänt pole paha (kuigi tundus kuidagi tuttav). Nõrgapoolne neli.
Huvitavad tegelased, lugu on kuidagi inimlikult liigutav. Lugesin heameelega, kuid hinnet panna oli väga raske. Viiest jääb siski miskit puudu.
Lühike ja väga lõbus jutt. Nu, on tipa togo, tchto kak bõ lingvist.
